Eesti Looduse fotovõistlus
2010/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti maastikud EL 2010/4
Alutaguse kriivad: kas tuulest tehtud?

Sisemaised luited seostuvad meile enamasti kõrbega. Samas paiknevad Eesti ainsad sisemaised luited, kohalikus kõnepruugis kriivad, just riigi kõige metsasemas ja soisemas piirkonnas – Alutagusel. Umbes 200 kriivat on peidus Iisaku-tagustes Luiska, Pootsiku ja Võhma metsades, kerkimas kõrgustesse rabaavarustel ja ehitades kirde-edelasuunalisi kitsaharjalisi maa- ja soosildu ei kuhugi. Kuna ligipääs neile on keeruline, ei ole Alutaguse kriivad Eestis kuigi hästi tuntud.

Luited Euroopas ja Eestis. Eoolsed ehk tuuletekkelised pinnavormid on üsna laialdaselt levinud paljudes kohtades Euroopas. Suurimad luiteväljad asuvad Saksamaa, Poola ja Valgevene sisealadel. Need mandriluiteväljad on tekkinud viimase jääaja lõpus ja Holotseeni alguses külmakõrbe tingimustes, kus mandriliustikest maha jäänud jääjärvede ja -jõgede setteid hakkas tuul omasoodu ümber paigutama. Luiteid on ka mitmel pool Euroopa rannikualadel. Iseloomulikumad rannikuluited asuvad Leedu läänerannikul ja nende suhteline kõrgus võib olla isegi üle 50 meetri. Selles piirkonnas paikneb ka Euroopa kõrgeim aktiivne luide.

Eesti aladel võib eristada kolme peamist luidete klassi. Esiteks aktiivsed rannikuluited, mida leidub mitmel pool Eestis, nt. Hiiumaa põhjaosas ja Peipsi järve põhjarannikul. Teise rühma paigutuvad Läänemere eri arenguetappide-aegsed rannikuluited, mis pideva jääajajärgse maapinna kerke tõttu asuvad sisemaal ja kopeerivad üsna hästi jääajajärgsete suurveekogude rannajooni. Pärnu lahe idakaldal paiknev üle 20 meetri kõrgune Rannametsa luide on üks võimsamaid umbes 40 kilomeetri pikkuses Litoriinamere staadiumi luitevallis. Kolmandasse rühma kuuluvad mandriluited, mida Eestis leidub vaid Alutagusel. Kuid nagu selgub siinsest artiklist, pole nende mandriluitelisus siiski täiesti kindel.

Kas kriivad või griivad? Kohaliku loodusgeograafilise nimetusena pole kriivat alati ühtmoodi kirjutatud. Kasutusel on olnud nii kriiva kui ka griiva. Sagedamini on siiski pruugitud esimest varianti. Tõenäoliselt pärineb see sõna vene keelest (кривой ’kõver’), olles muutunud Iisaku kihelkonna eelkõige rannikupoolsete alade murdesõnaks, mis tähistab liivaseljandikke (vt. väike murdesõnastik http://www.eki.ee/dict/vms/).

Andmeallikad ja varasemad uuringud. Kuigi Eesti on üldiselt geoloogiliselt suhteliselt hästi uuritud, on kriivade teema köitnud väheseid ja needki uuringud on olnud võrdlemisi juhuslikku laadi. Ka siinne kirjutis ei paku ühest vastust näiteks kriivade tekke kohta. 19. sajandi teadmisi kokkuvõttev teos „Baltische Landeskunde” mainib, et peaasjalikult on Alutaguse mäed on taganeva liustikujää servamoodustis [4]. Ka 1920. aastatel peeti kriivasid enamasti taganeva mandrijää servamoodustisteks, mis märgistasid liustikujää seisakuid. Just niiviisi on neid pinnavorme iseloomustanud geoloog Artur Luha 1924. aastal Virumaa koguteoses [5].
Johannes G. Granö on neid 1922. aastal siiski pidanud tuule ja lainete tegevuse läbi sündinud liivakuhjatisteks [1]. Üks Eesti tuntuimaid geomorfolooge enne Teist maailmasõda August Tammekann peab kriivasid jällegi mandrijää servamoodustisteks oma 1940. aasta töös mandrijää taganemisest ja otsamoreenidest [12]. Siinkohal tuleb kindlasti märkida, et suure tõenäosusega ei käinud ükski eelnimetatud uurija Alutagusel välitöödel, vaid nende uuringud põhinesid suuresti varasematel üldistel geoloogilistel käsitlustel ja topograafilistel kaartidel.
Pärast Teist maailmasõda tehti ka esimesed põhjalikumad välitööd Alutaguse luidetel. Endel Rähni kriivade geoloogiline uuring 1950. aastatel on üks väheseid põhjalikke uurimistöid selles valdkonnas [11]. Siiski hõlmab Endel Rähni käsitletud ala vaid osa luidete levikualast, nimelt piirkonda Peipsi järve äärest Kauksi ja Katase vahemikust Iisaku jooneni põhja pool. Alutaguse luiteid on käsitlenud ka Kalju Kajak [2], pidades neid Peipsi rannavallideks, ning Anto Raukas, kes uuris luiteliivasid samuti juba 1960. aastatel. Tema ja Galina Hüti koostööst pärineb aga ainus teaduslikult põhjendatud luidete vanuse hinnang (termoluminesentsmeetoodil) [10]. 1990. aastatel uuris Ida-Euroopa mandriluiteid hollandlane Jaapjan Zeeberg [13], kes asetab Eesti mandriluited märksa laiemasse konteksti, sidudes nende arenguloo teiste Euroopa luitestikega.

Kriivade geomorfoloogia. Nagu ajaloolisest ülevaatest selgus, pole kriivade geomorfoloogilises ehituses oldud sugugi ühel meelel. Valdavad kolm peamist versiooni: esimene ja vanem käsitleb kriivasid kui otsamoreene [5, 12], teise tõlgenduse kohaselt on kriivad kujunenud hilisjääaegsel külmal ja kuival perioodil mandriluidetena [10, 11]. Kolmanda hüpoteesi järgi on kriivad seotud Peipsi järve arenguga ehk need on alaneva Peipsi järve luitestunud rannavallid [2]. Peipsi järve taandumisel aset leidnud suhteliselt kestvamate rannajoone seisakute ajal moodustusid rannikul ühe kuni kolme meetri kõrgused abrasiooninõlvad, millele kuhjusid mõne kuni kahekümne meetri kõrgused rannavallid ja rannikuluited [2].
Praeguseks pole kriivade morfoloogiasse selgust lisandunud. Ümber on lükatud vaid otsamoreeni hüpotees. Valdavalt seostatakse kriivasid mandriluidetega. Käsitledes 1968. aastal Eesti luiteliivade koostist ja kihilisust, on Anto Raukas [7] toonud välja mõlemad teooriad, kaldudes eelistama rannikuluidete teooriat. Aasta hiljem on sama autor koos Endel Rähniga väitnud, et tegemist on mandriluidetega, mis kujunesid Hilis-Dryase ja Pre-Boreaali (umbes 9000 – 11 000 aastat tagasi) algul Väike-Peipsi ajal valitsevate lääne- ja loodetuulte mõjul kohapealsest materjalist [8]. Mandriluidete kasuks räägib ka asjaolu, et kriivade orientatsioon ei jälgi veetaseme alanemise aegset Peipsi rannajoont. Kuna luidete alt on leitud jääjärvesetteid, tõlgendavad Anto Raukas ja Galina Hütt [10] kriivasid kui paralleelsetesse liustiku pikilõhedesse kujunenud limnomõhnu, mis pärast jää lõplikku sulamist luitestusid. Siiski põhineb limnomõhnade teooria vaid üksikutel puurimistel ning pole välistatud ka teiste protsesside, eelkõige Peipsi luitestunud rannavallide osaline toime kriivade tekkes.
Koguteoses „Eesti. Loodus” käsitletakse Alutaguse luidete päritolu jällegi ebamääraselt: „[Eestis] on nii ranna- kui ka mandriluiteid; esimesi on märksa rohkem. Mandriluiteid arvatakse leiduvat Alutagusel, kuid pole võimatu, et needki on vanad rannaluited” [9].
Luidete vanust on proovitud ka määrata. Eoolsete setete vanust on üldjuhul üsna keeruline kindlaks teha, sest orgaanilise materjali sisaldus on väike ja setted on kiiresti liikunud ning ümber paiknenud. Kriivade puhul on määramiseks kasutatud termoluminesentsanalüüsi meetodit, mille tulemuste põhjal on tuul luiteliivasid korduvalt ümber puhunud ja see protsess jätkub tänini [10]. Seega võib seniste teadmiste varal üldistada, et kriivad on põhiliselt ja olemuslikult küll mandriluited, kuid nii mõnelgi juhul ka segatekkelised liitpinnavormid.

Kriivade paiknemine, morfomeetria ja toponüümika. Kahtlemata on kriivad ühed Alutaguse piirkonna kõige erilisemad ja reljeefsemad looduslikud pinnavormid, samas pole nad kuigi tuntud oma „peidetud” asendi tõttu. Alutagust seostatakse tihti pigem ooside ja mõhnadega, kuna neid saab paremini vaadelda. Oosid ja mõhnad paiknevad tihti asustusele lähemal ja on enamasti mastaapidelt kriivadest suuremad. Sageli asuvad oosid ja kriivad üksteisele väga lähedal ning paljudes kohtades tekib seetõttu probleeme pinnavormi tüübi määramisega (siit võivad tuleneda ka erinevused nt. kriivade arvus).
Siiski, arvestades kriivade paiknemise laiaulatuslikkust ja arvukust, võime just kriivasid pidada ainuomaselt Alutaguse sümbolpinnavormiks. Ühtekokku on siinse töö raames koostatud andmebaasis kirjas 205 kriivat, kuid sellesse numbrisse tuleb suhtuda teatava kriitikaga. Andmebaasist on jäänud välja paljud väikevormid ning tihtipeale on tegemist liitpinnavormidega, kus eristada on raske ja poolitada võimatu. Seetõttu oleks Alutaguse kriivade kirjeldamisel õiglasem kasutada ligikaudset arvu – umbes 200 kriivat.
Kriivad ei paikne siiski ühtlaselt ega hajusalt mööda Alutaguse maastikurajooni, vaid nende asendis ilmnevad selged seaduspärad. Kõige rohkem on kriivasid Imatu järve ümbruses. Seal tuleb esile kaks ilmekat kriivade rühma, millest üks jääb tinglikult järvest põhja, Ristikivi sohu, ja teine lõuna poole, põhiliselt Pikassilla sohu. Nimetagem neid vastavalt Luiska luitestikuks (luidete (kirde)idatipus paiknenud metsavahitalu järgi) ja Pootsiku luitestikuks. Koondunumalt on kriivasid ka Sälliku külast lõunas Võhma järve ümbruses − Võhma luitestik.
Mujal leidub kriivasid hõredamalt. Kõige läänepoolsemad kriivad asuvad Tudulinna joonel ja Eesti poolt vaadates idapoolseimad, suhteliselt pikemad luited paiknevad peaaegu Narva jõe kallastel Kuningaküla ja Permisküla juures. Tegelikkuses on luiteid ka ida pool Narva jõge [3]. Luidete põhjapiir kulgeb laias laastus Jõuga−Kuningaküla joonel, madalaid künniseid leidub siiski ka Poruni jõest põhja pool. Lõunapoolsemad luited asuvad Võhma luitestikus Sälliku külast lõunas.
Paljudel silmapaistvamatel kriivadel on ka nimed. Siinses uurimuses kasutatud kriivade toponüümid pärinevad Ellu Prodeli [6] artiklist ja Endel Rähni [11] tööst (peamiselt Võhma luitestik) ning neid on täiendatud aluskaardina kasutatud NSV Liidu topokaartidelt saadud nimedega.
Mandriluidete kõrgus kõigub 3–18 meetri vahel (on ka väiksemaid luiteid, kuid töö metoodika tõttu pole neid arvestatud). 18 meetri kõrguseid luiteid on kaks: Kollane ehk Kõrgemägi Võhmajärve soost idas ja veel nimetu kriiva, mis asub Imatu järvest ühe kilomeetri kaugusel lõuna-edelas. Üle kümne meetri kõrguseid luiteid on terves kriivade leidumisalas, seega ei saa järeldada, et kriivad oleksid mingis piirkonnas kõrgemad. Valdavalt jääb kriivade suhteline kõrgus alla seitsme meetri.
Kriivade morfomeetrias on tähtis ka nende kuju. Kriivade pikkus algab enamasti paarisajast meetrist ja ulatub kuni mõne kilomeetrini. Pikim kriiva pikkusega 3,3 km asub Permisküla juures (külast vahetult loodes). Kriivad on pigem kitsad, laiusega paar-kolmkümmend meetrit, üksikutel juhtudel üle saja meetri laiad.
Tekkelooliselt tuleb tähtsustada kriivade orientatsiooni. Luited on kujunenud valdavalt loodekaare tuultega ning sellest tuleneb selgelt ka luidete kirde-edelasuunalisus. Seepärast on kriivadel kagupoolsed nõlvad järsemad ja liigestamata, seevastu loodepoolsed vastasnõlvad on laugemad ning liigestatud mitmesuguste kühmude ja kuplitega. Kriivadele, mille loodenõlv pole liigestatud, on omane tasane ja sirge harjajoon. Mida liigestunum on seljak, seda kaarjama kujuga on kriiva. Tasase harja ja sümmeetriliste nõlvadega seljakud on enamasti sirgjoonelised. Eeltoodut arvestades saab Alutaguse luited jagada kaheks: kaarjad, liigestatud loodenõlvadega kriivad ning vallilised, sirge harja ja enam-vähem sümmeetriliste nõlvadega kriivad.

Kriivade kaitse maastikul. Kriivade kui ainulaadse maastikuvormi turismiarendus on kindlasti problemaatiline. Osa kriivasid jääb Agusalu looduskaitsealale. Eelkõige kaitseb kriivasid nende looduslik eraldatus. Maastikuliselt kõige ilmekamad kriivad paiknevad Pootsiku luitestikus, samas on üle raba, eriti üle „uppunud” rabaserva kõrgeima luiteni jõuda üsna raske.
Arvestades Agusalu looduskaitseala elurikkust ja maastikuväärtusi ning senist eraldatust ja puutumatust ohustavatest inimmõjudest, tuleks seal ka edaspidi vältida rohkearvulisema loodusturismi teket ja suuremat külastuskoormust. Pootsiku luitestiku siseossa oleks võrdlemisi riskantne rajada matka- ja õpperadu, arvestades sealsete elupaikade senist looduslikku eraldatust ning uue külastuskoha sündroomi ökosüsteemide koormustaluvuse piiril või seda ületades. Oma jälje võivad jätta kirdelinnadest pärit piknikulised. Sellest veidi süütum, ent siiski mõjus on korilaste tegevus.
Ometi saab turismimarsruutide koostamisel arvestada kaitsealuste liikide ja koosluste taluvusega ning suunata loodushuvilisi pigem sinna, kus on juba harjumus käia või on selgeid inimtegevusi jälgi. Agusalu looduskaitseala n.-ö. laialivalguvus asustamata ürglooduslikel aladel ei ole seni suhteliselt juhusliku tegevuse tagajärjel tekitanud nn. külastusväravaid. Potentsiaalsed peatuskohad asuvad Vaikla−Imatu−Kassisaare tee ääres, Remniku−Agusalu teel (isetekkeline lõkkekohaga plats on olemas) ja Imatu järve ääres. Rändaja saab täiselamuse ka nendest luidetest, mis jäävad Pootsiku−Imatu tee äärde.
Veel hõlpsam on teha mõnekilomeetrine retk Kotka−Lõpe matkarajale, kus näeb samuti kriivasid täies reljeefsuses ja ilus. Sinna pääseks Iisakust ligi ka suuremad rühmad, sest Agusalu kaitseala läbivad vaid väiksemad metsateed. Kriivade nõlvad ja jalamid on marja- ja seenerikkad, mistõttu liigub kriivadel palju korilasi. Seeneliste-marjuliste põhihulk on üldjuhul aasta-aastalt sama, käiakse „oma” seenekohtades ja marjametsades. Seetõttu peaksid nad loodusvaradesse ja kaitseväärtustesse suhtuma võrdlemisi säästvalt. Probleeme on olnud kalameestega, kes teinekord sätivad end Imatu järvel kalastama terveks nädalavahetuseks.
Ametkondlik probleem on Agusalu looduskaitseala välispiir, mis ei jookse sugugi loogiliselt maastikupiire pidi, vaid otseselt soo kui elupaiga servast. Tegelikult on kriivad jooneliste soosaartena looduskaitses üks tervik. Loodusliku ja eriti maastikulise terviklikkuse tõttu tuleb liita Agusalu looduskaitsealaga ka Pootsiku luitestiku lõunapoolsemad kriivad, sest mitmel juhul lõikab kaitseala piir ebaloomulikult luite pooleks. Just metsa-tulundusmaal nii Võhma, Kotka kui ka Luiska luitestikus on viimastel aastatel hoogustunud lageraie, jättes maha kiilad kriivaraiesmikud. Võhma ja Pootsiku luitestikus käiakse rohkem suvel, mil Peipsi-äärsed suvitajad lähevad vahelduseks või rannailma puudumisel metsa seenele ja marjule. Arvestades kriivamaastike tundlikkust, peaks Agusalus piirduma sihipärase kvaliteetturismiga ning hajutama külastuskoormust nii paikkondlikult kui ka aastaajati.

1. Granö, Johannes G. 1922. Eesti maastikulised üksused. – Loodus 1 (2): 192.
2. Kajak, Kalju 1964. Peipsi nõo geoloogiast ja geomorfoloogiast. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1963. Tallinn: 20–33.
3. Karukäpp, Reet 2008. Peipsi nõo pinnamood ja maastikud. – Haberman, Juta jt. (toim.). Peipsi. Tartu: 63–72.
4. Kupffer, Karl Reinhold (Hrsg.) 1911. Baltische Landeskunde. Riga.
5. Luha, Artur 1924. Wirumaa paekallas. – Rosenberg, Ernst (toim.). Geoloogiline ülewaade. Wirumaa. Rakvere: 292–314.
6. Prodel, Ellu 1974. Agusalu soostik. – Eesti Loodus 25 (6): 352–353.
7. Raukas, Anto 1968. Eesti luiteliivade koostisest ja kihilisusest. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1966. Tallinn: 72–88.
8. Raukas, Anto; Rähni, Endel 1969. О геологическом развитии впадини и бассейнов Чудского и Псковского озер. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, Keemia, Geoloogia 18 (2): 113–127.
9. Raukas, Anto; Rõuk, Aarend-Mihkel. 1995. Pinnamood ja selle kujunemine. – Raukas, Anto (koost.). Eesti. Loodus. Tallinn: 120–175.
10. Raukas, Anto; Hütt, Galina 1998. On The Luminecence Dating of Eolian Deposits in Estonia. Baltica. – An International Yearbook on Geology, Geomorphology and Paleogeography of the Baltic Sea 11: 17–24.
11. Rähni, Endel 1954. Kauksi–Iisaku mandriluidetest. Tartu. Käsikiri Eesti Geoloogiakeskuse Fondis (nr. 464) geokogude infosüsteemis http://sarv.gi.ee/.
12. Tammekann, August 1940. Mannerjää viimane retsessioon ja otsmoreenid. − Neljas Eesti loodusteadlaste päev 18. ja 19. märtsil Tartus. Ettekannete kokkuvõtted. Tartu: 30–33.
13. Zeeberg, Jaapjan 1998. The European Sand Belt Eastern Europe – and comparison of Late Glacial Dune Orientation GCM Simulation Results. – Boreas 27: 127–138.

Uuringut on osaliselt rahastanud keskkonnauuringute keskus.


Taavi Pae (1976), Antti Roose (1964) ja Anto Aasa (1977) on Tartu ülikooli geograafia osakonna teadurid.



Taavi Pae, Antti Roose, Anto Aasa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet