Eesti Looduse fotov�istlus
2010/4



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2010/4
Tammsaare Väljamäelt Järva-Madisele

Tammsaare väljamägi on Anton Hansen Tammsaare juttude kese. Nagu teisedki karjalapsed vaatas ta siit igatsevalt Järva-Madise kiriku poole, veeretades pilgu üle Kodru raba. Tänapäeval ei rassi enam taluperede sulased soos kraave kaevata, vaid üle raba saab peaaegu kuiva jalaga – siia, Tammsaare lapsepõlvemaile on rajatud laudteega kaetud matkarada.

Kõrvemaa on ilmselt üks Eesti tuntumaid matkapiirkondi. Suhteliselt väikesele alale Lõuna-Kõrvemaal, peamiselt Albu vallas, jääb hulganisti eri pikkusega matkaradu, mida ka Eesti Looduse veergudel on tutvustatud [5]. Aja jooksul on matkaradasid veidi ümber tehtud, samuti võivad ajas olla muutunud nende nimed. Kaugele ei jää ka Aegviidu–Jäneda ümbruse ja Põhja-Kõrvemaa arvukad matka- ja loodusrajad.

Lõuna-Kõrvemaa maastik on Eesti kultuuriloos eriline ja oluline eelkõige oma seoste tõttu Anton Hansen Tammsaarega. Vist ühegi Eestimaa nurga loodust pole nõnda põhjalikult, nii kujundlikult ja südamest Eesti kirjanduses kirjeldatud kui Lõuna-Kõrvemaa metsi ja soid. Selle seose tõttu on ajakiri Eesti Loodus kolm aastakümmet tagasi, 1978. aastal pühendanud Tammsaarele terve erinumbri (jaanuarinumbri), tähistamaks Tammsaare 100. sünniaastapäeva.
Eriti tundeküllaselt on kirjanik üles tähendanud oma lapsepõlvemaade, Tammsaare piirkonna looduskirjeldused. Nagu meenutab Lõuna-Kõrvemaa ja ühtlasi Tammsaare loomingu hea tundja Ann Marvet albumis „Siin mägi, seal mägi...” [4], on Tammsaarele eriliselt hinge läinud just meenutuspilt sellest, kuidas Eespere väravas seistes nägi ta teisel pool raba valendavat Järva-Madise kirikutorni.

Tammsaare versus Vargamäe. Kõrvemaa-huvilised peaksid endale aga kindlasti selgeks tegema arusaamatuse Tammsaare ja Vargamäe kohanimedega. Kuidas oleks õige nimetada väikevoort ehk väljamäge, mille Eesperes on sündinud ja kasvanud Anton Hansen Tammsaare ning kus praegu seisavad muuseumihooned?
Ann Marvet nendib [3], et ehkki maanteeviidad juhatavad Vargamäele, on see eksitav. Tegelikult asuvad Vargamäed Põhja-Kõrvemaal: sellist nime kannavad metsased oosid Piibe maanteelt Kullile viiva tee ääres. Sealsetelt Vargamägedelt ongi kirjanik laenanud nime „Tõe ja õiguse” põhilisele tegevuspaigale. Samuti on ta leidnud varjunimed teistele kodukandi väljamägede pärisnimedele, kuigi side romaani ja tegelikkuse vahel on aimatav. Vargamäe võeti Tammsaare paralleelvormina kohapeal kasutusele alles pärast „Tõe ja õiguse” ilmumist 1920. aastatel, ehkki õige oleks kasutada siiski ainult Tammsaare nime.
Kohanime Tammsaare teket selgitab Ann Marvet nõnda: „See väljamägi on arvatavasti saanud oma nime tammedelt, kes kunagi siin üsna viljakal pinnal on kasvanud. Küllap on väljamäe jalamil praegugi seisev põlistamm nimeandjate järeltulija. Anton Hansen aga võttis siit endale kirjanikunime, põlistades ja vääristades nõnda kohanime Tammsaare ning viies selle kultuurilukku” [3].

Ajal, mil Tammsaare loodud tegelaste prototüübid Tammsaare-Põhja (romaanis „Tõde ja õigus” Vargamäe Eespere) õuel toimetasid, võisid nad tõepoolest üle Kodru raba vaadates silmata Püha Matteuse kiriku sihvakat valget torni. Vahepealse sajandi jooksul on aga loodus oma töö teinud ja vaatevälja ette endisele heinamaale kõrge metsatuka kasvatanud. Nii tuleb praegusaegsel matkajal silmatorkava orientiiri asemel usaldada kaarti, kompassi või mis veelgi kergem, mahamärgitud matkaraja tähiseid.
Õigupoolest saab Tammsaare väljamäelt alguse mitu matkarada. Üle Kitsessaare soosaare ja Jägala jõe viib kahe kilomeetri (teistel andmetel kolme kilomeetri) pikkune rada Simisallu, kus omakorda saab valida mitme matkaraja vahel ja rännata edasi kuni Matsimäeni välja. Meid aga huvitab too Järva-Madise suunas, üle Kodru raba kulgev laudtee, mis on mõeldud nii loodus-, kirjandus- kui ka ajaloohuvilistele.
Rajale minnes võiks arvestada, et läbi soo kulgev laudtee võib ka kõige kaunimal suvepäeval olla märg – seega on kohane kanda jalanõusid, mis taluvad vett või mida ei ole kahju märjaks teha. Rada sobib ka talviseks suusamatkaks. Huvitaval kombel on andmed raja täpse pikkuse kohta erisugused, kõikudes 4,5–5,2 km vahel. Matkarajal olevat teeviita usaldades ootab meid ees 4,5 km pikkune rännak.
Matkarada korrastati ja viidastati 2006. aasta suvel. 1989. aastal on Viktor Kapp koostanud Ann Marveti ja Jaan Eilarti rajakirjelduse [6] põhjal Kodru raba matkaraja kirjelduse [1]. Seda raamatukest saab endale Tammsaare muuseumist. Põgusamalt võib rajakirjeldusega tutvuda ka interneti vahendusel − Kalevi Kvelli asjaomasel netilehel [2].
Matkaraja alguseks sobib Tammsaare hästi: see maastikus märkimisväärselt tähelepandav soosaar koos muuseumiks taastatud taluhoonetega annab stardiks hea hoo, vastupidi paljudele radadele, mis justkui algavad eikusagilt ja lõpevad eikuskil.
Siinne rada aga algab ühe olulise kultuuriobjekti juurest, kulgeb läbi kaitsealuse loodusmaastiku ja lõpeb teise tähtsa kultuuriobjekti − Järva-Madise kiriku juures. Asustus pole siin soode vahel muidugi kuigi iidne − see kõrvenurk krunditi üldises maapuuduses talumaadeks 1869. aastal [7]. Soosaartel paiknev asustus on Järva-Madise kihelkonna aladele üldiselt siiski väga omane.

Matkaraja otsa leidmiseks tuleb võtta suund omaaegsele Eespere ja Tagapere talu piirile, mille lähedalt laskub rada mööda heinamaad alla lodusesse metsa. Seal võsastuvas metsaservas ootab meid korralikult vormistatud tervitustahvel.
Pilkupüüdva ja selgelt loetava rajaskeemi asemel on küll kahjuks vaid värviliseks tehtud nõukogudeaegne maakasutuskaart, mõeldud ilmselt tõsistele matka- ja kaardihulludele. Aga kuna rada tervikuna on hästi tähistatud ja teaberikas, siis võib siin lihtsalt nentida fakti: arenguruumi on. Igatahes saame sissejuhatavalt infotahvlilt teada, et matkarada järgib suunalt kunagisi jõuluõhtu saanisõite mööda üle raba kulgevat taliteed.
Võsa vahele, üle vana põllukraavi, viib laudtee. Õigupoolest on see kuivendatud sookaasik, täpsema nimetusega kõdusookaasik (1) – Tammsaare aegadel oli siin lirtsuv heina- ja karjamaa. Siinsamas müttasid mehed higis ja vaevas, et soost endale maad võita. Nende elutööst annavad nüüdseks tunnistust vaid ummistunud, ubalehte ja konnaosja täis kasvanud kraaviasemed.
Huvitav on tähele panna kraavivõrgu mustrit: see ei kulge paralleelselt, vaid järgib looduslikku nõlvust, lohke ja soonikukohti. Metsaalune on niiske ka kuival aastaajal, sellest annavad märku niiskete kasvukohtade tunnusliigid angervaks, soosõnajalg, uibuleht ja mitut liiki tarnad.
Edasi läheb sookaasik üle siirdesoometsaks (2) – seegi on endine sooheinamaa või -karjamaa. Sookasele ja haavale lisandub mänd, karusambla kõrvale turbasammal. Puurinne muutub ühtlasi hõredamaks ja teeb ruumi jõhvikaväätidele, sinikavartele ja murakalehtedele. Soos olemise tunnet kinnitavad omakorda tedremaran ja soopihl.
Järgmine vaheetapp metsalt soole on puissiirdesoo (3). Siin on valgust veelgi rohkem, sest puudel on siin elu liigniiskuse tõttu juba raske – sookask ja pajud küll püüavad, ent kasv jääb nigelaks. Puissiirdesoos saab madalsoost tasapisi kõrgsoo ehk raba.
Rabale lähenedes lisanduvad taimkattesse alpi jänesvill – siirdesoo tunnusliik – ja valge villatutiga tupp-villpead. Südasuvise matkaja silma rõõmustavad ka mitmesugused käpalised: kuradi-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, roomav öövilge ja harilik käoraamat. Augustilõpu siirdesoos ilutseb ka loomult pigem tagasihoidlik, kuid siiski pilkupüüdev ädalalill, niiskete ja soostunud niitude tuntavalt meelõhnaline valge õiega taim.
Ehkki silmapiiril õhkub juba raba hõngu, jõuame enne veel ühele kõvemale seljakule – puisniiduilmelisele soosaarele, mis kannab Palgissaare (4) nime, kuna siit olevat käidud vanasti palke toomas. Kuivõrd siin on jalge all toitainerikkam mineraalmaa, on taimkate lopsakas ja liigirohke. Varemalt oli siin jõudsa rohukasvuga heinamaa.
Siin kasvab kuuske, mändi, haaba, kaske ja leppa, rohttaimestik on aga sedavõrd liigirikas, nagu ühele puisniidule kohane. Põhjus on eelkõige lubjarohkes pinnases, mis iseloomustab kõiki siinsetesse soodesse peitunud väikevoori. Sellist kasvukohta armastavad nurmenukud, ristikud, kannikesed, seaherned, hunditubakad ja maarjahein.
Siirdesoo lõppedes taimestik jälle muutub – siirdesoo ja Kodru raba piiril kõrgub pilliroog, mis viitab liikuvale veele rabajalamil (5). Kui märkate kitsast rabasse tungivat pillirooriba, siis see tähistab kunagise kraavi asukohta.
Raba ääres asendub pilliroog sookailumännikuga. See on hõre mets, kus kooskõlas sookailu ja männiga kasvavad sinikas ja mustikas, kanarbik ja kukemari. Uimastava lõhnaga sookailu on vanarahvas kasutanud kirpude ja koide tõrjeks, aga ka kopsutuberkuloosi ja reuma raviks. Sookailule meeldibki kasvukohtadest kõige enam rabamets: siin võib ta kasvada kuni ühe meetri kõrguseks.

Rabaservas on viimane kraaviase: Antoni isa Peeter Hanseni käterammul kaevatud piirdekraav, mis pidi hoidma rabavett heina- ja karjamaadele valgumast. Peale kraavi ületamist algab puisraba (6). See, et raba on kõrgem kui soo, on siin väga hästi jälgitav. Raba tekib seisvas vees poolenisti kõdunemata jääva taimemassi jäänustest ning kerkib aastatuhandetega ümbritsevast pinnast kõrgemale. On pisut veider mõelda, et ligi 9/10 rabapinnasest hõlmab vesi – nii palju suudab endasse vett imada rabade käsn – turvas ja turbasammal.
Maapind on kaetud pehme, aga märja turbasamblaga, millel väänlevad tuhanded jõhvikaväädid, kandes kilode ja tonnide viisi punaseid marju. Eestis annab jõhvikas siirdesoos ja -rabas saaki keskmiselt 200 kg/ha aastas, soodsate ilmastiku- ja niiskusolude puhul aga kohati palju rohkem.
Raske on edasi liikuda, sest meile omane korilusinstinkt sunnib üha uuesti kummarduma, vitamiine suhu ja taskusse korjama. Pole vaja laudrajalt kusagile astuda, sest punased pärlikeed laiuvad maapinnal otse siinsamas, isegi kõige väiksema matkaja käe ulatuses. Jõhvikarohkus on suisa hämmastav. Tundub, et ühegi teise korilase jalg pole siia sel algaval kuremarjahooajal veel astunud.
Nüüd aga muutub rabapind laiguliseks või vöödiliseks. Kuivemad rabapeenrad vahelduvad madalamate ja heledamate vagumustega. Älveste piirkonnas on maastik niigi värvirikas, kuid suvelõpp on rabaloodusele õige kärtsu värvi veelgi lisanud. Rabasüdamele lähemale jõudes ilmuvad heledate lappide asemele märjad või mudased samblasängid. Need on älved (7). Älvestel kasvab valge nokkhein ja putuktoidulised taimed pikalehine ja ümaralehine huulhein. Omapärased on rabakad, silmapaistvate kolmekaupa asetsevate viljadega rabataimed, kes Eestis kasvavad vaid rabades ja siirdesoodes.
Matkaraja äärde jääb ka üks Kodru raba suurimaid laugastikke (8). Kodru raba tervikuna aga kuigi laukarikas ei ole. Laugaste lähedal asub matkaraja kõrval viie meetri kõrgune vaatetorn. Torn on üsna endisaegne ja erilist usaldust ronijasse ei sisenda, ent päris ümber ka ei kuku. Kõrgustest on näha nii laukad kui ka ees ootav Vibujärv, samuti Järva-Madise kirikutorn.

Kodru raba kuulub Epu-Kakerdi suursoostikku, mis omakorda hõlmab suurema osa Kõrvemaa maastikukaitsealast. Kaitseala serva jääb ka Kodru raba koos oma matkarajaga. Kodru raba turbalasundi paksus on kuni 8,5 m, seega väga tüse.
Rabasüdames asub matkaraja üheksas punkt ehk Kodru raba suurim veesilm Vibujärv (1,5 hektarit), mis on nime saanud oma kuju järgi. Järve kaldajoon on väga käänuline, selle pikkuseks on mõõdetud ligi 900 meetrit [1]. Järve lõunakaldad on pehmed, kuid põhjakallas üsna toekas.
Jääaja lõpus tekkis kogu praeguse raba ulatuses suur järv, mis hakkas läbivoolu puudumise tõttu kinni kasvama. Vibujärv on kunagise suure järve jäänuk. Pehme järvevesi kõlbab küll juua, kuid janu ei kustuta.
Järve lõunaosas paikneb väike, kaskedega saar, mille on oma pesitsuspaigaks valinud hõbekajakate koloonia. Teistest rabalindudest on siin tavalisemad mudatilder ja põldrüüt, ent tähelepanelikule taevassevahtijale võib silma hakata ka maakotka ehk kaljukotka lend. Need röövlinnud pesitsevad siit lõuna poole jäävates soodes.
Lagerabast suundub matkarada nüüd juba hästi paistva Järva-Madise kirikutorni poole. Õige pea oleme jälle puisrabas, kus männid on kõrgemad ja tugevamad, samblarinne muutub mitmekesisemaks, samuti rohttaimestik.
Maalilist raba ümbritsevad paljud salumetsailmelised soosaared. Muistsetel aegadel ajutise pelgupaigana kasutatud soosaari katab enamasti mets. Kodru rabast lõunasse jäävad mitmed saluilmelised soosaared, nende hulgas Linnassaar ning Kaalepi Linnamägi.
Enne kui rabast välja jõuame, läbib matkarada kolme läänepoolset soosaart – Kaubasaari. Neil rabasaartel vohab salumetsa taimkate: tamm, pärn, sanglepp ja sarapuu, alustaimestikus leidub muu hulgas kaunist kuldkinga ja näsiniint.
Maapind muutub õige varsti jälle kuivaks ning soopinnasest saab mineraalmaa. Matkaraja lähedale jääb Kodru küla, ent otse ees kõrgub Järva-Madise Püha Matteuse valge kirikutorn nüüd oma täies hiilguses. See väike ühelööviline kirik on üks Järvamaa vanimaid, pärinedes arvatavasti 13. sajandi lõpust, mil ta rajati kloostrikirikuna. Kirik erineb tunduvalt teistest Kesk-Eesti kirikutest, kuid sarnaneb mitmeti Saare- ja Läänemaal tuntud kirikutüübiga. Kirik ehitati mitmes järgus: torn on ehitatud alles 1858, kirikuaia kabel ja kirikuaia piirdemüür pärinevad samuti 19. sajandist.

Varem kulges matkarada edasi Järva-Madise asulani, mööda vallamajast ja kõrtsihoonest, kuni ligi kilomeetri kaugusel asuva kalmistuni. Ehkki praegusajal on matka lõpp-punkt kiriku juures, ei takista see ärksat matkajat oma teed jätkamast. Kultuurihuvilist köidab ehk tõsiasi, et Järva-Madise kalmistule on maetud kuulsa kirjaniku ema Ann Hansen ja isa Peeter Hansen. Samal kalmistul puhkab ka Tammsaare-Lõuna talu pererahvas Jakob ja Mari Sik(k)enberg [1].
Ega Kodru raba meid Eesti mastaabis otseselt millegi väga eripärasega ei raba. Küll aga teeb paiga eriliseks siinne kohavaim – Tammsaare teoseid lugenud matkajates tekitavad paljud kohad äratundmisrõõmu. Loodusteaduste seisukohalt on oluline märkida, et Kodru raba matkarajal rännates on näha peaaegu kõik soo arenguetapid.
Enne või pärast matka on aga mõnus end kodusele diivanile kerra tõmmata ja nautida Ann Marveti koostatud ilu- ja mõtteraamatut „Siin mägi, seal mägi...” [4], mis pildis ja sõnas toob meieni Anton Hansen Tammsaare kodulooduse Tammsaare enda tekstilõikude ja Ingmar Muusikuse fotode vahendusel.


1. Kapp, Viktor 1989. Tammsaarest üle Kodru raba Järva-Madisele. Tallinn,
Eesti NSV Riiklik Agrotööstuskomitee.
2. Kvell, Kalevi 2003. Kodru raba matkarada. − http://www.hot.ee/loodusmatkale/jalgsi/kodru.html
3. Leito, Tiit; Marvet, Ann 2006. Kõrvemaa maastikukaitseala. Eesti Loodusfoto, Tartu.
4. Marvet, Ann (koost.) 2008. Siin mägi, seal mägi... Tallinn.
5. Marvet, Ann 1978. Looduserajad Tammsaare-retkedeks. − Eesti Loodus 29 (4): 242−248.
6. Marvet, Ann; Eilart, Jaan 1977. Järva-Madise looduse õpperada. − Võitlev Sõna (89).
7. Tõnisson, Andres; Vihman, Maret 2009. Retked Lahemaal ja Kõrvemaal. Huma, keskkonnaamet.


Helen Alumäe (1975) on geograaf, ajakirja Eesti Loodus toimetaja.



Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012