Eesti Looduse fotovõistlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Looduskaitse 100 EL 2010/5
Kalade ja kalavarude kaitse ajaloost Eestis

Kalapüük on kindlasti üks inimkonna vanimaid elatusallikaid. Arheoloogiliste leidude järgi olid Kunda Lammasmäel Eesti keskmise kiviaja asukad (VII–VI a-tuh. e. Kr.) esmajoones kalastajad. Ka hilisemal ajal ei minetanud kalapüük põlluharimise kõrval oma tähtsust. Seda soodustas Eesti asukoht: ligikaudu 3700 km mereranda, kaks suurt järve ning hulgaliselt väiksemaid järvi ja jõgesid.

Inimkonna arvukuse kasvades suurenes ka nõudlus loodusvarade, sealhulgas kala järele. Veel 19. sajandi lõpus arvati, et taastuva loodusvarana on kalavarud sisuliselt ammendamatud (eelkõige maailmameres) ning sellest võiks inimkonnale jaguda määramata ajaks. 20. sajandi alguses mitu korda suurenenud kalalaevastik maailmamerel ning siseveekogudes kasutusele võetud moodne püügitehnika aga hakkas kalavarusid hoopis ootamatult ja kiiresti vähendama. Üha enam püüti kala müügiks. Sedamoodi jätkates oleks veekogud vääriskalast peagi tühjaks püütud ning inimkond seisnud ökokatastroofi lävel. Vajadus püüki reguleerida ja seeläbi kalavarusid kaitsta muutus üha päevakajalisemaks.

Kalakaitse võib tinglikult jagada kaheks: ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavaru kaitse. Esimesel juhul on sihiks haruldaste või hävimisohus olevate kalaliikide hoid, näiteks püügikeelu ja elupaikade kaitse abil. Eestis on looduskaitseseaduse alusel kaitstavaid kalaliike praegu seitse (# 1). Kui säga, tõugjas, harjus ja atlandi tuur on nii haruldased liigid, et kaitse all on iga isend, siis ülejäänute – vingerja, hingu ja võldase puhul on eesmärk eeskätt nende elupaikade kaitse. Selle tarbeks on loodud üleeuroopaline kaitsealade võrgustik Natura 2000. Kaitsealasid aga ei looda kõikjale, kus nimetatud liike leidub, vaid piirdutakse sellise hulga aladega, mis tagavad nende elupaigatüüpide ja liikide säilimise pikemas perspektiivis.

Kalaliikide kaitset on meedias üsna palju kajastatud, vähem on pööratud tähelepanu kalavarude kaitsele ning selle kujunemisele Eestis viimase sajandi jooksul. Varude kaitse eesmärk on hoida kalapopulatsioon püügikõlblikul tasemel ning võimelisena ennast ise taastootma. Kuna üks suurimaid kalapopulatsioonide ohutegureid on läbi aegade olnud ülepüük, siis on selles vallas ka enim abinõusid rakendatud: püügimahtude piirangud, alalised või ajutised püügikeelualad (koelmute kaitse), püügivahendite selektiivsuse reguleerimine (nt. võrgusilma suurus), saagi alammõõdud, püügikeeluajad jne. Võimaldamaks rändavatel kaladel (nt. lõhi, meriforell) jõuda koelmualadele, on paisude ja tammide juurde rajatud läbipääsuteid, mis Eestis, paraku küll, veel kuigi hästi ei toimi. Ka kalavarusid kaitstes on oluline hoida kalade elukeskkonda. Näiteks eutrofeerumist võib pidada üheks peateguriks, mis on läbi aegade kalavarude muutusi esile kutsunud.
Esmalt on oluline teada, mida ja kuidas üldse kaitsta. See teadmine peab põhinema teaduslikel alustel, millest peavad lähtuma ka varude majandamise soovitused. Pelgalt soovitustest jääks siiski väheseks. Igasuguseid ressursse tarbides kiputakse ikka saagima oksa, millel ise istutakse! Tõhusama tulemuse saab, kui lisada majandussoovitused õigusaktidesse, sest seejärel muutuvad need juba kohustusteks. Kuid isegi see ei taga tõhusat kalakaitset: oluline on kontroll kehtestatud reeglite täitmise üle, seega on tähtis roll järelevalveorganitel.

Eesti ala kalade ja kalanduse teadusliku uurimisega tehti algust Peipsi järvel poolteist sajandit tagasi, 1851. aastal. Tollane Venemaa riigivarade ministeerium rajas komisjoni eesotsas akadeemik Karl Ernst von Baeriga, et selgitada Peipsi järve ja Läänemere kalasaakide vähenemise põhjusi. Kokku käis Baer Peipsit uurimas neljal korral, mere puhul piirdus ta aga vaid ühe väljasõiduga. Peipsi kalavaru vähenemise üheks põhjuseks pidas ta tihedasilmalisi püüniseid (võrgud, noodad), mis olid mõeldud küll tindi püügiks, aga ühes sellega hävitasid ka teiste kalade noorjärke. Latikavaru vähenemist seostas Baer sellega, et jõgedes ja lahtedes tõkestatakse mõrdadega rändeteed.
Kogutud andmetele tuginedes koostas Baer „Määruse kalapüügi piiramiseks Peipsi ja Pihkva järves”, mis kinnitati 1859. aastal. Kuigi tol ajal oli Balti kubermangude seadustes kalade kaitseks mõningaid püügikitsendusi ette nähtud, polnud need kuigi tõhusad ja seetõttu oli tarvis maksma panna üldised kalakaitseseadused. Baeri koostatud määrust võib pidada esimeseks kalapüüki reguleerivaks õigusaktiks Eestis. Silma paistab see aga oma erakordse rangusega reeglite vastu eksijate suhtes: kõrged rahatrahvid ning alamast seisusest inimestele ihunuhtlus. Olgu siinkohal veel mainitud, et väärtuslike kalade alammõõtude vajaduse pakkus välja just Baer, mõni aeg hiljem rakendasid maaomanikud seda üsna laialdaselt kohalikes kalapüügieeskirjades.

Kuigi 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses kehtestasid lisaks Baeri Peipsi määrusele ka maaomanikud mitmeid eeskirju siseveekogude kohta, ei aidanud see kalavarusid hoida. Hoolimata keeldudest jätkus röövpüük üha hoogsamalt. Püüti sellega, mis kätte juhtus: püünistena kasutati peamiselt võrke, aga ka västraid ning isegi tulirelvi. Varude vähenedes ei takistanud püüki ka saagi halvenev kvaliteet, koos alamõõduliste vääriskaladega läks kaubaks igasugune prügikala. Kuna inimtoiduks oli see suuresti kõlbmatu, viidi valdav osa sigade söögiks. Üks röövpüügi lokkamise põhjusi oli kalapüügi õiguse eest veekogude omanikele kehtestatud liigkõrge rendimaks, mida vaesed talupojad maksta ei soovinud või ei suutnud.
Asi kippus käest minema ka merel. Kasutati peenesilmalisi nootasid, millega saadi ohtralt ka alamõõdulisi kalu. Samuti muutus populaarseks talvine angerjapüük ahinguga jää alt tema talvituspaikades. Seda kõike soodustas kehv või peaaegu olematu järelevalve. Et ohjeldada üha kasvavat kahju kalavarudele merel, kutsuti 1910. aastal kokku Balti mere kalanduse kongress. Selle raames töötati välja hulk meetmed, et ülepüüki tõkestada. Paraku neid aga kohe ei rakendatud ning olukord ei muutunud.

Eesti aeg. Peale maaomanike eeskirjade reguleerisid 20. sajandi alguses kalapüüki ka Balti eraseadus ja põllumajandusseadus. Just nende kahe alusel andis toitlustus- ja põllutööministeerium 1919–1920. aastal välja määrused, mis pidid kalapüüki korraldama. Paraku osutusid need õigusaktid jõetuks üsna proosalisel põhjusel: nimelt tunnistasid kohtud need kehtetuks, sest neis polnud märgitud, kellel on õigus need jõustunuks kuulutada. Nii puudus seadused välja andnud ministeeriumidel selleks seaduslik alus.
Seega oli vaja eriseadust. Eesti vabariigi esimese kalapüüki korraldava õigusaktini jõuti alles 1923. aastal, mil riigikogu võttis vastu „Kalapüügi seaduse”. 1930. aastal lisandusid põllutööministeeriumi välja antud kalapüügi korraldamise määrused (sisuliselt kalapüügieeskirjad). Uute õigusaktidega keelati püüda „lõhkevate, mürgiliste ja kalu uimastavate ainetega”, samuti hirmutada kalu nende kudeajal lärmi tegevate riistadega. Mitmel kudealal seati sisse püügikeelud 1. aprillist kuni 15. juunini ja 1. septembrist kuni 1. detsembrini. Üksiti kehtestati aastaringseid keelualasid paljude merre suubuvate jõgede suudmetes, Võrtsjärvel, Emajõel, Peipsil ja mitmel muul siseveekogul. Määrati ka olulisemate töönduskalade alammõõdud (12 liiki, sh. jõevähk). Seaduse rikkujatele nähti karistustena ette üsna karmid rahatrahvid: kuni 10 000 marka. Võimude (Peipsil näiteks piirivalve) konfiskeeritud kala tuli tasuta üle anda kohalikele heategevusasutustele, peamiselt vaestemajadele.
Suurenev püügikoormus nõudis aga järjest enam reguleerimist. 1939. aastal, enne Teise maailmasõja algust, võetigi vastu uus kalandusseadus. Kutseliste kalurite ettepanekul tehti oluline muudatus: püügikeeld ahingute ehk västardega. Senimaani oli see lubatud (välja arvatud mõned piirkonnad, kus põllutööminister selle ära oli keelanud) ning see püügiviis oli muutunud menukaks just harrastajate hulgas. Paraku jäi neil kogemustest vajaka ning vigastatuna vette jäänud kaladest paljud hukkusid. Ka olid selliselt püütud kalad kaotanud peaaegu poole oma turuväärtusest.
Uues seaduses pöörati varasemast suuremat tähelepanu ka veekeskkonna kaitsele: „Veekogudes, kus elab kalu, on keelatud leotada lina ja kanepit ning juhtida sinna roiskvett”. Samuti karmistati koorimata metsamaterjali parvetamise ja hoidmise nõudeid nendel veekogudel. Erandkorras lubas neid tegevusi põllumajandusosakond. Kui keegi asustas uusi liike jõgedesse ja üle viie hektari suurustesse järvedesse, tuli teavitada põllutööministrit vähemalt kümme päeva ette. Põllutööminister võis selle siis keelata, kui asustatav liik oli kahjulik veekogu majandamisele. Et võimaldada kalade rännet, hakati paisuomanikelt nõudma kalatreppide ehitamist. Et tõhustada järelevalvet, laiendati kontrolliõigusega isikute ringi: kontrolli tegid politsei, piirivalve, riigimetsateenijad, veekogude rentijad (kutselised kalurid, õngesportlased) ning ka põllutööministeeriumi määratud isikud.
Sel ajal tehti ühtlasi algust kalade märgistamisega, et selgitada nende rändeid. Seljauime külge kinnitati hõbetraadi otsas väikesed klaaspärlikesed: iga erimoodi pärl vastas mõnele arvule. Lõhesid ja meriforelle märgistati hõbekettakeste, angerjaid laperguste hõbenõeltega. Märgisega kala püüdes tuli teada anda püügiviisi ja kala suuruse kohta ning võtta mõnikümmend soomust. Veel paremaks peeti seda, kui kala saadeti terves tükis kalamajandusosakonna uurimis-katsetamise ametile. Et soojal ajal saadetis ei rikneks, soovitati see panna formaliinilahusesse. Selle vaevaks võtnuile hüvitati saatmiskulud ja maksti kuni kaks marka preemiat.

Sõja ajal soikus kalapüük nii meres kui ka sisevetes ning ühes sellega vähenes surve kalavarudele. 1940. aastate teisel poolel suurenenud püügid annavad ehk tunnistust vahepeal taastunud varust, kuid teisest küljest võib see enamjaolt olla tingitud suuremast nõudlusest. Valitses ju üleüldine toidupuudus. Näiteks Peipsil võeti taas kasutusele mootorpaadi järel veetavad võimsad traalid. Kiiresti hoogustunud püük põhjustas mitme kalaliigi, eelkõige just koha varu madalseisu. Jõgedes suurenes järsult kudema rändava latika püük, mis laastas ka selle liigi varu. Tollel ajal tehtud vigu oli tunda veel aastakümneid hiljem.
Hädasid soodustas see, et puudus teaduslikel alustel välja töötatud püügirežiim. Kuigi traalpüük keelati 1957. aastal, asendus see uue püügivahendi – põhjanooda ehk mutnikuga. Arvati, et sellega suudetakse tunduvalt vähendada suurenenud peenkala hulka ning tuua niiviisi vääriskala järve tagasi. Ent 1960. aastate alguses hakati Peipsi kalavarusid teaduslikult uurima ning peagi sai selgeks, et selline püügiviis eemaldab küll prügikala, kuid ühes sellega ka vääriskalade noorjärgud. Ometi kulus üsna palju aega enne, kui 1974. aastal asuti põhjanoodaga püüki koos Vene poolega piirama. Vahepeal 137-ni suurenenud mutnikute hulka vähendati 40-ni (kummalegi poole jäi 20) ning see arv kehtib tänini. Sestpeale on Peipsi kalavaru jõudsalt taastunud ning järve on hakanud tasapisi tagasi tulema ka koha ja latikas.
1950. aastatel alustati ka väikejärvede ulatuslikke uuringuid. Selle üks eesmärk oli hinnata looduslike järvede kalamajanduslikku olukorda ning töötada välja meetmed, et neid tõhusamalt majandada. Põhiliselt otsiti võimalusi suurendada kalatoodangut. Selleks väetati näiteks järvi toitesooladega, millega loodeti suurendada järve elustiku koguproduktsiooni ja toiduahela kaudu ka kalasaaki. Paljude veekogude puhul kiputi siiski liiale minema ning väetamine eutrofeeris järved kiiresti. Kaasnenud veeõitsengud ja halvenenud hapnikuolud hoopis vähendasid kalarikkust.
Tootlikkust üritati suurendada ka kalastikku ümber kujundades, tuues sisse uusi kalaliike (võõrliike). Edu saavutati vaid hõbekogre kui vähenõudliku liigiga, mõningal määral ka peledi ja tširriga. Lastes veekogudesse selliseid liike nagu nelma, karpkala, ramul, riipus, vikerforell jt., ei saavutattud paraku mingit tulemust.
Looduslike järvede ümberkujundamine kalakasvandusteks võttis tihti üsna äärmuslikud pöörded. Näiteks Lohja järve Harjumaal sooviti rajada lõhe- ja meriforellimaimude kasvandus. Et järv muudest kaladest vabastada, võeti 1963. aastal ette ulatuslik mürgitamine. Nagu hiljem selgus, suutsid mõned karpkalad siiski ellu jääda ning järgmisel aastal järve asustatud lõhe- ja meriforellimaimud hukkusid kõik üsna pea.
1950.–1960. aastaid võib pidada sisevete kalavarude majandamise poolest üsna eksperimentaalseks ajaks. Kuigi võeti ette mitmeid tänapäeval mõeldamatuid samme, on neist siiski ka üht-teist õppida: omal nahal kogetut suudab ehk ühiskond kauem meeles pidada ning tehtud vigu mitte korrata.

Nõukogude ajal polnud üldist kalapüügiseadust. Nii kutselist- kui ka harrastuskalapüüki korraldati NSV Liidu ministrite nõukogu ja Eesti NSV ministrite nõukogu kehtestatud kalapüügieeskirjade järgi. Esmalt anti need välja 1954. aastal, seejärel kehtestati uued eeskirjad 1959. aastal Peipsi-Pihkva järve ja siseveekogude ning 1960. aastal „Balti mere basseini” kohta. Koos hilisemate uuendustega (1968, 1974, 1981) kehtisid need kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal, mil võeti vastu uus kalapüügiseadus. Peale selle kehtis hulk eeskirju üksikute veekogude kohta.
Järelevalve oli eri aegadel mitme asutuse pädevuses. 1966. aastast alates oli sisevete kalavarude kaitse metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi halduses. Merel ja Peipsi-Pihkva järvel kaitses kalu liidulise alluvusega Vostbaltrõbvod (Ida-Balti basseini kalavarude kaitse ja taastamise ning kalapüügi reguleerimise valitsus). 1989 nimetati see ümber mereinspektsiooniks ning allutati vast loodud keskkonnaministeeriumile 1991. aastal.

Hakati looma uusi piirkondlikke harrastuskalastajate seltse, mis omakorda koondusid 1956. aastal asutatud Eesti NSV kehakultuuri- ja spordikomitee kalaspordisektsiooni alla. 1959. aastal nimetati ühing ümber spordiühingute ja -organisatsioonide liidu kalaspordiföderatsiooniks. Selleks ajaks oli liitunud 34 organisatsiooni, mille liikmeskond küündis juba 12 000-ni.
Soov iseseisva vabariikliku kalaspordiorganisatsiooni järele ajendas 1974. aastal rajama Eesti kalastajate seltsi (EKS). Kui see 1992. aastal tegevuse lõpetas, oli liikmeskond kasvanud 57 000-ni (praegu ühtne katuseorganisatsioon puudub, eri klubides on harrastuskalastajaid tuhande ringis). Kuulumine mõnda kalaspordiorganisatsiooni polnud küll kohustuslik, kuid üks liitumise põhjusi oli kindlasti laialdasemad püügivõimalused. Ühe lihtkäsiõngega võis püüda igaüks, ent teisi sportlikke püügivahendeid (spinning, lendõng, põhjaõng, sikuti, und, vedel) tohtisid kasutada vaid EKS liikmed. Samuti oli EKS liikmesorganisatsioonide majandada mitu siseveekogu, kus eelisjärjekorras said püüda vaid klubi enda liikmed. Liikmeks astudes tuli sooritada eksam, mis kontrollis teadmisi näiteks kala- ja looduskaitse, ohutustehnika ja kalaskasvatuse valdkonnas.

Kalaspordi kui puhkeaja tervisliku veetmise võimaluse kõrval oli EKS sihiks ka kalamajanduslik tegevus: suurendada, piirata ja kaitsta kalavarusid. Kogu tegevus käis koostöös teadlaste ja kalakaitset korraldavate riigiasutustega. Näiteks oli seltsidel kohustus kalavarusid taastoota, seda tehti endi renditavate veekogude kohta koostatud kalamajandusplaanide alusel. Taastootmine kätkes marja kogumist sugukaladelt, selle inkubeerimist ning lõpuks vastsete asustamist. Siseveekogude puhul rikastati peamiselt haugivarusid: ühest küljest on tegu väärtusliku püügikalaga, teisest küljest aitab see vähendada peenkala (biomanipulatsioon). Et korvata kudekohtade vähesust, paigutati järvedesse ohtralt kunstkoelmuid.
Kuna kalasport sai üha menukamaks, hakati alates 1968. aastast piirama harrastajate päevaseid püügimahte, et vältida varude liigtarbimist (# 2). Ka praegu on see võimalus keskkonnaministril olemas, kuid vastavaid piiranguid ei ole seatud.

Nõukogude ajal osalesid seltside liikmed ühiskondlike looduskaitseinspektoritena kalavarude kaitsel. Selle oluline ajend oli küllap preemia. Nimelt oli röövpüügi tõkestajale ette nähtud kuni 50% rikkujalt konfiskeeritud ujuvvahendite, püügiriistade ja püütud kala müügisummast ning kohtu määratud rahatrahvidest. Lisaks jagati parimatele inspektoritele kalapüügituusikuid lõhejõgedele.
Pärast taasiseisvumist hakkasid kalastajate ühendused tasapisi kaduma, järelevalve ja veekogude majandamine jäi riigi kanda. Kas teda võib nimetada halvaks peremeheks, ei oska öelda. Kui uskuda kalastajate juttu, siis on praegune kalapüügikorraldus tinginud paljude siseveekogude kalavarude tõelise madalseisu. Põhjustena rõhutatakse röövpüüki, aga ka vähest asustamist. Arvestades praegu järelevalvega tegelevate isikute väga vähest hulka, võib oletada, et väga suur osa kalapüügist on ebaseaduslik. Ehk aitaks püügi tõhusam järelevalve, kas või abiinspektorite kaasamise abil, röövkalade (haug, koha) asustamine ning päevaste püügikoguste piiramine muuta meie järved ja jõed taas kalarikkamaks.

Aimar Rakko (1978) on keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni vee-elustiku spetsialist ning Eesti maaülikooli rakendushüdrobioloogia doktorant.



Aimar Rakko
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet