Eesti Looduse fotovõistlus
2010/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
eesti looduskaitse 100 EL 2010/1
Naissaare looduskaitse ja metsad

Eesti looduskaitse varasemat arengulugu käsitledes ei saa kuidagi mööda Naissaarest. Veelgi enam, 1297. aastast pärinevat ürikut, mille alusel reglementeeriti metsakasutus Tallinna lahe saartel, on peetud koguni Eesti ala esimeseks looduskaitseürikuks. Naissaare ametlik looduskaitsestaatus algab aga alles Viimsi valla volikogu 1992. aasta otsusest asutada siin kaitseala. 1995. aastal loodi Naissaare looduspark.

Looduskaitse sai Naissaarel väidetavalt alguse 1297. aasta 17. juunil, kui Taani kuningas Erik VI Menved viseeris akti:
Erik, Jumala armust taanlaste ja allutatud rahvaste kuningas, Eestimaa hertsog, soovib kõigile, kes käesolevat dokumenti näevad, igavest päästet Issandas. Me keelame rangelt meile osaks saanud armuga, et keegi ega mingitel tingimustel ei võtaks ette puude maharaiumist meie saartel Nargheten /Naissaar/, Vulvesöö /Aegna/, Blocekarl ja Rughenkarl /Paljassaar/ ega põletaks mingil viisil puusütt, v.a. meie Tallinna lossi ja linna tarbeks, nii nagu on tavaks juba iidsest ajast – kui tahetakse meie hukkamõistu ja kuninglikku karistust vältida. Selle asja tunnistuseks laseme siia juurde panna meie pitseri. Antud Roskildes, 1297 (ladina keelest tõlkinud Marju Lepajõe).

Dokument on mitmeti tähelepanu vääriv, ehkki omas ajas polnud see kindlasti unikaalne: juba 1226. aastast pärineb Riia linna ja Dünamünde kloostri vahel sõlmitud piirikokkulepe, millega keelati võõrastel metsaraie kloostri maadel. Tallinna puhul oli see keeld sihitud ilmselt keskaegse tavaõiguse vastu, mis lubas laevnikel rannikualal laevade parandamiseks ja kütteks vabalt puid varuda. 13. sajandist pärineb maahärradelt mitu seda õigust kinnitavat akti ja lepingut, ent Tallinna puhul oli tegu juba tavaõiguse murdmisega ja omanikuhuvide maksmapanekuga [5; 8].
Looduskaitsega hakati seda sündmust agaralt siduma siis, kui lähenes 700 aasta juubel, mis tipnes 1997. aastal Tallinnas esindusliku rahvusvahelise konverentsiga „Looduskaitse ühinevas Euroopas”. Vestlustest väliskülalistega on jäänud meelde nende mõningane nõutus erakordse daatumi puhul (700 aastat looduskaitset Euroopas!), kuid üritus ise oli väga hästi korraldatud ja huvitav. Oluline on, et konverentsi tulemusena või sellest ajendatuna ilmus Naissaare kohta hulk raamatuid ja artikleid ajakirjades ning kogumikes. Eeskätt loodusteaduslik huvi on Naissaare vastu püsinud tänini.
Tallinna linn oli meresaarte omanik 1689. aastani, mil need mõisate reduktsiooni käigus riigile võeti. Selle ajani kasutati Naisaare metsa linna, linnakodanike, linna maavalduste rentnike, lubja- ja telliseahjude jne., samuti sadama ja kaitseehituste tarbeks. Saarte metsakasutus oli rae küllaltki mõjusa kontrolli all: omavolilisi metsakasutajaid, sh. võõraid laevnikke trahviti. Raied olid suhteliselt tagasihoidlikud, vähemalt pole teateid arvestatava metsade laastamise kohta.
Olukord muutus ilmselt 17. sajandi viimastel aastakümnetel. Vähemalt 1700. aastast pärineva Naissaare plaani kirjelduse andmeil hõlmas suurema osa saare metsast noor männimets, korralik palgimets puudus, kuigi leidus üksikuid vanemaid puid. Teise osa saarest võtsid enda alla niiskemad alad noorte kuuskedega ja vähemal määral kasega. Mets oli risustunud [10].
18. sajandi esimesel poolel sai Naissaarest Vene laevastiku puiduvarustusala, kus raiuti nii kütte- kui ka tarbematerjale. Saare metsi lubati piiranguteta raiuda fortifikatsioonitööde tarbeks, ühtlasi varuti küttepuid garnisonile, sõjaväehaiglale ja muudeks riiklikeks vajadusteks. Saare mets laastati suures osas.
1775. aastast pärinev Naissaare kirjeldus ja plaan annavad saare metsamaa pindalaks 1476 ha. Männikud koos kaaspuuliikide kase ja kuusega hõlmasid sellest 545 ha. Sõjavägi oli raiete ja söepõletuse tõttu laastanud koguni 795 ha männi-kuuse-kase segametsi, millele lisandus veel 136 ha suurune põlendik, mille oli 1772. aastal tekitanud välgust ajendatud metsatulekahju (# 1).
Positiivseks peeti, et saarel kasvas rohkesti noort okaspuumetsa. Metsa head uuenemisvõimet näitab seegi, et sajandi lõpuks oli nimetatud põlendik kattunud ilusa segametsaga. 1800. aasta metsakirjelduse andmeil kasvas saarel 1800 kasutatava tüve poolest 4–7 sülla (u. 9–15 m) pikkust ehituspuuks sobivat mändi. Samuti võeti arvele 1500 ehituspuuks sobivat kuuske, mis kõlbasid tarbida tüve pikkuse poolest: 4–8 sülda (u. 4–17 m). Saarel arvukalt levivad kased, sanglepad ja haavad arvati küttepuude hulka ja neid eraldi üle ei loetud. Leiti, et langi viisi majandades võiks siin aastas raiuda 500 sülda küttepuid [8]. Seega oli Naissaarel jõutud reeglipärasema metsamajanduse läteteni.

Päevase meremärgina on Naissaarel väga pikk ajalugu. Vähemalt 1297. aasta akt ei sisalda siiski metsa välisilmet muutvate raiete keeldu. Nõnda ei saa ka väita, nagu oleks sellega keelatud metsaraie saare kõrgemal punktil – Kunilamäel (nt. [2]). Ilmselt polnudki see vajalik, kuna päevaseid meremärke hoiti ja vähemalt esialgu ei ohustanud tagasihoidlikud raied saare seda funktsiooni kuigivõrd.
Aja jooksul olukord muutus, mille tõttu Vene senati 6. aprilli ukaasiga keelati kõigil Läänemere saarte rannikul 50 sülla (ligi 110 m) laiusel alal metsa välisilmet muutuv raie. Otseselt Naissaart ei ole seaduses nimetatud, kuigi tegelikult rakendati korraldust edaspidi vaid Tallinna sadama väravas paikneva strateegiliselt tähtsa meremärgi puhul, mis kuulus riigile. 19. sajandi keskpaiku hinnati raiekeelule allutatud metsa pindala umbes 215 hektarile.
See Naissaare eristaatus võeti eraldi rõhutatuna ka Vene metsaseadusesse ja Balti eraseadusse ning kandus sealt edasi ka Eesti vabariigi seadustesse. 1930. aastal anti välja kolmeköiteline Eesti vabariigis kehtivate metsanduslike õigusaktide kodifitseeritud kogu. Sealtki leiame sätte (§ 174), mille kohaselt oli Balti mere saarte rannikul 100 meetri laiusel alal keelatud igasugune metsaraie. Võttes aluseks Vene metsaseaduse, on Naissaare kohta eraldi (§ 175) sätestatud, et siin on raie keelatud 100–120 meetri laiusel rannikuribal, ühtaegu pidi raiete korraldus tagama, et metsa välisilme saarel ei muutuks [3].
1934. aasta esimeses Eesti vabariigi metsaseaduses ei ole Naissaart eraldi mainitud. Metsandusõigusaktide 1936. aasta kodifitseeritud väljaandes (§ 168) on aga taas toodud Balti eraseadusest tulenev säte, mis keelas Balti mere saarte 100 meetri laiusel rannikuribal mis tahes raie [7]. Päevase meremärgiga seostub Naissaare kui kaitsemetsa problemaatika.

Kaitsemetsana on Eestis ajalooliselt käsitletud eeskätt pinnasekaitsemetsi. Riiklikul tasandil määrati need esimest korda kindlaks Liivimaa kubermanguvalitsuse korraldusega 1839. aastal Edela-Eesti rannikuala luidetel, 1888. aasta üleriikliku metsahoiuseadusega aga juba mujalgi rannikualal.
Naissaarel eraldati pinnasekaitsemetsa alla koos selle juurde kuuluvate luidete ja muude kõlvikutega umbes 270 ha suurune maa-ala, mis üldjoontes kattus 1765. aasta seaduses esitatuga.
Kaitsemetsale koostati majanduskava, 20. sajandi algul tehti siin metsakorralduse revisjon. 1927. aasta metsakorralduse andmeil oli metsavalitsusele allunud metsandikus saare ida- ja läänerannikul asunud kaitsemetsa (kv. 1–14) hulka arvatud ala üldpind 280 ha. Sellest oli metsamaad 227 ha, sealhulgas puistuid 205 ha [8] (# 4). Neist umbes 40 ha (ligi 20%) jäid vanusesse 130–160 aastat, üksikpuudena või puuderühmadena kasvas vanemaid puid mujalgi.
Osa varasemast kaitsemetsast oli eraldatud kaitseministeeriumile, kelle valduses olid saare lõuna- ja põhjaosa ning idaranniku keskosa nn. Taani Kuninga aia piirkonnas. Tegu oli vanemate, enamikus valdavalt üle 140 aasta vanuste puistutega, saare lõunaosas leidus kuni 180-aastasi mände [9].

Oluliseks militaarobjektiks saab Naissaar Esimese maailmasõja eel, kuigi esimene püsiv kindlustus saare edelaossa rajati juba Põhjasõja ajal. Oma asukoha tõttu ei pääsenud Naissaar ka sõjakahjustustest. Nii põles saare lõunaosas 1809. aastal inglaste dessandi tõttu umbes kuue hektari suurune metsaosa. Seda ei saa siiski võrrelda Krimmi sõja käigus tekkinud metsatulekahjudega 1854. aastal, mil hävis umbes kolmandik saare metsast ja mis tingis suuri muudatusi puistute koosseisus.
Kui rajati Peeter Esimese merekindlus, sai Naissaarest selle võtmepositsioon, mis tähendas siin kohati ulatuslikku raiet. Strateegilise objektina saare mets tervikuna ometi säilis.
Eesti vabariigi päevil kuulus 334 ha saarest kaitseministeeriumi haldusse. Metsamaa hõlmas sellest 287 ha, muu hulgas puistud 181 ha. Seda metsa käsitleti kaitsemetsana ja sedamööda ka majandati.
Nõukogude aja militaarperiood tuli vähemalt Naissaare metsadele kasuks. Saare metsasus suurenes 1994. aastaks 88%-ni, olles seega natuke suuremgi kui 18. sajandi lõpul. Keskealiste (40–80 aastat) ja vanemate (üle 80 aasta) puistute suur osakaal (vastavalt 43% ja 51%) andis tunnistust, et viimasel poolsajandil polnud metsi kasutatud [8].

