Eesti Looduse fotov�istlus
2010/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Sood EL 2010/3
Miks raba tundub udsa ja ohtlikuna?

Maisamaa laps, kes sa pllul rukkipilliroo sisse ra upud ja jaanipewal lhnawa heina sees tiritammi istutad, kas oled ka soopinnal heljunud, tema hku sisse hinganud, tema isewrki ilu silmitsenud, kas oled ka itswat murakat ninud?
[---]
Weel mni samm, ja sa jd nuta seisma, edasi ei pease. Nagu w, lheb le soo jrwekeste, tiigikeste ja loigukeste rida mustawa weega. Nad magawad kollasest sammetist woodikestes, mned on pehme tekigi le pea tmmanud. Wanad inimesed knelewad: siin kohanud muistsel ajal julged jrwede wood, kuid sammal tulnud klaliseks ja uinutanud lained oma pehmesse slesse unele. Nd walitseb sammal lagendiku le ja jrwest on ainult wikesed mdamlkad jrele jnud. Mlgaste sees on saarekesed, mille peale rn kollakas kikuw nahksild wiib. Kuid hda igahele, kes silda mda saarele tahab saada. Ka temale tuleb witmata igatsus pehme samblawoodi jrele ja weesng, kuhu ta lbi sambla wajub, ei anna teda enam tagasi
(Mihkel Kampmann, Kooli Lugemiseraamat. Teine jagu. Tallinn, 1913)

Nnda ahvatleb sajanditagune kooliraamat vikest inimest raba ilu imetlema, ent samas manitseb ettevaatusele. Manitsus on pris ea- ja asjakohane: kui lhed rappa, siis pead teadma, kuhu tohib astuda ja kuhu mitte.

See juhtus ligi pool sajandit tagasi Nigula rabas. Olin vlitdel, seltsiks linalakk tudenginitsik. hel hommikul, kui asutasime end peaksitele (rabasaartele) minema, ilmusid kes-teab-kust kaks vene soldatit, kes tahtsid kangesti meiega sprust sobitada. Et nende soov meiega rappa kaasa tulla meid, pehmelt eldes, ei vaimustanud, siis pidasime plaani, kuidas ttust saatjaskonnast vabaneda.
Laudteed toona rabas veel polnud, aga me teadsime, kust minna, et vltida lvestikku ja pseda hlpsasti lbi laugaste vahelt. Seekord vtsime suuna lvestiku serva: uskusime, et me soovimatu kaaskond jb lveid letades htta.

Valisime ige kiire tempo: liikusime pooljoostes, lvepinnal hoolega jalatuge valides, ega vaadanud tagasi. Peatusime alles siis, kui seljatagant hakkas kostma roppu vandumist: ks sdurpoiss oli peaaegu puusadeni sees, teine kpuli Hdsime neile eemalt petussnu: lase khuli ja rooma! ra rabele, po-tihhonku
Uputada me neid ju ei kavatsenud, kll aga enda sabast lahti raputada. Raba oli meie poolt.

Mlestusrist laukaserval. Juhtumeid, kus inimene on tepoolest rappa uppunud, ei teata Eestimaal just palju. Ka sellelaadseid primuslugusid on rmiselt vhe, kusjuures sageli on siis tegemist pooleldi mstikaga:
Kerna vi Alliku rabasse vajusid kaks last. Lastud pada alla lapsi pdma. Tmmatud pada vlja, metslooma pea oli sees.
RKM II 154, 57 >Kirna v., Saatre k. Maria Mnnik (1961)
Teprasena tunduva loo rabas juhtunu kohta on No kihelkonnas les kirjutanud Matthias Johann Eisen (1931):
No eks vana Jaak olnud korra soos uppumas. Tulnud korra sgisel le soo tuntud teed otsekohe koju. Ei ksi, vaid hes teise mehega. Olnud pime , ei nhtud midagi. Teine mees jnud teel natuke Jaagust maha. Jaak linud ksi teerada mda edasi. Pimedas kaldunud aga teerajalt vhe krvale. kisti tundnud Jaak: keegi haaranud tal nagu jalast kinni ja tmmanud. Samal silmapilgul mrganud Jaak: ta jalgupidi sgaval vees. Hdas saanud ktega mber kobades maharaiutud puust kinni sasida. Ise kangesti appi hdma. Seltsimees judnud varsti jrele, toonud ta veest vlja. Nd mrgatud, et Jaak oli lauka rest sisse sattunud. igelt rajalt natuke krvale juhtunud ja nii laukasse langenud. Jaak arvas ise, et vaim ta jalast kinni sasinud ja laukasse tmmanud. Vis aga puugi olla, mille peale ta pimedas kinnitas
(Eesti rahva elu-olu II, 2004: 171).
Rahva seas on ajast aega visalt psinud arusaam, et raba on ohtlik, lbipsmatu, ehk isegi kuri. Kui sajanditaguses kooliraamatus hoiatati lapsi leebel toonil, siis rahvasuu on sageli otsekohesem. Gustav Vilbaste sai kunagisel retkel Puhatu sohu marjulistelt kaasa hoiatuse: Kallid pojad, rge minge, ei siit ole vist keegi enne kinud, ei siin ole teed ega kedagi. Kurjad vaimud elavad seal (Loodusevaatleja 1930, 4: 108).
Umbes samamoodi tles mulle kord Kakerdaja raba veerel seisnud plise Noku talu perenaine. Aga temal oli selleks vhemasti phjust.
Noku talu perepoeg koos kaaslasega olid hel mardihtul vtnud ette klaskigu tdrukute juurde Mnuvere klla Kakerdaja teisel kaldal. Akordion seljas mindi otse le raba, nagu ikka. Ainult et sgishtu oli pime, maad ja nrka jd laugastel kattis huke lumekiht, vib-olla olid poisid ka pudelist pisut julgust juurde vtnud. Prale nad ei judnud. Jrgmisel kevadel seati saatuslikuks saanud lauka kaldale kadakane rist.
Raba ei neela kedagi, kes lheb sinna valgel ajal ja kaine peaga. Kaine ei thenda siin mitte ainult alkoholivaba olekut, vaid ka muidu kainet mtlemist. Ja ht-teist peab teadma ka.

