Eesti Looduse fotovõistlus
2009/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 2009/11
Kassi teekond

Ühel päeval öökis kass imelikult ja ajas suust vahtu, ilmselt oli kalaluu kurku jäänud. Tõstsin ta kärmelt aknast välja. Sealt ta mulle siis otsa vaatas, tehes suuga imelikke liigutusi ning vehkides abitult käpaga. Näuguda vaeseke vist ei saanud, kuid tema pilk kõneles selget keelt. See ei olnud rahulik ega ergas nagu tavaliselt, vaid justkui kaugel eemal olev, täpselt nagu suurt-suurt valu tundval inimesel. Küllap saab ise hakkama, kassid ju läbi aegade kala söönud, hakka veel tühja tohterdama, mõtlesin murelikult.

Rohkem me teda ei näinud. Kolmanda päeva öösel läks uni ära ja vähkresin mitu tundi, kujutledes, kuivõrd piinarikas on surra kurguhaavast aegamööda üle kogu keha levivasse põletikku kõledas ja kottpimedas oktoobriöös. Miks ta ometi koju ei tule? Tundsin end peaaegu mõrvarina.

Veel 1930. aastatel kandis kassinahast rõivaid kolmandik Eesti elanikest [Põder, Carmen 2009. Karusnahk arvamuste retrospektiivis. Tartu kõrgema kunstikooli diplomitöö; lk. 6]. Toonased loomakaitsjad on maininud juhuseid, kus nahku koguvad poisikesed nülgisid kasse elusast peast (samamoodi käituti mõnel pool Eestis raugastunud hobustega, et nahk lihtsamini maha tuleks). Kui üks tattnina kassil naljaviluks mõlemad silmad peast torkas, rahustas ema tõrelejaid: „See ju ainult kassipoeg, loom!” [www.folklore.ee/tagused/nr31/looneots.pdf].

Kassi ja mõne muu kodulooma edusammud meie eetilises maailmapildis avaldavad tõepoolest muljet. Seda ei saa paraku öelda näiteks farmirebaste või -minkide kohta, kes oma intelligentsuselt kassile või koerale ju sugugi alla ei jää.

Eetika on inimeste jt. sotsiaalsete loomade seas levinud alateadlik mäng, mille evolutsiooniline eesmärk on eri oletuste järgi demonstreerida kaaslastele oma kvaliteeti ja/või koguda vastuteeneid tulevikus [vt. nt. Eesti Looduse oktoobrinumbrist]. Väga tähtsal kohal on siin empaatiavõime, oskus tunda end kaaslase nahas. Pole juhus, et loomakaitsjad ja -õiguslased on kaasanud eetikamängu (etosfääri?) esimesena just loomad: nende sarnasus inimesega teeb empaatia nende suhtes lihtsaks. Kummatigi pole kaalukat põhjust arvata, et näiteks praetaldrikul närbuv salatileht kannataks v ä h e m kui kass või inimene, küll teeb ta seda t e i s t m o o d i [vt. nt. www.hot.ee/kevadband/jimi_valu.pdf].

Nii et meie, heterotroofid, oleme pärispatused igal juhul. Meie elu rajaneb paratamatult teiste surmal. Puhtalt meie endi nutikuse küsimus on ometi see, kui palju kannatusi oma eluga põhjustame. Ma ei kutsu üles religioossusele, kuid väikest palvet taeva läinud hinge eest väärib iga vorstivõileib, rääkimata uuest T-särgist, jopest või kasukast. Sven Kivisildnik on tabavalt nentinud: „Kui te ei söanda kellelegi pussi kurku torgata, pistke pangakaart kassamasinasse. Tapmine on lihtsam, igapäevasem ja rutiinsem, kui televiisorist paistab.”

Muuseas, paari päeva pärast ilmus kass siiski koju. Naine võttis külmikust suure isuäratavalt lõhnava kassipildiga purgi ning tõstis talle minu protestist hoolimata säärase (suhtelise) hunniku liha, mis isegi paadunud grillisõbra terveks päevaks siruli võtaks. Kiisu laadis selle kõik kadestamisväärse rahuga naha vahele ja jätkas oma teekonda – küllap keeras kuskile magama.



Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet