Eesti Looduse fotov�istlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Putukad EL 2010/8
Ussikeele-leedik naudib palavaid paiku

Eesti asub maakaardil väga huvitavas kohas. Siia jõuavad loomaliigid nii idast kui ka lõunast, ent maa lääne- või põhjapiiril jäävad nad sageli pidama, pääsemata üle mere Soome või Rootsi. Ussikeele-leedik on üks neist, kes on selle hüppe sooritanud ja kinnitanud kanda ka Läänemere vastaskallastel.

Seesinane liblikas äratas 18. sajandil korraga nelja teadlase tähelepanu, nad kõik panid talle ka nime. Esimesena tegid seda Michael Denis ja Ignatz Schiffermüller 1775. aastal, andes talle praeguse ametliku nimetuse Cynaeda dentalis. 1786. aastal kirjeldas Eugenius Esper liiki kui C. radiata, aasta hiljem Johan Christian Fabricius kui C. ramalis. Kirjeldatud on ka üks alamliik C. d. dilutalis Lattin. Inglise keeles kannab ussikeele-leedik väga ilusat nime Starry Brindled Pearl (’tähine pugalikpruun pärl’), soome keeles neidonkielikoisa (…).
Perekond Cynaeda kuulub alamsugukonda Odontiinae, sugukonda leediklased (Crambidae) ja ülemsugukonda leedikud (Pyraloidea). Perekonda kuulub veel 14 liiki, Euroopas kolm: C. forsteri, C. superba ja C. gigantea. Viimast on küll seni leitud vaid Türgist. Enamiku liikide levila on väike. Putukate seas on aga üsna tavaline, et lähedaste liikide rühmas leidub mõni, kes suudab teistest märksa laiemalt levida. Üks selline ongi ussikeele-leedik.

Välimuselt on tegu öölase tüüpi liblikaga: keha on jässakas ning puhkeasendis asetab loom tiivad katusjalt ja tihedalt vastu keha. Tiibade siruulatus on 22–30 mm. Esmapilgul võib teda segi ajada niiduöölasega (Cerapteryx graminis), kuid lähemalt vaadeldes on selgesti näha erinevused eestiibade mustris. Odontiinae alamsugukonna leediklasi iseloomustabki tiivamustri suur mitmekesisus, alates kitsastest ristivöötidest ja lõpetades suurte, heledate laikudega ees-, mõnikord ka tagatiibadel. Ussikeele-leedikul on tiivamuster selgemini välja kujunenud eestiibadel, koosnedes teravatipulistest hambakujulistest ebamäärase suunaga sakkide ridadest. Siit ka liigi ladinakeelne nimetus dentalis, mis tähendab hambulist. Eestiiva välisservas vahelduvad heledamad ja tumedamad hambakesed, tiivamustrit on võrreldud tarnade pähiku mustriga. Liblika värvust sõnadesse pannes jääme jälle hätta: üldtoon on pruunikas, mõnikord heledam ja samblaroheka varjundiga. Tagatiibade servaalad on tumedamad.

Ussikeele-leediku eelistatuimad elupaigad on alvari tüüpi maastikud, kruusakarjäärid, teeservad ja jäätmaad. Liblika röövikud vajavad arenguks keskmisest kõrgemat temperatuuri. Sellised, n.-ö. poolkõrbelised olud valitsevadki nimetatud elupaikades, kus maapinna kuivuse tõttu tõuseb temperatuur päikese käes väga kõrgeks.
Kohata võib liblikaid suve jooksul üsna pikalt, juuni esimesest poolest augusti keskpaigani välja. Millest on tingitud nii pikk lennuaeg, ei ole teada.

Munad munetakse ühekaupa ussikeele alumistele, maapinna lähedal paiknevatele lehtedele. Munast väljuv vastne närib end kiiresti läbi munakesta lehe sisse ning hakkab seal kaevandama. Hiljem tuleb röövik lehe pinnale, seob lehed võrgendiniidiga kokku ja elutseb nende vahel. Seetõttu ei mahu ühele taimele väga palju röövikuid. Mõningatel andmetel kaevandab röövik ka taime varres. Eestis ei ole vaatlused seda kinnitanud: kahjustatud varrega taimi pole leitud.
Sügisel ehitab täiskasvanud röövik taimevarre aluse lähedale kookoni. Eestis on leitud ühe tugevalt harunenud ussikeele taime ümbrusest koguni 12 kookonit. Rövik talvitub, nukkudes alles kevadel. Kuigi liigi peamine toidutaim on – nagu nimigi ütleb – ussikeel (Echium vulgare), siis Hollandis ja Leedus on mainitud toidutaimena ka tolle lähisliiki imikat (Anchusa officinalis).

Levik. Meist põhja pool on liiki mainitud Soome lõunaosas ja Ahvenamaal. Lõuna- ja läänepoolsetel aladel aga Lõuna-Rootsis, Ölandil, Gotlandil, Lätis, Leedus Kaunase lähedal ja Kura säärel. Juba 1885. aastal on Hugo Christoff nentinud liiki Aðgabati (venepäraselt Aðhabadi) ümbrusest, 1887. aastal Kaukaasiast, 1901. aastal ilmunud Otto Staudingeri väga mahukas ning ülevaatlikus liblikate kataloogis lisanduvad veel Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Türgi, Süüria ja Liibanon, Lääne-Siber ja Lõuna-Siberi mäed. Liik on teada ka Põhja-Aafrikas ning nüüdseks jõudnud ka Lõuna-Inglismaale.

Eestis püüdis esimese teadaoleva ussikeele-leediku Hans Remm 1968. aastal Saaremaalt Viidumäe looduskaitsealalt. Kunas liik end sinna seadis, ei ole teada. Ka varem on Saaremaalt palju liblikaid püütud ja selline suur oleks kindlasti silma hakanud. Hiljem levis liik mandrile ning piki lääne- ja põhjarannikut ida poole. Sisemaale ei ole ta aga suutnud kuni viimase ajani levida. Siiski leidis 1999. aastal liblika Peipsi põhjakaldalt Uuskülast Urmas Jürivete. Tema sõnutsi on ta liiki näinud ka 2002. aastal Eesti kaguotsas Verhulitsas.
Selline levikupilt, mis hõlmab ühelt poolt Kagu-Eesti ja teisalt Lääne-Eesti ning saared, on iseloomulik veel mitmele meie putukaliigile, sealhulgas mõnedele leedikutele.

Ohustatus. Senised vaatlused on näidanud, et Eestis pole ussikeele-leedik ohus. Asurkond areneb pigem jõudsalt, mida näitab hiljutine levik maa idaossa. Sestap on Eesti punases nimestikus (vt. elurikkus.ut.ee) liik märgitud kui ohuväline (ohukategooria 8). Ohuteguriks võiks saada see, kui kaovad elupaigad: taimekooslused kuivadel aladel, kus leidub piisavalt ussikeelt.
Maailmas peetakse liblikat kogu levila piires ohustatuks. Samuti on asurkonnad kõikjal väga väikese ulatusega, n.-ö. lokaalsed. Enamikus Põhjamaades on liik kantud punasesse raamatusse. Soomes on liigile antud staatus Endangered (EN), samuti on ta kaitse all Inglismaal kui Nationally Rare (RDB3).

Lõpetuseks tasub rõhutada, et selle omapärase liblikaliigi leviku andmeid saab aidata täpsustada iga loodusehuviline. Selleks tuleb minna sinna, kus kasvab ussikeelt, ning uurida, kas nende varrel maapinna lähedal asub nukukookoneid. Andmed võib saata meiliaadressil mati.martin@ut.ee või sisestada Eesti loodusvaatluste andmebaasi: eelis.ic.envir.ee/kaart2/liigid/.

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012