Tulundusmets ja Naissaar on tänapäeval ühildamatud. Ometi on Naissaar oma kirjaliku ajaloo jooksul enamjaolt olnud linna, riigi ja sõjaväe puiduvarustuskeskus. Seda staatust on pehmendanud üksnes päevase meremärgi ja kaitsemetsa seisundist tulenevad piirangud. Metsa nüüdisaegsema majandamiseni jõuti saarel 1800. aastal, mil siin eraldati raieteks esimesed aastalangid.
1805. aastal tehti saarel esimene algeline metsakorraldus: mets kirjeldati ja küttemajanduse tarbeks eraldati 30 aastalanki. 1814. aastal eraldati juba 80 aastalanki. 1838. aastal koostati taas metsakirjeldus, metsaplaan ja koostati uus aastalankide võrk. Esimese Vene üleriikliku metsakorraldusjuhendi järgi alustati saarel 1854. aastal täismetsakorraldust, kuid see jäi Krimmi sõja tõttu lõpetamata – valmisid vaid metsaplaanid, fikseeriti edaspidigi üldjoontes säilinud kvartalivõrk (# 2). Et saada selgust sõjajälgede kohta ja kavandada edasist majandamist, tehti 1859. aastal lihtsustatud metsakorraldus.
Järgnesid plaanipärased metsakorraldused 1867., 1878. aastal ja hilinenult veel 1904. aastal. Siiski jäi raiete maht 19. sajandi teisel poolel suhteliselt tagasihoidlikuks, lageraiet tehti vaid vähestel aastatel. Valdavalt piirduti sanitaarraietega ja lamapuude koristusega.
Pärast 1883. aasta laastavat tormi keelati kasvava metsa raie saarel täiesti. Alates 1890. aastaist kõrvaldati üksnes üleseisnud puid, samuti hakati arvestatavalt tegema hooldusraiet, vajaduse korral tehti sanitaarraiet, 1904. aastast taas mõnevõrra lageraiet. Aastail 1904–1913 tehti saarel ka 69 ha männikülve, et tagada väheste raiestike metsastamine. Vabade maade puuduse tõttu tuli uute metsakultuuride mahtu maailmasõja eel koguni piirata, see-eest aga pöörati suuremat tähelepanu kultuuride hooldusele ja kui vaja, täiendati neid. Sajandivahetusel lähendas vähene raiemaht ning valik-, hooldus- ja sanitaarraiete rakendamine üldjoontes siinset majandamiskorda kaitsemetsade omale.
1920. aasta lihtsustatud ja võrdlemisi ebatäpne metsakorraldus võttis arvele kogu saare metsa (# 3). Sõja- ja poliitiliste vapustuste aastad ei olnud saare metsale suurt kahju teinud. Metsamaast oli vaid 4% raiestike ja lagendike all. Domineerisid valmivad puistud; raieküpseid ja vanemaid (üle 80-aastasi) oli puistute pindalast siiski vähe – 15%.
1928. aasta metsakorralduse andmeil hõlmasid puistud 92% metsavalitsuse hallatavast metsast, üle 100-aasta vanused puistud võtsid enda alla 23% okaspuistute pindalast (arvestatud on ka kaitsemetsa). 1939. aastal hõivasid puistud metsamaa pindalast 89%, kuid siin oli valdavalt tegu veel liitumata kultuuridega või looduslikule metsauuendusele jäetud maadega (raiestikke ei olnud, lagendike pindalaks toodi vaid 15 ha).
Metsakasutus jäi Naissaarel tagasihoidlikuks. Kui Eesti vabariigi riigimetsades hinnati raiete intensiivsuseks keskmiselt umbes 3 tm/ha, siis Naissaare tulundusmetsas oli see keskmiselt 2,1 tm/ha. Suurt tähelepanu pöörati metsakultuuridele: aastail 1922–1940 ja 1942–1943 rajati kokku 184 ha männikultuure ehk ligi 9 ha aastas.

Naissaare metsa arenguloos on määravaks olnud inimtegevus (raiete viis, intensiivsus, 20. sajandil metsakultuurid jne.), isegi saare metsade liigilist koosseisu suuresti mõjutanud 1854. aasta suurpõleng oli inimtekkeline.
Naissaar on kogu ajaloo vältel olnud metsasaar; metsasuse muutused on olenenud saare asustusest (nt. põllumajandusmaad), eriti aga metsatulekahjudest. 18. sajandi viimasest veerandist tänapäevani oleks metsamaa osakaal saare pindalast jäänud 80–90% piiresse, kui poleks olnud 1854. aasta suurpõlengut, mille tõttu metsaga ala pindala vähenes ligi poole peale [4].
Suurtulekahju eel hõlmasid männikud metsamaadest umbes 49%, kuusikud 41%, ülejäänu langes okas- ja lehtpuusegametsale. Tulekahju järel suurenes tunduvalt männikute osakaal. Nende levikut soodustasid ka 20. sajandil tähtsustatud metsakultuurid. Nii oli põlengust veerand sajandit hiljem männienamusega puistute osakaal suurenenud 70%-ni, kuusikute alla jäi vaid viiendik ja lehtpuudele kümnendik. 1928. aastal hõivasid männikud puistute pindalast 65%, kuusikud 30%, lehtpuud (eeskätt kask, haab) aga 5%. 1994. aasta metsakorraldus näitab pea samasugust pilti, andes männikute osakaaluks 66%. Kuusikute pindala oli kahanenud 19%-ni, lehtpuude osakaal aga suurenenud 15%-ni [8]. Tuleb arvestada, et põllumajandusmaade metsastumise tõttu võttis metsamaa enda alla laiema pinna, seega suurenes lehtpuupuistute pindala nii suhteliselt kui ka absoluutselt.

Kokku võttes: Naissaarel pole otsest sidet meie varasema looduskaitse ajalooga, kuid metsamajanduse kui majandusharu, laiemalt ka keskkonnakaitse ideede arenguga leidub üksjagu kokkupuutepunkte. Ivar Etverki hinnangul on metsa kaitse alla võtmine seisnenud selles, et on piiratud metsa kasutajate ringi või mõnda kasutusviisi või keelatud mõni neist täielikult teiste, peamiseks tunnustatud viiside (nt. jahimajandus, keskkonnakaitse jne.) huvides [1].
Üldiselt on looduskaitse seisukohast keeruline hinnata minevikus tehtud metsakasutuspiiranguid, kuigi valdavalt on need olnud tarvilikud ka nüüdisaegse loodushoiu vaatenurgast. Naissaare puhul tuleb eeskätt arvesse päevase meremärgiga ja kaitsemetsaga, üksiti kinniste militaarpiirkondadega seonduv. Ühtviisi tähtis on tulundusmetsade majandamise kord ja viis.


1. Etverk, Ivar 1997. Lisamõtteid „Anno Domini 1297” juurde. – Eesti Mets 2: 10–11.
2 Gustavson, Heino 1992. Naissaare ajaloost kuni 1940. aastani. – Vana Tallinn II (VI). Tallinn: 29–50.
3. Juhend riigimetsa majandamiseks. I osa. Tallinn, 1930.
4. Kiimann, Hele 2004. Naissaare maakatte muutused viimastel sajanditel. – Kadastik, Ene; Punning, Jaan-Mati (toim.). Geoökoloogilisi uurimusi. Publikatsioonid 8/2004. Tallinna pedagoogikaülikooli ökoloogia instituut. Tallinn: 133–147.
5. Meikar, Toivo 2001. Looduskaitsest Eesti metsades institutsionaalsete korralduste eel. – Möls, Tõnu (toim.) Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamat, 80. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn: 156–177.
6. Meikar, Toivo; Sander, Heldur 1999. Naissaare mets. – Martin, Jüri; Pärn, Henn (koost.) Naissaare loodus ja selle kaitse. Tallinn: 28–54.
7. Riigimaade ja -metsade valitsemise ja majandamise juhend. 1936. Tallinn.
8. Sander, Heldur (toim.) 1997. Lühiülevaade Naissaare metsade 700 aastasest ajaloost. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised VII. Tartu.
9. Sikk, Karl 1932. Kaitseministeeriumi metsadest. – Eesti Metsanduse Aastaraamat VI. Tartu: 252–260.
10. Truus, Laimdota; Ratas, Urve 1995. Naissaar, nagu ta oli ja on. – Eesti Loodus 46 (9): 241–245.

Toivo Meikar (1947) on metsandusloolane, Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur.



Toivo Meikar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet