Eesti Looduse fotovõistlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Looduskaitse 100 EL 2010/5
Eesti kaitsealade ajajärgud

Minevikku uurides on mõistlik luua ajas süsteem: möödanik periodiseerida. Inimmõistus vajab raamistikku, ajajärkude ühiseid tunnuseid või arengusuundi, mille kaudu mõista toimunud muutusi.

Looduskaitse ei ole jäänud kõrvale poliitilistest tõmbetuultest. Ent poliitiline kliima on mõjutanud looduskaitse arengut ajalise nihkega – seda nii heas kui ka halvas. Iseseisvas Eestis suudeti alles 1935. aastal panna alus riiklikule looduskaitsele, kuigi eeldused selleks olid olemas juba varem. Sama kordus pärast teist maailmasõda: Eesti riiklik looduskaitse taastus alles 1957. aastal, kuigi Nõukogude Liidus olid riiklikud kaitsealad olemas juba varem. Miks nõnda on juhtunud, peavad välja selgitama ajaloolased.

Pakun siinkohal välja Eesti looduskaitse ajaloo liigenduse, sidustatult riigi ajaloo pöördepunktidega:

1) kuni 1910 – kaitsealade-eelne ajastu: akadeemiline looduskaitse ilma kaitse-aladeta;
2) 1910–1935 – akadeemiline looduskaitse kaitsealadega;
3) 1935–1944 – riiklik looduskaitse Eesti Vabariigis ja järgnenud okupatsiooniaastatel;
4) 1944–1957 – akadeemiline looduskaitse ilma riigi toetuseta;
5) 1957–1994 – riiklik looduskaitse Eesti NSV-s ja taasiseseisvunud Eestis: looduskaitse ja metsamajanduse „kooselu”;
6) alates 1994 – riiklik looduskaitse Eesti Vabariigis: looduskaitse ja keskkonnakaitse „kooselu”.

1910–1935. Tänapäevases mõistes looduskaitseideede levikut Eestis võib täheldada alates 19. sajandi teisest poolest, mil sellest kujunesid loodusuurijate seltside ja akadeemiliste isikute eestvedamisel välja praktilised ettevõtmised. See kulmineerus Vaika saarte kaitse alla võtmisega.
Nii käis Liivimaa ühte jalga looduskaitsemõtte arenguga kogu Euroopas, kuigi kaitsealade asutamisega oldi väheke maha jäämas. Tsaari-Venemaa piires oldi aga igati esirinnas.
Vaika kaitseala, nagu toona loodud kaitsealad mujalgi Tsaari-Venemaal, ei tähendanud riikliku looduskaitse teket. Õiguslikult oli korraldatud vaid mõnede loodusvarade (nt. mets, tervisemuda ja -vee allikad jms.) kasutust. Kuigi Vaika saartest vaid 150 km kaugusel Gotska Sandöni saarel oli juba aasta varem (1909) asutatud üks Euroopa esimesi rahvusparke; see sündmus Eesti- ja Liivimaa loodushuviliste teadvusse ilmselt eriti jõuliselt ei jõudnud.
Esimese maailmasõja keerises ei jäänud kellelgi enam aega looduskaitsega tegeleda. Ega seejärelgi kerged ajad tulnud: Saksa okupatsioon, Vabadussõda, riigi ülesehitamine.
1920. aastate alguses püüdsid rahvusparkide ja kaitsealade mõtet Eestis tutvustada mükoloog Fedor Buchholtz ja kooliuuendusliikumise juht Johannes Käis. Looduskaitset arendasid eelkõige akadeemilised ringkonnad Tartu ülikoolis, millele allutati 1924. aastal ka Vaika kaitseala. Asutati juurde uusi kaitsealasid, näiteks Järvselja. Neile sai rakendada ainult ajutist kaitset: rohkemaks polnud õiguslikku alust.
Katseid riigi valitsust looduskaitsele ärgitada tehti mitu, ent need ei õnnestunud, küll aga valmistasid laialdase looduskaitse rakendumiseks ette ühiskonda. Vahele tuli veel ülemaailmne majanduskriis, nii et alles 1935. aastal allkirjastas riigivanem looduskaitseseaduse.
Kõrvalepõikena tasub märkida, et muinsuskaitsjad olid usinamad, aga võib olla ka ühiskonnas kergemini mõistetavad: muinasvarade kaitse seadus sai riigikogu heakskiidu juba 1925. aastal.

1935–1944. Vastu võetud looduskaitseseaduse tähtsust on raske üle hinnata. Esimest korda muutus looduskaitse väiksemate huvirühmade ja akadeemiliste asutuste tegevusest riiklikuks. Loodi looduskaitse juhtimissüsteem, mille tugisambaks oli looduskaitse register. Nimetatud seaduse alusel valiti looduskaitseinspektor (Gustav Vilberg-Vilbaste) ning loodi kogu riiki kattev looduskaitse usaldusmeeste võrgustik.
Tolleaegne eesmärgiselgus tekitab praegugi veel kadedust. Näiteks lähtuti praktilises looduskaitsetegevuses järgmistest põhimõtetest: igal kaitsealal peab olema oma kaitse-eesmärk, looduse kaitse sõltub eelkõige juriidiliste küsimuste lahendamisest, otstarbekas on luua väikseid kaitsealasid (Eestis pole võimalik reserveerida looduskaitsele suuri alasid) ning looduse hoid pole eeskätt mitte teadustegevus, vaid administreerimine.
Olen veendunud, et tol ajal oli omaette tähtis eesmärk kujundada looduskaitsele hea juhtimissüsteem. Seda viisid edukalt ellu Gustav Vilbaste ning riigiparkide valitsuse (hilisema loodushoiu- ja turismi instituudi) direktor Peeter Päts. Eriti oluline: loodi looduskaitse register, kus registreeriti kõik kaitsealused objektid. Registrisse märgiti objekti asukoht, omanik või haldaja, kaitsemeetmed, kaitse alla võtmise (registrisse lisamise alus) õigusakti andmed ja registrist kustutamise õigusakti andmed. Register võimaldas pidada arvestust kaitstavate objektide üle ning andis ka igale objektile unikaalse numbri.
Kohe, kui looduskaitseseadus oli jõustunud, hakati ette valmistama uut ja täiuslikumat seadust, millele riigihoidja kirjutas alla 1938. aastal ja mis kandis nime loodushoiuseadus. See, nn. teine looduskaitseseadus sisaldas täiendatult esimese seaduse põhimõtteid, lisaks sätted kodukaunistamise kohta.
Nõukogude okupatsiooniga lakkas paljude aastate jooksul ehitatud looduskaitsesüsteem olemast. Saksa okupatsiooni ajal ametlikult looduskaitsega ei tegeldud, küll jätkasid seda akadeemilised ringkonnad, samuti entusiastlikud looduskaitse usaldusmehed. Sellest annavad tunnistust sissekanded looduskaitse registris. Uus Nõukogude okupatsioon 1944. aastal kustutas viimsegi lootuse taastada endine looduskaitsesüsteem. Eesti looduskaitse oli tagasi paisatud sajandi algusega sarnasesse olukorda, veel hullemaks tegid olukorra stalinlikud repressioonid ja räige ideoloogia.

Õigupoolest võib Nõukogude okupatsiooni aegse looduskaitse jaotada omakorda neljaks ajajärguks.
1. 1950.–1960. aastad: looduskaitse legaliseeritakse, kaitsealad (taas)luuakse, (taas)tekivad esimesed rahvusvahelised kontaktid, võetakse kaitse alla mõisaparke.
2. 1970. aastad – 1981: looduskaitse rahvusvahelistub (Lahemaa rahvuspark, UNESCO programm „Inimene ja biosfäär”, Ramsari ala staatus Matsalu looduskaitsealale), avalikustub (arutelu soode kuivendamise ja kaitse üle), luuakse sookaitsealasid.
3. 1981–1990: nn. programmialad, s.t. rahvusvahelise (UNESCO „Inimene ja biosfäär”) või rahvusliku (veekaitse) programmi raames kaitse alla võetud ulatuslikud alad (Pandivere veekaitseala, Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala), võitlus Nõukogude Liidu tööstuspoliitika vastu, täitevvõimu reform.
4. 1991–1994: looduskaitse organiseerub ja rahvusvahelistub n.-ö. uuel tasandil.

1944–1957. Kas ka iseseisvusajal arenenud looduskaitsemõte hääbus või hävitati täielikult? Ilmselt siiski mitte. Ka paljud kaitsealad jäid eri põhjustel puutumatuks, kuni riiklik looduskaitse suudeti taastada. 1930. aastate looduskaitsemõtet püüdsid võimaluste piires arvestada 1955. aastal asutatud Eesti NSV teaduste akadeemia looduskaitse komisjon eesotsas Eerik Kumariga ning 1958. aastal asutatud Tartu üliõpilaste looduskaitsering ja 1966. aastal asutatud Eesti looduskaitse selts, millede eesotsas seisis Jaan Eilart.
Suurt mõju nii Eesti kultuurile kui ka looduskaitsele on avaldanud teise looduskaitseseadusse sisse toodud kodukaunistamise mõte, mis kandus Eesti looduskaitse seltsi kaudu 1990. aastate poliitikasse, kus seda patroneeris president Lennart Meri.
Ent nagu öeldud, Teise maailmasõja järel oli looduskaitse jäänud vaid akadeemiliste ringkondade erihuviks. Stalini eluajal oli isegi akadeemiline looduskaitse (s.o. praktiline looduskaitsetegevus akadeemilistes teadusasutustes ilma riigi otsese toeta) þongleerimine lubatud ja keelatud tegevuse piiril. Alles 1955. aastal õnnestus Eesti NSV teaduste akadeemia juurde luua looduskaitse komisjon. Kaks aastat hiljem, 1957. aastal, saabus aga murdepunkt: looduskaitse legaliseeriti esimest korda sõjajärgsel ajal. Õigupoolest poleks see sündmus pidanud nii palju aega võtma, sest NSV Liidus oli 1920.–1930. aastatel asutatud hulganisti erisuguseid kaitsealasid, kuid ilmselt ei usaldatud Moskvas eestlasi sugugi.

1957–1994. Dokument, millega riigi looduskaitse jälle eluõiguse sai, kandis pretensioonikat pealkirja: „Eesti NSV seadus Eesti NSV looduse kaitsest”. Tihtipeale pärast meie iseseisvuse taastamist on seda dokumenti nimetatud ka kolmandaks looduskaitseseaduseks, mis on aga ilmne liialdus. Tegemist oli ühelt poolt poliitilise otsusega, millega legaliseeriti looduskaitse, teiselt poolt rakendusliku aktiga, mis tekitas Eesti NSV ministrite nõukogu juurde looduskaitse valitsuse. Kehtestati ka karistused kaitsealuste objektide rikkumise puhuks. Õiguslikult ei loonud see dokument ei looduskaitsesüsteemi ega korraldanud objektide kaitse alla võtmist. Tähendusrikas on tõsisasi, et kui 1970.–1980. aastatel kodifitseeriti ehk koondati seadusi ühtseks Eesti NSV seaduste koguks, siis ei peetud võimalikuks nimetatud seadust sellesse kogusse võtta.
Samal 1957. aastal asutati ja taasasutati terve hulk kaitsealasid, kusjuures looduskaitsealasid eri tüüpidena ei määratletud (nt. Matsalu riiklik looduskaitseala), kuid keelualad jaotati kaitse-eesmärgi alusel maastikulisteks, geoloogilisteks, botaanilis-zooloogilisteks, botaanilisteks ja ornitoloogilisteks.
Tuleb rõhutada, et paljud samad isikud, kes kandsid meie esimese iseseisvusaja looduskaitsemõtet, andsid 1950. aastatel oma parima, et 1957. aasta murrang sai toimuda – looduskaitse sai uuesti riikliku struktuuri ja rahastuse. Isiksuste eriline roll on olnud märgatav kogu okupatsiooniaja looduskaitses.
Üks mõtteid, mis kandus 1930. aastatest 1957. aasta seadusesse, kuid ei rakendunud, oli võimalus võtta objekte ajutise kaitse alla. Teine selline oli looduskaitse usaldusmeeste võrk (selle taastamine). Kuigi kohalikke muinsus- ja looduskaitsehuvilisi kaasati eriti 1960.–1970. aastatel aktiivselt looduskaitsetegevusse, ei suudetud siiski taastada endist süsteemset võrgustikku. Küll moodustasid võrgustiku ühiskondlikud looduskaitseinspektorid, kelle tegevus oli mitmeti sarnane omaaegsete usaldusmeeste omaga.
Üsna samasugune kaitsealade nimesüsteem, koos täiendustega 1971., 1981., 1988. ja 1989. aastal, jäigi de facto kehtima kuni 1994. aastani. Aja jooksul muutusid kaitsealade nimetused eestipärasemaks: maastikukaitseala, taimestiku-loomastikukaitseala, taimestikukaitseala, linnustikukaitseala.
Aastal 1971 lisandus meie kaitsealatüüpide sekka rahvuspark, aastal 1981 sookaitseala, 1988 veekaitseala ja 1989 biosfäärikaitseala. Tegelikult loodi 1987. aastal ka üks ajaloolis-kultuuriline kaitseala (Rebala), mida hakkas haldama kultuuriministeerium.
Väärib märkida, et juba 1957. aastal kinnistus tava, et esmalt võeti vastu kaitseala asutamise otsus (Eesti NSV ministrite nõukogu määrusena) ja alles seejärel hakati koostama vastava kaitseala põhimäärust, kus määratleti kaitse-eesmärk. Kogu okupatsiooniajal ei kantud kunagi kaitseala piiri kaardile ning ka pindalad anti asutamisdokumentides umbkaudsed. See oli ilmselt tingitud kaartide salastatusest ja Eesti NSV maabilansi (maakasutuse arvestuse) ebatäpsusest. Põhimäärustes püüti kaitse-eesmärk määratleda võimalikult üldisena, ka teadustöö oli tollal üks kaitsealade eesmärke. Näiteks Kurtna maastikukaitseala oli loodud „radiaalsete mõhnastikega maastiku säilitamiseks koos kõigi selle komponentidega ning neis toimuvate loodusprotsesside ja -nähtuste kulgemise uurimiseks”. Muu hulgas oli nimetatud maastikukaitseala ülesanne kanda hoolt veetaimestiku järveökosüsteemide alalhoiu eest.
Omapärane erand kaitsealade seas oli Lahemaa rahvuspark: esimene rahvusvahelistele põhimõtetele toetuv kaitseala, mille asutamist valmistati tavatult põhjalikult ette 1960. aastail. Samuti oli Lahemaa esimene kaitseala, mis sai 1981. aastal oma arengukava, hilisema kaitsekorralduskava eelkäija.

Kogu okupatsiooniajale on iseloomulik, et puudusid üldised õiguslikud alused, looduskaitset korraldasid Eesti NSV täitevvõimude üksikaktid iga kaitseala kohta eraldi (põhimäärus) ning Eesti NSV looduskaitse valitsuse, Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse või Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi aktid. Kuigi ka looduskaitses tuli arvestada NSV Liidu keskametkondade seisukohti, jäi see siiski suhteliselt detsentraliseeritud valdkonnaks.
Peale riiklike kaitsealade olid ka nn. kohaliku tähtsusega kaitsealad, mida asutasid ja haldasid metsamajandite looduskaitseinspektorid ja rajoonide täitevorganid ning mis vormiliselt pidid olema kooskõlastatud looduskaitse valitsuse / looduskaitse peavalitsuse / metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumiga (sama asutuse nimetused eri aegadel). Tegelik arvepidamine kohalike kaitsealade üle aga sõltus vastavast rajooniametnikust ning oli väga puudulik, nagu selgus 1990. aastail. Arvuliselt oli enamik kõigist kaitsealadest just kohaliku tähtsusega kaitsealad. 1990. aastate alguse riiklike kaitsealade nimekirjast leiame aga valdavalt suurepinnalised kaitsealad.
Paljude tolle aja kaitsealade säilimise ei taganud de facto mitte riigi looduskaitsemeetmed ega õigussüsteem, vaid sootuks looduskaitsevälised asjaolud, nagu Nõukogude piirivalve, kes oli sulgenud suure osa mererandu ja saari, ning põllumajanduse kollektiviseerimine, mistõttu olid tühjenenud ääremaade külad, hävinud talud ja metsastunud või soostunud põllud.
Nõukogude ajal ei olnud üldist looduskaitse arengukava, kaitsealasid loodi hetkevajaduste ja ettepanekute alusel. Nii sai iseseisev Eesti päranduseks äärmiselt ebaühtlase, kuid samas mitmekesise kaitsealade võrgustiku.

1994. aastal kiitis riigikogu heaks kaitstavate loodusobjektide seaduse, mida saab ja tuleb täie õigusega nimetada kolmandaks Eesti looduskaitseseaduseks. Kuigi ka taasiseseisvuse varasematel aastatel toimus looduskaitse arengus olulisi sündmusi, võib just seda pidada murranguks, mis avas looduskaitsele taas iseseisva riigi väärilise kiire arengutee.

Teet Koitjärv (1963) on omavalitsus- ja looduskaitsetegelane.



Teet Koitjärv
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet