Eesti Looduse fotov�istlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Looduskaitse 100 EL 2010/5
Eesti kaitsealade ajajrgud

Minevikku uurides on mistlik luua ajas ssteem: mdanik periodiseerida. Inimmistus vajab raamistikku, ajajrkude hiseid tunnuseid vi arengusuundi, mille kaudu mista toimunud muutusi.

Looduskaitse ei ole jnud krvale poliitilistest tmbetuultest. Ent poliitiline kliima on mjutanud looduskaitse arengut ajalise nihkega seda nii heas kui ka halvas. Iseseisvas Eestis suudeti alles 1935. aastal panna alus riiklikule looduskaitsele, kuigi eeldused selleks olid olemas juba varem. Sama kordus prast teist maailmasda: Eesti riiklik looduskaitse taastus alles 1957. aastal, kuigi Nukogude Liidus olid riiklikud kaitsealad olemas juba varem. Miks nnda on juhtunud, peavad vlja selgitama ajaloolased.

Pakun siinkohal vlja Eesti looduskaitse ajaloo liigenduse, sidustatult riigi ajaloo prdepunktidega:

1) kuni 1910 kaitsealade-eelne ajastu: akadeemiline looduskaitse ilma kaitse-aladeta;
2) 19101935 akadeemiline looduskaitse kaitsealadega;
3) 19351944 riiklik looduskaitse Eesti Vabariigis ja jrgnenud okupatsiooniaastatel;
4) 19441957 akadeemiline looduskaitse ilma riigi toetuseta;
5) 19571994 riiklik looduskaitse Eesti NSV-s ja taasiseseisvunud Eestis: looduskaitse ja metsamajanduse kooselu;
6) alates 1994 riiklik looduskaitse Eesti Vabariigis: looduskaitse ja keskkonnakaitse kooselu.

19101935. Tnapevases mistes looduskaitseideede levikut Eestis vib theldada alates 19. sajandi teisest poolest, mil sellest kujunesid loodusuurijate seltside ja akadeemiliste isikute eestvedamisel vlja praktilised ettevtmised. See kulmineerus Vaika saarte kaitse alla vtmisega.
Nii kis Liivimaa hte jalga looduskaitsemtte arenguga kogu Euroopas, kuigi kaitsealade asutamisega oldi vheke maha jmas. Tsaari-Venemaa piires oldi aga igati esirinnas.
Vaika kaitseala, nagu toona loodud kaitsealad mujalgi Tsaari-Venemaal, ei thendanud riikliku looduskaitse teket. iguslikult oli korraldatud vaid mnede loodusvarade (nt. mets, tervisemuda ja -vee allikad jms.) kasutust. Kuigi Vaika saartest vaid 150 km kaugusel Gotska Sandni saarel oli juba aasta varem (1909) asutatud ks Euroopa esimesi rahvusparke; see sndmus Eesti- ja Liivimaa loodushuviliste teadvusse ilmselt eriti juliselt ei judnud.
Esimese maailmasja keerises ei jnud kellelgi enam aega looduskaitsega tegeleda. Ega seejrelgi kerged ajad tulnud: Saksa okupatsioon, Vabadussda, riigi lesehitamine.
1920. aastate alguses pdsid rahvusparkide ja kaitsealade mtet Eestis tutvustada mkoloog Fedor Buchholtz ja kooliuuendusliikumise juht Johannes Kis. Looduskaitset arendasid eelkige akadeemilised ringkonnad Tartu likoolis, millele allutati 1924. aastal ka Vaika kaitseala. Asutati juurde uusi kaitsealasid, niteks Jrvselja. Neile sai rakendada ainult ajutist kaitset: rohkemaks polnud iguslikku alust.
Katseid riigi valitsust looduskaitsele rgitada tehti mitu, ent need ei nnestunud, kll aga valmistasid laialdase looduskaitse rakendumiseks ette hiskonda. Vahele tuli veel lemaailmne majanduskriis, nii et alles 1935. aastal allkirjastas riigivanem looduskaitseseaduse.
Krvalepikena tasub mrkida, et muinsuskaitsjad olid usinamad, aga vib olla ka hiskonnas kergemini mistetavad: muinasvarade kaitse seadus sai riigikogu heakskiidu juba 1925. aastal.

19351944. Vastu vetud looduskaitseseaduse thtsust on raske le hinnata. Esimest korda muutus looduskaitse viksemate huvirhmade ja akadeemiliste asutuste tegevusest riiklikuks. Loodi looduskaitse juhtimisssteem, mille tugisambaks oli looduskaitse register. Nimetatud seaduse alusel valiti looduskaitseinspektor (Gustav Vilberg-Vilbaste) ning loodi kogu riiki kattev looduskaitse usaldusmeeste vrgustik.
Tolleaegne eesmrgiselgus tekitab praegugi veel kadedust. Niteks lhtuti praktilises looduskaitsetegevuses jrgmistest phimtetest: igal kaitsealal peab olema oma kaitse-eesmrk, looduse kaitse sltub eelkige juriidiliste ksimuste lahendamisest, otstarbekas on luua vikseid kaitsealasid (Eestis pole vimalik reserveerida looduskaitsele suuri alasid) ning looduse hoid pole eesktt mitte teadustegevus, vaid administreerimine.
Olen veendunud, et tol ajal oli omaette thtis eesmrk kujundada looduskaitsele hea juhtimisssteem. Seda viisid edukalt ellu Gustav Vilbaste ning riigiparkide valitsuse (hilisema loodushoiu- ja turismi instituudi) direktor Peeter Pts. Eriti oluline: loodi looduskaitse register, kus registreeriti kik kaitsealused objektid. Registrisse mrgiti objekti asukoht, omanik vi haldaja, kaitsemeetmed, kaitse alla vtmise (registrisse lisamise alus) igusakti andmed ja registrist kustutamise igusakti andmed. Register vimaldas pidada arvestust kaitstavate objektide le ning andis ka igale objektile unikaalse numbri.
Kohe, kui looduskaitseseadus oli justunud, hakati ette valmistama uut ja tiuslikumat seadust, millele riigihoidja kirjutas alla 1938. aastal ja mis kandis nime loodushoiuseadus. See, nn. teine looduskaitseseadus sisaldas tiendatult esimese seaduse phimtteid, lisaks stted kodukaunistamise kohta.
Nukogude okupatsiooniga lakkas paljude aastate jooksul ehitatud looduskaitsessteem olemast. Saksa okupatsiooni ajal ametlikult looduskaitsega ei tegeldud, kll jtkasid seda akadeemilised ringkonnad, samuti entusiastlikud looduskaitse usaldusmehed. Sellest annavad tunnistust sissekanded looduskaitse registris. Uus Nukogude okupatsioon 1944. aastal kustutas viimsegi lootuse taastada endine looduskaitsessteem. Eesti looduskaitse oli tagasi paisatud sajandi algusega sarnasesse olukorda, veel hullemaks tegid olukorra stalinlikud repressioonid ja rige ideoloogia.

igupoolest vib Nukogude okupatsiooni aegse looduskaitse jaotada omakorda neljaks ajajrguks.
1. 1950.1960. aastad: looduskaitse legaliseeritakse, kaitsealad (taas)luuakse, (taas)tekivad esimesed rahvusvahelised kontaktid, vetakse kaitse alla misaparke.
2. 1970. aastad 1981: looduskaitse rahvusvahelistub (Lahemaa rahvuspark, UNESCO programm Inimene ja biosfr, Ramsari ala staatus Matsalu looduskaitsealale), avalikustub (arutelu soode kuivendamise ja kaitse le), luuakse sookaitsealasid.
3. 19811990: nn. programmialad, s.t. rahvusvahelise (UNESCO Inimene ja biosfr) vi rahvusliku (veekaitse) programmi raames kaitse alla vetud ulatuslikud alad (Pandivere veekaitseala, Lne-Eesti saarestiku biosfri kaitseala), vitlus Nukogude Liidu tstuspoliitika vastu, titevvimu reform.
4. 19911994: looduskaitse organiseerub ja rahvusvahelistub n.-. uuel tasandil.

19441957. Kas ka iseseisvusajal arenenud looduskaitsemte hbus vi hvitati tielikult? Ilmselt siiski mitte. Ka paljud kaitsealad jid eri phjustel puutumatuks, kuni riiklik looduskaitse suudeti taastada. 1930. aastate looduskaitsemtet pdsid vimaluste piires arvestada 1955. aastal asutatud Eesti NSV teaduste akadeemia looduskaitse komisjon eesotsas Eerik Kumariga ning 1958. aastal asutatud Tartu lipilaste looduskaitsering ja 1966. aastal asutatud Eesti looduskaitse selts, millede eesotsas seisis Jaan Eilart.
Suurt mju nii Eesti kultuurile kui ka looduskaitsele on avaldanud teise looduskaitseseadusse sisse toodud kodukaunistamise mte, mis kandus Eesti looduskaitse seltsi kaudu 1990. aastate poliitikasse, kus seda patroneeris president Lennart Meri.
Ent nagu eldud, Teise maailmasja jrel oli looduskaitse jnud vaid akadeemiliste ringkondade erihuviks. Stalini eluajal oli isegi akadeemiline looduskaitse (s.o. praktiline looduskaitsetegevus akadeemilistes teadusasutustes ilma riigi otsese toeta) ongleerimine lubatud ja keelatud tegevuse piiril. Alles 1955. aastal nnestus Eesti NSV teaduste akadeemia juurde luua looduskaitse komisjon. Kaks aastat hiljem, 1957. aastal, saabus aga murdepunkt: looduskaitse legaliseeriti esimest korda sjajrgsel ajal. igupoolest poleks see sndmus pidanud nii palju aega vtma, sest NSV Liidus oli 1920.1930. aastatel asutatud hulganisti erisuguseid kaitsealasid, kuid ilmselt ei usaldatud Moskvas eestlasi sugugi.

19571994. Dokument, millega riigi looduskaitse jlle eluiguse sai, kandis pretensioonikat pealkirja: Eesti NSV seadus Eesti NSV looduse kaitsest. Tihtipeale prast meie iseseisvuse taastamist on seda dokumenti nimetatud ka kolmandaks looduskaitseseaduseks, mis on aga ilmne liialdus. Tegemist oli helt poolt poliitilise otsusega, millega legaliseeriti looduskaitse, teiselt poolt rakendusliku aktiga, mis tekitas Eesti NSV ministrite nukogu juurde looduskaitse valitsuse. Kehtestati ka karistused kaitsealuste objektide rikkumise puhuks. iguslikult ei loonud see dokument ei looduskaitsessteemi ega korraldanud objektide kaitse alla vtmist. Thendusrikas on tsisasi, et kui 1970.1980. aastatel kodifitseeriti ehk koondati seadusi htseks Eesti NSV seaduste koguks, siis ei peetud vimalikuks nimetatud seadust sellesse kogusse vtta.
Samal 1957. aastal asutati ja taasasutati terve hulk kaitsealasid, kusjuures looduskaitsealasid eri tpidena ei mratletud (nt. Matsalu riiklik looduskaitseala), kuid keelualad jaotati kaitse-eesmrgi alusel maastikulisteks, geoloogilisteks, botaanilis-zooloogilisteks, botaanilisteks ja ornitoloogilisteks.
Tuleb rhutada, et paljud samad isikud, kes kandsid meie esimese iseseisvusaja looduskaitsemtet, andsid 1950. aastatel oma parima, et 1957. aasta murrang sai toimuda looduskaitse sai uuesti riikliku struktuuri ja rahastuse. Isiksuste eriline roll on olnud mrgatav kogu okupatsiooniaja looduskaitses.
ks mtteid, mis kandus 1930. aastatest 1957. aasta seadusesse, kuid ei rakendunud, oli vimalus vtta objekte ajutise kaitse alla. Teine selline oli looduskaitse usaldusmeeste vrk (selle taastamine). Kuigi kohalikke muinsus- ja looduskaitsehuvilisi kaasati eriti 1960.1970. aastatel aktiivselt looduskaitsetegevusse, ei suudetud siiski taastada endist ssteemset vrgustikku. Kll moodustasid vrgustiku hiskondlikud looduskaitseinspektorid, kelle tegevus oli mitmeti sarnane omaaegsete usaldusmeeste omaga.
sna samasugune kaitsealade nimessteem, koos tiendustega 1971., 1981., 1988. ja 1989. aastal, jigi de facto kehtima kuni 1994. aastani. Aja jooksul muutusid kaitsealade nimetused eestiprasemaks: maastikukaitseala, taimestiku-loomastikukaitseala, taimestikukaitseala, linnustikukaitseala.
Aastal 1971 lisandus meie kaitsealatpide sekka rahvuspark, aastal 1981 sookaitseala, 1988 veekaitseala ja 1989 biosfrikaitseala. Tegelikult loodi 1987. aastal ka ks ajaloolis-kultuuriline kaitseala (Rebala), mida hakkas haldama kultuuriministeerium.
Vrib mrkida, et juba 1957. aastal kinnistus tava, et esmalt veti vastu kaitseala asutamise otsus (Eesti NSV ministrite nukogu mrusena) ja alles seejrel hakati koostama vastava kaitseala phimrust, kus mratleti kaitse-eesmrk. Kogu okupatsiooniajal ei kantud kunagi kaitseala piiri kaardile ning ka pindalad anti asutamisdokumentides umbkaudsed. See oli ilmselt tingitud kaartide salastatusest ja Eesti NSV maabilansi (maakasutuse arvestuse) ebatpsusest. Phimrustes pti kaitse-eesmrk mratleda vimalikult ldisena, ka teadust oli tollal ks kaitsealade eesmrke. Niteks Kurtna maastikukaitseala oli loodud radiaalsete mhnastikega maastiku silitamiseks koos kigi selle komponentidega ning neis toimuvate loodusprotsesside ja -nhtuste kulgemise uurimiseks. Muu hulgas oli nimetatud maastikukaitseala lesanne kanda hoolt veetaimestiku jrvekossteemide alalhoiu eest.
Omaprane erand kaitsealade seas oli Lahemaa rahvuspark: esimene rahvusvahelistele phimtetele toetuv kaitseala, mille asutamist valmistati tavatult phjalikult ette 1960. aastail. Samuti oli Lahemaa esimene kaitseala, mis sai 1981. aastal oma arengukava, hilisema kaitsekorralduskava eelkija.

Kogu okupatsiooniajale on iseloomulik, et puudusid ldised iguslikud alused, looduskaitset korraldasid Eesti NSV titevvimude ksikaktid iga kaitseala kohta eraldi (phimrus) ning Eesti NSV looduskaitse valitsuse, Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse vi Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi aktid. Kuigi ka looduskaitses tuli arvestada NSV Liidu keskametkondade seisukohti, ji see siiski suhteliselt detsentraliseeritud valdkonnaks.
Peale riiklike kaitsealade olid ka nn. kohaliku thtsusega kaitsealad, mida asutasid ja haldasid metsamajandite looduskaitseinspektorid ja rajoonide titevorganid ning mis vormiliselt pidid olema koosklastatud looduskaitse valitsuse / looduskaitse peavalitsuse / metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumiga (sama asutuse nimetused eri aegadel). Tegelik arvepidamine kohalike kaitsealade le aga sltus vastavast rajooniametnikust ning oli vga puudulik, nagu selgus 1990. aastail. Arvuliselt oli enamik kigist kaitsealadest just kohaliku thtsusega kaitsealad. 1990. aastate alguse riiklike kaitsealade nimekirjast leiame aga valdavalt suurepinnalised kaitsealad.
Paljude tolle aja kaitsealade silimise ei taganud de facto mitte riigi looduskaitsemeetmed ega igusssteem, vaid sootuks looduskaitsevlised asjaolud, nagu Nukogude piirivalve, kes oli sulgenud suure osa mererandu ja saari, ning pllumajanduse kollektiviseerimine, mistttu olid thjenenud remaade klad, hvinud talud ja metsastunud vi soostunud pllud.
Nukogude ajal ei olnud ldist looduskaitse arengukava, kaitsealasid loodi hetkevajaduste ja ettepanekute alusel. Nii sai iseseisev Eesti pranduseks rmiselt ebahtlase, kuid samas mitmekesise kaitsealade vrgustiku.

1994. aastal kiitis riigikogu heaks kaitstavate loodusobjektide seaduse, mida saab ja tuleb tie igusega nimetada kolmandaks Eesti looduskaitseseaduseks. Kuigi ka taasiseseisvuse varasematel aastatel toimus looduskaitse arengus olulisi sndmusi, vib just seda pidada murranguks, mis avas looduskaitsele taas iseseisva riigi vrilise kiire arengutee.

Teet Koitjrv (1963) on omavalitsus- ja looduskaitsetegelane.



Teet Koitjrv
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012