Eesti Looduse fotovõistlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2010/8
Kuidas kaitsta mitmekesisust elurikkuse aastal

Sinu ametinimetus on elurikkuse nõunik. Milles seisneb sinu töö täpsemalt?

Eks ametinimetus ole tõesti huviäratav. See on taotluslik, et elurikkusele, teise nimega bioloogilisele mitmekesisusele, rohkem tähelepanu pöörata. Minu töö keskkonnateabe keskuses (KTK) on nõustada elurikkuse teemal, ennekõike maismaaelustiku valdkonnas, peamiselt keskkonnateabe keskuse looduskaitse osakonda ja teabeosakonda, aga ka teisi osakondi ja asutusi keskkonnaministeeriumi haldusalas, kui see vajalik on.
See nõustamine tähendabki tähelepanu pööramist elurikkusele kui tervikule ja seostele ökosüsteemis. Valdkonnad on ametnikutöös tavaliselt killustatud ja seetõttu võib ametnikul, kel pole erialast haridust, tervikpilt kergesti kaduda.
Tegelikult on mu põhitöö, lisaks nõustamisele, jagatud kaheks suureks osaks: siseriiklikes KTK väljaannetes Eesti elustikuülevaadete koostamine alates andmete koondamisest kuni tekstide kirjutamiseni ja toimetamiseni ning rahvusvaheline andmevahetus elurikkuse kohta. Viimane seondub lepinguliste kohustustega Euroopa keskkonnaagentuuri ees ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni teabevõrgustikus.

Oled või oled olnud mitmesuguste rahvusvaheliste projektide Eesti esindaja. Millistest on sinu hinnangul Eestile tõesti kasu olnud ja mis on olnud rohkem vormitäiteks?

Kasu on enamasti suhteline teema. Kui hinnata kasu Eesti loodusele, siis on riigi bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis osalemine kindlasti kaudselt nii mõndagi loodust hävitavat tegevust pärssinud. Iseasi, kas see just otseselt teabevõrgustiku teene on.
Viitad ilmselt ka sellele, et töötasin viimase kaheksa aasta jooksul Euroopa keskkonnaagentuuri elurikkuse teemakeskuses. Sealt sain peale isikliku hea kogemuse ka palju olulisi andmeid ja infot nii Euroopa Liidu kui ka kogu Pan-Euroopa riikide kohta. Minu käest käis läbi 40 Euroopa riigi kaitsealade andmestik ja ei saa mainimata jätta, et peaaegu kolmekordistasin selle andmestiku hulka, suheldes suure hulga riikide valitsusametnikega ja vajaduse korral ka neid külastades. Tänu sellele on Eesti andmestik nii üleeuroopalises kui ka ülemaailmses andmebaasis oluliselt täienenud ja praeguse seisuga kergesti uuendatav meie siseriiklike ametlike andmebaaside kaudu.

Kas riiklik elustiku seire kajastab elurikkuse muutusi sinu meelest piisavalt? Kui ei kajasta, siis mida peaks muutma?

See teema on minu jaoks kurb ja mõneti võiks öelda, et mul pidevalt südamel. Põhjus on selles, et enne kui ma Euroopa keskkonnaagentuurile andmebaaside täiendustööd tegema läksin, olin 1994–1998 Eestis elustiku seire koordinaator ja 1998 ka seiresüsteemi tõhustava välisprojekti asejuht. Pärast seda aastat ei ole mul enam olnud mahti seire arengut põhjalikult jälgida, aga praeguse seisuga vaadates tundub see kuskile takerdunud ja ehk isegi taandarenenud.
Kahe sõnaga on raske öelda, mida muutma peaks. Kindlasti on vaja läbi töötada vahepeal mitmel korral meie tippteadlaste tehtud seiresüsteemi tõhustamise uuringud. Selgelt vajavad sidumist praegu eraldi seisvad seire, indikaatorite süsteem, Natura 2000 protsessid, kaitsealused objektid ja nende kaitsekorraldus ning roheline võrgustik ja planeeringud.
Lühidalt öeldes: olen seirest saanud Eesti elurikkuse olukorra kokkuvõtete tegemiseks infot vaid suurulukite ja osaliselt linnustiku kohta. Puudub süsteem Euroopa Liidu direktiivide nõutud liigi- ja elupaigaseireks. Ametnikud on saanud seni kasutada vaid liigi- ja elupaigapõhiseid eksperthinnanguid ja arvamusi, mis aga kuidagi ei saa olla võrreldavad isegi Eesti piires, rääkimata Euroopa ulatusest.

Kuigi eluslooduse seiresüsteem pole võib-olla kõige parem, võime seda pidevalt uuendades kaotada sellegi, mis olemas: kas või metoodikat muutes ei tarvitse andmed enam võrreldavad olla.

Muidugi on oht nii seirega kui ka kogu looduskaitsega, et pidev ümberkorraldamine võib kaotada ka senised saavutused. Kuid ükski protsess iseeneses ei saa olla põhjendus selle jätkamiseks. Igal tegevusel peab ju olema mingi mõte ja eesmärk. Teisisõnu, tegevuste eelisjärjestus võiks Eestis olla rohkem paigas. Eluslooduse seire jm. looduskaitse ei ole ju ühiskonnas otseselt kasumit tootvad ja kõik rahalised vahendid, mis selleks eraldatakse, on igal aastal jälle uued ja taasotsustatud.
Tegelikult ongi siia maetud n-ö. ökosüsteemi teenuste eest maksmise koer. Kui praeguse seisuga rahastab keskkonnakaitselisi tegevusi KIK ja sinna laekuvad saastetasud, siis eluslooduse arvel elamist ei maksa keegi kinni. Nii jäetaksegi paljud looduse kaitse tegevused ühiskonnas ootele, neid saaks teha alles siis, kui ühiskond on majandusliku rikkuse saavutanud.

Kuidas elurikkuse aasta võiks meie eluslooduse mitmekesisust suurendada?

Väga hea küsimus. Ega üks inimese meelevaldselt loodud loosung otseselt elurikkust ei suurenda. Tegelikult polegi Eesti elurikkust vaja tingimata suurendada, pigem oleks vaja see säilitada sellisena, nagu ta meil on praegusel rahvusvahelisel elurikkuse aastal.
Sellele säilitamisele saab elurikkuse aasta kaudselt küll kaasa aidata: see võiks tuua otsustajate kõnepruuki ja ka tegudesse selliseid läbimõeldud suundi nagu ökosüsteemi teenustega arvestamine igasuguse inimtegevuse puhul; ökosüsteemse lähenemise kasutamine keskkonnamõjude hindamisel ja planeerimisel; eluslooduse kaitse korraldamine sidusa rohevõrgustiku määratlemise ja planeeringute süsteemis püsivana hoidmise kaudu jne.
Kuigi globaalselt ei ole meie pisike boreaalne maalapp maa kliima korraldamisel võtmetähtsusega ja ses osas on biodiversiteedi konventsiooni pilgud pööratud troopikavöötmesse, on meil, arvestades riigi suurust, optimaalset rahvaarvu ja säilinud looduse head seisu võrreldes mitmete liitlasriikidega Euroopa Liidust, väga hea võimalus tasakaalustatud arengu eeskujuks olla.
Meil on hea potentsiaal nii ruumilise planeeringu jaoks, sest me saame hoida, mitte ei pea taastama ühendusi kaitstavate alade vahel, kui ka loodusvarade kasutamise jaoks. Selleks on vaja vaid enam teha koostööd ettevõtluse arendajate ja loodushoiu edendajate vahel, praegu kipume ikka tihti nn. rehepapluse teed minema, millest on kahju.

Milline võiks olla konkreetne koostöö ettevõtjate ja looduskaitsjate vahel, et eluslooduse mitmekesisus suureneks?

Jällegi on vaja rääkida eelkõige mitmekesisuse hoiust elujõulisena. Ettevõtjad võiksid aru saada, et elurikkus ei ole inimese jaoks mingi abstraktne lisaväärtus, vaid selle säilimisest sõltub inimese enese eksistents.
Lühidalt öeldes on esmased soovitused samad mis masujärgsetel majandusanalüütikutel: kiire rikastumise soovi asemel tuleks mõelda pikema stabiilsuse peale. Sellele aitab selgelt kaasa elurikkuse väärtuste arvestamine. Ma ei soovi kaugeltki minna teise äärmusse ja rääkida sellest, et tuleks minna tagasi koopasse kivikirve juurde ja unustada tuli.
Võtmesõna on ühiskonna tasakaalukas juhtimine. Võtkem Belgia, kus juba 1970. aastatel oli olukord nii hull, et tuli kogu riigi pindala ruumiliselt rangelt jagada printsiipideks, nagu meie vahel teeme oma üldplaneeringutes: kus on looduskaitsemaa, sh. rohekoridorid, kus on elamuarendusmaa, kus on infrastruktuuride maa, kus on majandustegevusmaa jne.
Belglased jõudsid sellise jaotuseni peale seda, kui neid oli saanud Eestiga sama suurel maatükil kokku kümme korda rohkem kui meid ja nende rannajoonest oli veel vaid mõni kilomeeter täis ehitamata.
Meie olukord Eestis on praegu väga hea just selle poolest, et saaksime kergesti õppida Lääne-Euroopa arenenud riikide vigadest. Vahel tundub, et tegutseme ses suhtes silmaklappidega. Meil on, mida hoida, ja on ka, mille baasil majandust turgutada ja arendada, selleks peaks püüdma lahti saada noore riigi uljusest ja tormakusest. Bioloogina pole mul sellesse tegelikult eriti usku, eks riigi evolutsioonil ole ka omad kindlad vankumatud reeglid, mida üksikisikud ei saa kahjuks muuta.
Aga konkreetset koostööd võiks alustada ühistest aruteludest ettevõtjate ja looduskaitsepraktikute vahel. Mulle meeldis väga ELi kõrge ametniku, vist oli see Ladislav Miko, ettekandes toodud sõnum, et paljudel looduskaitsetegevustel on suur potentsiaal luua töökohti, sedalaadi ümberõpe oleks ka meil Eestis väga teretulnud. Eestis on palju Euroopa ulatuses väärtuslikku loodust, mis vajab hoiuks inimese kätt, aga seejuures oskuslikku ja teadlikku tegutsemist. Kui koguda kokku kõik vähegi loodusharidust saanud inimesed Eestis, jääb meist ikka väheks, et kõiki vajalikke kaitsekorraldustegevusi teha.
Teine oluline koostöökoht on innovatsioon. Olen puutunud oma hobis – loomade ja liikluse teema – kokku paljude inseneridega ja nii mõnigi neist on tulnud peale probleemi sisu adumist väga huvitavate uuenduslike lahenduste peale. On vaja, et loodushoidjad ja loodusest teadjad suhtleksid rohkem nendega, kel on teistsugune haridus.

Mu meelest on Eesti eluslooduse kohta andmeid ebapiisavalt: näiteks vähegi suurem inventuur, nagu Tartu ümbruse kaheksa valla kaitstavate taimede oma, toob rohkesti uut teavet. Mida teha, et näiteks keskkonnaregistris oleks vähemasti kaitstavate liikide kohta rohkem teavet?

Sul on kahjuks õigus, et keskkonnaregistris pole kaugeltki mitte piisav andmestik meie kaitstavate liikide kohta ja uut infot toob iga väiksemgi inventuur või KMH. Aga ka siin on areng juba olnud märkimisväärne ja tahaks samuti kärsitust tagasi hoida ja uskuda, et tegelikult liigume kaitsealuste liikide andmestiku poolest ka ikkagi kiiremas tempos edasi kui nii mõnigi teine Euroopa riik.
Teha on loomulikult veel palju. Mu enese jaoks on üks kena eesmärk saavutada Norra olukord, kus igaüks saab otse veebi sisestada kaitsealuse liigi leiukoha ja sellest saab täpse kohana automaatselt avalik info. Seejärel läheb kohaliku omavalitsuse ametnik seda kontrollima ja kinnitama. See toimib edukalt Norras, kus ärategemine ei ole enam ühiskonnas teema. Meil see ilmselt ei toimiks, kuna hakataks sisestatama fiktiivseid esimese kategooria taimi, et peatada kaevandust, või kaoksid reaalsed taimed loodusest enne ametniku jõudmist nendeni jne.
See näitabki tegelikult meie ühiskonna põhivigu: ühelt poolt on looduskaitse muutunud arendust takistavaks vahendiks ja teisalt on arendaja selgelt huvitatud majandustegevusest ja püüab KMH tellijana kaitsealuste liikide leide maha vaikida, enne kui need üldse kuskile jõuavad.
Andmete saamisel pole muud rohtu, kui tuleb rohkem harida looduse tundjaid. Kabinetiametnikud tuleb viia aeg-ajalt ise otse loodusesse välitöödele ja panna suhtlema looduses liikujatega ja lõpuks, IT-lahenduste programmeerijad tuleb viia kokku looduses liikujatega, et saada mõlemaid rahuldavad kiired andmesisestuslahendused. Ja mida lühem (mida vähem inimesi vaja läheb) on teekond taim looduses kuni kirje keskkonnaregistris, seda parem.
Aga inimesed ja ametnikud on ka erinevad, see siin on minu arvamus, kes ma saan põhimõtteliselt ilmselt hakkama kõigi vajalike etappidega, alates liigi määramisest, andmevormi täitmisest ja kirje sisestamisest kuni vajaduse korral aruande koostamiseni.
Samas on inimlik teha nii vähe kui võimalik: täita vaid üht vaheetappi, et siis ka võtta enda peale piiratud vastutus. Tahaks siin kindlasti kiita Eesti loodusvaatluste andmebaasi tegijaid ja loota, et sellest saab kunagi ametlik keskkonnaregistri sisestusbaas. Sellel on juba praegu kõik vajalikud funktsioonid, et igaüks saaks veebi kaudu sisestada mitte ainult kaitsealuse, vaid ükskõik millise liigi vaatlust.

Kas eluslooduse ja eluta looduse (õhk, saasteained jm.) seire tulemusi on võimalik omavahel suhestada?

Kindlasti on neid kokkupuutepunkte ja ma usun, et enamgi, kui ette kujutame. Ilmselt oleks nii mõnigi eluta looduse seire tegija pärast lisaõpet valmis ka elusloodust seirama. Aga siin on mitu nõrka kohta: esiteks on meie seiresüsteemid ruumiliselt kujunenud täiesti eraldiseisvatena, v.a. kompleksseire ja mõned muud rahvusvahelistes seirevõrgustikes olevad seired. Seega on seirejaamade valiku alused väga erinevad.
Paljud seire-eesmärgid ei võimaldagi seiret teha samas kohas või piirkonnas või samal ajal, rääkimata, et neid võiks metoodiliselt ühendada. Mu teada on katsetatud metsaseireks koolitatud inimeste kasutamist elurikkuse seireks metsas ja mõnel juhul on see suhteliselt raske. Kujuta ette suhtumist, kui oled ülikoolis koolitatud kui metsaressursi majandaja ja nüüd sunnitakse sind väärtustama surnud puidul elavaid organisme, keda on õpetatud pidama metsavaru tervisele halvaks.
Lõpuks on palju eluta looduse, eriti saaste seiret, kaugel elurikastest kohtadest ja kaitstavatest loodusobjektidest. Aga põhimõttena on elus- ja eluta looduse seiramise ühendamine muidugi väga teretulnud. Samas on mu meelest rohkem probleem selles, kuidas me suudaksime seirata oma kaitstavate objektide võrgustiku kaitse tõhusust, kui meil riiklikus stabiilses seire-eelarves puudub kaitsekorralduslik seire üldse. Seda tehakse igakordsete KIKi taotluste kaudu.

Kas keskkonnateabe keskus (varasem info- ja tehnoloogiakeskus, ITK) on seire koordineerimise, suunamise ja andmete kogumisega sinu meelest piisavalt hästi hakkama saanud? Mida annaks teha paremini?

See on keeruline küsimus, sest tegelikult pole mu arust ITK ammu olnud seire koordinaator. Formaalselt on vist mõnda aega juba nii, et eluta looduse seiret koordineeritakse ministeeriumist ja eluslooduse oma koordineerib keskkonnaamet.
KTK, endise ITK kohustus on andmete koondamine ja keskkonnaregistrisse kandmine ja sellega vist mu arust ollaksegi meie seireosakonnas suhteliselt rakkes. Praeguseni ei suudeta suhelda samas keeles igas seirelõigus. Vaja oleks, et igaüks, nii lepingu sõlmija ja lähteülesande kirjutaja keskkonnaametis kui ka vastutav seire täitja, seirenõukogu ning andmehaldaja KTKs saaksid aru teiste tegemistest. Aga see ei ole lihtne. Nii tekivadki käärid, kus tellija, kes tegelikult suhtleb vastutavate täitjatega, lisab tellimusele andmevormi, aga aruanded tulevad ikka sellisel kujul, et nende registrisse kandmiseks on vaja hulgaliselt käsitööd teha.
Minu jaoks on suurim saavutus see, et aruanded on seireveebis avalikult saadaval ja saan sealt näiteks järeldusi noppides materjali elurikkuse kokkuvõteteks. Samas, nagu ka juba varem mainisin, oleks vaja tunduvalt rohkem indikaatoritepõhist või siis vähemalt selgelt eesmärgistatud järeldustepõhist, mitte sedavõrd andmepõhist seiret. Loomulikult on viimane väga oluline ja selleta ei saa jõuda ka järeldusteni, aga praegu näib ikka, et kogume vaid andmeid, aga ka lihtsaid järeldusi otsustajatele ei tee neist keegi, sest seirajad ise, kes oskaksid, ei kipu kergesti järeldama, samal ajal käib ühel inimesel üle jõu saada ülevaade keskselt kogu elurikkuse seire andmetest, et teha järeldusi.
Nii et otsene vastus su küsimusele: ITK (praegu KTK) on mu arust seire koordineerimise ja andmete kogumisega piisavalt hästi hakkama saanud, seiretegevuse suunamiseks info- ja järeldustepõhisesse suunda oleks aga selgelt vaja luua lisaks praegusele seirenõukogule, kus puudub elustikuekspert ja kus eluslooduse seirega eriti ei tegelda, elurikkuse seire nõukogu, kuhu kuuluksid peale bioloogide ka vastava hariduse või huviga rahandus ja majandusinimesed.

Oled tuttav ka teiste maade elurikkuse kaitsega. Mis on meil paremini kui mujal? Kellelt ja mida võiksime juurde õppida?

Naabermaade elurikkuse kaitsega ma nii kursis polegi, sest Euroopa keskkonnaagentuuri töös olid minu analüüsida just Ida- ja Lõuna-Euroopa riigid. Meil on positiivne rohevõrgustiku teemaplaneeringute arvestamine kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes. See tahab muidugi kõvasti täpsustamist, sest praegu kannavad mitmed vallad üle maakonna täpsusega rohekoridorid, mis võib lõpuks halvemal juhul jällegi põhjustada looduskaitse ja tavakodaniku vastuolu.
Meie keskkonnaregister, mis ühendab endas kogu keskkonnaandmestiku, oli Euroopas üks esimesi omataolisi. Samuti ei saa positiivse näitena mainimata jätta poollooduslike koosluste taastamiseks ja hooldamiseks ette nähtud toetuste süsteemi. Kui sellest Euroopa ühiskoosolekutel olen rääkinud, peetakse seda väga positiivseks riiklikuks otsuseks.
Positiivne on meie suhteliselt suur kaitsealuse maa protsent, aga samas tuleb kohe mainida, et selle ala kaitse korraldamisel on veel pikk tee käia.
Mida võiks üle võtta lähinaabritelt? Vast suhtlemisoskus maaomanikega ja pikaajalised hoolduslepingud, mis muudavad maaomanikel ka huvi suuremaks. On ju suur vahe, kas pead toetust igal aastal taotlema või on sul näiteks viieaastane jooksev toetusleping.
Üle võiks võtta ka Saksamaa keskkonnamõjude hindamise süsteemi, kus keskkonnamõjude hindamist ei telli mitte arendaja, vaid riik. Arendaja maksab vaid vastavat maksu, mis vastava fondi kaudu jõuabki pädeva hindajani. Sellisel juhul pole hindaja enamasti kallutatud tellija huvide poole, nagu meil sageli juhtub.
Üks väga ilus ja mu arust selgelt üle võtmist vääriv looduskaitse põhimõte pärineb kunagisest Rootsis õppimise kogemusest. Meid viidi Lõuna-Rootsis ühte avakaevandusse, kus kaevanduse omanikul oli ühtlasi kogu poolsaar, kus asus kaevandus, ja ta oli pool poolsaart reserveerinud looduskaitsealaks, mille kaitsekorraldust ka ise finantseeris. See kaitseala oli teisel pool piki poolsaart kulgevat kaljuvööd ja sealt ei olnud näha ega kuulda, et teisel pool oli suur avakaevandus. Kaitsealal levisid esinduslikud eurotähtsad elupaigad ja ohtralt orhideeliike. Kogu kompleks oli niisiis eraomandis ja mu arust oli seal aru saadud, et kui looduselt mingit vara ammutad, siis vähim, mida saad teha, on sellel samal alal hoida looduskaitse abil loodusliku elurikkuse elujõulisust.

Viimasel ajal on keskkonnaametile ette heidetud, et ametnikud kaugenevad üha loodusest ja töötavad vaid andmebaasidega. Kuidas on su endaga, kas oled ikka lihtsamaid loodusvaatlusi teinud?

Eks see kippus ka üks põhjus olema, miks ma eurotöö pooleli jätsin: kiskus vaid andmebaasitööks. Olen ikka jõudumööda ekspertiiside ja kaitse-eeskirjadega tegelenud, mis on nõudnud ka välitöid ja mälu värskendamist. Nüüd olen ka püüdnud veidi inventuurides kaasa lüüa.
Tööväliselt olen püüdnud näiteks linnuatlase töödes osaleda ning välitöid olen teinud ka oma loomade ja liikluse konfliktide tõttu. Aga üldiselt on see küll mu arust suur puudus, et paljud looduskaitseametnikud jäävad vaid arvuti taha ega pääse, ja veelgi halvem, kui ei tahagi, loodusesse välitöödele minna. Eks omajagu ole selle põhjuseks ka nõrk loodusharidus, eriti just kõrgkoolide välipraktikate nõrgenemine.

Kuidas tähistad looduskaitse saja aasta juubelit?

Esimese hooga tahtsin öelda, nagu rahvusvahelistel elurikkuse suurkonverentsidel sel aastal kombeks, et ei tähista: pole midagi tähistada, sest eesmärke pole saavutatud ja karta on, et ka lähiajal ei saavutata.
Tegelikult aga vast ikka tähistan ehk sellega, et püüan nii palju, kui on jaksu ja aega ja võimalust, käia Eestis looduses, sh. välitöödel ja lisaks siis hoian end kursis maailmas toimuvaga. Osalesin veebruaris Trondheimi konverentsil, kus tehti kokkuvõtteid viimase kümnendi arengust ja seati strateegilise plaani tarbeks sihte järgmiseks kümnendiks. Ühtlasi tähistan LK saja aasta juubelit veidi ka omaenese, s.t. LK 40 aasta juubeliga (naerab).

Kuidas veedad oma töövälist aega?

Töövälist aega mul kahjuks eriti pole, sest kui ma pole kontoris, olen kas kodukontori arvuti taga või välitööl. Siiski päris kuivikuks pole ma muutunud, käin ikka vahel oma naise ja kahe põnniga vanavanemate juures ja niisama kolamas ka. Üldiselt on raske töö- ja töövälise aja vahele piiri tõmmata.



Lauri Klein on sündinud 3. augustil 1970 Rakveres. Lõpetas Tartu ülikooli 1992 bioloogina (zooloog). Õppis 1993. aastal Kalmari kõrgkoolis Rootsis. Magistrikraadi kaitses TÜ geograafia instituudis maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal 2001, magistritöö käsitleb metsloomade ja liikluse konflikte. Alates 1994. aastast töötanud keskkonnateabe keskuses, mis kuni tänavuse aasta kevadeni oli keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus. 1994–1998 oli eluslooduse seire koordinaator, 2001–2008 Euroopa keskkonnaagentuuri bioloogilise mitmekesisuse teemakeskuse Euroopa ühtse kaitsealade andmebaasi projektijuht (tööülesanne oli koordineerida üleeuroopalist kaitsealade andmebaasi, koondada andmeid 39 riigi kohta ja andmehaldus) ja alates 2009 elurikkuse nõunik. Töötanud alates 2001. aastast ka eksperdi ja projektijuhina MTÜs Studio Viridis, Ramboll Eesti ASis ja Eesti terioloogia seltsis. Eesti ornitoloogiaühingu, Eesti looduseuurijate seltsi, Eesti terioloogia seltsi ja pärandkoosluste kaitse ühingu pikaajaline liige.



Elurikkuse nõunikku Lauri Kleini küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet