Eesti Looduse fotovõistlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2010/5
Hiiumaa mees keskkonnaameti kaptenisillal

Andres Onemar, teie juhitav keskkonnaamet on toredas titaeas – natuke üle aasta. Kas käimine on selge?
(Muiates.) Ega meil polnud valikut, roomamise aega ei olnud: 1. veebruarist käima – asutus käima, inimesed käima, kõik käima! Ega midagi ju väga palju uut ka ei olnud; nii keskkonnateenistustes kui ka looduskaitsekeskuses töötanud inimesed jätkasid reeglina oma traditsioonilist tööd. Uue organisatsiooni käivitamisel on alati raske saada koordinatsioon ja koostöö toimima. Kuna tegemist on suhteliselt ühe valdkonna inimestega, siis on see enam-vähem saavutatud, aga kui vaadata praegust probleemidepuud – millega me organisatsiooni juhtimises peaksime tegelema –, siis kõige olulisem märksõna on just koordinatsioon.
Käsuliinide kaudu juhtimine on ju iseenesest lihtne, (muigab) sõjaväekorda pole raske kehtestada. Aga see, kuidas informatsioon liigub ja kuidas seda informatsiooni õigesse kohta viia, et seda oleks õiges mahus ja et teda õigesti kasutataks, see võtab rohkem aega. Kindlasti ka organisatsiooni kultuuri küsimus: erinevate asutsute inimesed on ühte organisatsiooni kokku toodud ja peaks olema ka üks organisatsioonikultuur. See on ka teatud määral välja kujunenud, aga seda tuleb veel kindlasti parandada.

Tüüpiline küsimus riigiasutusele on see, et kelle jaoks me oleme, kes on meie kliendid: kas keskkonnaministeerium, vabariigi valitsus, loa taotleja või kaitsealal viibija. Või hoopis kooliõpilane, kes soovib rohkem keskkonnaharidust ja kellele meie tahame mõistlikke sõnumeid vahendada. Ka see on asi, mis vajab pikaajalist jutustamist, kokkuleppimist ja mõistmist organisatsiooni inimeste vahel.
Nii et arvan, et käime ilusti, aga jooksmiseks on veel vara.

Kui kõnelda valdkondade sarnasusest, siis tuleb tunnistada, et ega ka looduskaitsele üsna lähedal seisvad inimesed ei saa kaugeltki alati aru, mis on eri asutuste erinevused: mida õigupoolest teeb keskkonnaministeerium, mida keskkonnaamet, mida keskkonnainspektsioon, võib-olla ka veel RMK.
Ministeerium on poliitika väljakujundaja ja sellest lähtudes seaduseelnõude looja riigikogu jaoks. Keskkonnaameti funktsioonid on väga selged: kui meie rakendusasutusena näeme, et kohtadel on raskusi seaduste rakendamisel ja tõlgendamisel, siis pöördume keskkonnaministeeriumi poole ja teeme ettepanekuid, kuidas tööd paremini korralda: kuidas meie partnerid saaksid paremini aru, mida seadusandja on mõelnud. Küsime ka ministeeriumilt seaduste tõlgendusi, selles suhtes on asi suhteliselt hästi paigas.
Teine oluline koostöövaldkond on see, et me valmistame ministeeriumile ette mitmesuguseid dokumente, mida ministeerium valitsusse viib: näiteks kaitsealade kaitse-eeskirju. Nende uuendamise suurusjärk on umbes selline, et praegu peaks aastas läbi töötama umbes 100–150 kaitse-eeskirja. Kui varem valmistasid kaitse-eeskirju ette keskkonnateenistuste töötajad suuresti koos looduskaitsekeskusega, siis nüüd peame kaitse-eeskirjade sisulise ja ka vormilise poole lõpuni viimistlema ja alles siis ministeeriumile esitama.

Kas kord valmis saanud kaitse-eeskirju on vaja aeg-ajalt ka muuta?
Muutuvad ju seadused ja ka olukord looduses, nii et loomulikult on see pidev protsess. Aga just praegu on ees suur töömaht ja koostajad alates ekspertidest kuni ametnikeni päris suure pinge all. Just viimastel nädalatel oleme palju arutanud, kuidas see protsess edeneb: et kooskõlastusringid oleksid optimaalsed, et me ei teeks keskkonnaametis ega -ministeeriumis sama tööd. Paraku on seda dubleerimist olnud. Loodetavasti saame edaspidi nüüd eeskirjad kiiremini menetletud, väldime dubleerimist ja ei kaota kvaliteedis.

Ajakirjanikuna olen kõige enam märganud segadust just inimeste arusaamistes teie ja keskkonnainspektsiooni tööjaotuses.
Kes mäletavad keskkonnaameti moodustamise aega, need teavad, et laual oli ju ka ettepanek teha keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon üheks asutuseks. Otsustati, et järelevalve selguse mõttes on mõistlik säilitada inspektsioon eraldi asutusena.
Meie koostöö inspektsiooniga on olnud väga hea. Esimene riigiasutuse juht, kes minu kui värske peadirektori kabineti uksest sisse astus, oli Peeter Volkov, keskkonnainspektsiooni peadirektor. Nii et lausa esimestest töötundidest peale oleme teinud väga tihedat koostööd. See koostöö on ka muidugi äärmiselt vajalik. Meie anname seaduste ja regulatsioonide alusel välja lubasid, lähtudes väga selgelt ainult sellest seadusruumist, mis meil on. Keskkonnainspektsioon peab nende meie väljastatud lubade ja seaduste põhjal vaatama, kas tegevus on kõigi normatiividega kooskõlas. Ning kui ei ole, siis karistama.
Kui keskkonnaamet on lubasid välja andes jätnud mingisuguseid lõtkusid, siis on inspektsiooni töö otsekohe raskendatud. Seepärast käsitleme seda valdkonda koordinatsioonikoosolekutel väga põhjalikult ja tahame olla hästi täpsed; muud võimalust siis ei ole.
Samas ei saa me lubade vormistamisel käituda oma suva järgi, vaid peame lähtuma Euroopa Liidu direktiividest ja meie seadustest. Kui elanikkonnal on millegi suhtes kõrgendatud ootused, siis kahjuks ei saa me neid ootusi enne rahuldada, kui vastavad normaatiivaktid on korrastatud. Nii et kolmnurk keskkonnaministeerium-keskkonnaamet-keskkonnainspektsioon peab töötama väga heas kooskõlas.
Ükskõik, kuidas me riigiasutusi ka ei liidaks ega lahutaks, võtmeks jääb ikkagi infovahetus ja koostöö. Kõigi asutuste ühteliitmine ei too iseenesest mingit lahendust; probleemide olemus jääb endiseks.

Looduskaitset on viimastel aastatel mitu korda reformitud. Eelmises etapis, mille tulemusena sündis looduskaitsekeskus, olite te reformi eesotsas. Mis läks viltu, et looduskaitsekeskuse eluiga nii lühikeseks kujunes?
Ma ei ütleks, et seal midagi viltu läks. Pigem on riigile omane see, et ta on oma reformides ettevaatlik, eriti kui sellega on seotud suur avalik huvi. Keskkonna ja looduskaitse suhtes on avalik huvi teadagi väga suur. Kõik tahavad head elukeskkonda ja puutumatut loodust. Sellest lähtuvalt võin vaid oletada, et ju siis poliitikud otsustasid teha seda reformi samm-sammult, raiuda koera saba jupphaaval, et ei oleks nii valus (muigab).

Eks haiget saanuid olnud siiski küllalt palju; kaua aega valitses suur määramatus.
(Pisikese pausi järel) Ega ma seda päris selgelt ei tajunud, kui valus ja kellel just oli, sest ei töötanud ju ise reformi järel selles süsteemis. Aga kindlasti oleks olnud lihtsam, kui reform oleks tehtud korraga ja oleks ühe sammuga jõutud sinna, kuhu jõuti kahega.

Oli see teile ootamatu, kui siis lõpuks keskkonnaamet oli loodud ja teile pakuti juhi kohta? Kas võtsite selle kerge südamega vastu?
Jah, see oli mulle absoluutselt ootamatu. Ma ei kujutanud ennast kunagi sellise ameti juhina. Aga kui pakkumine tehti – otsustamise aeg oli väga lühike – ja tuli läbida kõrgemate riigiametnike sõelumine ja konkurss, (muigab) siis see paar nädalat oli päris huvitav aeg: ennast hinnata ja teistega võrrelda. Eks see ole ju inimesele omane: ennast teistega võrrelda – ja selles võrdluses mitte väga halb välja näha.
Nii tekkis võimalus keskkonnaameti peadirektoriks saada ja kui ma nüüd sellele natuke rohkem kui aastale tagasi vaatan, siis leian, et otsus kandideerida oli õige. Töö on huvitav; valdkonda, julgen öelda, tunnen ma piisavalt. Ka juhtimiskogemust olen aastatega kogunud. Suhteliselt noor meeskond, kes on mu kõrval, õigustab ennast igati, nii et me suudame riigiasutuste süsteemis oma koha leida ja teistega koostööd korraldada. Näiteks äsja pidasime kolmiknõupidamise tippjuhtide ja nende asetäitjate tasandil keskkonnainspektsiooni ja päästeametiga. Tundub, et meid kui koostööpartnerit hinnatakse juba päris kõrgelt. See näitab, et oleme oma tööga hakkama saanud.

Päästeameti mainimine toob meelde, et sel kevadel on meie naabrite „abiga” (muiates) teile proovikiviks veeretatud üsna erakorralisi õnnetusi, kus olete saanud oma koostöövõimekust näidata.
Keskkonnaameti roll neis ootamatustes on hinnata mõju elusloodusele ja keskkonnale, ette näha riske ning abistada ja konsulteerida päästjaid. Õnneks on need õnnetused kõik olnud sellised, et keskkonnale ja loodusele ei ole väga sügavat kahju tekitatud. Päästjad on oma tööga hakkama saanud, olgu siis valmisolek ühes või teises valdkonnas natuke parem või halvem, sõltuvalt sellest, kui erakordne see sündmus on. Loodust on suudetud säästa ja selle eest tänu nii päästjatele, inimestele, kes on abistanud ja teavitanud, kui ka keskkonnaameti rahvale, kes on päästjaid vajaliku informatsiooniga varustanud.
Mis puudutab aga selle aasta erakordset talve, kuidas see on loodusele mõjunud ning kuidas inimesed on selle jooksul käitunud, siis siin on küll üks õppetund keskkonnaametile ja kõigile looduskaitseorganisatsioonidele: me ajame paraku ikka linnalinnud ja metsloomad segi. Kipume linnaloodust metsiku loodusega võrdlema ja mõtlema väga inimkeskselt. See, et meil oli üle hulga aja üks tõeline talv ja toimuvad loodusliku valiku protsessid, seda peab inimene lihtsalt (rõhuga) tunnistama ja teadvustama.
Luikede lisatoitmine on emotsionaalne küsimus, kus absoluutset tõde on raske leida. Tõde peaks olema siiski see, et sinna, kuhu inimene selles niinimetatud metsikus looduses (rõhuga) ei pea sekkuma, sinna ta ka ei tohi sekkuda. See ongi tõde, millest tuleb lähtuda.

Hiljuti käis meediast läbi põgus teade Säästva Eesti instituudi uurimusest, milles kinnitati, et looduskaitseametnike endi väitel polegi neil enam aega looduses käia: neil on nii palju pabereid, nii palju arvuti taga istumist, et nad lihtsalt võõrduvad loodusest. Kuidas te seda kommenteerite?
See on ühte pidi tõde ja (naerdes) teist pidi mitte väga sügav tõde. Näiteks keskkonnaametis on üle neljasaja töötaja. Osa neist on tõesti sellised töötajad, kes istuvadki hommikust õhtuni arvuti taga – ja peavadki seda tegema. Aga samas on meil ka looduskaitsebiolooge ja teisi inimesi, kelle töö on olla looduses: tajuda loodusprotsesse, anda eksperthinnanguid. Aga ega tänapäeval ei kirjutata ju oma vaatluste või uuringute tulemusi märkmikusse paberile peale, vaid tehakse seda võib-olla (muigab) kännul istudes tahvelarvutisse, enamasti aga siiski kontoris.
Eks Eesti riik ole sarnaselt teiste arenenud Euroopa riikidega jõudnud staadiumisse, kus me andmed, mis on vajalikud selleks, et teatud lube välja anda või otsuseid teha, saamegi arvutist. Meil on institutsioonid, kes teevad satelliitfotosid, omavad seiretulemusi – kõik see on arvutis saadaval ja analüüs põhineb teiste inimeste tööl. Ametnik ei lähe loodusesse tegema sama tööd, mida teised on mõni aeg tagasi juba kvaliteetselt teinud.

Sel aastal on kaks kirglikku kampaaniat looduse kaitseks kuni allkirjade kogumiseni: Pakri tuumajaama ja Nabala karjääri vastu. Millisesse positsiooni on ennast seadnud keskkonnaamet?
Keskkonnaamet saab ennast seada ikka lähtudes seadustest ja meile kehtestatud mängureeglitest. Keskkonnaamet ei saa praegu midagi rääkida tuumajaama ehitamisest Pakrile, sest keegi pole meie poole pöördunud kinnitusega, et Eesti riik tahab seda teha. Küsimus on esialgu uuringutes, mille keelamine või lubamine on seadustes täpselt sätestatud. Seadustest lähtudes oleme öelnud, et uuringud on Pakril võimalikud, aga nendega ei tohi rikkuda sealseid väärtuslikke elupaiku. Selles suhtes ei saa olla kahtepidi arusaamisi. Mis puudutab tuumajaama ehitamist Pakrile, siis see on täiesti omaette teema. Mina julgen küll öelda, et see on looduskaitse vaatevinklist äärmiselt raske ja keeruline. Kindlasti on Eesti Energial ka alternatiive, nii et ma loodan, et lõpuks sünnib mõistlik otsus.
Nabala suhtes on kõik alates peaministrist ja keskkonnaministrist väga selgelt öelnud, et kui ei suudeta leida sellist tehnoloogiat, mis tagab selle, et keskkonda olulisel määral ei kahjustata, siis seda arendust seal ei toimu. Ega keskkonnaamet saa kuidagi olla teistsugusel seisukohal.

Natuke ka suhetest RMK-ga. Mitmed hooned kaitsealade keskustes on läinud nüüd nende hallata ja uurijad kurdavad, et kui varem välitöödel käies sai neis keskustes ööbida, siis nüüd tuleb hakata selle eest maksma.
RMK-le on looduskaitse osas jäänud kaks olulist valdkonda: külastuse korraldamine ja praktilised looduskaitsetööd riigimaadel. Nendes valdkondades on piiri tõmbamine tõesti kogu esimese tööaasta jooksul olnud diskussiooniobjekt. Arvan siiski, et kokkulepped ja teineteise võimete tajumine hakkab muutuma üsna normaalseks: saame aru, mida teine teeb või on suuteline tegema.
Mis puudutab külastustegevust, siis on RMK-l pikk ja rohke kogemus, kuidas inimesi riigimetsas suunata ja neile loodusharidust jagada. Sagadi looduskoolis tehtu on selleks tööks väga tugev metoodiline taust. Nii et ses suhtes on tööjaotus igati põhjendatud ja RMK saab oma tööga hästi hakkama.
Kas üks või teine teenus on tasuline või mitte, siis siin kehtib tuntud ütlus, et tasuta lõunaid pole olemas: ükskõik, kas majutame välisturisti, üliõpilast või uurijat, ikka see maksab midagi ja see raha tuleb kuskilt võtta. Ma arvan, et teadustööks ja kaitsealade uuringuteks tuleb muidugi luua soodustingimused ja et RMK-ga on võimalik saavutada kokkulepped, et hind oleks sobiv.

Üks kolleeg on löödud selle üle, et Lahemaa rahvuspargi kunagi ju sisuliselt rahva rahaga korda tehtud suurepärane kese, Palmse park, on pandud nüüd raha teenima ja sugugi mitte looduskaitsele.
Palmse pargi sulgemist ei oska ma kahjuks kommenteerida, see pole seotud ei keskkonnaameti ega RMK-ga. Ma olen ise Palmse pargis üliõpilasena ja ka hiljem noore mehena töötanud ja seda parki korrastanud ning ma arvan küll, et see on park, mis peab avalikkusele avatud olema kogu ulatuses. See on väärtus, mida kõik peaksid saama nautida.

Kuidas on esimese tööaasta jooksul sujunud keskkonnaameti suhted uurijate ja valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonidega?
Oleme head partnerid, kellega oleme sõlminud ka lausa koostööleppeid, viimati näiteks Eesti metsaseltsiga, eesmärgiga vahetada informatsiooni ja osaleda ühiselt arendusprojektide uurimis-teadustegevuses. Oleme ka teadlastega pikalt arutanud, et kas peaksime omavahelise suhte mahutama organisatsioonide tasandil mingitesse raamlepingutesse ning teatud tegevusteks ühiselt raha taotlema ja kasutama. Küll me jõuame ka selleni.
Teadlastega on suhe väga lihtne: meil on vaja teha väga palju ekspertiise, saada hinnanguid – ja neid me saame ju ainult teadlastelt. Keskkonnaametis on teatud hulk eksperte, väga häid spetsialiste, nii et mõnede liikide või elupaikade suhtes suudame me ise seisukohti kujundada. Aga rohkem on liike ja elupaiku, mille kohta meil seda oskusteavet ei ole, järelikult peame selle teenuse sisse ostma ja seda tehakse enamasti teadlastelt. Nii et suhe on väga tihe ja igapäevane.
Mis puudutab valitsusväliseid organisatsioone, siis oleme suuresti partnerid. Meie eesmärgid on üsna lähedased, aga vahendid mõneti erinevad. Vahe on lihtsalt selles, et keskkonnaamet peab lähtuma seadustest ja väga selgetest raamistikest; ühiskondlikel organisatsioonidel on suurem võimalus sekkuda protsessidesse, neil on palju kordi suurem vabadus välja öelda (muigab), mis neile meeldib ja mis on emotsionaalselt vastuvõetavam. Keskkonnaamet peab riigiasutusena olema raamides – ja väga professionaalne.

Kas keskkonnaameti esimesel tööaastal oli ka mingeid selliseid probleeme või takistusi, mida ametisse asudes kuidagi ette näha ei osanud?
Eks kõige suuremaks probleemiks kujunes raske majanduslik olukord. Keskkonnaameti moodustamisel optimeeriti ameti töökohad ja eelarve. Kohe peale käivitamist järgnes ressursside kokkuhoiu ülesanne. On loomulik, et uus organisatsioon vajab käivitamiseks ja heade tulemuste saavutamiseks vahendeid – paraku viisid eelarvekärped selleni, et arenduseks vajalikke vahendeid me piisavalt ei saanud. Just tugifunktsioonide osas, näiteks IT lahenduste loomiseks, on areng olnud pidurdatud ja me ei suuda oma klientidele ega töötajatele häid töövahendeid tagada.

Veidi ka isiklikku: töötate Tallinnas, aga kodu on Hiiumaal. Olete te rohkem tallinlane või hiidlane?
Sündinud ja kasvanud olen ju Tallinnas, siin koolis käinud, suved veetnud aga põhiliselt Mulgimaa looduses. Iseseisva töömehetee algusest olen peaaegu kogu aeg elanud Hiiumaal, aga tööl käinud seal, kus parajasti on olnud huvitav väljakutse. Mõtetes ja tegudes olen kogu oma elu sidunud Hiiumaaga, siin pole mitte mingisuguseid muid variante; Hiiumaalt elamast ära tulla ma ei kavatse.
Aga tööl käia ... Ma ju näen, kuidas esmaspäeva hommikul või juba pühapäeva õhtul sõidavad hiidlased laeval mandrile laiali: kes õppima, kes tööle. Ja nädala lõpus toovad laevad kõik jälle saarele. See vist käib praegusel ajal Hiiumaal elamise juurde.
Meeldib see meile seal Hiiumaal või mitte, aga maailm on avardunud lõpmatuseni. Seejuures on aga oluline see, et Hiiumaal on säilinud suures osas need väärtused, mille pärast sinna omal ajal on kolitud või sinna pidama jäädud: loodus, hiidlase vaikne ja tasakaalukas olemine, üksteist austatakse, aga samas visatakse ka üksteise üle nalja. Kuni need väärtused kestavad, ei koli inimesed Hiiumaalt ära.

Oli see lihtsalt juhus, et te kaheksakümnendatel Hiiumaale sattusite või on teil seal ka mingi „päritolujuurikas”?
Ei tea, et mul seal esivanemaid oleks olnud. Asi on lihtne: praeguses maaülikoolis, toonases Eesti põllumajanduse akadeemias õppides oli vaja kuhugi minna oma suvist metsanduspraktikat tegema. Hiiumaal polnud ma käinud; see oli sel ajal suletud piirkond, kuhu eriloata või templita passis ei saanud. Praktika andis suurepärase võimaluse sinna minna. Olin päris pikalt Luidja metskonnas mere ääres praktikal ning hiidlased oma ellusuhtumisega ja maailmatajumisega olid minu hingelaadile nii lähedased, et kunagi hiljem, kui võimalus tekkis Hiiumaale tööle ja elama minna, siis ma seda kasutasingi ja abikaasa Merike oli sellega väga päri. Nii see otsus sündis: tegelikult olid hiidlased ja Hiiumaa loodus need, kes mu ära võlusid.

Hiiumaa looduseinimeste hulgas on päris palju nn. vesihiidlasi, mujalt tulnuid. Ja (muiates) ikka on nad sama tublid kui põlishiidlasedki. Igatahes minu hinnangul on Hiiumaa praegu üks kõige paremini arenenud loodusharidussüsteemiga maakondi Eestis.
See on aastatepikkune süsteemne töö. Õnneks ongi Hiiumaal nii, et loodusharidusideed kandnud inimesed on ka tublilt koostööd teinud. Kui ma omal ajal töötasin Hiiumaa kaitsealade administratsiooni juhina, siis proovisime ka just seda koostöö poolt arendada, kuidas iganes suutsime. Kirjutasime projektidesse taotlusi ja püüdsime, et välja kujuneks võrgustik: et iga saare nurga peal oleks mingi punktike, mis midagi kannaks, mitte teha üht väga tugevat keskust näiteks Kärdlasse, vaid et me oleksime just loodusele lähemal.
Tundub, et see on päris hästi õnnestunud. Ning siingi on jälle eri institutsioonid, nii koolid, looduskaitsjad kui ka RMK, seljad kokku pannud. Ka ühiskondlikud organisatsioonid on sellega kenasti kaasa tulnud ja tulemus pole tõesti sugugi paha. Hiidlaste rõõmuks saan öelda, et saarlased on mulle viimase aasta jooksul sageli väitnud (naerab), et see, mis Hiiumaal loodushariduses tehtud, on muljet avaldav. Kõige olulisem: inimesed, kes sellega tegelevad, on hästi pühendunud ja tugevasti oma töös kinni.

Mulle on jäänud mulje, et ka keskkonnaameti esimese tööaasta üks väga olulisi töösuundi on olnud see, et keskkonnaharidus saaks kogu Eestis vähemalt sama hea kui Hiiumaal.
Keskkonnaharidusega on keskkonnaametis selles mõttes hästi, et see on üsna ühtlane struktuur, inimesi on igas Eestimaa paigas ja nende tegevust on hästi juhitud. Me oleme võtnud selle suuna, et meie keskkonnahariduse inimesed spetsialiseeruvad eri maakondades eri valdkondadele ja lähevad selles süvitsi. See tähendab seda, et me katame kogu keskkonna- ja looduskaitse spektri, arendame eri piirkondades just sellele piirkonnale omast ja vajalikku kompetentsust. Nii on organisatsiooni sees kogu kompetentsuse spekter olemas ja me suudame loodushuvilistele, lastele muidugi eriti, seda kõike pakkuda, mis on keskkonna ja loodusega seotud. Selline algusest peale väga süsteemne lähenemine on võimaldanud tõesti kvaliteeti parandada ja suuremat võimekust omada. Muidugi võiks alati olla rohkem raha ja rohkem inimesi. Aga nende ressursside kasutamine, mis keskkonnaametil praegu olemas on, on olnud üsna optimaalne. Selles mõttes võin peadirektorina meie keskkonnahariduse rahvale täit tunnustust avaldada.

Ja ikka jälle sama märksõna, mis on intervjuust juba korduvalt läbi käinud: koostöö.
Jah, muidugi. Kordan veel kord: need ajad, kus looduskaitseinimene oli vormis ametnik kaitseala piiril, kes ütles, et kõige parem on see, lugupeetud kodanikud, kui te siit üle piiri ei astu, on lõplikult möödas. Nii maaomandi suhe kui ka inimeste mõttemaailm on nii palju muutunud, et meie näeme looduskaitsevõtmena küll ikka partnerlust ja koostööd. Tänapäeval ei ole kuidagi teisiti võimalik.



Kasti sisse suurele pildile:
Andres Onemar on sündinud 20. veebruaril 1956. Lõpetas 1974 Tallinna 21. keskkooli ja 1980 Eesti põllumajanduse akadeemia metsamajanduse erialal. 1979–1981 Eesti Maaparandusprojekti insener, 1981–1985 Hiiumaal Putkaste metskonna metsaülem, 1985–1992 Hiiumaa metsamajandi peametsaülem. 1992–1993 riigimetsamaade Hiiumaa talituse juht, 1993–1995 Hiiumaa metsaameti peametsaülem. Oli 1995–1997 Eesti metsanduse arenguprogrammi peakoordinaator, juhtis seejärel metsamajanduse ökonoomika- ja infokeskust ning koordineeris sellest välja kasvanud riigimetsa majandamise keskuse (RMK) loomist. 1999–2002 oli RMK peadirektor, 2003–2006 Hiiumaa kaitsealade administratsiooni direktor ja 2006–2009 RMK arendusdirektor. Alates 29. jaanuarist 2009 keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, riikliku looduskaitsekeskuse ja kiirguskeskuse liitmise teel loodud keskkonnaameti peadirektor.



Keskkonnaameti peadirektorit Andres Onemari küsitlenud Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet