„Põlva-Rosma maastik on looduslikult väga ilus. Laias sügavas ürgorus looklevad Peri- ja Orajõgi, mis Rosma küla all ühinevad Põlva jõeks. Oru nõlvadel kasvavad mitte ainult lapsele, vaid ka täiskasvanule armsad kohavad kaasikud. Maastiku mitmekesisust ja ilu suurendavad, eriti just Rosma lähedal, oru keskel säilinud Devoni liivakivi künkad. Neist on suuremad Rosma linnamägi ja Päkamägi, viimane Rosma küla laiali paisatud talude keskel. Otse Päkamäe idapoolse külje all, Rosma-Partsi maantee ääres seisab Rosma koolimaja, minu sünnipaik.”

Nõnda on kirjeldanud oma sünnipaiga loodust Johannes Käis (1885–1950), möödunud sajandi esimese poole eesti pedagoog ja loodusteadlane, veendunud kooliuuendaja.

Maapoisist kujuneb loodusteadlane. Ärgas vaim oli Käiside suguvõsale omane. Nii Johannes Käisi isa kui kolm onu olid saanud Põlva kihelkonnakooli hariduse ning olid seega oma aja kohta haritud mehed. Isa Peeter Käis ja onu Jaan Käis pidasid koolmeistri ametit. Nii sündiski Johannes Käis Rosma koolitares Liis ja Peeter Käisi peres 26. detsembril 1885. aastal. Juba viie-kuueaastasena hakkas ta teiste laste seas koolipingis istuma ja nendega koos õppima. Kuueaastasena osanud ta soravalt lugeda, kuid kooliõpikuid on ta mäletanud pigem igavaina. Küll aga paelus tema tähelepanu isa raamatukapp, eriti köitis Kreutzwaldi „Ma-ilm ja mönda, mis seal sees leida on”. See tekitas mõtteid looduse suurusest ja imedest. Koolihariduse kõrval õpetas külapoissi emake loodus ise ja kaks suve karjasepõlve isa tädimehe pooleterakohal.

12-aastane Johannes jätkas õpinguid Põlva kihelkonnakoolis Mammastes, kus ta käis kaks talve. Venestamine oli täies hoos ning emakeeles võis õpetada ainult eesti keelt ja usuõpetust. Ülejäänud aineid pidid valdavalt puuduliku vene keele oskusega õpilased lihtsalt pähe õppima. Sellise tuupimise teel omandati ka loodusõpetust. Lisaks köstrikooli karm kord ning nädalad kodust eemal – poisi mällu sööbisid need aastad raske ajana. See võis olla ajend, miks Johannes Käis hiljem kindlalt seisis emakeelse õpetuse ja kogu koolikorralduse lapsepärasemaks muutmise eest.
Aastatel 1900–1903 õppis Käis Võru linnakoolis. Sellest „kehvikute ülikoolist” meenutab ta kiitva sõnaga õpetajate instituudi haridusega õppejõude, kes tundsid hästi oma ainet ning püüdsid õpilasi igati iseseisvale tööle ergutada. Johannes Käisi tulevikuideaaliks saigi linnakooliõpetaja. 1903. aastal sooritas Käis hiilgavalt võistluskatsed Peterburi õpetajate instituuti, mille lõpetas eksternina 1904. aasta sügisel. Unistus oli teostunud – ta oli täieõiguslik linnakooliõpetaja.
1906. aastal võeti Johannes Käis õpetajaks Valmiera linnakooli. Esimest korda avanes võimalus õpetada ka loodusõpetust. „Siin hakkasin ma järjekindlalt harrastama loodusteadusi. Korraldasin suure innuga õppekäike ja -reise, mis ka õpilasi kaasa kiskusid. Nad kogusid suurepäraseid herbaariume, toimetasid fenoloogilisi [s.t. aastaajalisi] vaatlusi, mida avaldasime kohalikus ajalehes. Olime ka Peterburi füüsikalise peaobservatooriumi kirjasaatjaiks.”
Noore Johannes Käisi innukust märkas Riia Aleksandri gümnaasiumi direktor, loodusteadlane Porfiri Bojarinov, kes võttis Käisi 1912. aastal õpetajana tööle, kuigi noormehel puudus veel kõrgem haridus ja gümnaasiumiõpetaja kutse.
Johannes Käis innustus tollel ajal uudse ideena levinud ekskursioonilis-laboratoorsest tööviisist ning temast sai Läänemere kubermangudes esimesi ja usinamaid õppeekskursioonide ja -käikude propageerijaid. Noor õpetaja märkas, et sageli ei tundnud õpilased looduses ära taimi ja loomi, keda nad olid õppinud õpikute järgi. Temas kasvas veendumus, et õpikutel on loodusõpetuses teisejärguline tähtsus ning et peamine, mis loob loodusega tiheda sideme, on õppeekskursioonid. See on põhjus, miks Käis hiljem asetas vaatluse loodusõpetuse keskmesse. Väärib märkimist, et väljasõiduks suurlinnast Riiast loodusesse tuli läbida 20–50 kilomeetrit. Rohked õppeekskursioonid said võimalikuks kooli juhtkonna tugeval toetusel.
Saabus aeg omandada loodusteaduslik kõrgharidus: 1916. aastal astus Johannes Käis Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda loodusteaduse erialale. 20. juunil 1918 anti talle esimese järgu diplom loodusteaduse alal. Johannes Käisi diplomitöö käsitleb Võru järvede floorat ja faunat. Kogu oma hilisemas pedagoogilises tegevuses pidas Käis õpetaja iseseisvat uurimistööd väga oluliseks. „Ilma iseseisva uurimistööta pole õpetusel, mille keskkoht kodumaa, kindlat põhja – ta oleks tühi sõna. Ilma selle tundmiseta oleks ta [õpetaja] pimeda sarnane, kes teisi nägema tahab õpetada.”
Õpetaja iseseisva uurimistöö propageerijana oli Käis õpilastele elav eeskuju. Näitena võime teda kujutada Võru õpetajate seminari (1921–1930) direktorina koos kasvandikega baromeetri abil Munamäe kõrgust määramas: jalgratastel vändati pärast näidu kirjapanekut Võrus nobedasti – ilmastikuolud ei tohtinud ju suuresti muutuda! – Munamäele, tehti seal vastavad vaatlused ja sõideti jalgratastel tagasi. Mõõtetulemusi ja Gaussi vormelit kasutades sai Käisi uurimisrühm Munamäe kõrguseks 310 meetrit – üsna täpne! See ja teised samalaadsed õpperetked päädisid Käisi pikema uurimistööga „Munamägi ja tema ümbrus.“ Käisi töö on põhjalik ja mitmekesine, selles ühtivad maastikuteadlase, hüdrobioloogi, botaaniku ja mullateadlase taotlused. Uurimus ilmus meie esimeses algupäraste tekstidega eestikeelses ajakirjas „Loodus” 1922. aastal.
Loodusteaduslike tööde kõrval sisaldavad Johannes Käisi arhiivid märksa enam pedagoogilisi kirjutisi, kuid loodusteadlase vaatlev ja uuriv vaim kajastub neiski.

Loodusteadlasest pedagoog. Kool on alati uuendusseisundis – see oli üks Johannes Käisi armastatumaid väljendusi. Tema veendumust mööda ei pea kool arenema mitte revolutsioonilisel, vaid evolutsioonilisel teel. Pidev uuendus peab olema kooli loomuliku arenguprotsessi osa. Kuivõrd aga kool võib eri põhjustel ühiskonnaelu arengust maha jääda, tuleb kooliuuendusele pöörata seevõrra suuremat tähelepanu. Just säärane olukord saabus, kui Eestist sai 1920. aastal iseseisev riik.
Ajal, mil Johannes Käis sai vast loodud Võru õpetajate seminari direktoriks, oli tal seljataga 17 aastat õpetajatööd. Noore ja ärksa inimesena oli ta olnud küll uuendusmeelne, kuid veel mitte väljakujunenud pedagoogikauuendaja. Ühiskonna ootused ühelt poolt – kujundada uus rahvuslik algkool – ning Käisi meelsus teiselt poolt ajendasid teda põhjalikult tegelema pedagoogika uuendamisega. Ta töötas läbi kirjandust ja tegi koolipraktikas katsetusi; aastail 1926–1929 oli ta Saksamaal, Austrias, Ðveitsis ning Inglismaal, nii kasvatustöö kursustel kui ka koole hospiteerimas, s.t. tunde kuulamas.
Johannes Käisi arusaama järgi pidi tsaariaegsest passiivsus- ja tuupimiskoolist saama aktiivsuskool ehk töökool. Töö mõistet koolis käsitleb Käis laiahaardeliselt, eelkõige väljendub töö sellise tegevusena, mis annab jõukohaselt viimistletud töösaaduse, olgu see peamiselt käelise tegevuse tulemusena saadud tarbe- või mänguasi, õppevahend või vaimse töö vili. Õpilane saab koolist vaimse omadusena ellu kaasa ainult seda, mida ta ise on läbi töötanud, läbi elanud. Käisi kirjatöös, mis on pühendatud Ðveitsi pedagoogikauuendaja Johann Heinrich Pestalozzi 100. surma-aastapäevale, leidub ilmekas tsitaat: „Kui ilmas on nii palju tühipäid, siis küll selle mõttetuse tõttu, et lapsi noores eas tööst eemaldatakse ja raamatust õppima sunnitakse. Nii kasvatatud inimesed on kaetud kunstliku läikega, mis varjab seesmiste loovate jõudude puudust.”
Kooliuuenduses lähtus Johannes Käis lapse psühholoogiast. Selle kõrval, mida õpetada, pidas ta väga oluliseks seda, k u i d a s õpetada. Võrreldes vana tsaariaegse kooliga on Käisi soovitatud töökoolis õppeaineid vähem, ent need on omavahel sisuliselt lõimitud. Eri ained ühendab üks keskne aine. Algkoolis soovitas Käis sääraseks keskseks siduvaks aineks kodulugu, milles käsitletav teema seotakse teiste ainesisudega. Säärases koolis on vähem kohustuslikult omandatavaid teadmisi, kuid need arendatakse väärtusteks ning neid kasutatakse elus.
Võimaluse oma soovitusi ellu rakendada andsid Käisile Võru õpetajate seminari ja teiste seminaride kõrval tegutsenud nn. harjutuskoolid, kus seminaristid said õpetamiskogemust ning kus ühtlasi püüti rakendada uusimaid didaktikameetodeid. 1930. aastal pidi Käis koolinõunike aruandes küll nentima, et plaanitud uuendustest on nimetamisväärne edu saatnud vaid üldõpetust esimesel ja teisel õppeaastal. Ent osaliseks teostumiseks võis pidada ka tööõpetuse ja käsitöö sisseviimist kooliprogrammidesse, kuigi Käis ei pidanud neid aineid eesmärgiks omaette, pigem soovitas ta tööprintsiipi – viimistletud töösaaduse valmimist – rakendada kõigis ainetes.
Numbrilise hindamise asendanuks Johannes Käis suulise sisulise hinnanguga tööle. Tema Võru õpetajate seminaris välja töötatud kirjeldava hindamise leht võeti sealsamas harjutuskoolis ka kasutusele. Tänapäeval on säärane hindamissüsteem tarvitusel Waldorfi koolides. Käis möönis, et teistmoodi hindamist ei ole lihtne juurutada: leidub veel vähe psühholoogiliselt tublisti ette valmistatud õpetajaid, aga ka lapsevanemaid, kes oskaksid sõnalisi hinnanguid õigesti mõista ja kasutada.
Õppetöö soovitas Käis individualiseerida õppija võimekuse järgi, kuid hoiduda n.-ö. tarkade ja rumalate klasside loomisest. Käisi kreedo oli: juhtida õppijad nende töös suurimale võimalikule isetegevusele. Sellisele töökoolile asus ta suure innuga looma uusi õppematerjale.
Erilist kohta uues koolis nägi Johannes Käis loodusõpetusel ja kodulool. Looduse tundmine ja tema elu mõistmine on loodusearmastuse eeltingimus, sest armastada võime ainult seda, mis on meile tuttav ja meie vaimule omane. Kodumaa-armastusest üks samm edasi viib isamaa-armastuseni. Kodu- ja kodumaa-armastus on isamaa-armastuse algaste ja põhialus, väitis Käis. Sellest kaugel ei seisa laiem maailmahuvi.

Vaatlus loodusõpetuse keskmes. Uue loodusõpetuse keskmesse seadis Johannes Käis vaatluse, ennekõike kooli lähiümbruses, aga ka pikematel õppereisidel. Ükski õpik ega pilt ei asendanud Käisi arvates elavat vaatlust. Ta väitis, et loodusõpetus, mis ei puutu otseselt kokku loodusesemete ja -nähtustega, vaid piirdub ainult raamatuga, ei saavuta oma kasvatuslikke eesmärke. Käis möönis, et vaadeldavad esemed võivad olla ka klassis, sest alati pole võimalik lapsi loodusesse viia, olgugi see põhimõtteliselt soovitav. Järgnevat tsitaati „Vaatluse metoodilistest alustest” võib pidada õuesõppe teerajajaks: „Algkoolis on sagedamini võimalik lapsed 15–20 minutiks välja viia. Kuigi töö väljas n ä i v a l t ei edene nii ladusasti kui klassis, on ometi vaatlused esemete loomulikus olukorras palju väärtuslikumad kui klassis.” Samast pärinevad lihtsad ja arusaadavad vaatluse juhised:

1. Vaadeldavad asjad peavad mõjuma vahetult lapse meeltesse. Nad olgu lapsele kättesaadavad.
2. Vaatlusel võimaldatagu lapsele isetegevust.
3. Õpetaja osalegu vaatlusel kaasvestlejana, mitte juhtivate küsimuste esitajana.
4. Vaatluseks peab andma küllaldaselt aega, ta olgu küllalt kestev.
5. Selgete kujutluste saamiseks tuleb asju kogeda mitme meele abil.
6. Kujutluste selgus ja püsivus kasvab, kui vaatlusel uued tähelepanekud seotakse juba olemasolevate kujutlustega: tuleb hoolitseda selle eest, et tekiksid assotsiatsioonid.
7. Vaatlust peab saatma ka väljendus (nii vaatlusel kui mitmekesiste töövormidena hiljem klassis).
8. Vaatluse otseseks väljundiks on kirjalik kokkuvõte, mida täiendavad joonised ja visandid.

Jaan Eilart on Johannes Käisi nimetanud eesti koolifenoloogia rajajaks. Esimene laiemalt levinud vaatluskaust oli K/Ü Loodus välja antud „Loodusesõbra kalender ja vaatlusraamat 1924”. 1926. aastast ilmusid Johannes Käisi „Loodusesõbra vaatlusvihikud”, kokku neli eri ülesannetega vihikut. Neile lisandus veel üheksa vaatluslehte, mis hõlmavad igaüks üks-kaks kuud. Käis lõi ülemaalise vaatlusvõrgu loodusõpetuse õpetajatest, tollane „Õpetajate Leht” avaldas fenoloogiliste vaatluste kokkuvõtteid.

Vaatluse tähtsus tänapäeval. Johannes Käisi loodusteaduslikku ja pedagoogilist pärandit võib kasutada lähtealusena paljuski. Peatun siinkohal tema käsitlusel v a a t l u s e kohta, sest sellel tundub olevat eriline sõnum praegusaja inimesele. Tunneme ju kõik aja ja keskendumisvõime defitsiiti – mõlemad on vaatluseks aga hädavajalikud.
Iga inimene vajab elavat sidet maailmaga: loodusega, kaasinimestega. Samal määral, kui meie lapsed kaovad arvuti- ja telemaailma, peavad lapsevanemad, kasvatajad ja õpetajad oskama taastada nende kontakti tegeliku elu ja elurikkusega. Kui maailm ja peavoolu kultuur on haiged, peavad kodu ja kool igati püüdlema tervendamise ja tasakaalu poole. Süsteemseid loodusvaatlusi kasutatakse paljudes kliinikutes üle maailma teraapiana. Eelkõige selleks, et taastada kaotatud side eluga, aga ka selleks, et ületada tänapäeva inimese enesekesksus. Suurepärase „vaatluspalaviku” on Eestis algatanud näiteks loodusvaatluste sari „Tere, kevad!” (vt. tere.kevad.edu.ee – toim.), kus on osalenud kõikide Põlvamaa koolide lapsed.
On oht, et praktiline vaatluspõhine loodusõpetus hääbub ühes maakoolide kadumisega. Linnakoolide õpetajailt nõuab see rohkem ettevõtlikkust, juhtkonna ja kolleegide mõistvat toetust. Teadvustades asjade sügavamaid seoseid, tuleb tõdeda, et praktilise loodusõpetuse vähesus ja pealiskaudsus võib tuua kaasa hulga halbu tagajärgi: eluhuvi puudumine, kodumaa-armastuse leigus, vohav tarbimiskultuur ja suutmatus näha laiemaid seoseid. Armastada võime aga ainult seda, mis on meile tuttav ja vaimule ligidal; millega oleme ühendatud lõhnade ja maitsete, värvide ja puutekogemuste, aga ka töö ja vaeva kaudu.

Kase püstised emasurvad?! Lugesin kirjandusmuuseumis Johannes Käisi õpetajatele mõeldud „Juhatusi bioloogilisteks vaatlusteks taimede elust”. See annab kokkuvõtva, 5–10 punktist koosneva põhiiseloomustuse levinumate taimede kohta. Kase kohta on siin märgitud: „Urvad ühekojalised: isaõied rippuvad, rikkaliku tolmuhulgaga; emaõied püstiseisvad; toimub risttolmlemine tuule abil.”
Olin oma klassiõpetaja-ajal Johannese koolis Rosmal meelsasti juhtinud tähelepanu looduses toimuvale. Minu eriline lemmik kevaditi oli sarapuu, mille fuksiapunaseid imepisikesi emasõisi, pähkli eellasi, me lastega alati otsisime. Kase emasõied olid mul siiski avastamata jäänud. Küllap olin lihtsalt pealiskaudne – nägin ju suve lõpul küll neid pisikese lennuki kujulisi seemneid, mida kodukask ohtrasti trepi ette puistas. Ja nüüd – püstiseisvad emasõied!? Kas ma olen olnud pime? Rippuvad urvad, need muidugi, veel hiirekõrvus kasele annavad nad kevaditi kollaka tooni, aga püstiseisvad emasõied?
Tunnistan, et läksin kirjandusmuuseumist väljudes esimese hiirekõrvul kase juurde, sikutasin ta oksi allapoole, teritasin silma ja – seal nad olid tõesti! Need tagasihoidlikud tegelikud kuningannad, kes ometi oma nähtamatul moel kase kestvuse eest hoolt kannavad. Kui juba, siis juba, mõtlesin. Järgigem Käisi edasi! Leidsin ka kodu lähedalt sobiva oksa, võtsin ta koju vaasi ja tegin Käisi soovituse järgi avastusest – vaatlusest! – joonise. Olin rõõmus, olin rahul. Kui palju samasuguseid nähtusi looduses jääb meil suunava õpetajata nägemata!

Kohavaim tegutseb. Kool on alati uuendusseisundis, on öelnud Käis. Samataoline olukord kui möödunud sajandi 20. aastatel saabus Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 90-ndatel: muutused osutusid eriliselt vajalikeks. Taasiseseisvumisaastate kooliuuenduse laines sündisid 1990. aastal kolm esimest Eesti Waldorfi kooli: Tallinnas, Tartus ja Põlvamaal Rosmal. Viimati nimetatu samas majas Päkamäe idapoolse nõlva all, kus möödus Johannes Käisi lapsepõlv. Kas see on juhus või kohavaimu üle aegade kestev mõju? Kooli loojad kinnitavad igatahes, et meeldiva koolipaigana silma jäänud hoone ajalugu polnud neile alguses teada.
Nii Johannes Käisi kooliuuenduse kui ka Waldorfi pedagoogika juured on 20. sajandi alguse Euroopa haridusuuenduslikus liikumises. Huvipakkuv on asjaolu, et Waldorfi pedagoogika alusepanija Rudolf Steiner õppis Viini tehnikaülikoolis matemaatika ja filosoofia kõrval samuti loodusteadusi. Tundub, et loodusteadusliku taustaga inimesi ühendab ka pedagoogikas sügavalt läbitunnetatud tõsiasi: aednik hoolitsegu eelkõige taimele soodsate kasvutingimuste eest; arengul on oma seaduspärasused, mida peab tundma ning mida pole mõtet kiirendada; viljad on küpse taime saadused.
Praegune Johannese kool Rosmal on põhikool, kus õpetajad võtavad aega käia lastega õues, põllul ja metsas ning teha läbi praktilised põllutööd vilja külvamisest leiva küpsetamiseni, kus leitakse aega astronoomilisteks vaatlusteks, loodusmatkadeks ja aiandustundideks. Päkamäe idanõlval on aga üsna suureks sirgunud tammed, mille istutasid sinna 1. septembril 1990 Johannes Käisi õpilased oma õpetaja auks.
Usun, et käisilikku vaimu, eriti just loodusteaduste õpetamisel kannavad endas edasi paljud nüüdsed kooliõpetajad. Usun, et paljudes koolides viiakse lapsed aeda, põllule, metsa, lastakse neil kogeda, maitsta, nuusutada, aga kogetu üle ka hiljem mõtteid vahetada, nähtuste põhjusi otsida, kokkuvõtteid teha. Tahan loota, et Põlvamaa koolid on ja jäävad Käisi praktilise loodusõpetusliku vaimu kandjaiks. Kuidas muidu kestaks maakonna moto: Põlvamaa – rohelisem elu!

1. Eisen, Friedrich (koost.) 1985. Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885–1950. Valgus, Tallinn.
2. Hinnov, Paul; Käis, Johannes 1927. Pestalozzi. Elukäik ja ilmavaade. Võru õpetajaseminar, Võru.
3. Käis, Johannes 1996. Kooli-raamat (koostaja Friedrich Eisen). Ilmamaa, Tartu.
4. Käis, Johannes 1946. Valitud tööd. Tallinn.
5. Käis, Johannes 1926. Loodusesõbra vaatlusvihik nr 2., nr 4. Võru õpetajate seminari väljaanded.
6. Käis, Johannes 1928. Teel töökoolile. Võru õpetajate seminari aastaraamat V. Võru.

Vt. põhjalikku ülevaadet Johannes Käisi kohta: www.htk.tlu.ee/kais

Külli Volmer (1966) on sündinud ja kasvanud Viljandis, lõpetanud Tartu ülikooli filoloogiateaduskonna, aastast 1995 tegutsenud Johannese koolis Rosmal õpetajana ja seisnud hea Waldorfi liikumise eest Eestis. Eriti viljakaks peab oma klassiõpetaja-aega aastail 1999–2007, mil senine ühekülgselt raamatutarkusele suunatud kooliharidus sai koos lastega õppides tubli täienduse vaadeldes, tegutsedes, kunstilisi vahendeid kasutades, kogedes ja mõeldes.