Eesti Looduse fotovõistlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Võõrliigid EL 2010/8
Omad ja võõrad

Sisserändajaid, muulasi on ikka olnud. Kuidas neisse suhtutakse, oleneb nii põliselanikest kui ka uusasukatest. Ühiskond võtab ümberasujad sallivalt vastu siis, kui nende jaoks ruumi jätkub ja kui nad mugandavad ennast kohaliku igipõliselt väljakujunenud elukorraldusega ega hakka oma õigust taga ajades kõike segi pöörama. Viimasel ajal teeb muret võõrliikide sissetung looduslikesse kooslustesse. Meil ja mujalgi räägitakse ka praeguste võõrliikide väljatõrjumisest. Alljärgnevalt mõned mõtted kolme Eestis elava tulnuka kohta.

Põhja-Ameerika päritolu ondatra (piisamrott) toodi meile 1947. aastal. Mitte küll Ameerika mandrilt, vaid Venemaalt, kuhu tema asustamisega oli algust tehtud 1927. aastal (Euroopas juba 1905) [2]. Solženitsõngi kirjutab oma Kasahstani-sundasumist meenutades, et igal kasahhist asjamehel oli ondatranahkne müts peas.
See ettevõtmine, nagu ka teiste liikide introdutseerimine ja levitamine, tulenes otseselt tollasest „looduse rikastamise” teesist. Julgen märkida, et see ei olnud mingi kitsalt nõukogulik leiutis, vaid maailmas üldtunnustatud, nagu ka looduse ümberkujundamise idee üldisemalt. Nõukogude Liidus käis see küll kõva kisa ja käraga, aga mujal oli tõhusaid tegusid tehtud palju varem.
Ondatrat hinnati küllalt väärtusliku karusloomana ja arvati, et tema jaoks leidub vaba ökoloogiline nišš. Tõepoolest, taimestikurikastest veekogudest polnud puudust (pigem vohas veetaimestik üleliia) ja ka veelimuseid jätkus. Siiski läks too kena loomake pisut ülekäte. Kiire sigimise tõttu (kaks-kolm korralikku pesakonda aastas) suurenes arvukus plahvatuslikult, paljud veekogud söödi lühikese ajaga üsna lagedaks. Selgus, et ondatral ei ole taipu (nagu näiteks kopral) õigel ajal elupaika vahetada, et toidubaasi mitte lausa ära hävitada. Seejärel vähenes arvukus juba iseenesest.

Minu arvates ei saa aga juhtunut panna mitte piisamroti halva iseloomu, vaid puhtalt inimese süüks. Kui esialgu oli nende keelu all hoidmine ja vastava kaitseala loomine Vooremaa järvede piirkonnas täiesti loomulik (palgal oli ka „biisamrottide valvur”: tuntud loodusemees Elmar Savi), siis nii kaua poleks see ometi pidanud kestma. Ondatrapüüki lubavad alles 1958. aastal kinnitatud jahipidamise eeskirjad ja sedagi esialgu jahimajanduse inspektsiooni erilubadega [4]. Ka hiljem kütiti neid alla vajaliku määra. Tollal polnud sobivaid püünisraudu kuigi kerge saada ja ka ondatranahk polnud veel eriti moekas. Rauad ilmusid laias valikus saadavale kuuekümnendate lõpuaastatel, ja tasapisi muutusid ondatramütsidki moeasjaks. Aga ikka – püüdjaid polnud palju, küttimine oleks võinud olla intensiivsem.
Kaheksakümnendate teisel poolel tuli ootamatu pööre: mõne aastaga hääbus ondatra asurkond peaaegu täielikult. Samas seisus on see praegugi, ehkki viimasel paaril-kolmel aastal on olnud märgata mingisugust elavnemist. Peamiseks süüdlaseks peetakse meie teist võõrliiki minki (ka Nikolai Laanetu hinnangul). Ometi on nad Ameerikas mäletamatutest aegadest elanud stabiilses ohvri-kiskja tasakaaluseisundis. Ilmselt erinevad siinne ja sealne ökosüsteem suuresti.
Minu arusaamise järgi sobiks ondatra Eesti loodusesse siiski. Ootan kannatamatult, et temast saaks jälle arvestatav jahiloom. Ainus tingimus: tema arvukus tuleb küttimisega hoolikalt ohjes hoida. See pole kuigi keeruline, sest elupaigad on ju hästi teada. Ja pole ilusamat materjali meeste talvemütsi jaoks kui ondatranahk.

Jutt läkski juba mingile. Teda pole meil keegi sihilikult loodusesse lahti lasknud, algmaterjal pärineb karusloomakasvandustest põgenema pääsenud loomadest. Samamoodi nagu Soomeski, kus ta hakkas juba varem levima ja sai palju arvukamaks kui Eestis. Venemaale on teda küll eri aegadel paljudesse paikadesse sisse toodud.
Meil tundis see kena vilgas loomake end väga hästi, kuid kolme-nelja aasta eest hakkas arvukus kiiresti vähenema. Praegu võib nentida, et Eestis seda liiki leidub, aga väga vähe. Miks temaga on nii läinud, ei tea vist keegi.
Mingi kahjulikkusest on palju kirjutatud ja arvatavasti õigusega. Võib-olla on ta meie looduses tõesti liiga agressiivne. Euroopa naarits temaga kindlasti koos elada ei saa ja küllap on ta ka tuhkrule liiga tugev konkurent. Ja veekogude elustikku rüüstab ta tõepoolest kõvasti. Oma karusnahaga ta seda kõike vist kinni ei maksa.
Minu silmis on paljukirutud mingil ka üks kasulik omadus: ta nuhtleb väga valusalt vesirotte. Elan järve kaldal ja olen märganud selget seaduspärasust: kui minke on palju, kaovad vesirotid; kaovad mingid, vohab vesirott meeletult. Niisiis jään ootama, et vähemalt minu õue all tooks üks mingiema pojad ilmale.

Kähriku algkodu asub teatavasti Ussuurimaal ja selle ümbruses. Nõukogude Liidus paigutati teda uutesse elupaikadesse 1920.–1930. aastatel. Igal pool juurdus ta kenasti ja levis edasi juba omal käel. Aga siia Euroopasse, läbi karmi Siberi, ei oleks ta inimese abita vist iialgi välja murdnud.
Eestisse toodi esimesed kährikud (86 tükki) 1950. aastal. Tegelikult poleks seda vaja läinud, nagunii oli tema levila juba siiani jõudnud, neid oli kohatud päris mitmes paigas. Esimene selline mulle teadaolev juhus leidis aset 1946. aastal Võrumaal. 1999. aastal meenutas seda tollal 86-aastane Tartu jahimees Osvald Sinivee nõnda:
„Läksime meestega mäkru jahtima. Urgude juures olid lume peal mingid väiksed ümmargused jäljed ja need läksid urgu sisse. Vaatasime, et imelik küll, rebase jäljed ei ole, mägra omad ammugi mitte. Koer hakkas urus kohe haukuma ja viimati saime ühes kohas augu sisse võtta. Kõigepealt nägin looma saba ja see oli jälle tundmatu, ei rebase ega mägra oma. Tirisin looma välja ja lõin surnuks. Ei tundnud me teda keegi. Pärast näitasime seda imelooma veel teistele jahimeestele ja ükski ei teadnud, mis elukas see on. Kunagi hiljem, kui sektsiooni esimees naha Tallinna viis, tuli välja, et see on uus loom. Tollal nimetati teda metsakoeraks, hiljem tuli kärpkoer ja siis kährikkoer. Meie kährik oli esimene, kes Eestis kätte saadi. Pärast kirjutati sellest ja hoiatati jahimehi, et neid ei tohi tappa” [3].
Täpsustuseks: päris esimene kährik tabati juba 1938. aastal väikesel Pihkva järves asuval, praegu Venemaale kuuluval Kamenka saarel [1].
1955. aastani oli uusasukas meil jahikeelu all, siis kehtestati talle jahiaeg ja 1957/58. aasta jahihooajast kuulutati lindpriiks [4] ning peagi hakati hoogsalt hävitama. Täielik hävitustöö käis 1961. ja veel viiel järgneval aastal, mil tapeti hulgi ka kährikupoegi.

Niisiis oli suhtumine kährikusse nihkunud teise äärmusse. Tollal kirjutasid loodusemehed ja ka teadlased umbes niiviisi: oma põliskodus kährikkoer tõesti suurt kahju ei tee, aga meil siin on ta oma toitumisharjumusi kõvasti muutnud. Tegelikult see nii ei ole. Kaug-Ida jahindusteadlane Vsevolod Sõssojev kirjutab oma 1960. aastal ilmunud raamatus, et kährik on laia toidusedeliga, aga valdavalt taimetoiduline, kuid ei põlga ära ka linnumune ja lennuvõimetuid linnupoegi; talvel sulailmaga tuleb kährik peidupaigast välja kõndima; haigestub kergesti marutaudi. Sellest hoolimata peab Sõssojev teda kasulikuks loomaks.
Siit on näha, et kährik peab end Eestis üsna samamoodi üleval kui Kaug-Idas. Mis puutub toidueelistustesse, siis saab määravaks peaasjalikult see, mida antud paigas kõige rohkem saada on (kiskjaliste seas laialt levinud toitumisviis). Suur võitlus kähriku kui kahjuliku röövloomaga mahtus hästi üldisesse kahjulike ulukite hävitamise kontseptsiooni. Sama halastamatult hävitati ka kodumaiseid rebaseid; huntide ja ilvestega oldi juba varem hakkama saadud [4]. See oli aeg, mil loomariik jagati kasulikuks ja kahjulikuks – ikka inimese mätta otsast vaadates.
Muidugi, kui kährikut Eestis ei oleks, siis praegusel ajal ei tuleks kellelgi mõttesse hakata teda siia introdutseerima. Üldised arusaamad loodusest on aja jooksul muutunud ja pole ka pragmaatilist mõtet nagu tollal. Toonased autorid pidasid kährikut kasulikuks loomaks ju üksnes karusnaha pärast.

Kähriku võidukäigu peapõhjuseks tulebki pidada tema ülimalt laia toidusedelit, seepärast ei kannata ta iialgi nälga. Taliuinak on tal siinmail veel katkendlikum kui lumerohkel päriskodumaal, aga sügisel kogutud paksu rasvatagavaraga elab ta ka kõige karmima talve lahedasti üle. Ka sigivus on hea, looduslikke vaenlasi vähe (hunt, ilves ja lahtised koerad) ja varemalt hävitustööd teinud marutaud peaaegu kaotatud. Nõnda polegi imestada, et kähriku arvukus on paisunud enneolematuks.
Minu arvates leidub kähriku jaoks meie metsades ja soodes praegugi ruumi. Taimi süües ei tee ta ju kellelegi kahju ega söö toitu kellegi teise eest ära. Lihatoidulisena on kährik kindlasti palju väiksem kiskja kui näiteks rebane. Töntsivõitu meeled ja aeglus ei võimalda tal lennuvõimelisi linde ega täiskasvanud jäneseid kuigi hästi tabada. Loomne toidusedel piirdub peamiselt limuste, kahepaiksete, putukate ja pisinärilistega ja muidugi on tähtsal kohal raiped. Tõsine kahjur on kährik vaid lindude hulgalise pesitsemise aladel: suurte veekogude kallastel, saartel, laidudel. Aga kes takistab neid kohti enne pesitsusperioodi (talve lõpus vastu kevadet) kährikutest puhtaks tegemast? Tubli koera abiga on see ju lihtsamast lihtsam.

Kähriku arvukust jahiga ohjes hoida pole tegelikult keeruline: jahikoertega, varitsusjahiga metssigade söödakohtades, püünistega. Ainuke, mis praegu puudub – ajend sellega vaeva näha. Mõistliku arvukuse korral on kährik kasulik jahiloom, nagu on kirjutanud Vsevolod Sõssojevgi. Muidugi vaid eeldusel, et kährikunahku läheb kellelgi vaja.
Pealegi, ka kõige parema tahtmise korral oleks kähriku täielik väljajuurimine vaid utoopiline mõte. Vähemalt jahiga seda küll ei saavuta: kui too visa elukas elas kõik varasemad hävituskampaaniad üle, elab ka tulevased. Kui nakatada neid mingi väga kurja haigusega (leiutada näiteks koerte gripp) või sööta mõnd viljatuks tegevat ainet (nagu praegu marutõvevastast vaktsiini õhust külvates) või veel midagi samalaadset – siis ehk küll. Arvan aga, et ei maksaks tulega mängida ega ettearvamatuid džinne pudelist välja lasta.

1. Naaber, Jaan 2000. Kährik – vastuoluline tulnukas. – Jahimees 6.
2. Randveer, Tiit 2003. Jahiraamat. Tallinn.
3. Vainura, Vello 1999. Ma armastan migranti. – Jahimees 11.
4. Vainura, Vello 2004. Pildikesi möödunud aegadest. Tartu jahindusklubi 1945–1967. Tallinn.
5. Сысоев, Bсеволод 1960. Охота в дальневосточной тайге. Хабаровск.

Vello Vainura (1938) on jahimees kooliajast saadik, töötanud ka jahinduse ja looduskaitse alal. Praegu pensionär, elab Emajõe Suursoo looduskaitsealal „seitsme maa ja mere taga”.



Kommenteerib keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunik Liina Eek:

Alustuseks kordan, et võõrliikideks ei nimetata neid liike, kes oma areaali loomulikul teel laiendavad ja meile sisse „jalutavad”, andes kohalikule kooslusele aega nendega kohaneda. Võõrliigi on maale toonud inimene kas teadlikult või kogemata. Jahiulukitest võõrliigid on kindlasti sisse toodud tahtlikult, eeldades, et ökosüsteemis on vaba koht, loodus on vaene ning seda tuleks „küllastada” ning et tagajärgi on võimalik hõlpsalt kontrollida.
Tegelikult maismaa ökosüsteemis naljalt vaba nišši ei leia, küll võib neid leiduda suhteliselt noores Läänemeres, kuhu mahub veel n.-ö. rahumeelseid liike juurde, ilma et kogu suhtevõrgustik häiruks.
Üldjuhul on aga ökosüsteem liiga keeruline asi, et ette ennustada, mis saab kohalikest liikidest pärast seda, kui nende keskele viia võõras. Asja teeb veelgi keerulisemaks see, et võõrliik võib uues elukohas n.-ö. vegeteerida aastakümneid (ökoloogid nimetavad seda lag-faasiks), mille jooksul kohanetakse oludega ja arvukus on väike. Sellele järgneb log-faas ehk plahvatuslik levik. Alati toimub see ootamatult.
Võõrliikide mõju võib olla märksa halvem, kui me intuitiivselt arvata oskaks. Näiteks mink levitab nn. aleuudi haigust, mis nakkab väga kergesti ka teistele pisikiskjatele ning on ravimatu ja surmav. On oletatud, et just see tõbi on mingi arvukust viimasel ajal vähendanud. Ka kährik levitab mitmeid vastikuid haigusi ja parasiite, millest nt. paeluss Echinococcus multilocularis on inimesele surmav (Eestis on teda leitud senini küll vaid rebastel). Lisaks mõjud kogu kooslusele toiduahela kaudu: kährik hävitab usinalt kahepaikseid ja roomajaid, kes pealegi on kõik looduskaitse all.
Põhimõtteliselt saaks võõrulukite arvukust hoida ohjes, kui aktiivselt osaleksid jahimehed. Kähriku ohjamiskava koostaja Harri Valdmanni hinnangul on kõige mõistlikum viis kährikute arvukust kontrolli all hoida dotatsioon, s.t. riik või kohalik omavalitsus maksab iga surmatud isendi eest. Praegusel masuajal oleks see eriti tõhus. Ent see oleks vaid nn. kvaasistabiilne olukord: niipea, kui dotatsiooni enam ei maksta või ei ole see ajend jahimeestele enam piisav, tasakaal kaob. Paraku ei maksa aga ka lootma jääda, et küllap ökosüsteem ise võõrliikidega toime tuleb. Evolutsioon ei toimu üldjuhul piisavalt kiiresti ning tagajärjed võivad olla paljudele kodumaistele liikidele kurvad.



Vello Vainura
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet