Eesti Looduse fotovõistlus
2010/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2010/2
Toomingas, metsaserva ploomipuu

Maikuu. On esimesed tõeliselt soojad õhtud ja kellel vähegi võimalik, nokitseb pimeduse saabumiseni aias, käib pargis jalutamas või vähemalt otsib sügisel hoolikalt kõrvale pandud kola seest välja ufogrilli. Vaid paari nädalaga on metsaservade trööstitu hall võserik hakanud rõõmsalt rohetama. Mõnes lõunapäikesele avatud ja tuulevaikses kohas lööb nüüd jalutajale ninna esimeste toomingaõite mõrkjas lõhn.

Talurahvas nii meil kui ka mujal arvestas toominga õitsemise järgi soodsat aega kartulipanekuks ja teisteks kevadsuvisteks töödeks. Pärast toominga õitsemist polnud enam karta, et külm aiaviljad ära võtab. Õitsvaid oksi toodi sagedasti tuppa, aga mitte ainult silmarõõmuks: usuti, et vänge lõhn peletab hiiri-rotte, kahjurputukaid ja nakkushaigusi.

Toomepuu õitseaeg on looduses kiirete muutuste aeg. Kui kroonlehed valeva lumena maha pudenevad, on rändlinnud kohale jõudnud ja puudel pitsiliste hiirekõrvade asemel lopsakas lehestik. Kevad hakkab mööda saama ja inimesed pisitasa kurtma palava päikese üle.

Pärismaiste puuliikide nimed on eesti keelde sügavalt juurdunud. Maarahvas on iidsetest aegadest peale osanud puudel vahet teha. Selle tingis praktiline vajadus: igasugune puit ei sobinud tarberiistade valmistamiseks, iga marja ei maksnud suhu pista. Moodsa inimese sidemed loodusega on aga sedavõrd nõrgenenud, et jäänud on vaid nimed. Iga eestlane teab, et jalakas, toomingas ja pihlakas on puud, aga looduses kasvava nimetustega kokkuviimine käib kahetsusväärselt paljudele üle jõu.

Toomingas, selle loo kangelane, on nagu vana näitleja, keda ilma grimmita ära ei tunta. Peaaegu igaühele on toomingas tuttav õieehtes ja mõruvõitu mustade viljade valmimisajal. Kuid kesksuvel on isegi bioloogiatudengitel teinekord raske teda paakspuust või sarapuust eristada. Talvel aga paistab linnaserva võserik oma olemust lausa kuritahtlikult varjavat: üksteisest läbipõimunud oksad on eemalt kõik ühtmoodi hallid.
Lagedal kasvanud noore toominga võra on kujult munajas, tihedalt harunevate okstega, meenutades kõige rohkem pärna; vana, kõvera ja mõhnalise tüvega ning laiuva võraga puu võib aga eemalt segi ajada samaealise pihlakaga.
Lähemalt vaadates on talvise toomingaoksa kõige parem määramistunnus saledad ja terava tipuga tumepruunid pungad, mis paiknevad ühekaupa. Kattesoomuste servad on punga põhitoonist heledamad, nii et kogu pung näib veidi triibuline. Noored võrsed on alguses oliivrohelised, kuid muutuvad hiljem kirsspruunideks. Koor on neil karvadeta, aga hulga valkjaskollaste lõvedega. Vanemate okste koor on tuhmhall ja tihti samblikega kaetud.
Oksad painduvad kergesti, kuid puu küljest mõnda vitsa lahti murda pole lihtne: sitke puit katkeb kergesti ainult harunemiskohtadest. Kui teiste tunnuste järgi pole õnnestunud toomingat ära tunda, tulebki oks murda või lihtsalt koort vigastada. Nagu lehtedel ja õitel, on ka koorel, puidul ja pungadel iseloomulik toomingalõhn ja -maitse. Kes on kord nina värskete toomingaõite vahele pistnud, tunneb selle kindlasti ära.

Toominga piklikelliptilised lehed asetsevad okstel vahelduvalt. Lehed on täiskasvanud puul kuni 10 cm pikkused, vesivõsudel puhuti palju suuremad. Leheserval on terav peen hammastus ning lehe pealmine külg on alati tumedam kui alumine. Lehed on sageli kaardus, nii et kui proovida neid tasasel pinnal siluda, jäävad lehe sisse voldid. Leheroots on punakat tooni ning lehelaba ligidal võib sellel näha kahte suurt nääret. Lehed varisevad küllaltki vara. Varjulistes kohtades hakkavad toomingad vahel juba augustis kolletama.
Õied meenutavad väheldasi kirsi- või ploomiõisi, kuid paiknevad kobarates, millele viitab ka ladinakeelne liigiepiteet racemosa. Ühes õisikus võib olla üle kolmekümne viietise õie. Kuivatamisel muutuvad valged kroonlehed kollakaks. Seetõttu näeb õitsev toomingas herbaarlehel küllaltki eksootiline välja. Õitel käivad meelsasti kärbsed, mesilased ning teisedki putukad. Meetaimena on toomingas pigem teisejärgulise tähtsusega, kuid viletsamal kevadel võib siiski mesilasperele lisatoidust pakkuda.
Toominga viljad on rahvapäraselt küll marjad, kuid botaaniliselt on nad samasugused luuviljad nagu kirsid ja ploomid. Siiski pole suur viga tavakeeles toomingamarjadest kõnelda – kohmakas terminoloogia jäägu pigem erialatekstide pärusmaaks. Samamoodi mured on veel nii mõnegi teise “marjaga”: maasika koguvili kannab osapähklikesi ja vaarikas koguluuvilju.
Toominga viljad valmivad augustis ja septembris, magusama maitse aga omandavad pärast esimesi öökülmi. Läikivmusta kesta all peitub rohekas viljaliha ja alla sentimeetrise läbimõõduga vilja kohta küllalti suur luukõva kestaga seeme.
Igaüks, kes on “marja” suhu pistnud, teab, et see “teeb suu paksuks”. Enamasti inimene toorelt üle paari vilja ei söögi. Eestis on toominga vilju toiduks tarvitatud pigem juhuslikult või raviotstarbel. Põhjamaades on levinud pruuk valmistada toomingamarjadest likööri, kuid ka seal jääb lõviosa saagist siiski lindudele.
Limaskesti kootavad parkained ei häiri linde, eriti rästaid ja kuldnokki, kes valminud vilju ahnelt kugistavad. Nüüd ilmnebki toominga seemet ümbritseva luise kesta mõte: tänu sellele läbivad seemned linnu soolestiku kahjustamatult. Lindude abiga võivad noored toomingad tärgata emapuust väga kaugel. Inglise keeles kutsutaksegi harilikku toomingat “linnukirsiks” (bird cherry).

Toomingas kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, ploomipuuliste (Prunoideae) alamsugukonda. Traditsiooniliselt on selles rühmas väliste tunnuste järgi liigid jagatud mitmesse suurde perekonda. Linné nimetas esialgu neli perekonda: mandlipuu (Amygdalus), kirsipuu (Cerasus), ploomipuu (Prunus) ja toomingas (Padus), hiljem aga koondas liigid mandlipuu ja ploomipuu perekondadesse.
Samamoodi on süstemaatikud hiljemgi kirjeldanud eri mahuga perekondi, mis sageli omavahel kattuvad. Ühtede meelest sobivad toomingad kokku kirsipuudega, teiste arvates sarnanevad nad hoopis loorberkirsipuudega, kolmandate hinnangul tuleb kõiki käsitleda eraldi perekondadena.
Molekulaarsetele meetoditele tuginevad süstemaatikud peavad kõiki neid vaidlusaluseid rühmi suure perekonna ploomipuu (Prunus s.l.) alamperekondadeks või sektsioonideks. Selle vaatevinkli miinus on vastuolu tavakeeles juurdunud nimetustega: me pole harjunud toomingat kobaras viljadega ploomipuuks pidama. Kõikehõlmava ploomipuu perekonna tarvitus on siiski fülogeneetiliselt kõige paremini põhjendatud ja väldib kattuva sisuga perekondadest tulenevat segadust.
Siinses käsitluses kuulub harilik toomingas (Prunus padus L.) toominga (Prunus subg. Padus) alamperekonda, see omakorda laias mõistes ploomipuu perekonda. Sirvides botaanika- või dendroloogiakirjandust, võib hariliku toominga kohta leida hulga sünonüümseid nimetusi: Prunus racemosa, Padus racemosa, Padus avium, Cerasus padus. Seetõttu tuleb eriti võõrkeelsete teoste puhul hoolega silmas pidada, mismoodi on ploomipuuliste süstemaatikat käsitletud.
Toominga alamperekonnas on tosinajagu selgemini eristuvat liiki, neil omakorda hulk alamliike ja teisendeid. Toomingad on kõik heitlehised puud ja põõsad. Lehed paiknevad vahelduvalt, pungas on nad pikuti kokku volditud. Õied on valged, eri määral lõhnavad ja asetsevad vähemalt kümne kaupa tihedates piklikes kobarates. Küpsenult mustad või tumepunased ja ploomidele omase vahakirmeta viljad sisaldavad alati ühtainust seemet. Toomingad on laialt levinud kogu põhjapoolses parasvöötmes, lähistroopikas aga mäestikes.

Ploomipuu perekonda on koondatud hulk tänuväärseid puid-põõsaid, mis pakuvad maitsvaid vilju, silmailu, mõned ka väärtuslikku puitu. Laiemas mõistes kuuluvad ploomipuude ja toomingate kõrval sellesse rühma kirsi-, aprikoosi- ja mandlipuud. Tavaliselt eristatakse üle kahesaja loodusliku Prunus’e liigi, mis kasvavad kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes; alamliike, teisendeid ja kultuursorte on aga kirjeldatud rohkem, kui keegi kokku lugeda jaksab. Taas valitseb eri autorite vahel vastuolu liikide ja liigisiseste taksonite määramises.
Ploomipuu perekonna liigid kannavad kõik luuvilju, mis võivad paikneda üksikult, paarikaupa (kirsipuud) või kobaras (toomingad ja loorberkirsipuud). Vilja söödav osa on tavaliselt lihakas mesokarp, ja kivisrakkuderikka endokarbiga ümbritsetud seeme (näiteks ploomi või kirsi “kivi”) heidetakse kõrvale. Seemneid polegi inimesel mõistlik neelata, kuna need võivad sisaldada mürgiseid tsüanogeenseid ühendeid. Nii tasub näiteks toomingamarju süües “kivid” välja sülitada. Vastupidi on lugu mandlipuudega: toiduks tarvitatakse viljakestadest vabastatud seemneid.
Kõrgelt hinnatud viljapuude kõrval on paljudest liikidest aretatud ilusorte, küllaltki levinud on nii täidisõielised kui ka kirjulehelised vormid. Õied on nii metsikutel puudel kui ka kultivaridel valdavalt valged või roosad. Õitsemine võib alata ka enne lehtimist. Kultuuriliselt ilmselt tähtsaim neist ilupuudest on jaapanlaste mitteametlik rahvuspuu sakura. Tegelikult võib selle nimetuse all mõista tervet hulka seal levinud peensaagja kirsipuu (Prunus serrulata) teisendeid ja ristandeid.
Puitu annab suurem osa ploomipuudest vähe, kuid see on enamasti tugev ja hästi töödeldav ning sobib seetõttu nikerdusteks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamiseks. Mööbli tegemiseks on kasutatud suurema kasvuga kirsipuu liike ning hilistoomingat (Prunus serotina), mis oma kodumaal Põhja-Ameerikas kasvab küllalt suureks, isegi üle 30 meetri kõrguseks puuks. See on USA pärismaistest puuliikidest tisleritöödeks üks hinnatumaid ja vastavalt ka kallimaid. Hilistoomingast saadavat puitmaterjali turustatakse üldiselt “kirsipuu” nimetuse all.
Meie hariliku toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta suhteliselt kerge. Samas on aga raske leida suuremat toomingapuu tükki, mis poleks kõver, keerdu kasvanud, okslik või mõne muu veaga. Seetõttu on toomepuud traditsiooniliselt kasutatud ainult üksikute tööde puhul: painutatud detailide ja looduslikku kõverust eeldavate tarbeesemete valmistamisel.
Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati hoburakendi tarvis lookasid, harvemini korjupuid toolidele ja muid mööbliosi. Peenikestest toomingaokstest punuti mõnikord sarjapõhjasid või lihtsamaid korve, kuigi üldiselt peeti paremaks pajuvitstest punutisi. Kütteks olid eelistatud teised puuliigid, mida oli kergem raiuda ja mis andsid rohkem puitu.
Toomingakoorega on mõnel pool värvitud lõnga ja riiet. Värvi kinnitamiseks lisati kooreleotisele soola ja maarjajääd. Olenevalt kasutatud menetlusest ja teistest taimsetest lisanditest saadi rohekas, kollane või punakaspruun toon. Toominga oksi, koort ja puidust voolitud esemeid kasutati tihti ravi- või imettegevaks otstarbeks. Ilmselt omapärase lõhna tõttu usuti toomingat eemal hoidvat kõiksugu ebameeldivaid nähtusi alates närilistest ja lõpetades katkutõvega.

Toomingas on kogu Eestis tavaline, eelistades siiski niiskemaid kasvukohti: jõe- ja kraavikaldaid, ning mitmesuguseid sega- ja lehtmetsi. Toomingat ei maksa otsima minna vaid kuivadelt liivikutelt ja rabastunud või alaliselt üleujutatavatest paikadest. Noor toomingavõsa talub hästi varju, kasvades isegi monokultuursetes kuuseistandikes, kus teised põõsad puuduvad.
Enamasti kasvab toomingas kas väikese, kuni kümne meetri kõrguse tiheda munaja võraga puu või suure põõsana. Kus loodus või inimene on takistanud teistel puudel toomingat varjutamast ning muld piisavalt niiske ja viljakas, sirgub ta siiski üle 15 meetri kõrguseks. Suuri toomepuid leiab meil kõige enam vanades taluõuedes. Eesti jämedamate toomingate tüve ümbermõõt ületab kahte meetrit.
Vanade puude oksad painduvad sagedasti maani ning juurduvad kergesti, nii et peatüve murdumine ei tähenda toominga jaoks tingimata hukkumist. Samuti annab puu hulgaliselt juure- ja kännuvõsusid ning on lihtsalt paljundatav pistokste või pookimise teel. Raiesmikel, jõekallastel ja kinnikasvanud rohumaadel võib toomingas koos teiste kiirekasvuliste lehtpuudega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku. Sellised padrikud on meelepärased mitmetele lindudele. Näiteks maapinnal pesitsevale ööbikule on varjevõimalusi pakkuv põõsastik hädavajalik.
Metsamehele või aednikule võib toominga võimas vegetatiivne paljunemine lausa peavalu teha: kord vohama hakanud sitkest võsast pole kerge lahti saada. Toominga kärpimisest pole suures vaimustuses ka loomad: kitsed ja põdrad väldivad tema söömist, koduloomadest ilmutab toomingalehtede ja -okste vastu suuremat huvi ainult lammas.

Üks loom võib toominga lausa paljaks süüa, hoolimata tema lehtedes sisalduvatest mürkidest – toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymellus). Selle tagasihoidliku pisikese valge liblika paljunemistsüklis korduvad lained, mille tagajärjel on mõnel aastal röövikute hulgirüüsted: terved puud kattuvad vastsetest kihavate võrgenditega.
Õuenurgas seisev vana toomingas võib siis pakkuda kummituslikku vaatepilti. Ümberringi valitseb juulikuine lopsakas rohelus, aga toomepuu oksad on viimseni kaetud hõbeja siidiga ning tuules ei kiigu ainsatki lehte. Jämeda tüve najale unustatud jalgrattaloks on aga mattunud tihedasse võrkpessa, milles tuhanded röövikud valmistuvad nukkuma.
Siiski ei maksa armsa õuepuu pärast üleliia muretseda: enamasti ei hukku puu ka pärast lehtede täielikku kaotust. Mõnikord kasvatab toomingas uue lehekrooni juba rüüstele järgneval hilissuvel. Hävivad eeskätt varem vigastatud või haiged puud ning võrgendikoide armee taandub aasta või paari jooksul justkui iseenesest, et uuesti hulgaliselt nähtavale tulla alles siis, kui eelmine rüüste hakkab juba ununema. Kas piiravad näljaste hordide arvukust karmimad talved, vaenlaste kogunemine või tihedalt koos elamisega kaasnevad epideemiad, pole siiani selge.
Võrgendikoi tõttu on toomingat peetud halvaks naabriks viljapuudele: kardetakse, et meelistoidu lõppedes lähevad röövikud üle õunapuu- või ploomilehedieedile. Tegelikult on toominga-võrgendikoi siiski kahjur, kes teisi liike ei puutu. Looduses on sageli nii, et mürgise või okkalise toiduobjektiga kohanemise eest tuleb maksta lõivu sellega, et teised, näivalt mahedamad palad enam mokkamööda ei ole.
Viljapuudele võivad oma võrgendpesa punuda peremeespuult lahkunud täissöönud röövikud või hoopis teised võrgendikoi liigid, kes omakorda toomingat mürkainete sisalduse tõttu süüa ei saa. Nii võib harilikku toomingat kui meie ühte ilusamini õitsevat pärismaist puud ikkagi muretult aias kasvatada ning aeg-ajalt paratamatult ilmuvaid võrgendikoisid võtta kui populatsioonidünaamika õppetundi, mille sarnast kodumaises looduses naljalt jälgida ei saa.

Harilik toomingas kui vastupidav ja kohanemisvõimeline puu kasvab kogu Euraasia põhjaosas. Läänes piirneb tema levik Iirimaaga, idas Kamtšatka ja Hokkaidoga. Lõuna pool leidub teda mäestikes, näiteks mõnel pool Püreneedes, ka Marokos, kuigi Vahemere ääres on toomingas üldiselt asendunud igihaljaste põõsaste, teiste hulgas lähisugulase loorberkirsipuuga. Ilupuuna müüakse hariliku toominga sorte ka Põhja-Ameerikas.
Laia levila piires toominga välimus mõnevõrra varieerub. Kaug-Idas levinud karvaste lehtede ja võrsetega teisendit tuntakse aasia toomingana (Prunus padus var. pubescens), mida on peetud ka omaette liigiks. Mõned autorid eristavad Fennoskandia ja Kesk-Euroopa mägedes (Vogeesidest Karpaatideni ja Alpide kaguosani) levinud madalama kasvuvormiga toomingad omaette alamliiki Prunus padus borealis. Himaalaja ja Pamiiri mäestikes kasvava teisendi Prunus padus var. cornuta oksad on pruunide kooremõhnadega.
Eestis looduslikest puudest on toomingale süstemaatiliselt lähim laukapuu (Prunus spinosa), kreegipuud meenutav looduskaitsealune põõsas, kes kasvab metsikult vaid Lääne-Saaremaal. Küll aga võib aedades ja linnahaljastuses kohata mitut sissetoodud toomingaliiki. Neist kõige kergemini äratuntav on amuuri toomingas (Prunus maackii), kiirekasvuline ja külmakindel puu, mille läikiv helepruun koor kipub narmendama nagu meie kaskedel. Seda Kaug-Ida liiki on ilupuuna paljundatud hariliku toominga alusele pookimise teel. Amuuri toomingal tuntakse hübriidi hariliku kirsipuuga - kirsstoomingat.
Toomingaid on sisse toodud ka Uuest Maailmast. Virgiinia toomingas (Prunus virginiana) on looduslikult levinud kogu Põhja-Ameerika parasvöötme aladel. Välimuselt on ta väga sarnane hariliku toomingaga. Veidi suuremad viljad on punased ning muutuvad mustjaks alles ülevalminult. Virgiinia toomingas annab hariliku toomingaga elujõulisi hübriide. Venemaal on neid uuritud saagikuse seisukohalt: kuna hübriidid õitsevad nagu virgiinia toomingaski harilikust toomingast hiljem, ei mõjuta viljumise edukust kevadised külmad.
Väärtusliku puidu andjana mainitud kiirekasvuline hilistoomingas (Prunus serotina) on pärit Põhja-Ameerika idaosast. Puu paistab silma läikivate lehtede ja samamoodi kui eelmisel liigil kõigepealt punaseks ja alles siis mustaks muutuvate viljade poolest. Meie oludes ta harilikku toomingat üldiselt kasvult ei ületa ega pruugi vastu pidada karmimatele talvedele. Pehmema kliimaga Kesk-Euroopas on hilistoomingas kohati naturaliseerunud.
Iga haljasalal kasvav võõrailmeline toomepuu pole siiski võõrliik: ka harilikust toomingast on aretatud eripärase kasvukuju või uhkemate õitega sorte.

Meie suhe toomingaga meenutab läbikäimist mõne vanamoelise sugulasega, keda ainult tähtpäevadeks külla kutsutakse ja kelle arvukad lapsed siis igal pool jalgu jääma kipuvad. Märkame toomepuud ikka siis, kui ta on õieehtes, muidu aga neame kiuslikku võsa, mis suleb meie ees metsaraja või ummistab aianurka.
Minu koduõue suure toominga viimane haru murdus mõne aasta eest maha. Algul olime isegi rõõmsad, et muruplats saab rohkem valgust ja võrgendikoi tontlikud pesad enam silma alla ei ilmu. Nüüd aga tundub mulle ikka, et selles õuenurgas on justkui tühi koht seal, kus lapsena toomepuu haraliste okste peal turnisin. Küllap on paljude taluõuede uhkus just vana toomingas. Tänavusel toominga-aastal tasub kindlasti selle ilusa puuga lähemat tutvust sõlmida. Linnainimeselgi pole vaja teda kaugelt otsida. Aga kas tunnete ta ära?



Ott Luuk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet