Eesti Looduse fotovõistlus
2010/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2010/2
Õitsvat toomingat oodates

Tutvustame seekord pikemalt tänavuse aasta puud toomingat, mis enamikule inimestest seostub kohe lehekuu ja lauluga „Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis”. Ka siinne põhilugu algab sõnaga „maikuu” ning kohe tekib küsimus, miks peaks just veebruaris tutvustama puuliiki, mis on kõige silmapaistvam ja tuntum hoopis lehekuul. Põhjus on lihtne: toomingas on aasta puu ka talvel ning just praegu on ta üldiselt tähelepandamatu.

Bioloogiaüliõpilastele taimi õpetanud teavad, et toomingat tuntakse üllatavalt kehvasti. Tudengid küll algul naeravad, et kes siis toomingat ei teaks, ent vaid lehtedega oksa nähes peetakse seda üllatavalt sageli paakspuuks või raagremmelgaks. Üks kindel tunnus on toominga lõhn, mis oksa koort vigastades on tunda ka üsna nohuse ninaga.

Toominga nimetamine on ka õpetlik näide taimesüstemaatikast: kuni viimase ajani on toomingat peetud omaette perekonnaks Padus, ent nüüd on leidnud üha enam tunnustust toominga paigutamine ploomipuu (Prunus) perekonda. Nii, nagu seda tegi juba Linné üle 250 aasta tagasi.
Kuid teaduslike nimetuste kasutajad saavad endistviisi vihaselt sajatada süstemaatikuid, kes j ä l l e on ladinakeelset nimetust muutnud: sai selgeks õpitud Padus avium, nüüd on vaja meelde jätta Prunus padus. Selliseid näiteid on viimaste aastakümnetega kogunenud päris palju: põdrakanep on uuesti Epilobium angustifolium, pohl Vaccinium vitis-idaea jne. Meie üks tuntumaid taimetundjaid Vilma Kuusk ütles seda kommenteerides: näe, kui tore, paljud nimed on uuesti sellised, nagu ma 60 aastat tagasi õppisin.
Määrajate, floorade ja muude käsiraamatute koostajad peavad seega pidevalt otsima tasakaalu konservatiivsuse ja uute avastuste vahel. Kas võtame kohe tarvitusele uue nimetuse, mida mõnes mõttes võib võrdsustada teadusliku hüpoteesiga? Alati jääb tõenäoline võimalus paari aasta pärast kasutada veelgi uuemat nime, sest ka süstemaatika on näilisest vanamoodsusest hoolimata arenev teadus. Kesktee tajumine kipub tekkima alles kogemustega. Nii jääbki noorematele botaanikutele alati hea võimalus süüdistada vanemaid vanameelsuses, kuni ühel heal päeval tuleb endalgi tõdeda, et ring on sulgunud: jälle on käibel kunagi õpitud vana nimi.
Määrajaid ja nimestikke tehes olen omad vitsad korduvalt kätte saanud ja nii kipun ma liigituma konservatiiviks ja ikka jääma truuks perekonnale Padus. Ehkki juba Linnél kuulusid toomingad Prunus’te perekonda. Aga mitte minu nooruses. Võin end lohutada teadmisega, et looduses pole taksonoomilisi perekondi, need on vaid meie peades ja kirjatöödes. Kas nimetada toomingad alamperekonnaks või perekonnaks, jääb pigem maitse ja harjumuse kui teadusliku tõe probleemiks.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet