Eesti Looduse fotov�istlus
2010/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti maastikud EL 2010/4
Alutaguse kriivad: kas tuulest tehtud?

Sisemaised luited seostuvad meile enamasti krbega. Samas paiknevad Eesti ainsad sisemaised luited, kohalikus knepruugis kriivad, just riigi kige metsasemas ja soisemas piirkonnas Alutagusel. Umbes 200 kriivat on peidus Iisaku-tagustes Luiska, Pootsiku ja Vhma metsades, kerkimas krgustesse rabaavarustel ja ehitades kirde-edelasuunalisi kitsaharjalisi maa- ja soosildu ei kuhugi. Kuna ligips neile on keeruline, ei ole Alutaguse kriivad Eestis kuigi hsti tuntud.

Luited Euroopas ja Eestis. Eoolsed ehk tuuletekkelised pinnavormid on sna laialdaselt levinud paljudes kohtades Euroopas. Suurimad luitevljad asuvad Saksamaa, Poola ja Valgevene sisealadel. Need mandriluitevljad on tekkinud viimase jaja lpus ja Holotseeni alguses klmakrbe tingimustes, kus mandriliustikest maha jnud jjrvede ja -jgede setteid hakkas tuul omasoodu mber paigutama. Luiteid on ka mitmel pool Euroopa rannikualadel. Iseloomulikumad rannikuluited asuvad Leedu lnerannikul ja nende suhteline krgus vib olla isegi le 50 meetri. Selles piirkonnas paikneb ka Euroopa krgeim aktiivne luide.

Eesti aladel vib eristada kolme peamist luidete klassi. Esiteks aktiivsed rannikuluited, mida leidub mitmel pool Eestis, nt. Hiiumaa phjaosas ja Peipsi jrve phjarannikul. Teise rhma paigutuvad Lnemere eri arenguetappide-aegsed rannikuluited, mis pideva jajajrgse maapinna kerke tttu asuvad sisemaal ja kopeerivad sna hsti jajajrgsete suurveekogude rannajooni. Prnu lahe idakaldal paiknev le 20 meetri krgune Rannametsa luide on ks vimsamaid umbes 40 kilomeetri pikkuses Litoriinamere staadiumi luitevallis. Kolmandasse rhma kuuluvad mandriluited, mida Eestis leidub vaid Alutagusel. Kuid nagu selgub siinsest artiklist, pole nende mandriluitelisus siiski tiesti kindel.

Kas kriivad vi griivad? Kohaliku loodusgeograafilise nimetusena pole kriivat alati htmoodi kirjutatud. Kasutusel on olnud nii kriiva kui ka griiva. Sagedamini on siiski pruugitud esimest varianti. Tenoliselt prineb see sna vene keelest (кривой kver), olles muutunud Iisaku kihelkonna eelkige rannikupoolsete alade murdesnaks, mis thistab liivaseljandikke (vt. vike murdesnastik http://www.eki.ee/dict/vms/).

Andmeallikad ja varasemad uuringud. Kuigi Eesti on ldiselt geoloogiliselt suhteliselt hsti uuritud, on kriivade teema kitnud vheseid ja needki uuringud on olnud vrdlemisi juhuslikku laadi. Ka siinne kirjutis ei paku hest vastust niteks kriivade tekke kohta. 19. sajandi teadmisi kokkuvttev teos Baltische Landeskunde mainib, et peaasjalikult on Alutaguse med on taganeva liustikuj servamoodustis [4]. Ka 1920. aastatel peeti kriivasid enamasti taganeva mandrij servamoodustisteks, mis mrgistasid liustikuj seisakuid. Just niiviisi on neid pinnavorme iseloomustanud geoloog Artur Luha 1924. aastal Virumaa koguteoses [5].
Johannes G. Gran on neid 1922. aastal siiski pidanud tuule ja lainete tegevuse lbi sndinud liivakuhjatisteks [1]. ks Eesti tuntuimaid geomorfolooge enne Teist maailmasda August Tammekann peab kriivasid jllegi mandrij servamoodustisteks oma 1940. aasta ts mandrij taganemisest ja otsamoreenidest [12]. Siinkohal tuleb kindlasti mrkida, et suure tenosusega ei kinud kski eelnimetatud uurija Alutagusel vlitdel, vaid nende uuringud phinesid suuresti varasematel ldistel geoloogilistel ksitlustel ja topograafilistel kaartidel.
Prast Teist maailmasda tehti ka esimesed phjalikumad vlitd Alutaguse luidetel. Endel Rhni kriivade geoloogiline uuring 1950. aastatel on ks vheseid phjalikke uurimistid selles valdkonnas [11]. Siiski hlmab Endel Rhni ksitletud ala vaid osa luidete levikualast, nimelt piirkonda Peipsi jrve rest Kauksi ja Katase vahemikust Iisaku jooneni phja pool. Alutaguse luiteid on ksitlenud ka Kalju Kajak [2], pidades neid Peipsi rannavallideks, ning Anto Raukas, kes uuris luiteliivasid samuti juba 1960. aastatel. Tema ja Galina Hti koostst prineb aga ainus teaduslikult phjendatud luidete vanuse hinnang (termoluminesentsmeetoodil) [10]. 1990. aastatel uuris Ida-Euroopa mandriluiteid hollandlane Jaapjan Zeeberg [13], kes asetab Eesti mandriluited mrksa laiemasse konteksti, sidudes nende arenguloo teiste Euroopa luitestikega.

Kriivade geomorfoloogia. Nagu ajaloolisest levaatest selgus, pole kriivade geomorfoloogilises ehituses oldud sugugi hel meelel. Valdavad kolm peamist versiooni: esimene ja vanem ksitleb kriivasid kui otsamoreene [5, 12], teise tlgenduse kohaselt on kriivad kujunenud hilisjaegsel klmal ja kuival perioodil mandriluidetena [10, 11]. Kolmanda hpoteesi jrgi on kriivad seotud Peipsi jrve arenguga ehk need on alaneva Peipsi jrve luitestunud rannavallid [2]. Peipsi jrve taandumisel aset leidnud suhteliselt kestvamate rannajoone seisakute ajal moodustusid rannikul he kuni kolme meetri krgused abrasiooninlvad, millele kuhjusid mne kuni kahekmne meetri krgused rannavallid ja rannikuluited [2].
Praeguseks pole kriivade morfoloogiasse selgust lisandunud. mber on lkatud vaid otsamoreeni hpotees. Valdavalt seostatakse kriivasid mandriluidetega. Ksitledes 1968. aastal Eesti luiteliivade koostist ja kihilisust, on Anto Raukas [7] toonud vlja mlemad teooriad, kaldudes eelistama rannikuluidete teooriat. Aasta hiljem on sama autor koos Endel Rhniga vitnud, et tegemist on mandriluidetega, mis kujunesid Hilis-Dryase ja Pre-Boreaali (umbes 9000 11 000 aastat tagasi) algul Vike-Peipsi ajal valitsevate lne- ja loodetuulte mjul kohapealsest materjalist [8]. Mandriluidete kasuks rgib ka asjaolu, et kriivade orientatsioon ei jlgi veetaseme alanemise aegset Peipsi rannajoont. Kuna luidete alt on leitud jjrvesetteid, tlgendavad Anto Raukas ja Galina Htt [10] kriivasid kui paralleelsetesse liustiku pikilhedesse kujunenud limnomhnu, mis prast j lplikku sulamist luitestusid. Siiski phineb limnomhnade teooria vaid ksikutel puurimistel ning pole vlistatud ka teiste protsesside, eelkige Peipsi luitestunud rannavallide osaline toime kriivade tekkes.
Koguteoses Eesti. Loodus ksitletakse Alutaguse luidete pritolu jllegi ebamraselt: [Eestis] on nii ranna- kui ka mandriluiteid; esimesi on mrksa rohkem. Mandriluiteid arvatakse leiduvat Alutagusel, kuid pole vimatu, et needki on vanad rannaluited [9].
Luidete vanust on proovitud ka mrata. Eoolsete setete vanust on ldjuhul sna keeruline kindlaks teha, sest orgaanilise materjali sisaldus on vike ja setted on kiiresti liikunud ning mber paiknenud. Kriivade puhul on mramiseks kasutatud termoluminesentsanalsi meetodit, mille tulemuste phjal on tuul luiteliivasid korduvalt mber puhunud ja see protsess jtkub tnini [10]. Seega vib seniste teadmiste varal ldistada, et kriivad on philiselt ja olemuslikult kll mandriluited, kuid nii mnelgi juhul ka segatekkelised liitpinnavormid.

Kriivade paiknemine, morfomeetria ja toponmika. Kahtlemata on kriivad hed Alutaguse piirkonna kige erilisemad ja reljeefsemad looduslikud pinnavormid, samas pole nad kuigi tuntud oma peidetud asendi tttu. Alutagust seostatakse tihti pigem ooside ja mhnadega, kuna neid saab paremini vaadelda. Oosid ja mhnad paiknevad tihti asustusele lhemal ja on enamasti mastaapidelt kriivadest suuremad. Sageli asuvad oosid ja kriivad ksteisele vga lhedal ning paljudes kohtades tekib seetttu probleeme pinnavormi tbi mramisega (siit vivad tuleneda ka erinevused nt. kriivade arvus).
Siiski, arvestades kriivade paiknemise laiaulatuslikkust ja arvukust, vime just kriivasid pidada ainuomaselt Alutaguse smbolpinnavormiks. htekokku on siinse t raames koostatud andmebaasis kirjas 205 kriivat, kuid sellesse numbrisse tuleb suhtuda teatava kriitikaga. Andmebaasist on jnud vlja paljud vikevormid ning tihtipeale on tegemist liitpinnavormidega, kus eristada on raske ja poolitada vimatu. Seetttu oleks Alutaguse kriivade kirjeldamisel iglasem kasutada ligikaudset arvu umbes 200 kriivat.
Kriivad ei paikne siiski htlaselt ega hajusalt mda Alutaguse maastikurajooni, vaid nende asendis ilmnevad selged seadusprad. Kige rohkem on kriivasid Imatu jrve mbruses. Seal tuleb esile kaks ilmekat kriivade rhma, millest ks jb tinglikult jrvest phja, Ristikivi sohu, ja teine luna poole, philiselt Pikassilla sohu. Nimetagem neid vastavalt Luiska luitestikuks (luidete (kirde)idatipus paiknenud metsavahitalu jrgi) ja Pootsiku luitestikuks. Koondunumalt on kriivasid ka Slliku klast lunas Vhma jrve mbruses − Vhma luitestik.
Mujal leidub kriivasid hredamalt. Kige lnepoolsemad kriivad asuvad Tudulinna joonel ja Eesti poolt vaadates idapoolseimad, suhteliselt pikemad luited paiknevad peaaegu Narva je kallastel Kuningakla ja Permiskla juures. Tegelikkuses on luiteid ka ida pool Narva jge [3]. Luidete phjapiir kulgeb laias laastus Juga−Kuningakla joonel, madalaid knniseid leidub siiski ka Poruni jest phja pool. Lunapoolsemad luited asuvad Vhma luitestikus Slliku klast lunas.
Paljudel silmapaistvamatel kriivadel on ka nimed. Siinses uurimuses kasutatud kriivade toponmid prinevad Ellu Prodeli [6] artiklist ja Endel Rhni [11] tst (peamiselt Vhma luitestik) ning neid on tiendatud aluskaardina kasutatud NSV Liidu topokaartidelt saadud nimedega.
Mandriluidete krgus kigub 318 meetri vahel (on ka viksemaid luiteid, kuid t metoodika tttu pole neid arvestatud). 18 meetri krguseid luiteid on kaks: Kollane ehk Krgemgi Vhmajrve soost idas ja veel nimetu kriiva, mis asub Imatu jrvest he kilomeetri kaugusel luna-edelas. le kmne meetri krguseid luiteid on terves kriivade leidumisalas, seega ei saa jreldada, et kriivad oleksid mingis piirkonnas krgemad. Valdavalt jb kriivade suhteline krgus alla seitsme meetri.
Kriivade morfomeetrias on thtis ka nende kuju. Kriivade pikkus algab enamasti paarisajast meetrist ja ulatub kuni mne kilomeetrini. Pikim kriiva pikkusega 3,3 km asub Permiskla juures (klast vahetult loodes). Kriivad on pigem kitsad, laiusega paar-kolmkmmend meetrit, ksikutel juhtudel le saja meetri laiad.
Tekkelooliselt tuleb thtsustada kriivade orientatsiooni. Luited on kujunenud valdavalt loodekaare tuultega ning sellest tuleneb selgelt ka luidete kirde-edelasuunalisus. Seeprast on kriivadel kagupoolsed nlvad jrsemad ja liigestamata, seevastu loodepoolsed vastasnlvad on laugemad ning liigestatud mitmesuguste khmude ja kuplitega. Kriivadele, mille loodenlv pole liigestatud, on omane tasane ja sirge harjajoon. Mida liigestunum on seljak, seda kaarjama kujuga on kriiva. Tasase harja ja smmeetriliste nlvadega seljakud on enamasti sirgjoonelised. Eeltoodut arvestades saab Alutaguse luited jagada kaheks: kaarjad, liigestatud loodenlvadega kriivad ning vallilised, sirge harja ja enam-vhem smmeetriliste nlvadega kriivad.

Kriivade kaitse maastikul. Kriivade kui ainulaadse maastikuvormi turismiarendus on kindlasti problemaatiline. Osa kriivasid jb Agusalu looduskaitsealale. Eelkige kaitseb kriivasid nende looduslik eraldatus. Maastikuliselt kige ilmekamad kriivad paiknevad Pootsiku luitestikus, samas on le raba, eriti le uppunud rabaserva krgeima luiteni juda sna raske.
Arvestades Agusalu looduskaitseala elurikkust ja maastikuvrtusi ning senist eraldatust ja puutumatust ohustavatest inimmjudest, tuleks seal ka edaspidi vltida rohkearvulisema loodusturismi teket ja suuremat klastuskoormust. Pootsiku luitestiku siseossa oleks vrdlemisi riskantne rajada matka- ja pperadu, arvestades sealsete elupaikade senist looduslikku eraldatust ning uue klastuskoha sndroomi kossteemide koormustaluvuse piiril vi seda letades. Oma jlje vivad jtta kirdelinnadest prit piknikulised. Sellest veidi stum, ent siiski mjus on korilaste tegevus.
Ometi saab turismimarsruutide koostamisel arvestada kaitsealuste liikide ja koosluste taluvusega ning suunata loodushuvilisi pigem sinna, kus on juba harjumus kia vi on selgeid inimtegevusi jlgi. Agusalu looduskaitseala n.-. laialivalguvus asustamata rglooduslikel aladel ei ole seni suhteliselt juhusliku tegevuse tagajrjel tekitanud nn. klastusvravaid. Potentsiaalsed peatuskohad asuvad Vaikla−Imatu−Kassisaare tee res, Remniku−Agusalu teel (isetekkeline lkkekohaga plats on olemas) ja Imatu jrve res. Rndaja saab tiselamuse ka nendest luidetest, mis jvad Pootsiku−Imatu tee rde.
Veel hlpsam on teha mnekilomeetrine retk Kotka−Lpe matkarajale, kus neb samuti kriivasid ties reljeefsuses ja ilus. Sinna pseks Iisakust ligi ka suuremad rhmad, sest Agusalu kaitseala lbivad vaid viksemad metsateed. Kriivade nlvad ja jalamid on marja- ja seenerikkad, mistttu liigub kriivadel palju korilasi. Seeneliste-marjuliste phihulk on ldjuhul aasta-aastalt sama, kiakse oma seenekohtades ja marjametsades. Seetttu peaksid nad loodusvaradesse ja kaitsevrtustesse suhtuma vrdlemisi sstvalt. Probleeme on olnud kalameestega, kes teinekord stivad end Imatu jrvel kalastama terveks ndalavahetuseks.
Ametkondlik probleem on Agusalu looduskaitseala vlispiir, mis ei jookse sugugi loogiliselt maastikupiire pidi, vaid otseselt soo kui elupaiga servast. Tegelikult on kriivad jooneliste soosaartena looduskaitses ks tervik. Loodusliku ja eriti maastikulise terviklikkuse tttu tuleb liita Agusalu looduskaitsealaga ka Pootsiku luitestiku lunapoolsemad kriivad, sest mitmel juhul likab kaitseala piir ebaloomulikult luite pooleks. Just metsa-tulundusmaal nii Vhma, Kotka kui ka Luiska luitestikus on viimastel aastatel hoogustunud lageraie, jttes maha kiilad kriivaraiesmikud. Vhma ja Pootsiku luitestikus kiakse rohkem suvel, mil Peipsi-rsed suvitajad lhevad vahelduseks vi rannailma puudumisel metsa seenele ja marjule. Arvestades kriivamaastike tundlikkust, peaks Agusalus piirduma sihiprase kvaliteetturismiga ning hajutama klastuskoormust nii paikkondlikult kui ka aastaajati.

1. Gran, Johannes G. 1922. Eesti maastikulised ksused. Loodus 1 (2): 192.
2. Kajak, Kalju 1964. Peipsi no geoloogiast ja geomorfoloogiast. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1963. Tallinn: 2033.
3. Karukpp, Reet 2008. Peipsi no pinnamood ja maastikud. Haberman, Juta jt. (toim.). Peipsi. Tartu: 6372.
4. Kupffer, Karl Reinhold (Hrsg.) 1911. Baltische Landeskunde. Riga.
5. Luha, Artur 1924. Wirumaa paekallas. Rosenberg, Ernst (toim.). Geoloogiline lewaade. Wirumaa. Rakvere: 292314.
6. Prodel, Ellu 1974. Agusalu soostik. Eesti Loodus 25 (6): 352353.
7. Raukas, Anto 1968. Eesti luiteliivade koostisest ja kihilisusest. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1966. Tallinn: 7288.
8. Raukas, Anto; Rhni, Endel 1969. О геологическом развитии впадини и бассейнов Чудского и Псковского озер. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, Keemia, Geoloogia 18 (2): 113127.
9. Raukas, Anto; Ruk, Aarend-Mihkel. 1995. Pinnamood ja selle kujunemine. Raukas, Anto (koost.). Eesti. Loodus. Tallinn: 120175.
10. Raukas, Anto; Htt, Galina 1998. On The Luminecence Dating of Eolian Deposits in Estonia. Baltica. An International Yearbook on Geology, Geomorphology and Paleogeography of the Baltic Sea 11: 1724.
11. Rhni, Endel 1954. KauksiIisaku mandriluidetest. Tartu. Ksikiri Eesti Geoloogiakeskuse Fondis (nr. 464) geokogude infossteemis http://sarv.gi.ee/.
12. Tammekann, August 1940. Mannerj viimane retsessioon ja otsmoreenid. − Neljas Eesti loodusteadlaste pev 18. ja 19. mrtsil Tartus. Ettekannete kokkuvtted. Tartu: 3033.
13. Zeeberg, Jaapjan 1998. The European Sand Belt Eastern Europe and comparison of Late Glacial Dune Orientation GCM Simulation Results. Boreas 27: 127138.

Uuringut on osaliselt rahastanud keskkonnauuringute keskus.


Taavi Pae (1976), Antti Roose (1964) ja Anto Aasa (1977) on Tartu likooli geograafia osakonna teadurid.



Taavi Pae, Antti Roose, Anto Aasa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012