Eesti Looduse fotovõistlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Alutaguse EL 2010/8
Alutaguse kriivad: sõna kriiva päritolust

Aprillikuu Eesti Looduses ilmus huvitav artikkel Alutaguse kriivadest – omapärastest sisemaistest luidetest, mille teke ei ole siiani üheselt selge [4]. Segadust on tekitanud ka selle pinnavormi eestikeelne nimetus ja selle päritolu. Sõna etümoloogilist tausta täpsemalt uurides saab aga üsna kergesti loogilise vastuse.

Nimetatud artikli autorid on sõna kriiva päritolul peatunud vaid põgusalt, arvates, et kriiva pärineb venekeelsest sõnast кривой (’kõver’). Pikemalt autorid oma arvamust ei põhjenda ja nii jääb Alutaguse liivaseljandike seostamine venekeelse „kõveraga” lugeja fantaasia hooleks.
Varasemad Alutaguse lõunaosa loodust ja kodulugu käsitlevad kirjutised kriiva tähenduse üle ei arutle [2, 5, 6]. Küll aga kirjutavad Kaili Viilma ja Anne-Ly Feršel 2008. aasta augustikuu Eesti Looduses Agusalu kõveratest maastikest [7]. Kuna viimatine artikkel on arvatavasti seotud Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskirja valmimisega, siis jääb mulje, et кривой seostamine kriivadega pärinebki just sellest ajast. Eeldab ju kaitse-eeskirja koostamine tööd kaardimaterjaliga – Agusalu piirkonna kaartidelt jääb aga kergesti silma, et osa kriivadest on kaarjad ehk kõverad. Nii võimegi Agusalu kaitsealale püstitatud infotahvlitelt (nt. Imatu järve laagriplatsil) lugeda, et kohalikus kõnepruugis kitsast liivaseljandikku tähistav kriiva tuleneb vene keele sõnast кривой. Segadust on ilmselt suurendanud seegi, et eesti keele mõnes murdes on kriiva tähendus tõepoolest olnud „kõver” või „viltune” [1].

Tähtis pole kõverus, vaid kõrgus. Kriivadel matkates on aga kõverus küll üks viimaseid tunnuseid, mille peale rändur tulla võib. See, mis kaardi pealt vaadates on ilmselge, ei pruugi looduses uitavale kütile või marjulisele sugugi tähtis olla. Pigem on matkajale oluline kriivade kõrgus: kerkivad need ju ümbritsevast madalast soost ning pakuvad kulgemiseks kindlat jalgealust. Kriivadega seotud eestikeelsed kohanimedki viitavad sellele tõsiasjale: ikka leidub neis sõna „mägi” või „saar”, mis on igati kohane tähistama ümbritsevast eristuvat kõrgemat kohta. Mitte ükski kohanimedest ei viita kuidagi kõverusele. Seega võime arvata, et inimestele, kes kord Alutaguse lõunaosa asustasid, ei olnud oluline mitte kriivade kõverus, vaid tõik, et tegemist oli kõrgemate kuivade küngastega.
Ja just nimelt „küngas” sobitub hästi venekeelse sõnaga грива. Vene-eesti sõnastikud annavad грива vasteks sõna „lakk” – pikenenud kehakarvadest moodustis loomadel [3]. Samuti leiame vastena „harja”, seda nii „laka” sünonüümina kui ka töövahendi tähenduses. Ent sõnal грива on veel muidki, mõneti vähem tuntud tähendusi. Näiteks Vene leksikograafi Vladimir Dali vene keele seletav sõnaraamat annab pärast „lakaga” seonduva temaatika käsitlemist veel teisegi üldise tähenduse: „ümbritsevast kõrgem ja kuivem koht, mida mööda on märjal ajal hea kõndida; koht, mis üleujutuse ajal ei upu ära” [8].

Väga konkreetse geomorfoloogilise tähenduse грива kohta annab venekeelne Vikipeedia: „reljeefielement Lääne-Siberi madalikul, mis on paigutunud edela-kirdesuunas ja mille suhteline kõrgus on 3–10 meetrit (vahel 20 meetrit), laius 300–1000 meetrit ja pikkus kuni 15 kilomeetrit”. Suhtelise kõrguse ja orienteerituse poolest ilmakaarte järgi mahuksid selle definitsiooni alla ka meie kriivad, kuid laiuse ja pikkuse poolest jäävad nad Lääne-Siberi omadele selgesti alla.
Igatahes on küllalt selge, et vene keeles on sõna грива olnud üldrahvalikult kasutusel kui ümbritsevast kõrgem ja kuivem koht. Sestap võib arvata, et kui venelased Peipsi põhjakaldale jõudsid, siis märkasid nemadki, et mööda kõrgeimaid liivaseljandikke on märksa hõlpsam kulgeda kui soos. Küllap nad hakkasid neid liivaseljandikke – luiteid – kutsuma „küngasteks” üldise sõnaga грива. Just nii, nagu eestlastest elanikud nimetasid soos olevaid kõrgendikke „mägedeks” või „saarteks”.

1. Eesti murrete sõnaraamat. III köide, 15. vihik. Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2004.
2. Kruusa, Osvald 1993. Meenutusi Illuka mailt. Kohtla-Järve.
3. Muhel, Voldemar 1967. Vene-eesti sõnaraamat. Tallinn.
4. Pae, Taavi; Roose, Antti; Aasa, Anto 2010. Alutaguse kriivad: kas tuulest tehtud? – Eesti Loodus 61 (4): 20–23.
5. Prodel, Ellu 1974. Agusalu soostik. – Eesti Loodus 25 (6): 325–353.
6. Valter, Elga 1998. Illuka radadel. Illuka.
7. Viilma, Kaili; Feršel, Anne-Ly 2008. Agusalu „kõverad” maastikud Alutaguse rüpes. – Eesti Loodus 59 (8): 438–441.
8. Словарь Даля – http://dal.sci-lib.com/ (22.04.2010).

Margus Pensa (1973) on bioloog, töötab Tallinna ülikoolis.



Margus Pensa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet