Eesti Looduse fotov�istlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Looduskaitse 100 EL 2010/5
Kalade ja kalavarude kaitse ajaloost Eestis

Kalapk on kindlasti ks inimkonna vanimaid elatusallikaid. Arheoloogiliste leidude jrgi olid Kunda Lammasmel Eesti keskmise kiviaja asukad (VIIVI a-tuh. e. Kr.) esmajoones kalastajad. Ka hilisemal ajal ei minetanud kalapk plluharimise krval oma thtsust. Seda soodustas Eesti asukoht: ligikaudu 3700 km mereranda, kaks suurt jrve ning hulgaliselt viksemaid jrvi ja jgesid.

Inimkonna arvukuse kasvades suurenes ka nudlus loodusvarade, sealhulgas kala jrele. Veel 19. sajandi lpus arvati, et taastuva loodusvarana on kalavarud sisuliselt ammendamatud (eelkige maailmameres) ning sellest viks inimkonnale jaguda mramata ajaks. 20. sajandi alguses mitu korda suurenenud kalalaevastik maailmamerel ning siseveekogudes kasutusele vetud moodne pgitehnika aga hakkas kalavarusid hoopis ootamatult ja kiiresti vhendama. ha enam pti kala mgiks. Sedamoodi jtkates oleks veekogud vriskalast peagi thjaks ptud ning inimkond seisnud kokatastroofi lvel. Vajadus pki reguleerida ja seelbi kalavarusid kaitsta muutus ha pevakajalisemaks.

Kalakaitse vib tinglikult jagada kaheks: ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavaru kaitse. Esimesel juhul on sihiks haruldaste vi hvimisohus olevate kalaliikide hoid, niteks pgikeelu ja elupaikade kaitse abil. Eestis on looduskaitseseaduse alusel kaitstavaid kalaliike praegu seitse (# 1). Kui sga, tugjas, harjus ja atlandi tuur on nii haruldased liigid, et kaitse all on iga isend, siis lejnute vingerja, hingu ja vldase puhul on eesmrk eesktt nende elupaikade kaitse. Selle tarbeks on loodud leeuroopaline kaitsealade vrgustik Natura 2000. Kaitsealasid aga ei looda kikjale, kus nimetatud liike leidub, vaid piirdutakse sellise hulga aladega, mis tagavad nende elupaigatpide ja liikide silimise pikemas perspektiivis.

Kalaliikide kaitset on meedias sna palju kajastatud, vhem on pratud thelepanu kalavarude kaitsele ning selle kujunemisele Eestis viimase sajandi jooksul. Varude kaitse eesmrk on hoida kalapopulatsioon pgiklblikul tasemel ning vimelisena ennast ise taastootma. Kuna ks suurimaid kalapopulatsioonide ohutegureid on lbi aegade olnud lepk, siis on selles vallas ka enim abinusid rakendatud: pgimahtude piirangud, alalised vi ajutised pgikeelualad (koelmute kaitse), pgivahendite selektiivsuse reguleerimine (nt. vrgusilma suurus), saagi alammdud, pgikeeluajad jne. Vimaldamaks rndavatel kaladel (nt. lhi, meriforell) juda koelmualadele, on paisude ja tammide juurde rajatud lbipsuteid, mis Eestis, paraku kll, veel kuigi hsti ei toimi. Ka kalavarusid kaitstes on oluline hoida kalade elukeskkonda. Niteks eutrofeerumist vib pidada heks peateguriks, mis on lbi aegade kalavarude muutusi esile kutsunud.
Esmalt on oluline teada, mida ja kuidas ldse kaitsta. See teadmine peab phinema teaduslikel alustel, millest peavad lhtuma ka varude majandamise soovitused. Pelgalt soovitustest jks siiski vheseks. Igasuguseid ressursse tarbides kiputakse ikka saagima oksa, millel ise istutakse! Thusama tulemuse saab, kui lisada majandussoovitused igusaktidesse, sest seejrel muutuvad need juba kohustusteks. Kuid isegi see ei taga thusat kalakaitset: oluline on kontroll kehtestatud reeglite titmise le, seega on thtis roll jrelevalveorganitel.

Eesti ala kalade ja kalanduse teadusliku uurimisega tehti algust Peipsi jrvel poolteist sajandit tagasi, 1851. aastal. Tollane Venemaa riigivarade ministeerium rajas komisjoni eesotsas akadeemik Karl Ernst von Baeriga, et selgitada Peipsi jrve ja Lnemere kalasaakide vhenemise phjusi. Kokku kis Baer Peipsit uurimas neljal korral, mere puhul piirdus ta aga vaid he vljasiduga. Peipsi kalavaru vhenemise heks phjuseks pidas ta tihedasilmalisi pniseid (vrgud, noodad), mis olid meldud kll tindi pgiks, aga hes sellega hvitasid ka teiste kalade noorjrke. Latikavaru vhenemist seostas Baer sellega, et jgedes ja lahtedes tkestatakse mrdadega rndeteed.
Kogutud andmetele tuginedes koostas Baer Mruse kalapgi piiramiseks Peipsi ja Pihkva jrves, mis kinnitati 1859. aastal. Kuigi tol ajal oli Balti kubermangude seadustes kalade kaitseks mningaid pgikitsendusi ette nhtud, polnud need kuigi thusad ja seetttu oli tarvis maksma panna ldised kalakaitseseadused. Baeri koostatud mrust vib pidada esimeseks kalapki reguleerivaks igusaktiks Eestis. Silma paistab see aga oma erakordse rangusega reeglite vastu eksijate suhtes: krged rahatrahvid ning alamast seisusest inimestele ihunuhtlus. Olgu siinkohal veel mainitud, et vrtuslike kalade alammtude vajaduse pakkus vlja just Baer, mni aeg hiljem rakendasid maaomanikud seda sna laialdaselt kohalikes kalapgieeskirjades.

Kuigi 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses kehtestasid lisaks Baeri Peipsi mrusele ka maaomanikud mitmeid eeskirju siseveekogude kohta, ei aidanud see kalavarusid hoida. Hoolimata keeldudest jtkus rvpk ha hoogsamalt. Pti sellega, mis ktte juhtus: pnistena kasutati peamiselt vrke, aga ka vstraid ning isegi tulirelvi. Varude vhenedes ei takistanud pki ka saagi halvenev kvaliteet, koos alamduliste vriskaladega lks kaubaks igasugune prgikala. Kuna inimtoiduks oli see suuresti klbmatu, viidi valdav osa sigade sgiks. ks rvpgi lokkamise phjusi oli kalapgi iguse eest veekogude omanikele kehtestatud liigkrge rendimaks, mida vaesed talupojad maksta ei soovinud vi ei suutnud.
Asi kippus kest minema ka merel. Kasutati peenesilmalisi nootasid, millega saadi ohtralt ka alamdulisi kalu. Samuti muutus populaarseks talvine angerjapk ahinguga j alt tema talvituspaikades. Seda kike soodustas kehv vi peaaegu olematu jrelevalve. Et ohjeldada ha kasvavat kahju kalavarudele merel, kutsuti 1910. aastal kokku Balti mere kalanduse kongress. Selle raames ttati vlja hulk meetmed, et lepki tkestada. Paraku neid aga kohe ei rakendatud ning olukord ei muutunud.

Eesti aeg. Peale maaomanike eeskirjade reguleerisid 20. sajandi alguses kalapki ka Balti eraseadus ja pllumajandusseadus. Just nende kahe alusel andis toitlustus- ja pllutministeerium 19191920. aastal vlja mrused, mis pidid kalapki korraldama. Paraku osutusid need igusaktid jetuks sna proosalisel phjusel: nimelt tunnistasid kohtud need kehtetuks, sest neis polnud mrgitud, kellel on igus need justunuks kuulutada. Nii puudus seadused vlja andnud ministeeriumidel selleks seaduslik alus.
Seega oli vaja eriseadust. Eesti vabariigi esimese kalapki korraldava igusaktini juti alles 1923. aastal, mil riigikogu vttis vastu Kalapgi seaduse. 1930. aastal lisandusid pllutministeeriumi vlja antud kalapgi korraldamise mrused (sisuliselt kalapgieeskirjad). Uute igusaktidega keelati pda lhkevate, mrgiliste ja kalu uimastavate ainetega, samuti hirmutada kalu nende kudeajal lrmi tegevate riistadega. Mitmel kudealal seati sisse pgikeelud 1. aprillist kuni 15. juunini ja 1. septembrist kuni 1. detsembrini. ksiti kehtestati aastaringseid keelualasid paljude merre suubuvate jgede suudmetes, Vrtsjrvel, Emajel, Peipsil ja mitmel muul siseveekogul. Mrati ka olulisemate tnduskalade alammdud (12 liiki, sh. jevhk). Seaduse rikkujatele nhti karistustena ette sna karmid rahatrahvid: kuni 10 000 marka. Vimude (Peipsil niteks piirivalve) konfiskeeritud kala tuli tasuta le anda kohalikele heategevusasutustele, peamiselt vaestemajadele.
Suurenev pgikoormus nudis aga jrjest enam reguleerimist. 1939. aastal, enne Teise maailmasja algust, vetigi vastu uus kalandusseadus. Kutseliste kalurite ettepanekul tehti oluline muudatus: pgikeeld ahingute ehk vstardega. Senimaani oli see lubatud (vlja arvatud mned piirkonnad, kus pllutminister selle ra oli keelanud) ning see pgiviis oli muutunud menukaks just harrastajate hulgas. Paraku ji neil kogemustest vajaka ning vigastatuna vette jnud kaladest paljud hukkusid. Ka olid selliselt ptud kalad kaotanud peaaegu poole oma turuvrtusest.
Uues seaduses prati varasemast suuremat thelepanu ka veekeskkonna kaitsele: Veekogudes, kus elab kalu, on keelatud leotada lina ja kanepit ning juhtida sinna roiskvett. Samuti karmistati koorimata metsamaterjali parvetamise ja hoidmise nudeid nendel veekogudel. Erandkorras lubas neid tegevusi pllumajandusosakond. Kui keegi asustas uusi liike jgedesse ja le viie hektari suurustesse jrvedesse, tuli teavitada pllutministrit vhemalt kmme peva ette. Pllutminister vis selle siis keelata, kui asustatav liik oli kahjulik veekogu majandamisele. Et vimaldada kalade rnnet, hakati paisuomanikelt nudma kalatreppide ehitamist. Et thustada jrelevalvet, laiendati kontrolliigusega isikute ringi: kontrolli tegid politsei, piirivalve, riigimetsateenijad, veekogude rentijad (kutselised kalurid, ngesportlased) ning ka pllutministeeriumi mratud isikud.
Sel ajal tehti htlasi algust kalade mrgistamisega, et selgitada nende rndeid. Seljauime klge kinnitati hbetraadi otsas vikesed klaasprlikesed: iga erimoodi prl vastas mnele arvule. Lhesid ja meriforelle mrgistati hbekettakeste, angerjaid laperguste hbeneltega. Mrgisega kala pdes tuli teada anda pgiviisi ja kala suuruse kohta ning vtta mnikmmend soomust. Veel paremaks peeti seda, kui kala saadeti terves tkis kalamajandusosakonna uurimis-katsetamise ametile. Et soojal ajal saadetis ei rikneks, soovitati see panna formaliinilahusesse. Selle vaevaks vtnuile hvitati saatmiskulud ja maksti kuni kaks marka preemiat.

Sja ajal soikus kalapk nii meres kui ka sisevetes ning hes sellega vhenes surve kalavarudele. 1940. aastate teisel poolel suurenenud pgid annavad ehk tunnistust vahepeal taastunud varust, kuid teisest kljest vib see enamjaolt olla tingitud suuremast nudlusest. Valitses ju leldine toidupuudus. Niteks Peipsil veti taas kasutusele mootorpaadi jrel veetavad vimsad traalid. Kiiresti hoogustunud pk phjustas mitme kalaliigi, eelkige just koha varu madalseisu. Jgedes suurenes jrsult kudema rndava latika pk, mis laastas ka selle liigi varu. Tollel ajal tehtud vigu oli tunda veel aastakmneid hiljem.
Hdasid soodustas see, et puudus teaduslikel alustel vlja ttatud pgireiim. Kuigi traalpk keelati 1957. aastal, asendus see uue pgivahendi phjanooda ehk mutnikuga. Arvati, et sellega suudetakse tunduvalt vhendada suurenenud peenkala hulka ning tuua niiviisi vriskala jrve tagasi. Ent 1960. aastate alguses hakati Peipsi kalavarusid teaduslikult uurima ning peagi sai selgeks, et selline pgiviis eemaldab kll prgikala, kuid hes sellega ka vriskalade noorjrgud. Ometi kulus sna palju aega enne, kui 1974. aastal asuti phjanoodaga pki koos Vene poolega piirama. Vahepeal 137-ni suurenenud mutnikute hulka vhendati 40-ni (kummalegi poole ji 20) ning see arv kehtib tnini. Sestpeale on Peipsi kalavaru judsalt taastunud ning jrve on hakanud tasapisi tagasi tulema ka koha ja latikas.
1950. aastatel alustati ka vikejrvede ulatuslikke uuringuid. Selle ks eesmrk oli hinnata looduslike jrvede kalamajanduslikku olukorda ning ttada vlja meetmed, et neid thusamalt majandada. Philiselt otsiti vimalusi suurendada kalatoodangut. Selleks vetati niteks jrvi toitesooladega, millega loodeti suurendada jrve elustiku koguproduktsiooni ja toiduahela kaudu ka kalasaaki. Paljude veekogude puhul kiputi siiski liiale minema ning vetamine eutrofeeris jrved kiiresti. Kaasnenud veeitsengud ja halvenenud hapnikuolud hoopis vhendasid kalarikkust.
Tootlikkust ritati suurendada ka kalastikku mber kujundades, tuues sisse uusi kalaliike (vrliike). Edu saavutati vaid hbekogre kui vhenudliku liigiga, mningal mral ka peledi ja tirriga. Lastes veekogudesse selliseid liike nagu nelma, karpkala, ramul, riipus, vikerforell jt., ei saavutattud paraku mingit tulemust.
Looduslike jrvede mberkujundamine kalakasvandusteks vttis tihti sna rmuslikud prded. Niteks Lohja jrve Harjumaal sooviti rajada lhe- ja meriforellimaimude kasvandus. Et jrv muudest kaladest vabastada, veti 1963. aastal ette ulatuslik mrgitamine. Nagu hiljem selgus, suutsid mned karpkalad siiski ellu jda ning jrgmisel aastal jrve asustatud lhe- ja meriforellimaimud hukkusid kik sna pea.
1950.1960. aastaid vib pidada sisevete kalavarude majandamise poolest sna eksperimentaalseks ajaks. Kuigi veti ette mitmeid tnapeval meldamatuid samme, on neist siiski ka ht-teist ppida: omal nahal kogetut suudab ehk hiskond kauem meeles pidada ning tehtud vigu mitte korrata.

Nukogude ajal polnud ldist kalapgiseadust. Nii kutselist- kui ka harrastuskalapki korraldati NSV Liidu ministrite nukogu ja Eesti NSV ministrite nukogu kehtestatud kalapgieeskirjade jrgi. Esmalt anti need vlja 1954. aastal, seejrel kehtestati uued eeskirjad 1959. aastal Peipsi-Pihkva jrve ja siseveekogude ning 1960. aastal Balti mere basseini kohta. Koos hilisemate uuendustega (1968, 1974, 1981) kehtisid need kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal, mil veti vastu uus kalapgiseadus. Peale selle kehtis hulk eeskirju ksikute veekogude kohta.
Jrelevalve oli eri aegadel mitme asutuse pdevuses. 1966. aastast alates oli sisevete kalavarude kaitse metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi halduses. Merel ja Peipsi-Pihkva jrvel kaitses kalu liidulise alluvusega Vostbaltrbvod (Ida-Balti basseini kalavarude kaitse ja taastamise ning kalapgi reguleerimise valitsus). 1989 nimetati see mber mereinspektsiooniks ning allutati vast loodud keskkonnaministeeriumile 1991. aastal.

Hakati looma uusi piirkondlikke harrastuskalastajate seltse, mis omakorda koondusid 1956. aastal asutatud Eesti NSV kehakultuuri- ja spordikomitee kalaspordisektsiooni alla. 1959. aastal nimetati hing mber spordihingute ja -organisatsioonide liidu kalaspordifderatsiooniks. Selleks ajaks oli liitunud 34 organisatsiooni, mille liikmeskond kndis juba 12 000-ni.
Soov iseseisva vabariikliku kalaspordiorganisatsiooni jrele ajendas 1974. aastal rajama Eesti kalastajate seltsi (EKS). Kui see 1992. aastal tegevuse lpetas, oli liikmeskond kasvanud 57 000-ni (praegu htne katuseorganisatsioon puudub, eri klubides on harrastuskalastajaid tuhande ringis). Kuulumine mnda kalaspordiorganisatsiooni polnud kll kohustuslik, kuid ks liitumise phjusi oli kindlasti laialdasemad pgivimalused. he lihtksingega vis pda igaks, ent teisi sportlikke pgivahendeid (spinning, lendng, phjang, sikuti, und, vedel) tohtisid kasutada vaid EKS liikmed. Samuti oli EKS liikmesorganisatsioonide majandada mitu siseveekogu, kus eelisjrjekorras said pda vaid klubi enda liikmed. Liikmeks astudes tuli sooritada eksam, mis kontrollis teadmisi niteks kala- ja looduskaitse, ohutustehnika ja kalaskasvatuse valdkonnas.

Kalaspordi kui puhkeaja tervisliku veetmise vimaluse krval oli EKS sihiks ka kalamajanduslik tegevus: suurendada, piirata ja kaitsta kalavarusid. Kogu tegevus kis koosts teadlaste ja kalakaitset korraldavate riigiasutustega. Niteks oli seltsidel kohustus kalavarusid taastoota, seda tehti endi renditavate veekogude kohta koostatud kalamajandusplaanide alusel. Taastootmine ktkes marja kogumist sugukaladelt, selle inkubeerimist ning lpuks vastsete asustamist. Siseveekogude puhul rikastati peamiselt haugivarusid: hest kljest on tegu vrtusliku pgikalaga, teisest kljest aitab see vhendada peenkala (biomanipulatsioon). Et korvata kudekohtade vhesust, paigutati jrvedesse ohtralt kunstkoelmuid.
Kuna kalasport sai ha menukamaks, hakati alates 1968. aastast piirama harrastajate pevaseid pgimahte, et vltida varude liigtarbimist (# 2). Ka praegu on see vimalus keskkonnaministril olemas, kuid vastavaid piiranguid ei ole seatud.

Nukogude ajal osalesid seltside liikmed hiskondlike looduskaitseinspektoritena kalavarude kaitsel. Selle oluline ajend oli kllap preemia. Nimelt oli rvpgi tkestajale ette nhtud kuni 50% rikkujalt konfiskeeritud ujuvvahendite, pgiriistade ja ptud kala mgisummast ning kohtu mratud rahatrahvidest. Lisaks jagati parimatele inspektoritele kalapgituusikuid lhejgedele.
Prast taasiseisvumist hakkasid kalastajate hendused tasapisi kaduma, jrelevalve ja veekogude majandamine ji riigi kanda. Kas teda vib nimetada halvaks peremeheks, ei oska elda. Kui uskuda kalastajate juttu, siis on praegune kalapgikorraldus tinginud paljude siseveekogude kalavarude telise madalseisu. Phjustena rhutatakse rvpki, aga ka vhest asustamist. Arvestades praegu jrelevalvega tegelevate isikute vga vhest hulka, vib oletada, et vga suur osa kalapgist on ebaseaduslik. Ehk aitaks pgi thusam jrelevalve, kas vi abiinspektorite kaasamise abil, rvkalade (haug, koha) asustamine ning pevaste pgikoguste piiramine muuta meie jrved ja jed taas kalarikkamaks.

Aimar Rakko (1978) on keskkonnaameti Jgeva-Tartu regiooni vee-elustiku spetsialist ning Eesti maalikooli rakendushdrobioloogia doktorant.



Aimar Rakko
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012