Pikaajaline ilmaennustus on nagu kõrvalekaldunud vasika rada. Seda Ameerika poeedi Sam Walter Fossi („The Path of the Calf”, 1895) luuletust on sageli kasutatud selleks, et muuta majandustuleviku prognoose värvikamaks. Me ei tea, milline eluolu ootab meid aasta või paari või kümne pärast ning samamoodi ei ole meile antud ka usaldusväärset pikaajalist ilmaprognoosi. Kliima pole konditsioneer ega kodune kasvuhoone, mida saab vajaduse korral reguleerida.
Maailma meteoroloogia organisatsioon (edaspidi WMO) tunnistab oma liikmesmaades, kuhu ka Eesti kuulub, järgmisi pikaajalisi prognoose andvaid ilmakeskusi: ECMWF (asukoht Reading, UK) – prognoos on kasutusel ka Eestis, Metoffice (Exeter, UK), MeteoFrance (Toulouse), BoM (Austraalia), CMA (Hiina), NOAA (USA), JMA (Jaapan), KMA (Lõuna-Korea), MSC (Kanada), SAWS (Lõuna-Aafrika) ja Venemaa hüdrometeoroloogiakeskus.
Lisaks veel mõned keskused, kes teevad pikaajalise prognoosi vallas koostööd mitme teadusasutusega, näiteks IRI (USA). Eesti ilmateenistus sellesse nimekirja ei satu, sest eales ei leitaks selle jaoks raha. Küll aga võib mõni otsiv vaim üksikult sellesse seltskonda sattuda.
Kui vaadata keskuste nimekirja, siis leiame sealt need, mis on ajast aega kuulunud korduvate loodusfenomenide piirkonda: mussoonkliima ning troopiliste tormide ala, ning teised, kes peavad maadlema ookeani-mandri kliimailmingutega. Viimaste hulka kuulub kaudselt ka Eesti.

Kuigi Eesti ilmateenistus pole volitatud pikaajalist prognoosi andma, on probleemiga pikalt siiski kursis oldud. Nõukogude ajal vajas ennustust suurpõllundus, hiljem on peamised tellijad olnud sadamad, sest on ju oluline teada, millal jääkate tekib ja millal see meilt kaob.
Kuna üldsuse huvi on pikema prognoosi vastu ülearu suur, selle asemel et jälgida, mis su pea kohal just hetkel toimub, siis esitan mõned ammused tähelepanekud.
Talv: külmale talvele järgneb külm või normilähedane kevad, normilähedane suvi (mitte soojem, nagu tänavu), soojale talvele järgneb tavaliselt soe kevad ning suvigi on normilähedane või pisut soojem.
Kevad: külmale kevadele järgneb kas normaalne või külm suvi, soojale kevadele järgneb tavaline või isegi veidi soojem suvi.
Suvi: külm suvi ei ütle midagi sügise ega ka talve kohta, soojal suvel on seosed järgnevate aastaaegadega samuti nõrgad.
Sügis: külm sügis ei ütle talve kohta midagi, soe sügis annab eelistuse normilähedasele või soojale talvele.
Üksikud kuud aastaaja vältel võivad olla suure kõrvalekaldega, kuid kolme kuu kokkuvõte annab üldisema tendentsi.

Eesti ilmateenistus annab lisaks ECMWF-st saadaval olevale nelja nädala ja hooaja prognoosile ka üksnes kohalikul andmebaasil põhineva ühe kuu prognoosi ning sadamate jaoks ka talvise hooaja prognoosi. Meetod on igivana, kuid siiani mitmel pool kasutusel kõrvuti uuemate, suurt arvutusmahtu nõudvate ennustustega. Jooksva kuu temperatuuri ja ilmamustrite käigu järgi püütakse leida analooge järgneva kuu või paari jaoks. Tulemused on vahel vildakad, siis jälle üllatavalt head.
Nüüd siis tagasi isepäise vasika juurde. Mõtlen siin tänavust aastat, mil selgelt on olnud ülekaalus kontinentaalse kliima ilmingud: külm ja pikk talv, valdavalt kõrgrõhualad ning selgelt antitsüklonaalse iseloomuga juuli. Kas peaksime kohe arvama, et nüüd oleme suure Euraasia mandriga ühes hingamises ning külmad talved ja kuumad suved järjepanu tulekul? Ei usu, sest globaalne tsirkulatsioon määrab meid endiselt läänetuulte vööndisse ja Atlandi mõjud ei kao kuhugi.
Pigem usun, et käre talv käib kaasas Päikese väiksema aktiivsusega. Pannes meie viimased külmad talved (1965/66, 1978/79, 1984/85, 1986/87, 1995/96, 2002/03, 2009/10) ajateljele koos Päikese 11-aastase tsükliga, võib igaüks seda tuvastada.

Kui veel rääkida Päikese aktiivsusest, siis üksi sellele tuginedes võib lühemas perspektiivis jälle kraavi sõita. Tundsin mõned aastad tagasi üht inglise oma arust suurepärast pikaajalise prognoosi levitajat, kelle teooria järgi olid kõik maapealsed ilmailmingud otseselt seotud Päikesel toimuvaga. Ei sobinud need prognoosid ei meile, veel vähem Ühendkuningriigile, kus kohalik ilmateenistus teda lausa šarlataniks pidas.
Ja veel kord vasikast rääkides ei saa mööda minna äsja lõppenud kuumalainest, mille tekitas üsna haruldane ilmamuster, kus Venemaa kohal püsinud kõrgrõhuala lõunaservas ning Musta mere äärest Läänemere äärde ja siis veel rohkem üle Rootsi läände kaldunud tsüklon tõi Narva-Jõesuu ilmajaama jaoks juulikuu uue kõrgeima näidu 34,5 ºC, absoluutsed kuumarekordid Soome (Joensuu lennujaam 37,2 ºC) ning ilmselt ka Karjalasse ja Koola poolsaarele.
Õhumass, mis need rekordid teoks tegi, oli pärit algul Kaspia lähedusest. Valvsaks ei tee mitte üksik number ,vaid järjestikku kestnud kuuma ilma (üle 30 ºC) püsivus: Võrus seitse päeva, Jõhvis viis päeva.
Kas augustis võiks midagi taolist veel korduda? Vastus on jah, kuid tõenäosus on väike, sest päev lüheneb ja tõenäoliselt saavad ülekaalu lääne poolt saabuvad õhumassid.
Kuigi Eesti absoluutne kuumarekord +35,6 ºC pärineb augustist (1992. a. 11. august, Võru), oli see vaid ühe päeva saak. Seegi protsess oli ülimalt haruldane, kus Lääne-Euroopas pikalt kuumenenud õhumass suutis peaaegu muutumatult meidki külastada ning alles siis itta lahkudes jahtuma hakata.
Suured kõrvalekalded arvutatud keskmisest foonist jäävad korduma, kuid ei superkompuutrid ega klimatoloogid, ammugi mitte meteoroloogid, kes tegelevad maailmas rohkem lähiaja ilmaga, suuda neid täpselt ette näha. Tõstke silmad sagedamini taeva poole ja imetlege tänuga, mis meile koju kätte tuleb. Vaheldusrikkuses ongi kogu mängu ilu.