Eesti Looduse fotov�istlus
2010/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
eesti looduskaitse 100 EL 2010/1
Naissaare looduskaitse ja metsad

Eesti looduskaitse varasemat arengulugu ksitledes ei saa kuidagi mda Naissaarest. Veelgi enam, 1297. aastast prinevat rikut, mille alusel reglementeeriti metsakasutus Tallinna lahe saartel, on peetud koguni Eesti ala esimeseks looduskaitserikuks. Naissaare ametlik looduskaitsestaatus algab aga alles Viimsi valla volikogu 1992. aasta otsusest asutada siin kaitseala. 1995. aastal loodi Naissaare looduspark.

Looduskaitse sai Naissaarel videtavalt alguse 1297. aasta 17. juunil, kui Taani kuningas Erik VI Menved viseeris akti:
Erik, Jumala armust taanlaste ja allutatud rahvaste kuningas, Eestimaa hertsog, soovib kigile, kes kesolevat dokumenti nevad, igavest pstet Issandas. Me keelame rangelt meile osaks saanud armuga, et keegi ega mingitel tingimustel ei vtaks ette puude maharaiumist meie saartel Nargheten /Naissaar/, Vulves /Aegna/, Blocekarl ja Rughenkarl /Paljassaar/ ega pletaks mingil viisil puustt, v.a. meie Tallinna lossi ja linna tarbeks, nii nagu on tavaks juba iidsest ajast kui tahetakse meie hukkamistu ja kuninglikku karistust vltida. Selle asja tunnistuseks laseme siia juurde panna meie pitseri. Antud Roskildes, 1297 (ladina keelest tlkinud Marju Lepaje).

Dokument on mitmeti thelepanu vriv, ehkki omas ajas polnud see kindlasti unikaalne: juba 1226. aastast prineb Riia linna ja Dnamnde kloostri vahel slmitud piirikokkulepe, millega keelati vrastel metsaraie kloostri maadel. Tallinna puhul oli see keeld sihitud ilmselt keskaegse tavaiguse vastu, mis lubas laevnikel rannikualal laevade parandamiseks ja ktteks vabalt puid varuda. 13. sajandist prineb maahrradelt mitu seda igust kinnitavat akti ja lepingut, ent Tallinna puhul oli tegu juba tavaiguse murdmisega ja omanikuhuvide maksmapanekuga [5; 8].
Looduskaitsega hakati seda sndmust agaralt siduma siis, kui lhenes 700 aasta juubel, mis tipnes 1997. aastal Tallinnas esindusliku rahvusvahelise konverentsiga Looduskaitse hinevas Euroopas. Vestlustest vlisklalistega on jnud meelde nende mningane nutus erakordse daatumi puhul (700 aastat looduskaitset Euroopas!), kuid ritus ise oli vga hsti korraldatud ja huvitav. Oluline on, et konverentsi tulemusena vi sellest ajendatuna ilmus Naissaare kohta hulk raamatuid ja artikleid ajakirjades ning kogumikes. Eesktt loodusteaduslik huvi on Naissaare vastu psinud tnini.
Tallinna linn oli meresaarte omanik 1689. aastani, mil need misate reduktsiooni kigus riigile veti. Selle ajani kasutati Naisaare metsa linna, linnakodanike, linna maavalduste rentnike, lubja- ja telliseahjude jne., samuti sadama ja kaitseehituste tarbeks. Saarte metsakasutus oli rae kllaltki mjusa kontrolli all: omavolilisi metsakasutajaid, sh. vraid laevnikke trahviti. Raied olid suhteliselt tagasihoidlikud, vhemalt pole teateid arvestatava metsade laastamise kohta.
Olukord muutus ilmselt 17. sajandi viimastel aastakmnetel. Vhemalt 1700. aastast prineva Naissaare plaani kirjelduse andmeil hlmas suurema osa saare metsast noor mnnimets, korralik palgimets puudus, kuigi leidus ksikuid vanemaid puid. Teise osa saarest vtsid enda alla niiskemad alad noorte kuuskedega ja vhemal mral kasega. Mets oli risustunud [10].
18. sajandi esimesel poolel sai Naissaarest Vene laevastiku puiduvarustusala, kus raiuti nii ktte- kui ka tarbematerjale. Saare metsi lubati piiranguteta raiuda fortifikatsioonitde tarbeks, htlasi varuti kttepuid garnisonile, sjavehaiglale ja muudeks riiklikeks vajadusteks. Saare mets laastati suures osas.
1775. aastast prinev Naissaare kirjeldus ja plaan annavad saare metsamaa pindalaks 1476 ha. Mnnikud koos kaaspuuliikide kase ja kuusega hlmasid sellest 545 ha. Sjavgi oli raiete ja sepletuse tttu laastanud koguni 795 ha mnni-kuuse-kase segametsi, millele lisandus veel 136 ha suurune plendik, mille oli 1772. aastal tekitanud vlgust ajendatud metsatulekahju (# 1).
Positiivseks peeti, et saarel kasvas rohkesti noort okaspuumetsa. Metsa head uuenemisvimet nitab seegi, et sajandi lpuks oli nimetatud plendik kattunud ilusa segametsaga. 1800. aasta metsakirjelduse andmeil kasvas saarel 1800 kasutatava tve poolest 47 slla (u. 915 m) pikkust ehituspuuks sobivat mndi. Samuti veti arvele 1500 ehituspuuks sobivat kuuske, mis klbasid tarbida tve pikkuse poolest: 48 slda (u. 417 m). Saarel arvukalt levivad kased, sanglepad ja haavad arvati kttepuude hulka ja neid eraldi le ei loetud. Leiti, et langi viisi majandades viks siin aastas raiuda 500 slda kttepuid [8]. Seega oli Naissaarel jutud reegliprasema metsamajanduse lteteni.

Pevase meremrgina on Naissaarel vga pikk ajalugu. Vhemalt 1297. aasta akt ei sisalda siiski metsa vlisilmet muutvate raiete keeldu. Nnda ei saa ka vita, nagu oleks sellega keelatud metsaraie saare krgemal punktil Kunilamel (nt. [2]). Ilmselt polnudki see vajalik, kuna pevaseid meremrke hoiti ja vhemalt esialgu ei ohustanud tagasihoidlikud raied saare seda funktsiooni kuigivrd.
Aja jooksul olukord muutus, mille tttu Vene senati 6. aprilli ukaasiga keelati kigil Lnemere saarte rannikul 50 slla (ligi 110 m) laiusel alal metsa vlisilmet muutuv raie. Otseselt Naissaart ei ole seaduses nimetatud, kuigi tegelikult rakendati korraldust edaspidi vaid Tallinna sadama vravas paikneva strateegiliselt thtsa meremrgi puhul, mis kuulus riigile. 19. sajandi keskpaiku hinnati raiekeelule allutatud metsa pindala umbes 215 hektarile.
See Naissaare eristaatus veti eraldi rhutatuna ka Vene metsaseadusesse ja Balti eraseadusse ning kandus sealt edasi ka Eesti vabariigi seadustesse. 1930. aastal anti vlja kolmekiteline Eesti vabariigis kehtivate metsanduslike igusaktide kodifitseeritud kogu. Sealtki leiame stte ( 174), mille kohaselt oli Balti mere saarte rannikul 100 meetri laiusel alal keelatud igasugune metsaraie. Vttes aluseks Vene metsaseaduse, on Naissaare kohta eraldi ( 175) stestatud, et siin on raie keelatud 100120 meetri laiusel rannikuribal, htaegu pidi raiete korraldus tagama, et metsa vlisilme saarel ei muutuks [3].
1934. aasta esimeses Eesti vabariigi metsaseaduses ei ole Naissaart eraldi mainitud. Metsandusigusaktide 1936. aasta kodifitseeritud vljaandes ( 168) on aga taas toodud Balti eraseadusest tulenev ste, mis keelas Balti mere saarte 100 meetri laiusel rannikuribal mis tahes raie [7]. Pevase meremrgiga seostub Naissaare kui kaitsemetsa problemaatika.

Kaitsemetsana on Eestis ajalooliselt ksitletud eesktt pinnasekaitsemetsi. Riiklikul tasandil mrati need esimest korda kindlaks Liivimaa kubermanguvalitsuse korraldusega 1839. aastal Edela-Eesti rannikuala luidetel, 1888. aasta leriikliku metsahoiuseadusega aga juba mujalgi rannikualal.
Naissaarel eraldati pinnasekaitsemetsa alla koos selle juurde kuuluvate luidete ja muude klvikutega umbes 270 ha suurune maa-ala, mis ldjoontes kattus 1765. aasta seaduses esitatuga.
Kaitsemetsale koostati majanduskava, 20. sajandi algul tehti siin metsakorralduse revisjon. 1927. aasta metsakorralduse andmeil oli metsavalitsusele allunud metsandikus saare ida- ja lnerannikul asunud kaitsemetsa (kv. 114) hulka arvatud ala ldpind 280 ha. Sellest oli metsamaad 227 ha, sealhulgas puistuid 205 ha [8] (# 4). Neist umbes 40 ha (ligi 20%) jid vanusesse 130160 aastat, ksikpuudena vi puuderhmadena kasvas vanemaid puid mujalgi.
Osa varasemast kaitsemetsast oli eraldatud kaitseministeeriumile, kelle valduses olid saare luna- ja phjaosa ning idaranniku keskosa nn. Taani Kuninga aia piirkonnas. Tegu oli vanemate, enamikus valdavalt le 140 aasta vanuste puistutega, saare lunaosas leidus kuni 180-aastasi mnde [9].

Oluliseks militaarobjektiks saab Naissaar Esimese maailmasja eel, kuigi esimene psiv kindlustus saare edelaossa rajati juba Phjasja ajal. Oma asukoha tttu ei psenud Naissaar ka sjakahjustustest. Nii ples saare lunaosas 1809. aastal inglaste dessandi tttu umbes kuue hektari suurune metsaosa. Seda ei saa siiski vrrelda Krimmi sja kigus tekkinud metsatulekahjudega 1854. aastal, mil hvis umbes kolmandik saare metsast ja mis tingis suuri muudatusi puistute koosseisus.
Kui rajati Peeter Esimese merekindlus, sai Naissaarest selle vtmepositsioon, mis thendas siin kohati ulatuslikku raiet. Strateegilise objektina saare mets tervikuna ometi silis.
Eesti vabariigi pevil kuulus 334 ha saarest kaitseministeeriumi haldusse. Metsamaa hlmas sellest 287 ha, muu hulgas puistud 181 ha. Seda metsa ksitleti kaitsemetsana ja sedamda ka majandati.
Nukogude aja militaarperiood tuli vhemalt Naissaare metsadele kasuks. Saare metsasus suurenes 1994. aastaks 88%-ni, olles seega natuke suuremgi kui 18. sajandi lpul. Keskealiste (4080 aastat) ja vanemate (le 80 aasta) puistute suur osakaal (vastavalt 43% ja 51%) andis tunnistust, et viimasel poolsajandil polnud metsi kasutatud [8].

Tulundusmets ja Naissaar on tnapeval hildamatud. Ometi on Naissaar oma kirjaliku ajaloo jooksul enamjaolt olnud linna, riigi ja sjave puiduvarustuskeskus. Seda staatust on pehmendanud ksnes pevase meremrgi ja kaitsemetsa seisundist tulenevad piirangud. Metsa ndisaegsema majandamiseni juti saarel 1800. aastal, mil siin eraldati raieteks esimesed aastalangid.
1805. aastal tehti saarel esimene algeline metsakorraldus: mets kirjeldati ja kttemajanduse tarbeks eraldati 30 aastalanki. 1814. aastal eraldati juba 80 aastalanki. 1838. aastal koostati taas metsakirjeldus, metsaplaan ja koostati uus aastalankide vrk. Esimese Vene leriikliku metsakorraldusjuhendi jrgi alustati saarel 1854. aastal tismetsakorraldust, kuid see ji Krimmi sja tttu lpetamata valmisid vaid metsaplaanid, fikseeriti edaspidigi ldjoontes silinud kvartalivrk (# 2). Et saada selgust sjajlgede kohta ja kavandada edasist majandamist, tehti 1859. aastal lihtsustatud metsakorraldus.
Jrgnesid plaaniprased metsakorraldused 1867., 1878. aastal ja hilinenult veel 1904. aastal. Siiski ji raiete maht 19. sajandi teisel poolel suhteliselt tagasihoidlikuks, lageraiet tehti vaid vhestel aastatel. Valdavalt piirduti sanitaarraietega ja lamapuude koristusega.
Prast 1883. aasta laastavat tormi keelati kasvava metsa raie saarel tiesti. Alates 1890. aastaist krvaldati ksnes leseisnud puid, samuti hakati arvestatavalt tegema hooldusraiet, vajaduse korral tehti sanitaarraiet, 1904. aastast taas mnevrra lageraiet. Aastail 19041913 tehti saarel ka 69 ha mnniklve, et tagada vheste raiestike metsastamine. Vabade maade puuduse tttu tuli uute metsakultuuride mahtu maailmasja eel koguni piirata, see-eest aga prati suuremat thelepanu kultuuride hooldusele ja kui vaja, tiendati neid. Sajandivahetusel lhendas vhene raiemaht ning valik-, hooldus- ja sanitaarraiete rakendamine ldjoontes siinset majandamiskorda kaitsemetsade omale.
1920. aasta lihtsustatud ja vrdlemisi ebatpne metsakorraldus vttis arvele kogu saare metsa (# 3). Sja- ja poliitiliste vapustuste aastad ei olnud saare metsale suurt kahju teinud. Metsamaast oli vaid 4% raiestike ja lagendike all. Domineerisid valmivad puistud; raiekpseid ja vanemaid (le 80-aastasi) oli puistute pindalast siiski vhe 15%.
1928. aasta metsakorralduse andmeil hlmasid puistud 92% metsavalitsuse hallatavast metsast, le 100-aasta vanused puistud vtsid enda alla 23% okaspuistute pindalast (arvestatud on ka kaitsemetsa). 1939. aastal hivasid puistud metsamaa pindalast 89%, kuid siin oli valdavalt tegu veel liitumata kultuuridega vi looduslikule metsauuendusele jetud maadega (raiestikke ei olnud, lagendike pindalaks toodi vaid 15 ha).
Metsakasutus ji Naissaarel tagasihoidlikuks. Kui Eesti vabariigi riigimetsades hinnati raiete intensiivsuseks keskmiselt umbes 3 tm/ha, siis Naissaare tulundusmetsas oli see keskmiselt 2,1 tm/ha. Suurt thelepanu prati metsakultuuridele: aastail 19221940 ja 19421943 rajati kokku 184 ha mnnikultuure ehk ligi 9 ha aastas.

Naissaare metsa arenguloos on mravaks olnud inimtegevus (raiete viis, intensiivsus, 20. sajandil metsakultuurid jne.), isegi saare metsade liigilist koosseisu suuresti mjutanud 1854. aasta suurpleng oli inimtekkeline.
Naissaar on kogu ajaloo vltel olnud metsasaar; metsasuse muutused on olenenud saare asustusest (nt. pllumajandusmaad), eriti aga metsatulekahjudest. 18. sajandi viimasest veerandist tnapevani oleks metsamaa osakaal saare pindalast jnud 8090% piiresse, kui poleks olnud 1854. aasta suurplengut, mille tttu metsaga ala pindala vhenes ligi poole peale [4].
Suurtulekahju eel hlmasid mnnikud metsamaadest umbes 49%, kuusikud 41%, lejnu langes okas- ja lehtpuusegametsale. Tulekahju jrel suurenes tunduvalt mnnikute osakaal. Nende levikut soodustasid ka 20. sajandil thtsustatud metsakultuurid. Nii oli plengust veerand sajandit hiljem mnnienamusega puistute osakaal suurenenud 70%-ni, kuusikute alla ji vaid viiendik ja lehtpuudele kmnendik. 1928. aastal hivasid mnnikud puistute pindalast 65%, kuusikud 30%, lehtpuud (eesktt kask, haab) aga 5%. 1994. aasta metsakorraldus nitab pea samasugust pilti, andes mnnikute osakaaluks 66%. Kuusikute pindala oli kahanenud 19%-ni, lehtpuude osakaal aga suurenenud 15%-ni [8]. Tuleb arvestada, et pllumajandusmaade metsastumise tttu vttis metsamaa enda alla laiema pinna, seega suurenes lehtpuupuistute pindala nii suhteliselt kui ka absoluutselt.

Kokku vttes: Naissaarel pole otsest sidet meie varasema looduskaitse ajalooga, kuid metsamajanduse kui majandusharu, laiemalt ka keskkonnakaitse ideede arenguga leidub ksjagu kokkupuutepunkte. Ivar Etverki hinnangul on metsa kaitse alla vtmine seisnenud selles, et on piiratud metsa kasutajate ringi vi mnda kasutusviisi vi keelatud mni neist tielikult teiste, peamiseks tunnustatud viiside (nt. jahimajandus, keskkonnakaitse jne.) huvides [1].
ldiselt on looduskaitse seisukohast keeruline hinnata minevikus tehtud metsakasutuspiiranguid, kuigi valdavalt on need olnud tarvilikud ka ndisaegse loodushoiu vaatenurgast. Naissaare puhul tuleb eesktt arvesse pevase meremrgiga ja kaitsemetsaga, ksiti kinniste militaarpiirkondadega seonduv. htviisi thtis on tulundusmetsade majandamise kord ja viis.


1. Etverk, Ivar 1997. Lisamtteid Anno Domini 1297 juurde. Eesti Mets 2: 1011.
2 Gustavson, Heino 1992. Naissaare ajaloost kuni 1940. aastani. Vana Tallinn II (VI). Tallinn: 2950.
3. Juhend riigimetsa majandamiseks. I osa. Tallinn, 1930.
4. Kiimann, Hele 2004. Naissaare maakatte muutused viimastel sajanditel. Kadastik, Ene; Punning, Jaan-Mati (toim.). Geokoloogilisi uurimusi. Publikatsioonid 8/2004. Tallinna pedagoogikalikooli koloogia instituut. Tallinn: 133147.
5. Meikar, Toivo 2001. Looduskaitsest Eesti metsades institutsionaalsete korralduste eel. Mls, Tnu (toim.) Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamat, 80. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn: 156177.
6. Meikar, Toivo; Sander, Heldur 1999. Naissaare mets. Martin, Jri; Prn, Henn (koost.) Naissaare loodus ja selle kaitse. Tallinn: 2854.
7. Riigimaade ja -metsade valitsemise ja majandamise juhend. 1936. Tallinn.
8. Sander, Heldur (toim.) 1997. Lhilevaade Naissaare metsade 700 aastasest ajaloost. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised VII. Tartu.
9. Sikk, Karl 1932. Kaitseministeeriumi metsadest. Eesti Metsanduse Aastaraamat VI. Tartu: 252260.
10. Truus, Laimdota; Ratas, Urve 1995. Naissaar, nagu ta oli ja on. Eesti Loodus 46 (9): 241245.

Toivo Meikar (1947) on metsandusloolane, Eesti maalikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur.



Toivo Meikar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012