Eesti Looduse fotov�istlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Vrliigid EL 2010/8
Omad ja vrad

Sisserndajaid, muulasi on ikka olnud. Kuidas neisse suhtutakse, oleneb nii pliselanikest kui ka uusasukatest. hiskond vtab mberasujad sallivalt vastu siis, kui nende jaoks ruumi jtkub ja kui nad mugandavad ennast kohaliku igipliselt vljakujunenud elukorraldusega ega hakka oma igust taga ajades kike segi prama. Viimasel ajal teeb muret vrliikide sissetung looduslikesse kooslustesse. Meil ja mujalgi rgitakse ka praeguste vrliikide vljatrjumisest. Alljrgnevalt mned mtted kolme Eestis elava tulnuka kohta.

Phja-Ameerika pritolu ondatra (piisamrott) toodi meile 1947. aastal. Mitte kll Ameerika mandrilt, vaid Venemaalt, kuhu tema asustamisega oli algust tehtud 1927. aastal (Euroopas juba 1905) [2]. Solenitsngi kirjutab oma Kasahstani-sundasumist meenutades, et igal kasahhist asjamehel oli ondatranahkne mts peas.
See ettevtmine, nagu ka teiste liikide introdutseerimine ja levitamine, tulenes otseselt tollasest looduse rikastamise teesist. Julgen mrkida, et see ei olnud mingi kitsalt nukogulik leiutis, vaid maailmas ldtunnustatud, nagu ka looduse mberkujundamise idee ldisemalt. Nukogude Liidus kis see kll kva kisa ja kraga, aga mujal oli thusaid tegusid tehtud palju varem.
Ondatrat hinnati kllalt vrtusliku karusloomana ja arvati, et tema jaoks leidub vaba koloogiline ni. Tepoolest, taimestikurikastest veekogudest polnud puudust (pigem vohas veetaimestik leliia) ja ka veelimuseid jtkus. Siiski lks too kena loomake pisut lekte. Kiire sigimise tttu (kaks-kolm korralikku pesakonda aastas) suurenes arvukus plahvatuslikult, paljud veekogud sdi lhikese ajaga sna lagedaks. Selgus, et ondatral ei ole taipu (nagu niteks kopral) igel ajal elupaika vahetada, et toidubaasi mitte lausa ra hvitada. Seejrel vhenes arvukus juba iseenesest.

Minu arvates ei saa aga juhtunut panna mitte piisamroti halva iseloomu, vaid puhtalt inimese sks. Kui esialgu oli nende keelu all hoidmine ja vastava kaitseala loomine Vooremaa jrvede piirkonnas tiesti loomulik (palgal oli ka biisamrottide valvur: tuntud loodusemees Elmar Savi), siis nii kaua poleks see ometi pidanud kestma. Ondatrapki lubavad alles 1958. aastal kinnitatud jahipidamise eeskirjad ja sedagi esialgu jahimajanduse inspektsiooni erilubadega [4]. Ka hiljem ktiti neid alla vajaliku mra. Tollal polnud sobivaid pnisraudu kuigi kerge saada ja ka ondatranahk polnud veel eriti moekas. Rauad ilmusid laias valikus saadavale kuuekmnendate lpuaastatel, ja tasapisi muutusid ondatramtsidki moeasjaks. Aga ikka pdjaid polnud palju, kttimine oleks vinud olla intensiivsem.
Kaheksakmnendate teisel poolel tuli ootamatu pre: mne aastaga hbus ondatra asurkond peaaegu tielikult. Samas seisus on see praegugi, ehkki viimasel paaril-kolmel aastal on olnud mrgata mingisugust elavnemist. Peamiseks sdlaseks peetakse meie teist vrliiki minki (ka Nikolai Laanetu hinnangul). Ometi on nad Ameerikas mletamatutest aegadest elanud stabiilses ohvri-kiskja tasakaaluseisundis. Ilmselt erinevad siinne ja sealne kossteem suuresti.
Minu arusaamise jrgi sobiks ondatra Eesti loodusesse siiski. Ootan kannatamatult, et temast saaks jlle arvestatav jahiloom. Ainus tingimus: tema arvukus tuleb kttimisega hoolikalt ohjes hoida. See pole kuigi keeruline, sest elupaigad on ju hsti teada. Ja pole ilusamat materjali meeste talvemtsi jaoks kui ondatranahk.

Jutt lkski juba mingile. Teda pole meil keegi sihilikult loodusesse lahti lasknud, algmaterjal prineb karusloomakasvandustest pgenema psenud loomadest. Samamoodi nagu Soomeski, kus ta hakkas juba varem levima ja sai palju arvukamaks kui Eestis. Venemaale on teda kll eri aegadel paljudesse paikadesse sisse toodud.
Meil tundis see kena vilgas loomake end vga hsti, kuid kolme-nelja aasta eest hakkas arvukus kiiresti vhenema. Praegu vib nentida, et Eestis seda liiki leidub, aga vga vhe. Miks temaga on nii linud, ei tea vist keegi.
Mingi kahjulikkusest on palju kirjutatud ja arvatavasti igusega. Vib-olla on ta meie looduses testi liiga agressiivne. Euroopa naarits temaga kindlasti koos elada ei saa ja kllap on ta ka tuhkrule liiga tugev konkurent. Ja veekogude elustikku rstab ta tepoolest kvasti. Oma karusnahaga ta seda kike vist kinni ei maksa.
Minu silmis on paljukirutud mingil ka ks kasulik omadus: ta nuhtleb vga valusalt vesirotte. Elan jrve kaldal ja olen mrganud selget seadusprasust: kui minke on palju, kaovad vesirotid; kaovad mingid, vohab vesirott meeletult. Niisiis jn ootama, et vhemalt minu ue all tooks ks mingiema pojad ilmale.

Khriku algkodu asub teatavasti Ussuurimaal ja selle mbruses. Nukogude Liidus paigutati teda uutesse elupaikadesse 1920.1930. aastatel. Igal pool juurdus ta kenasti ja levis edasi juba omal kel. Aga siia Euroopasse, lbi karmi Siberi, ei oleks ta inimese abita vist iialgi vlja murdnud.
Eestisse toodi esimesed khrikud (86 tkki) 1950. aastal. Tegelikult poleks seda vaja linud, nagunii oli tema levila juba siiani judnud, neid oli kohatud pris mitmes paigas. Esimene selline mulle teadaolev juhus leidis aset 1946. aastal Vrumaal. 1999. aastal meenutas seda tollal 86-aastane Tartu jahimees Osvald Sinivee nnda:
Lksime meestega mkru jahtima. Urgude juures olid lume peal mingid viksed mmargused jljed ja need lksid urgu sisse. Vaatasime, et imelik kll, rebase jljed ei ole, mgra omad ammugi mitte. Koer hakkas urus kohe haukuma ja viimati saime hes kohas augu sisse vtta. Kigepealt ngin looma saba ja see oli jlle tundmatu, ei rebase ega mgra oma. Tirisin looma vlja ja lin surnuks. Ei tundnud me teda keegi. Prast nitasime seda imelooma veel teistele jahimeestele ja kski ei teadnud, mis elukas see on. Kunagi hiljem, kui sektsiooni esimees naha Tallinna viis, tuli vlja, et see on uus loom. Tollal nimetati teda metsakoeraks, hiljem tuli krpkoer ja siis khrikkoer. Meie khrik oli esimene, kes Eestis ktte saadi. Prast kirjutati sellest ja hoiatati jahimehi, et neid ei tohi tappa [3].
Tpsustuseks: pris esimene khrik tabati juba 1938. aastal vikesel Pihkva jrves asuval, praegu Venemaale kuuluval Kamenka saarel [1].
1955. aastani oli uusasukas meil jahikeelu all, siis kehtestati talle jahiaeg ja 1957/58. aasta jahihooajast kuulutati lindpriiks [4] ning peagi hakati hoogsalt hvitama. Tielik hvitust kis 1961. ja veel viiel jrgneval aastal, mil tapeti hulgi ka khrikupoegi.

Niisiis oli suhtumine khrikusse nihkunud teise rmusse. Tollal kirjutasid loodusemehed ja ka teadlased umbes niiviisi: oma pliskodus khrikkoer testi suurt kahju ei tee, aga meil siin on ta oma toitumisharjumusi kvasti muutnud. Tegelikult see nii ei ole. Kaug-Ida jahindusteadlane Vsevolod Sssojev kirjutab oma 1960. aastal ilmunud raamatus, et khrik on laia toidusedeliga, aga valdavalt taimetoiduline, kuid ei plga ra ka linnumune ja lennuvimetuid linnupoegi; talvel sulailmaga tuleb khrik peidupaigast vlja kndima; haigestub kergesti marutaudi. Sellest hoolimata peab Sssojev teda kasulikuks loomaks.
Siit on nha, et khrik peab end Eestis sna samamoodi leval kui Kaug-Idas. Mis puutub toidueelistustesse, siis saab mravaks peaasjalikult see, mida antud paigas kige rohkem saada on (kiskjaliste seas laialt levinud toitumisviis). Suur vitlus khriku kui kahjuliku rvloomaga mahtus hsti ldisesse kahjulike ulukite hvitamise kontseptsiooni. Sama halastamatult hvitati ka kodumaiseid rebaseid; huntide ja ilvestega oldi juba varem hakkama saadud [4]. See oli aeg, mil loomariik jagati kasulikuks ja kahjulikuks ikka inimese mtta otsast vaadates.
Muidugi, kui khrikut Eestis ei oleks, siis praegusel ajal ei tuleks kellelgi mttesse hakata teda siia introdutseerima. ldised arusaamad loodusest on aja jooksul muutunud ja pole ka pragmaatilist mtet nagu tollal. Toonased autorid pidasid khrikut kasulikuks loomaks ju ksnes karusnaha prast.

Khriku vidukigu peaphjuseks tulebki pidada tema limalt laia toidusedelit, seeprast ei kannata ta iialgi nlga. Taliuinak on tal siinmail veel katkendlikum kui lumerohkel priskodumaal, aga sgisel kogutud paksu rasvatagavaraga elab ta ka kige karmima talve lahedasti le. Ka sigivus on hea, looduslikke vaenlasi vhe (hunt, ilves ja lahtised koerad) ja varemalt hvitustd teinud marutaud peaaegu kaotatud. Nnda polegi imestada, et khriku arvukus on paisunud enneolematuks.
Minu arvates leidub khriku jaoks meie metsades ja soodes praegugi ruumi. Taimi ses ei tee ta ju kellelegi kahju ega s toitu kellegi teise eest ra. Lihatoidulisena on khrik kindlasti palju viksem kiskja kui niteks rebane. Tntsivitu meeled ja aeglus ei vimalda tal lennuvimelisi linde ega tiskasvanud jneseid kuigi hsti tabada. Loomne toidusedel piirdub peamiselt limuste, kahepaiksete, putukate ja pisinrilistega ja muidugi on thtsal kohal raiped. Tsine kahjur on khrik vaid lindude hulgalise pesitsemise aladel: suurte veekogude kallastel, saartel, laidudel. Aga kes takistab neid kohti enne pesitsusperioodi (talve lpus vastu kevadet) khrikutest puhtaks tegemast? Tubli koera abiga on see ju lihtsamast lihtsam.

Khriku arvukust jahiga ohjes hoida pole tegelikult keeruline: jahikoertega, varitsusjahiga metssigade sdakohtades, pnistega. Ainuke, mis praegu puudub ajend sellega vaeva nha. Mistliku arvukuse korral on khrik kasulik jahiloom, nagu on kirjutanud Vsevolod Sssojevgi. Muidugi vaid eeldusel, et khrikunahku lheb kellelgi vaja.
Pealegi, ka kige parema tahtmise korral oleks khriku tielik vljajuurimine vaid utoopiline mte. Vhemalt jahiga seda kll ei saavuta: kui too visa elukas elas kik varasemad hvituskampaaniad le, elab ka tulevased. Kui nakatada neid mingi vga kurja haigusega (leiutada niteks koerte gripp) vi sta mnd viljatuks tegevat ainet (nagu praegu marutvevastast vaktsiini hust klvates) vi veel midagi samalaadset siis ehk kll. Arvan aga, et ei maksaks tulega mngida ega ettearvamatuid dinne pudelist vlja lasta.

1. Naaber, Jaan 2000. Khrik vastuoluline tulnukas. Jahimees 6.
2. Randveer, Tiit 2003. Jahiraamat. Tallinn.
3. Vainura, Vello 1999. Ma armastan migranti. Jahimees 11.
4. Vainura, Vello 2004. Pildikesi mdunud aegadest. Tartu jahindusklubi 19451967. Tallinn.
5. Сысоев, Bсеволод 1960. Охота в дальневосточной тайге. Хабаровск.

Vello Vainura (1938) on jahimees kooliajast saadik, ttanud ka jahinduse ja looduskaitse alal. Praegu pensionr, elab Emaje Suursoo looduskaitsealal seitsme maa ja mere taga.



Kommenteerib keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nunik Liina Eek:

Alustuseks kordan, et vrliikideks ei nimetata neid liike, kes oma areaali loomulikul teel laiendavad ja meile sisse jalutavad, andes kohalikule kooslusele aega nendega kohaneda. Vrliigi on maale toonud inimene kas teadlikult vi kogemata. Jahiulukitest vrliigid on kindlasti sisse toodud tahtlikult, eeldades, et kossteemis on vaba koht, loodus on vaene ning seda tuleks kllastada ning et tagajrgi on vimalik hlpsalt kontrollida.
Tegelikult maismaa kossteemis naljalt vaba nii ei leia, kll vib neid leiduda suhteliselt noores Lnemeres, kuhu mahub veel n.-. rahumeelseid liike juurde, ilma et kogu suhtevrgustik hiruks.
ldjuhul on aga kossteem liiga keeruline asi, et ette ennustada, mis saab kohalikest liikidest prast seda, kui nende keskele viia vras. Asja teeb veelgi keerulisemaks see, et vrliik vib uues elukohas n.-. vegeteerida aastakmneid (koloogid nimetavad seda lag-faasiks), mille jooksul kohanetakse oludega ja arvukus on vike. Sellele jrgneb log-faas ehk plahvatuslik levik. Alati toimub see ootamatult.
Vrliikide mju vib olla mrksa halvem, kui me intuitiivselt arvata oskaks. Niteks mink levitab nn. aleuudi haigust, mis nakkab vga kergesti ka teistele pisikiskjatele ning on ravimatu ja surmav. On oletatud, et just see tbi on mingi arvukust viimasel ajal vhendanud. Ka khrik levitab mitmeid vastikuid haigusi ja parasiite, millest nt. paeluss Echinococcus multilocularis on inimesele surmav (Eestis on teda leitud senini kll vaid rebastel). Lisaks mjud kogu kooslusele toiduahela kaudu: khrik hvitab usinalt kahepaikseid ja roomajaid, kes pealegi on kik looduskaitse all.
Phimtteliselt saaks vrulukite arvukust hoida ohjes, kui aktiivselt osaleksid jahimehed. Khriku ohjamiskava koostaja Harri Valdmanni hinnangul on kige mistlikum viis khrikute arvukust kontrolli all hoida dotatsioon, s.t. riik vi kohalik omavalitsus maksab iga surmatud isendi eest. Praegusel masuajal oleks see eriti thus. Ent see oleks vaid nn. kvaasistabiilne olukord: niipea, kui dotatsiooni enam ei maksta vi ei ole see ajend jahimeestele enam piisav, tasakaal kaob. Paraku ei maksa aga ka lootma jda, et kllap kossteem ise vrliikidega toime tuleb. Evolutsioon ei toimu ldjuhul piisavalt kiiresti ning tagajrjed vivad olla paljudele kodumaistele liikidele kurvad.



Vello Vainura
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012