Eesti Looduse fotovõistlus
2010/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Punane raamat EL 2010/4
Seen terase silmanägemise kontrolliks

Hunditubakate süstemaatika vanameister Albert Üksip jutustas kord, et kotkas kontrollinud vanasti oma silmanägemise teravust karvase hunditubaka õitega. Kui ta ühe versta kõrguselt selle, praeguse nimetusega hariliku karutubaka (Pilosella officinarum) kirkalt kollast õisikut näinud, olnud nägemine korras.
Seente vastu huvi tundev inimene võib samaks otstarbeks kasutada meie punase raamatu nimestikku ohualtina kantud tamme-oksanahkist ehk pisi-koorenahkist (Corticium quercicola, varasema nimetusega Laeticorticium quercinum).

Aprilli teises pooles või maikuus, harva ka pisut hiljem, võib meil tamme hiljuti surnud õige peentel oksaraokestel ja vesivõsudel, enamasti mõne meetri kõrgusel näha vihmase ilmaga punakaid ja veidi pundunud, kuivaga aga roosakaid laigukirmeid. Need on vaid mõnemillimeetrise läbimõõduga, erandharva kuni sentimeetrisuurused ja kasvavad tammeoksa-nööpauguseene (Colpoma quercina) elusate või juba surnud, kooresse süvenenud viljakehade ümber. Too seen on meil väga sageli levinud poolparasiit, kes kuulub pigilaigulaadsete seltsi.

Tamme-oksanahkise levik Eestis on üsna kummaline: nähtud on teda ainult Rakvere–Viljandi–Ruhnu joonest kagu pool. Olen seda seletanud liigi leidmisega: seent on näinud peamiselt vähesed teda tundvad mükoloogid Tartust lähtuvatel ühepäevastel retkedel [3].
Alles 1974. aastal kirjeldatud vähemärgatava liigina on teda leitud vähestes maades ja sealgi vähesel määral: Soomest, Belgiast, Luksemburgist ja Austriast üks leid; Hispaaniast, Suurbritanniast, Norrast ja Rootsist (ka Ölandilt) mõned, Taanist aga üle 30, mitmest Saksamaa osast kokku üle paarikümne, Eestist 21. Küllap selle seene levikukaart näitab pigem seeneteadlaste huvisid ja aktiivsust kui tegelikku levikut.
Seene viljakehad arenevad väga vara, Taanis ja Suurbritannias juba märtsis. Neil moodustuvad suhteliselt väga suured (17–30 x 12–15 μm), kuid vähesed eosed, mis ometi suudavad tagada seene levimise ja püsimise.
Nagu mõne teisegi väikese eosesaagiga puidul kasvava seene puhul, võib siingi oletada, et eoseid levitavad putukad. Lääne-Euroopas, Eesti ligiduses ka Ölandil, on tamme-oksanahkise viljakehadest leitud üht umbes 2,5 mm pikkust mardikat ja juba aprillis selle larve (Phloiophilus edwardsi). Seda külmal ajal aktiivset, n.-ö. talimardikat on seal leitud ka kareda nahkise (Stereum rugosum) ja tammekirmiku (Peniophora quercina) juurest [1, 2]. Kui tamme-oksanahkist märgatakse ka maa loodepooles, küllap avastavad siis meie entomoloogid üksiti selle mardika Eestist.

1. Crowson, Roy A. 1964. The habits and life cycle of Phloiophilus edwardsi Steph. (Coleoptera: Phloiophilidae). – Proceedings of the Royal Entomological Society of London. A, General Entomology 39 (10–12): 151–152.
2. Lompe, Arved 2009. Käfer Europas. – www.coleo-net.de/coleo/texte/phloiophilus.htm
3. Parmasto, Erast 2003. Kuidas tõlgendada seente levikukaarte. – XXVI Eesti Looduseuurijate päev. Vooremaa loodus. Sulemees, Tartu: 43–46.

Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.



Erast Parmasto
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet