Eesti Looduse fotovõistlus
2010/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Loodusehitus EL 2010/6-7
Loodusehituse lihtsus ja võlu

Koduümbruse looduses leiduvatest materjalidest maja ehitada on tegelikult jõukohane meile kõigile. Järgides looduslikke vorme ja seaduspärasusi, on võimalik rajada vähe kulu nõudev, kauakestev ja kaunis kodu. Kumerad seinad, looduslik soojustus ja massiivsed materjalid suudavad säästa energiat, muutes hoone küttekuludelt tõhusamaks enamikust nüüdishoonetest.

Loodus ehitab ümaralt, mitmekesiste nurkadega ja tõhusalt. Pole raske märgata, et inimese loodud maailm erineb tunduvalt looduslikust. Pealtnäha üks suurimaid erinevusi on see, et kui looduses leidub ennekõike ümaraid vorme ja kõveraid jooni, siis nn. inimese maailmas valdavad täisnurgad ja sirged.
Silmitsedes näiteks lehte või liblikatiiba, näeme seal looklevaid vorme ja erisuguseid nurki, mille seas on väga vähe täisnurki, kui üldse. Sama näeme kõikjal mujal looduses, alates inimkehast ja lõpetades kõrgmäestike ja planeetide kujuga. Isegi kui kaugelt tunduvad jooned sirged, selgub lähedalt, et valdavalt on need ikkagi kõverad.
Samuti tuleb looduses harva ette kooliõpikust tuntud ringi. Kuigi loodus ehitab ennast ümaralt, on enamik tema loodud ringe tegelikult veidi lapergused. Lillesüdamik, piimamull või planeet Maa ise on kokku pandud kõveratest joontest, mis paistavad täiusliku ringina vaid kaugelt vaadates.

Inimene raiskab kandiliselt, sirgelt või muidu kindlalt kokkulepitud kujuga ehitades energiat ja materjali. Iga ehitaja teab, et nurgad on nõrgad ja külmad. Ometi ehitavad ümaralt vaid vähesed. Põhjus: majad on projekteeritud kandilisena. Projekteerija või arhitekt lähtub maja kujundades aga müügil olevatest ehitusmaterjalidest, mis enamikus pärinevad tööstusest. Arhitekt peab ju tagama, et tema tehtud jooniste järgi saab ehitusfirma ehitada lihtsalt. Ehitusmaterjalide tootja omakorda soovib, et võimalikult paljud arhitektid plaaniksid kasutada nende materjale. Tekib nn. kinnine ring, kus kõik justkui sõltuvad üksteisest ja aitavad teisel toime tulla.
Ringist välja on aga jäetud loodus: maailm väljaspool inimtegevust. Enamik arhitekte õpib parema meelega teistelt kuulsatelt arhitektidelt kui loodusest endast. Ometi on ainuke tegelik tõeraamat looduskeskkond, mis pakub tugevaid, miljoneid aastaid järele proovitud ja toimivaid lahendusi.
Raske on öelda, kumb oli enne, kas kana või muna, kuid majade ja nende loojatega koos on loodusest eemaldunud ka inimkond üldiselt. Tänapäeval tehakse tähtsaid riigijuhtimise otsuseid enamjaolt siseruumides. Tavaliselt tehiskeskkonnas, kus kasutatud materjalid on algul olnud pärit sügavast maapõuest ning pealegi tundmatuseni muundatud. Samuti ei sarnane nende hoonete seinavormid mingilgi moel vaba loodusega. Kas sellistes oludes saab teha e l u toetavaid otsuseid?
Usun tõesti, et looduse järgimine ja looduslikud materjalid ehitistes aitavad meil olla paremad inimesed. Vaadeldes inimeste käitumist loodusmaterjalidest hoonetes, näen, et hoone välimus ja materjal mõjutab seda. Tekib ühendus.

Ehitusmaterjalid Eesti looduses. Eestimaal jalutades märkame, et materjali valik on suhteliselt väike. Peale aeglase kasvuga ehitusmaterjali puidu leidub veel põõsaid, loomi, rohttaimi, sammalt, seeni ja huumuskihti. Maa sees on liiva, kruusa, maakive, lubjakivi, savi ja vett. Mõnel pool on ühte või teist vähem või rohkem, kuid ei midagi enamat.
Peale n.-ö. vaba looduse materjalide leidub Eestimaa põldudel palju süsinikurikkaid monokultuure: rukis, nisu, oder, kaer. Nende varred pakuvad igal aastal uuesti kasvavat ehitusmaterjali – põhku.
Loetletud materjalidega on inimene kokku puutunud aastatuhandeid, tänapäevaste tööstuslikult muundatud materjalide mõju meie kehale on aga suures osas teadmata.

Savi: üks enim levinud ja elusainega sarnasemaid materjale. Maasisestest ehk geoloogilistest materjalidest on maailmas levinumaid savi, mida ka Eestis võib leida peaaegu kõikjal. Savi olevat maakeral nii palju, et sellega saaks katta kogu planeedi ühe miili paksuse kihiga. Küllap seetõttu elab ka umbkaudu pool maakera elanikkonnast savi põhjal ehitatud hoonetes. Alates nn. massiivsavi (vt. allpool) hoonetest Skandinaavias ja lõpetades Aafrika savi-sõnnikumajadega.
Savi ruumikliimat tasakaalustavad (ühtlane niiskus ja temperatuur) ja tuult takistavad võimed on inimestele tõenäoliselt teada olnud aastatuhandeid. Vanimad maailmas säilinud savimajad on paar aastatuhandet vanad. Siiamaani leiab Eestiski hulgaliselt näiteid vanade palkhoonete kohta, mille seinu katab seest kolme kuni viie sentimeetri paksune savikiht.

Savi koosneb mikroskoopiliselt väikestest lapikutest osakestest, mille pindala on suhteliselt suur. Näiteks kui jaotada üks gramm kvaliteetset savi osakesteks ja laotada need üksteise kõrvale, saaksime jalgpallistaadioni suuruse pindala. Tänu saviosakeste lapikule kujule ning elektrilistele tõmbejõududele molekulide vahel on savi väga hästi kleepuv ja voolitav. Savimolekulid suudavad tugevalt üksteise külge siduda savi ennast ja ka teisi molekule, sh. suures koguses vett.
Kvaliteetne savi on veele väga vastupidav, savikiht vundamendil võib olla isegi hüdroisolatsiooni eest. Savi imab suure koguse vett endasse – igaüks võib ise proovida, kui palju vett mahub kuiva saviga täidetud pange! – kuid keskkonnale ja materjalidele annab ta niiskust edasi väga aeglaselt.
Näiteks on välja uuritud, et võrdlemisi peeneosaline savi võib settida 10 cm sügavuses vees umbkaudu 860 aastat. Võrrelgem seda liivateraga, mis kukub veepõhja hetkega! See näitab savi võimet veega tugevasti seostuda. Savi on kasutatud isegi puidust katusematerjali all veetõkkena. Alles küllastumise järel hakkab savi nõrgenema ja n.-ö. sulama ning tema hüdroisolatsioonivõime kaob.
Tugev seostumine veega, „veelembus” on üks paljudest sarnasustest savi ja elusaine vahel. Täiesti kuivanud savist saab pulber – elu ilma veeta on samuti pulber.
Kui piiblis on mainitud, et elu tekkis savist, siis tänapäeva teadlased on välja pakkunud hüpoteesi, et elu tekkis savi, orgaanilise aine ja vee supis, millele andis energiat päike. Teadlased on leidnud suuri sarnasusi DNA ja savi kristallilises struktuuris (vt.: Denzer, Kiko 2000. Build Your Own Earth Oven: A Low-Cost, Wood-Fired Mud Oven. Hand Print Press, USA).
Lisaks savi headele füüsikalistele omadustele on savi inimesele ka emotsionaalselt väga lähedane materjal. Savi lausa kutsub endaga mängima ja töötama. Vast just seetõttu tarvitatakse savi enamikus levinud loodusehituse tehnikates.

Loodusehitus kui võimalus taastada ühendus loodu ja inimeste vahel. Loodusehitus on Euroopas ja Ameerikas taas au sisse tõusnud ja levinud alates 1990. aastate algusest. See annab Lääne kultuuriga inimestele ühe võimsa vahendi seista vastu võõrandumisele. Kui elanik teab, mis on tema kodu seintes, kuidas on selle materjalid valmistatud või kust toodud, siis on ta selle kaudu heas ühenduses maailmaga. Siia lisandub tervislik sisekliima ja materjalide sageli olematu hind võrreldes tööstustoodanguga.
Peale selle pakub loodusehitus võimaluse luua ja tugevdada inimsuhteid. Kui tööstusmaterjalidest rajatakse hooneid harva talgute korras, siis näiteks savist või põhust maja ehitades on hea rakendada üksteist toetavaid suhteid praktikas. Sedakaudu saavad kogukonna või sõpruskonnaga hõlpsasti liituda ka uued tulijad. Savi- või põhuehituse lihtsus võimaldab ehitamisest osa saada isegi neil, kes on seni seisnud sellest väga kaugel. Ühistöö liidab ja hooned kerkivad kiiresti, ilma suuremate tõrgeteta, ja nagu öeldud, sageli väikeste rahaliste kuludega.
Eriti kiirelt kerkib ja lihtsustab ka edaspidist elu mitmepereelamu. Lähestikku rajatud kodud võimaldavad hoida kulud veelgi väiksemad, kuivõrd kommunikatsioonid ja mõned ruumid saab rajada ühiselt. Siia lisandub aja kokkuhoid pärast hoone valmimist: ühised õhtusöögid, lapsehoid, majapidamisruumid jms.
Eestlastena õigustame oma vähest koostööhuvi sellega, et hajali on elanud juba meie esivanemad. Tegelikult ei pruugi see olla päritud omadus. Mõnest ajalooallikast nähtub, et hajaasustus võttis siin maal võimust üpris hiljuti ning puht ratsionaalsetel kaalutlustel oli eestlastelgi varematel aegadel ainumõeldav elada koostöös ja hõimus.

Levinumad lihtsad tehnikad. Palkmajade kõrval on Eestis taas levima hakanud lihtsamad loodusehituse tehnikad. Savikrohvi kasutust siseviimistluses on juba aastaid saatnud üldsuse tähelepanu, ent põhuehitus, kergsavi- ja massiivsavihooned (tuntud ka cob-tehnikana) alles tõestavad oma elujõudu Eestimaa mitmekesises kliimas.
Kuigi põhuehituse esimesi näiteid on rohkem Põhja-Eestis ja saviehitisi Lõuna-Eestis, pole tegelikult piiranguid kasutada mõlemat tehnikat igal pool: savi ja põhku leidub meil peaaegu kõikjal. Hinnanguliselt on Eestis praegu umbes kuuskümmend uut põhu- ja saviehitist ning sadu vanu savist elumaju.
Tervislikkuse ja lihtsuse kõrval on loodusehituse hea omadus see, et enamik tänapäeva savi- ja põhuehituse tehnikaid võimaldab kasutada kohalikke materjale. Koormab ju materjalide transport keskkonda ning on raha- ja ajakulukas. Pealegi toetab kohalike materjalide tarvitus kohalikku majandust.
Näiteks loodusehitaja Sven Aluste krohvis oma Järvamaal asuvat põhumaja esmalt Lõuna-Eesti saviga, kuid hiljem avastas, et hea kvaliteediga savi leidus tema enda maja vundamendis. „Oleks ma ennem teadnud, et minu maja krundil on nii kaunis kollakaspruun savi. Vundamenti kaevates tõstis kopp kogu pinnase segamini ja me ei pannud seda tähele. Plaanitava suurema elumaja ehitusel kasutan kindlasti oma savi.”
Artikli autor on oma cob-põhupakitehnikas (vt. allpool) hoonet rajades võtnud tarvitusele kohaliku savi, mis oli jäänud üle tiigi kaevamisest. Vundamendis kasutasime aga liiva, mille panime juurviljakottidesse ning krohvisime need üle lubja ja hobusesõnnikuga. Sõnnik pärines naabri hobuselt. Samuti pruukisime kohalikku materjali, soojustades palkmaja pesemata lambavillaga. Kuigi hankisin villale lisa ka ühelt Võrumaa talunikult, oli hea tunne, teades, et soojustusmaterjal pärineb siitsamast ja on töötlemata. Üksiti sain toetada kohalikke talunikke.
Järgnevalt mõned näited Eestis levinud tehnikate kohta, mis toetuvad kohalikele loodusvaradele.

Põhupakiehitus. Põhupakid laotakse üksteise peale samamoodi nagu telliskivid ning seejärel pingutatakse (pressitakse) sein enamasti peenikeste plastist pakilintidega ülalt alla kokku. Kokkupressitud sein krohvitakse kummaltki poolt umbes kolme kuni viie sentimeetri paksuse savi- või lubjakrohviga.
Kahekorruseliste hoonete puhul ehitatakse katus enamasti puitkarkassi peale ja põhupakid paigutatakse alles seejärel seina täidiseks. Kui teha põhuseinad isekandvad, on selle eelis odavus: puitu kulub vähe. Teisalt nõuab see kiiret tööd, sest katuse saab ehitisele peale alles siis, kui seinad püsti. Võib ka teha ehituse ajaks ajutise katuse või teha katus ajutiste tugedega ja toetada see pärast valmis seinale.
Põhupakke võib seina laduda nii lapiti kui ka serviti: soojustusomadused on mõlemal juhul üsna sarnased, sest olgugi lapiti laotud sein paksem, juhivad kõrred seinaga risti asetsedes rohkem soojust. Serviti paigutatud pakkide puhul on kõrred aga püstasendis. See on ka põhjus, miks serviti paigutatud põhupakid vajuvad vähem. Pealegi saab serviti kiiremini ehitada. Viletsa kvaliteediga pakkide puhul on ometi lihtsam ehitada lapiti, kuid see nõuab laiemat vundamenti.
Põhumaja seinapaksus on umbes 40–60 cm, olenevalt krohvikihtide paksusest. Et põhk isoleerib hästi temperatuuri, läheb põhumaja küttes kiiresti soojaks. Ent kui tahetakse, et maja hoiaks sooja kaua, on tarvis välisseina siseosale paksu (umbes 5–15 cm) krohvikihti või massiivseid siseseinu ja põrandaid.

Kergsavi. Hakkpuit, saepuru või põhk segatakse vedela saviga ja tambitakse seina vormide (saalungite) vahele. Eestis on seni olnud tarvitusel peamiselt hakkpuit, aga näiteks Saksamaal kasutatakse tänapäeval kõiki mainitud komponente koos ühes segus.
Kergsavi seinatehnika nõuab karkassi, kuna kergsavi ise on katuse kandmiseks liiga nõrk. Praegu on Eestis levinuim seinapaksus 30–35 cm. Kergsavimaja omadused on sarnased palkmaja omaga, kuid rohke savi hakke vahel juhib võrreldes palgiga kiiremini sooja. Teisalt aitab savi seinal soojust akumuleerida.

Massiivsavi. Eestis on säilinud palju selles tehnikas ehitatud 70–90-aastasi hooneid: kõrvalhooneid, aga ka elumaju. Hoone kõrvalt võetud savipinnas tõsteti sageli otse seintele, kihtide vahele asetati risti-rästi puuoksi või kanarbikku. Sääraste lisandite peamine eesmärk oli seina tugevdada. Sageli oli maja lähedam savi liiga rammus ja lisatud puit hoidis seinu hiljem koos ka suurte pragude korral. Põhiliselt kasutati ehitamise ajal saalungeid ehk tugesid, kuid mõnel pool ehitati ka ilma nendeta. Elumajad krohviti väljast, sageli ka kõrvalhooned.
Ehitati enamasti kandvate seintega, s.t. savikonstruktsioon iseenesest kandis lage ja katust. Seina tavapärane paksus on 55–60 cm. Massiivsavist maja sobib pidevalt sees elamiseks, kuna seinad koguvad endasse palju sooja. Harva kasutatavad hooned tuleb ehitada muust materjalist, sest saviseina soojakskütmine võtab küllaltki palju aega ja energiat.

Cob-tehnika on massiivsavi tehnika alaliik, kus pragude vältimiseks on savile lisatud hulk liiva ja pikakiulist põhku. Tänu segu sitkusele ja suhteliselt vähesele veesisaldusele on võimalik ehitada ilma saalungiteta. Cob-tehnika võimaldab hõlpsalt rajada ümaraid vorme – nišid, kaared, looklevad diivanid jne. – ning on üks väheseid tehnikaid, mis ei piira seinte kuju. Kombineerituna põhupaki- või palkhoonega annab see hea ruumikliima ja mugavuse. Hoone püsib kaua soe. Ideaalne materjal, millest rajada põhumaja sisemised seinad või millega krohvida välissein hoone seestpoolt. Peale kõige mõjub cob-tehnikas ehitamine tervistavalt, sest segu segatakse enamasti jalgadega ja voolitakse seinaks kätega. Cob-seinte levinuim paksus on välisseina puhul umbes 45–50 cm.

Halupuu-tehnika puhul laotakse halupuud riidakujuliselt seinaks. Halgude vahele pannakse kas lubja-liiva- või cob-segu. Soojasildade vältimiseks asetatakse mört sageli vaid seina välisosale ja siseosale (umbes 15 cm paksused mördikihid), nii et keskele jäävad vaid halupuud ja tühimik, mida kiht-kihilt täidetakse soojustusmaterjaliga (pesemata lambavill, sammal, kergkruus jne.) Puud peavad olema kuivad, et ära hoida suuri kuivamispragusid valmis seinas. Elumaja korral võib seina väljast krohvida, et vältida tuule pääsu puidupragude kaudu tuppa. Halupuu-tehnika on kiire võimalus rajada näiteks kõrvalhooneid. Levinuim seinapaksus on 45–50 cm.

Põhupaki-cob ühendab cob- ja põhumaja tugevused. Sel moel ehitatud maja on hästi isoleeritud, samas on majas palju massi, mis hoiab sooja. Välissein koosneb kahest kihist: väljaspool serviti laotud põhupakid, seespool umbes 15 cm paksune cob-sein. Suur osa mööblit ja seinanišid saab luua cob-segust juba seina kerkimise ajal. Kuigi ehitus võtab rohkem aega kui põhuehitus, on tulemus sisekujunduslikult mitmekesisem ja hoone püsib talvel kaua soe. Et panipaigad ja riiulid valmivad koos välisseinaga, hoiab see hoone sisustamise aega kokku. Seinapaksus on ligikaudu 55 cm.

Palkmaja savikrohviga on Eestis traditsiooniline ehitusviis, kus on ühendatud saviliiva (savikrohv, massiivsavi segu, cob-segu jms.) ja palkseina head omadused. Palkseina võime hoida seinas ja majas soojust on Eestis ammu teada. Kattes seinad seest savikrohviga, saab aga tunduvalt suurendada toasooja salvestumist seinas ja tasandada ruumi õhuniiskuse kõikumist.
Savikrohvi ja palgi vahel pruugitakse tänapäeval enamasti pillirooplaate. Vanasti visati palkide vahed saviliiva täis ja asetati peale puidulaastudest restid, sinna peale krohviti.
Tänapäeval kasutatakse segudes rohkem mitmesuguseid kiudaineid kui vanasti. Tänu sellele, et liiv on hästi saadaval, saab valmistada eri rammususega segusid. Sel moel võib saada soovikohase tugevusega seina ja tagada niiskuskindluse.

Valmis hoonete tõhustamine. Nii tänapäevastest kui ka looduslikest materjalidest hooneid saab katta seest cob-segu, savi- või lubjakrohviga. Nii võib saada betoonmaja korterist või tavalisest kipsplaadiga vooderdatud hoonest väga loodusliku kodu. Mõistagi on enne tegudele asumist vaja selgitada välja hoone kandevõime ja arvestada sellega.
Võrreldes tänapäeval poes müüdava tsemendi ja tsemendi baasil lubjakrohvidega aitavad looduslikud krohvid hoida ruumi õhuniiskust ühtlasemana. Peale selle on lubja- ja savikrohvil võime puhastada ruumiõhku ning nende mõjuvad inimese kehale on soodne (ei eralda kahjulikke aineid, on head nahale jne.). Traditsioonilisel teel põletatud nn. Saaremaa lupja tasuks eriti kasutada õues, seal on see tugevam ja vastupidavam kui tööstuslikult toodetud lubi. Tavapärane kustutamisprotsess kestab kaua ja seetõttu saab lubjaosakeste kuju piklik-terav, tööstuslikult toodetud lubja osakesed on aga ümarad. Sisetööde puhul pole siiski suurt vahet, kumba kasutada.

Sõnniku kasutamine viimistluses on Lääne ühiskonnas pakkunud palju nalja. Üldiselt mõeldakse: nemad seal Aafrikas või Indias teevad nii. Ometi need, kes on kunagi sõnnikukrohvi puudutanud, mõistavad, et tegu on väga vastupidava ja kauni lõppviimistlusmaterjaliga.
Hobusesõnnikut lisatakse savile ja liivale eelkõige peene kiu sisalduse, aga ka sõnnikus leiduva liimiva aine tõttu. Lehmasõnnik teeb segu veelgi elastsemaks ja kleepuvamaks ning hiljem kõvastudes tugevaks. Sõnnikuga tugevdatud savi-liivakrohv laguneb vees 70–80 korda pikema ajaga kui tavaline. Sõnnikusisaldus krohvis varieerub tegijati, kuid üldjuhul on see umbes 30%. Sõnnikukrohv on looduslik, peene struktuuriga ja veeauru läbilaskev materjal. Tänu teadlikkuse kasvule on Eestis taas hakatud seda iidset segu katsetama.

Põlvamaa loodusehituse eripära. Samamoodi kui teistes maakondades on ka Põlvamaal au sees uute palkhoonete rajamine. Palkmaja ehedus ja head omadused on järele proovitud paljude põlvkondade vältel. Ent tavainimene palkmaja ehitada naljalt ei oska.
Palkmaja kõrval on Põlvamaal hakatud rajama ka põhu- ja savihooneid. Eelmise sajandi algul ehitati savihooneid siinmail peamiselt oma krundil leiduvast saviliivast, millele lisati tugevduseks vahekihtidena puuoksi ja kanarbikku. Viimastel aastatel seevastu on püstitatud peamiselt nn. kergsavihooneid: hoone seinte puitkarkassi vahele tambitakse hakkpuidu ja savipiima (s.t. vedela savi) segu. Kui seinad on kuivanud, krohvitakse need väljast ja seest. Ühel uuel elumajal Põlvamaal on välisseina lisatud soojustuseks ka roomatt.
Praegu on Põlvamaal teadaolevalt viis uut kergsavihoonet, seinapaksusega keskmiselt 30 cm. Hoonete omanikud tegelevad kõik ise loodusehitusega ka elukutseliselt.
Üks omapärasemaid kergsavihooneid on palkmajameistri Ragner Lõbu kodu, kus osa hoonet on palgist ja osa ehitatud kergsavitehnikas: palkkarkassi vahele kergsavist. Hoone üldplaan meenutab kikilipsu, olles keskelt kitsam: see teeb maja huvitavamaks ja loomulikumaks.
Saviehituse meister Marko Kikas elab ise samuti kergsavihoones. Marko arvates on savist ehitades kõige etem valik kergsavi, arvestades Eesti kliimat ja „kõhukohutunnet”. Ta toob siiski näiteid, et samuti külma kliimaga Rootsis on tänapäeval ehitatud koole ja lasteaedu ka massiivsavist. Kergsavi eelisena kinnitab Marko, et sellise hoone püstitamiseks ei pea olema elukutseline ehitaja: „Puitsõrestik on vana ehitusviis. Kui vanasti oli probleem, et sõrestikuvaheline täidis ajapikku vajus, siis saviga immutatud täidis vajub ainult seinte kuivamise aegu. Lisaks tagab saviga immutamine ka tulekindluse, mis on üks suuremaid hirme seoses ehitusviisi valikuga.” Marko rõhutab veel, et kui täidismaterjalina kasutada hakkpuitu, siis peab see kindlasti olema nn. tislerikuiv (täielikult läbi kuivanud) koorevaba okaspuulaast. Muidugi võib täidisena kasutada ka põhku või saepuru.
Põlvamaa saviliivad on punakad ja seetõttu märkab looduses kergesti ka vanu savihooneid, mis on enamasti ehitatud 20. sajandi esimestel kümnenditel. Nendes massiivsavihoonetes elavad inimesed on väga rahul savimaja paksudest seintest tulenevate hüvedega. Pererahva sõnul püsivad säärased hooned pärast korralikku kütmist veel mitu päeva soojad.
Põlvamaal on hakatud taas ehitama ka massiivsavitehnikas, kuid tänapäevasel cob-meetodil. Orava vallas on rajatud väike varjualune-pitsakoda ja kerkimas on cob-põhupakitehnikas umbes 40 m2 hoone. Need hooned eristuvad oma ümarate vormide poolest, mis lausa sulanduvad loodusesse.
Üks Eesti tuntumaid põhumaju asub samuti Põlvamaal Koorastes. Tegu on Eesti põhuehituse ühe eestvedaja Knut Klaisi suvekoduga. Hoone põhust ja savikrohvist osa rajas Knut talgute korras. Enne oli majale püstitatud palkkarkass, selle peale laastukatus. Nüüdseks on Knuti majal juba kolm aastat ajalugu, mis on Eesti põhumajade kohta pikk aeg. „Tahtsin ehitada maja, mida saab teha hästi lihtsalt, ise ehitades ja võimalikult looduslikult. Alguses mõtlesin savihoone peale, kuid kuna savi mul nii palju ei olnud, siis valisin põhu,” kommenteeris Knut. Ta soovitab põhumaja neile, kes soovivad sooja kodu ja väikest küttekulu. „Kui teha korralikud sõlmed ja tihedad seinad, siis on põhumaja hea lahendus iseehitajale. Lihtsam kui puitmaja,” mainis Knut Klais. Samuti sobivat põhukodu neile, kes naudivad looduslikult ümaraid ja pehmeid vorme ning kõveralt lainetavaid seinu.
Lõuna-Eestis ehitatakse siiski pigem savihooneid kui põhumaju. Knut Klaisi meelest on maainimestel põhu suhtes rohkem kõhklusi, sest nad näevad, kuidas põhk looduses laguneb. Ühtlasi toob ta välja asjaolu, et viimasel ajal on kinnisvara arendatud eelkõige Tallinna lähedal ning et Põhja-Eestis elab Eesti tuntumaid põhuarhitekte Rene Valner.

Kuhu loodusehitus liigub: energiatõhusus ja kohalikkus. Tänu transpordivõimalustele ja teabe kättesaadavusele on praegusajal võimalik looduslikult ehitada väga mitut laadi tehnikas ja väga soojapidavalt. Paigutades hoonesse palju massi – kivi, massiivsavi, lubja- ja savikrohv –, saab neis hoida toasooja. Suuresti olenemata valitud põhiehitustehnikast, võib lisasoojustuse teha erisugustest looduslikest materjalidest. Peale juba eespool mainitud pesemata lambavilla saab kasutada sammalt, põhku, roogu, linavilti jpm. Et suurendada energiatõhusust, pruugitakse põhuehituses üha enam suuri, 1,2 m x 1,2 m põhupakke.

Seebivahumajad. Kanadas on juba mitukümmend aastat rajatud soojapidavaid kasvuhooneid, kasutades ehtsat seebivahtu kahe kilemembraani vahel. Vahtu taastekitatakse pidevalt samast lahusest. Kuivõrd lahus on leeliseline ja leige, püsivad mullid hästi ka talvel. Soojal ajal saab säärase vahuisolatsiooniga kaitsta taimi liigse kuumuse eest. Soovi korral saab mullidega täita ka üksnes mõne seina: näiteks lõunapoolse ereda päikesega kevadpäeval.
Nüüdseks on Norra leidur Vegard Emanuelsen asunud rakendama sama meetodit muudelgi hoonetel. Näiteks katsetatakse plaani katta vahumembraaniga elumaja koos hooviga, mis võimaldaks murul kõndida ka talvel.
Seebivahukonstruktsioonis vastavad 60 cm paksuse vahukihi soojustusomadused 20 cm klaasvillakihile. Juba 120 cm paksuse seebivahuseinaga kupli all asuvat elamut tuleks Eesti oludes kütta vaid haruharva.
Sellist seebivahukonstruktsiooni ehitada on jõukohane enamikule, sest materjali kulub vähe ja ehitus on lihtne. Näiteks seebivahtu tekitatakse võrguga, mille taga on lihtne tiivik-jahuti, mida saab igast ehituspoest.
Membraanid saab valmistada ka looduslikust kilematerjalist, mis on näiteks kanepikiuga tugevdatud. Sääraseid kilemembraane saaks toota ka lokaalselt: seebimullimajade alal võiks tootmistehased asuda näiteks iga saja kilomeetri tagant.
Vegardi meetodite järgi saab seebimullihoones rajada nn. mikroatmosfääri, kus hea ruumikliima tagavad taimed. Liigset soojust aitab vältida lisamembraan või toru kiledel, kuhu saab juhtida külma vett näiteks kaevust. Nõndaviisi jahutatud seintele kondenseerub taimede seest tulev niiskus, mis kogutakse kokku ja suunatakse mulda tagasi. Taimed saavad juua enda kasvuks vajalikku informatsiooni sisaldavat vett, hoones tekib nn. vee siseringlus.
Norra leiduri kogemuse järgi võib meie kliimas saavutada seebivahukasvuhoones neli korda suurema köögiviljasaagi kui tavalises klaaskasvuhoones. Nii et lahendus on paljutõotav ka toidukasvatusele. Vt. seebivahuisolatsiooni kohta lähemalt: www.solaroof.com

Rakettahjud. Ka hoonete kütmiseks on maailmas juba mitukümmend aastat rakendatud uudseid ja tõhusaid looduslähedasi meetodeid. Üks iseehitajatele jõukohane moodus, rakettahi, on hiljuti jõudnud ka Eestimaale. Tänu soojustatud põlemiskambrile saavutatakse rakettahjus väga kõrge temperatuur – ligikaudu 1000 oC –, mis võimaldab väga puhast põlemist. Eriline küttekolle annab suitsule tugeva tõuke, mis surub suitsugaasid kas köetavasse diivanisse või näiteks savipõranda sisse. Massiks (soojuse salvestajaks) on rakettahjus saviliiv (cob-tehnika). Saviliiva mass võimaldab voolida näiteks soojust salvestavale diivanile just sellise vormi, mis sobib maja interjööri.
Esimesed viis rakett-tüüpi ahju on Eestis nüüd olemas (vt. fotosid: www.juured.ee) ja tuleb lisa. Põhja-Ameerikas on rakettahjud juba umbes kümme aastat olnud loodusehitajate hulgas au sees.

Jaanus Viese (1972) on alates 2004. aastast teinud ümara savitehnika (cob) koolitusi iseehitajatele. Viimastel aastatel on ta keskendunud ümaratele ahjudele ja lesodele ning cob-põhupakitehnikale. Jaanuse koolitustel on ehitusprotsess seotud kehas olemise rõõmuga: „Ehitusest on saanud vaimne toiming, mis vabastab inimese ja viib ta ühendusse oma tõelise loomusega.”



Jaanus Viese
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet