Iga naisterahvas, olgu ta viie- või viiekümneaastane, teab, et kui konna suudelda, siis võib too printsiks muutuda. Võib, aga ei pruugi. Tõtt-öelda pole viimase aja uudistes kuulnud, et sedaviisi oleks juhtunud. Kas on asi selles, et konnad muutusid printsideks ainult muinasjutuajal, kui neid suudlesid muinasjutuprintsessid? Igatahes jõuavad sellise järelduseni Bullerby lapsed Liisa ja Anna, kui nende suudeldud konn kuidagi printsi kuju ei taha võtta ja lõpuks solvunult kraavi kargab. Miks aga on kujutelm printsiks muutuvatest konnadest nõnda visa püsima? Ma usun, et peaaegu iga tüdruk, vähemalt meie laiuskraadil, kus konnad on piisavalt pisikesed ja isegi üsna armsad, kui sa just väga loodusest võõrdunud pole, on korra elus konna suudelnud. Mina küll olen.

Hoopis teistmoodi on käsitlenud vendade Grimmide loodud muinasjuttu Ameerika filmiloojad, kes on teinud multifilmi sellesama konnasuudlemise motiivi ainetel: nende filmis ei saa konnaks muudetud printsist taas noormees, vaid konna suudelnud tüdruk muutub ka ise konnaks. No lõpuks on muidugi happy end ja nad muutuvad jällegi inimesteks tagasi.

Ei vennad Grimmid, Ameerika filmitegijad ega ka teised konna-printsi temaatikaga seotud inimesed pole aga kordagi täpsustanud, milline konnaliik on suudlemiseks kõige sobivam. Kas näiteks koleda kärnkonna suudlemise puhul on tõenäosus printsi saada suurem kui väikse armsa rohukonna puhul? Vastust ei anna ka seekordne Eesti Looduse konnamääraja, mis tegelikult on laiem, hõlmates kõik Eesti kahepaiksed. Aga eks mõni asi ongi ilusam, kui salapära jääb alles ja vastust ei ole.
Kahepaiksete määraja ilmub selles numbris koguni „kolmemõõtmelisena” − määramisjuhised antakse sõnas, pildis ja helis. Välimuse põhjal on kahepaikseid keeruline määrata seetõttu, et kudu- ja vastsestaadiumis on nad täiskasvanud loomast nii erinevad, et määramisel tuleb lähtuda hoopis teistest alustest.
Igatahes on konnad tänuväärt elukad, et arendada laste loodusharidust: nad on üldjuhul üsna sagedased ega jookse väga kiiresti eest ära. Mäletan eelmise aasta erakordselt konnarikast suve − meie pere laste igahommikune jalutustiir viis vana linaleotiigi äärde, kus soojas vees kosusid ilmselt tuhanded kullesed. Jalgupidi vette astudes polnud tiigipõhja näha, sedavõrd paksult oli vesi kullestest tihke. Laste jaoks oli see tõeline looduselamus. Hiljem, kui väikesed konnad kargasid tiigist kuivemale pinnale, käisime ikka neid iga päev vaatamas.
Õige varsti on see aeg jälle käes. Aeg, mil tiigilt kostab mitmehäälne konnakontsert. Kui suitsusaunast saab minna õue värsket õhku hingama ja külm ei võtagi varbaid ära. Kui saab paljajalu rohul käia − mu kolmeaastane poeg on sellest suvega kaasnevast võlust tänavuse külma talve jooksul vähemalt kord nädalas silmade särades rääkinud.
Pikas ootuses on need võlud tõesti päris kättesaamatutena tundunud. Ometi läks nii, nagu igal aastal − kevad tuli siiski, ja suure mühinaga. Nii, et Soomaal saab kanuuga tuppa sõita ja Tartus tükib vesi Emajõkke kulgevatest kraavidest tagasi linna voolama. Kena kevadet!