MTÜ Loodusajakiri hoiab Eesti metsal silma peal alates 2001. aasta sügisest, andes välja ajakirja “Eesti Mets”. Ka ajakiri “Eesti Loodus” aeg-ajalt metsateemat käsitlenud, seekord koguni kaaneteemana. Kas mets saab otsa? Nii, nagu Eesti rahvast on hoiatatud üle oma võimete tarbimise – ohtra laenamise ja liisimise – eest, püütakse vahel märku anda ka metsa “ületarbimisest”. Mets on ka otsekui pank – oli ju mets mõnda aega isegi Eesti krooni tagatis. Või hoiukassa, kust tuleb võtta nii palju, et ka tulevikuks midagi jaguks. Arvudes ongi tegelikult kõik päris kena: üldjoontes näib kogu raiemaht jäävat säästlikkuse piiridesse.

Kui arvudesse sügavamalt süüvida, siis on põhjust lüüa alarmi küllaga. Mida me sealt hoiukassast tegelikult võtame? – “koidulaid” ja “jakobsone” – ehk rahaliselt väärtuslikke kuuse- ja männipuid! Ja hoiupõrsakesele ei tee see justkui midagi, vastupidi, põrsake näib hoopis raskemaks paisuvat, sest me viskame sinna viie-, kümne- ja viiekümnesendiseid juurde. Meil aga on tunne, et oleme nüüd hästi rikkad. Aga kui selle säästetud hunniku väärtust vaadata, siis selgub, et pole me nii rikkad ühtigi… Ainult sandisendid. Puha kased, lepad ja pajud. Eriti hullud on need viiesendised – nagu lepad, mis kasvavad igal pool, aga mis on nii mõttetult väikse väärtusega, et neid ei tasu isegi raiuda. Seega kulutame ära kõige väärtuslikuma ja jätame nii moepärast natuke väheväärtuslikku vara alles.

Niimoodi laialt elada on muidugi päris mõnus, aga kas saame tegelikult aru, et teeme seda oma järeltuleva põlve heaolu arvelt? Kas kujutate ette lapsevanemat, kes lapsele võlgu tekitab, jättes lapse paljaks ja oma vanema tekitatud võlakoorma alla? Muidugi on ka selliseid, kuid meie ühiskond niisugust suhtumist üldiselt heaks ei kiida. Ent kuidas peakski ühiskond tervikuna aru saama, et tegelikult laename oma laste(laste) arvelt, kui riigivõimu kandjad kinnitavad, et meie metsamajandus on igati mõistlik ja säästlik?

Praeguse metsamajanduse jätkudes jõuame õige varsti järele oma ideaalile – Skandinaavia maadele, kus metsad on muudetud metsapõldudeks ja rikkaliku elustikuga loodusmetsa võib näha ainult kaitsealadel. Kuidas läheb see tulevikupilt kokku meie kujutelmaga eestlastest kui metsarahvast?

Meie ühepäevaliblika-mõtteviisist lõikavad aga kasu needsamad põhjanaabrid, metsarikkad soomlased ja rootslased, kel omal metsa küllaga, aga kes on loodusmetsade raadamise etapi juba läbinud ning nüüd, viga taibanuna, omi metsi taas samblasse kasvatada püüavad. Ja mis viga seda teha, kui Eestist saab head okaspuitu nii odava hinnaga!