Laukad ei ole muidugi phjatud, nagu rahvaprimustes ja ilukirjanduses kiputakse vitma. Aga phi vib olla ige mitme meetri sgavusel ning sealgi mitte jalaga tuntav kaetud pdela, osalt lenduva turbamudaga. Lne-Siberi esmapilgul meie omadega vga sarnastes, ent hukese turbalasundiga rabades vivad veesilmad olla ka liivaphjaga: olen seal lbi kndinud rabajrvest, mille kaldal valmisid parasjagu murakad. Meie rabades sellist vimalust otsida ei tasu.
Lauka servad on selgelt nha ja enamasti pris tugevad, sealt juba kogemata vette ei kuku. Ujuma minnes tuleb arvestada, et vanemate laugaste kaldad on jrsud enam-vhem pstloodis. Samas on veepind lauka servaga peaaegu hekrgusel, nii et osav ujuja saab end kerge vaevaga kaldamttale vinnata. Prast laukasuplust on nahk eriliselt mnus, lausa siidpehme. Ent need, kes end vees kindlalt ei tunne, peaksid sellest mnust siiski pigem loobuma.

lvestega on pisut keerukam, ent mitte sedavrd, et lvestikus liikumise oskusi juba esimesel rabaretkel selgeks ei saaks. Kui meenutada loo alguses toodud katkendit koolilugemikust, siis lved on just need raba veekogud, mis on pehme tekigi le pea tmmanud.
Sinna, kus hre roheline turbasammal hulbib lausa vees, nagu ka pdelale mustale mudale, keegi juba kndima minna ei rita. Aga thelepanelik peab olema ka seal, kus lvest katab sna tihe, kuid ilma rohttaimedeta vi ksikute krtega (tegelikult rabaka vi nokkheinataimedega) samblavaip: see ei kanna! Sinna, kus turbasammal on juba tihedalt lbi kasvanud rohttaimedega, millele mnes kohas lisandub hallika varjundiga roosaieline kvits, vib juba kergelt toetuda. Veel kindlamad on lvepinnast pisut krgemad roht- ja puhmastaimedega samblapadjad ning tupp-villpea turritavad mttad.
Oluline on meeles pidada sedagi, et lvest letades ei tohi poolel teel seisma jda: siis vid hakata vajuma. Pilguga mitu jalaastet ette planeerides ikka kiiresti ja kergel sammul edasi! Kui aga siiski peaks juhtuma midagi sellist, nagu soldatitega Nigula rabas, siis tuleb toimida nnda, nagu nemad toona meie petuse kohaselt tegid: khuliasendis jaotub keharaskus suuremale pinnale ja roomates pseb soovitud suunas liikuma.
Kike seda uudishimust proovima minna siiski ei maksa, isegi mitte soojal suvepeval ja kerges riietuses, sest lves mtates tekitate sinna inetu mlka. Vtab aega, enne kui loodus jlje kustutab.

Kas laugastikku vib eksida? Vib. Tundmatut laukalabrinti lbides vib inimene kaotada esialgu vetud suuna, sest laukad ei lase minna otse: tuleb teha lugematuid haake. Ja et laukad paiknevad sageli ringina vi osana ringist mber raba mttelise keskpunkti, siis satub piki laukaid kndija ringliiklusesse. Siin aitab enamasti sna lihtne reegel: kui tahad laugastikust vlja pseda, siis vta phisuund laugastega risti, hoides seejuures silma ees mnd kaugemat sihtmrki.
Kakerdaja rabas sai vanasti Mnuvere poolt tulles vga kindla orientiirina usaldada Noku sepikoja juures kasvavaid krgeid kaski: need paistsid kaugele le raba. Nd kahjuks enam mitte, sest rabakaldale sirgunud mets on judnud vanadele kaskedele kasvus jrele.

Virvatulukesed. Soos pimedal ajal vilkuvad tulukesed on ammust aega kitnud ngijate meeli ja kindlasti lisanud soole salapra. M. Koger on ninud sootulukesi leegitsevat mitmel kohal ja arvab leegi kuni 4050 sm krgusele tusnud olevat [---] Vlla rabas on sellel kohal soine joon, pehme, vesine (Loodusvaatleja 1934, 2: 44).
Sootulukesi Vlla rabal on enne julu veel ninud Vlla asunduse Sarapuu talu perepoeg Georg Tamm, ligi 20. a. v., kaine ja asjalik noormees. Ilm oli pilves. Sootulukesi paistnud sinakas-roheka helgiga (Samas: 45).
Tegelikult soo- ehk virvatulukesed ei vilgu, vaid stivad ja kustuvad eri paigus. Juba ammu on asja seostatud soogaasidega. Ent kes neid stab?
pris lihtsa ja selge seletuse on nhtusele andnud keemik Aksel Koorits hes ammuses Eesti Looduse numbris (1968, 1: 52): Kui maapues hu juurdepsuta laguneb fosforit sisaldav aine, siis moodustuvad fosfori hendid vesinikuga PH3 (gaasiline fosforvesinik) ja P2H4 (vedel fosforvesinik). huga kokku puutudes sttivad vedela fosforvesiniku aurud ning stavad ka gaasilise fosforvesiniku. Koos fosforvesinikuga tungib maapuest kord siin, kord seal vlja ka tavaline soogaas metaan, mis samuti vtab tuld isesttinud fosforvesinikust.
Viimasel ajal pole teateid virvatulede kohta vhemalt ajakirjandusse judnud. See ei thenda, et neid poleks. Pimedal ajal ei kida eriti soodes ning pevavalgel, nagu ka phjamaiselt hmaral suvel, pole need nrgad tulukesed nhtavad.

Uss rabamttal. Ei tea kll miks, aga nii primuslugudes kui ka tnapevastes arusaamades seostatakse meil raba sageli mrkmadudega rstikutega.
hes soos oli palju usse ja seeprast hakati seda Ussisooks nimetama. Seal elanud ka krooniga uss ussikuningas. Soos kasvas palju jhvikaid, kuid keegi ei julgenud neid sinna korjama minna.
RKM I 5, 511(1) < Vnnu khk. Koolipilaste juhendaja E. Lodjak (1958)
Rstikuga vib tepoolest ka rabas silm silma vastu sattuda, aga see pole kaugeltki tema meelispaik: tal pole rabas ju eriti midagi sa. Kui marjulistele melda, siis peaksid rstikut kartma pigem maasikalised suvesoojal raiesmikul: rstik vib peesitada just sellel knnul vi mttal, mille juures sirutate ke tumepunaste lhnavate metsmaasikate jrele.

Sbralik soovitus. Kui tahate minna rappa, et nautida maalilisi laugastikke, puhata krvu ja nrve linnamrast ning nuusutada kosutavaid rabalhnu, siis valige koht, kuhu just teile meldes on ehitatud laudtee. Neid leidub paljudes Eestimaa rabades (vt. niteks RMK kodulehelt) ja enamasti on laudtee planeeritud nnda, et uudistaja neb sellel liikudes erisuguseid soomaastikke. Seejuures on raba kahel pool laudteed tavaliselt tallamata nhtav oma loomulikus olekus.
Kui olete aga tulnud marjule vi muu erisooviga, siis omapi seigeldes austage raba iseolemist pdke liikuda endast vimalikult vhe jlgi jttes. Siis sstab raba ka teid.

Sookailudes on loitsud. Mis lhnadesse puutub, siis pole mitte kik hel meelel selles, et rabahk kosutab. On neid, kes saavad siit hoopis peavalu. Sdlane on kaunite valgete itega sookail meie kodumaine rododendron, kes levitab tugeva lhnaga eeterlikke lisid, seda eriti suvises pikeselsas.
Inimene, kes kord rabast peavalu kaasa toonud, ei peaks edaspidi kahlama rabamnniku kailudes, vaid psima kenasti laudteel sinna juavad sookailude mrgisevitu aurud juba lahjendatud kujul, hoopis nrgemate doosidena. Murakale-sinikale minekust peaksid sookailutundlikud hoiduma, sest sinikatele sageli omistatava mrgisuse taga on tegelikult samuti sookail: sinikas ei ole mrgine.
Enamikule inimestest ei mju aga sookailgi hirivalt. Vastupidi: just tema annab rabale eriliselt hrgu hinguse. Ta on mingil mral raba smbol, keda listades on poetess tabanud osakese raba phiolemusest:
Kus ruskavad sookailud
umbltted on kegakatsutavalt lhedal
kuni veel mustavad laukaveed
jtkub puutumatuid tagamaid
phjatust kuhu svida pilk
Kui itsevad sookailud on aeg
tiel smul hingata suveharja uima
Kui soost tuseb udu
haldjad ei lahku ja voodavad viljavljad
ei kuiva elutuks krbeks
(Minni Nurme Sookailudes on loitsud).


Ann Marvet (1939) on botaanik, Eesti Looduse endine kauaaegne toimetaja.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012