Eesti Looduse fotovõistlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Elulood EL 2010/8
Aleksander Niine 100

Teatmeteostes kordub: „Niine (aastani 1936 Spuhl), Aleksander, maastikuarhitekt”. Teadlase 100. sünniaastapäeval tema elutööd meenutades ilmneb, et tegelikult ei saanud Aleksander Niine teha õpetatud maastikuarhitektile kohast tööd. Toonastes oludes sai ta töötada tavalise aia- ja haljasala kujundajana. Vaid mõned üksikud projektid ja teadustöö viitasid tema haritusele ja neidki ei rakendatud täielikult ellu.

Kõigepealt tuleb kummutada palju korratud väide, nagu oleks Aleksander Niine olnud maastikuarhitektuuri õppejõud (EE) ja koolitanud maastikuarhitekte (EKABL, EABL). Selliseid termineid oleme tarvitanud tagantjärele. Sõjajärgsel Stalini ajal sellist sõna veel üldkäibivas eesti keeles polnudki. Isegi kui Aleksander Niine jaoks oli see sõna tõlkevariandina tuttav, ei tohtinud seda kasutada. Iluaianduses ei võinud kasutada isegi aedniku ametinimetust. Nn. Mitšurini ajal tegelesid aiandusega aiandusagronoomid, haljasalade ehitajad, remontijad ja hooldajad, haljastuse töödejuhatajad, brigadirid ja haljastustöölised. Niine õpilased said Eesti riiklikust kunstiinstituudist aia- ja pargikujunduse kunstniku diplomi.
Kuigi tol ajal räägiti palju looduse ümberkujundamisest, mõeldi selle all eelkõige soode kuivendamist, uudismaade üleskündmist, jõgede ülespaisutamist hüdroelektrijaamade jaoks, isegi Siberi jõgede (voolusuuna) ümberpööramist. Põhiline hüüdlause oli, et looduselt tuleb võtta, ootamata armuande. Päris aednikud olid vaid need, kes Mitšurini eeskujul kasvatasid ja aretasid viljapuid, mis andsid saaki.

Aiaarhitektuuri eriala õpetati praeguse kunstiakadeemia eelkäijas vaid lühikest aega, aastail 1944–1955. Aleksander Niine luges küll hiljemgi arhitektidele kogu stuudiumi jooksul mõne tunni aiaarhitektuuriga seotud aineid. Aga tema õpilase Vaike Parkeri sõnul ei pidanud Niine isegi neid väheseid aiaarhitektuuri erikursuse põhiainete loenguid, vaid õpetas veidi väikevorme (pingid, ronitaimede toestamine jne.) ja mõnd muud kõrvalisemat distsipliini ning oli dotsendi kohusetäitja ametikohal (1944–1950). Õppinud teadlase alarakendamise põhjused peitusid ilmselt tema minevikus: Aleksander Niine oli välismaal õppinud, oskas võõrkeeli ning võimude arvates polnud seepärast nõukogude noorsoo õpetajana kuigi usaldusväärne.
Aia- ja pargikujunduse kateedri juhataja oli Arnold Alas, Edgar Velbri luges aianduslikku kompositsiooni (aiakujundust), Peeter Tarvas arhitektuurset osa ja Nora Tammoja dendroloogiat. Iga aastal võeti vastu kaks-kolm üliõpilast, kellest nii mõnigi jättis õpingud pooleli või läks üle teisele erialale, nii et enamasti lõpetas kursuse vaid üks üliõpilane. Juuresoleval fotol on peaaegu kõik tollased diplomeeritud aiakunstnikud küpsemas eas ühel pildil.

Kõige viljakam ja ühtlasi viimane periood Aleksander Niine elus oli teadustöö teaduste akadeemia süsteemis (alates 1950), peaasjalikult Tallinna botaanikaaias alates selle asutamisest 1961. aastal. Teatmekirjanduses kordub sageli viga, nagu oleks Niine botaanikaaias töötanud maastikuarhitektuuri osakonna juhatajana. Sellist osakonda pole kunagi olemas olnud. Niine töötas iluaianduse (tollane nimetus „dekoratiivaiandus”) sektoris, mille juhataja oli botaanikaaia loomisest kuni oma surmani (1977) Vello Veski; mitteametlikult võidi Niinet üksi või koos paari aspirandi või abilisega parimal juhul töörühmaks nimetada. Maastikuarhitektuuri sektor loodi alles 1979. aastal, kui Niine oli juba mitu aastat tagasi surnud.
Aleksander Niine kõige tähtsamaks tööks tulebki pidada Tallinna botaanikaaia üldplaneeringut (1959–1968) ja selle mõne osa detailsemat lahendust (rosaarium). See üldplaneering oli toona Nõukogude Liidus esimene omalaadne botaanikaaia planeering, kus osaliselt taimesüstemaatiliste rühmadena ja osaliselt taimegeograafilisel printsiibil paigutatud taimed olid ühtlasi maastikuarhitektuuriliselt esteetiliselt terviklikuna kujundatud. Täielikult pole kavandatut kunagi teoks tehtud ja taimegeograafilised osakonnad on jäänud vaid unelmaks, nagu tollased plaanid enamasti.

Rakendatud ja rakendamata jäänud kavandid. Botaanikaaia rosaariumi kõrval on üks väheseid Aleksander Niine elluviidud ja sellisena alal hoitud projekte nn. Viru tänava nurk Tallinna kesklinnas (1945). Ka Tõnismäe Vabastajate väljaku projekti autorina (1945) on tihti kirjas Aleksander Niine, kuid tegelikult osales ta ainult ühena ideekavandite tegemisel. 1957. aastal projekteeritud Mitšurini tänava väikelastepark (praegune Falgi park Suurbritannia saatkonna ees) jäi täiesti tegemata, kuigi teatmeteosed väidavad, et see olevat Niine projekti järgi tehtud (seal kasvasid juba varemgi puud).
1946. aastal kavandatud puudega haljakud praeguse Rävala puiestee ning Estonia ja nüüdse välisministeeriumi vahel on Aleksander Niine kavandatud ja kooliõpilaste istutatud. Stalini ajal pidid hekid olema sirged ja pinke ei lubatud (kõik pidid töötama, mitte istuma). Paarkümmend aastat hiljem, kui hekid vajasid uuendamist ja Stalin oli surnud, kavandas Vaike Parker sakilisemad hekid ning nendesse sakkidesse ka pingid ja lilled. 1969. aastal Lenini 100. sünniaastapäevaks kavandatud Jägala looduspark jäi põhiosas rajamata. Teostamata jäi ka 1966. aastal kavandatud TPI peahoone ja õppehoonete ümbruse ja õuede haljastus, kuid samal aastal kavandatud Tartu riikliku ülikooli peahoone esised mururibad ja peahoone tagused omapärased kaarjad kivist kõnniteed kahel pool hoonet tehti valmis, kuigi muu plaanitud taimestus jäeti ära.
Maa-asulatest on suuresti Aleksander Niine projekti järgi tehtud Võrtsjärve limnoloogiajaama (1961) ja Tõravere observatooriumi (1959) planeering ja haljastus, viimane on ka Eestimaa ainus näide 50–60 aastat tagasi korralikult kavandatud ja rajatud haljastusega asulast. Ühe autorina osales Niine ka kauni Karksi-Nuia paisjärve kavandamisel (1968).

Aleksander Niine teaduslikud põhimõtted. 1965. aastal kaitses Aleksander Niine põllumajandusteaduste kandidaadi töö „Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSV-s”, mis ilmus raamatuna [1]. Eestikeelsetest erialaraamatutest oli see esimene, kus seletati maastikuarhitektuuri mõistet, olemust ja tähtsust, selle printsiipide rakendamise vajadust põllu- ja metsamajanduses, aga ka linna- ja tööstusmaastikul. Töö võis olla n.-ö. riiklik tellimustöö, igal juhul sai ehituskomitee seda kasutada kulude kokkuhoiu teadusliku põhjendusena just alanud „mägede” kavandamisel ja ehitustööde eelarvete vähendamisel.
Aleksander Niine töö tõstis esteetilisuse ja funktsionaalsuse kõrval niisama tähtsaks ökonoomsuse: kujundusidee pidi lähtuma kõige säästlikumast lahendusest. Kõige otstarbekamaks hindas ta odavaid kodumaiseid kuuski, kaski ja mände. Niine kirjutas, et mitmesugused kapitalistlike maade iluaianduses kasutatavad sordid ja vormid (leinavormid, valge-, kollase- ja kirjulehised ning täidisõielised sordid) on tegelikult haiged ja ebanormaalsed mutandid ja „tänapäeva esteetiliste nõuete kohaselt neid kauniks pidada ei saa, sest haigete ja vigaste organismide nägemine [---] äratab vaatajas ainult liialdatud sentimentaalsust” [1].
Võiks arvata, et selline praeguste tõekspidamiste kohaselt äärmuslik seisukoht pidi välismaal õppinud ja välismaa iluaiandust näinud mehele olema kuidagi pealesunnitud, kuid vaadates arhitektuurimuuseumis Aleksander Niine projekte ja kavandeid, selgub, et ta planeeris niimoodi ka selliseid kõrvalisi kohti, kus riigi silm ei pruukinud kuigi terav olla. Nii on näiteks kogu Kullamaa asula haljastusse projekteeritud 10 000 kuuske, 14 kaske, 15 tamme, 9 pihlakat ja mõned hõbekuused, mis olid vist juba olemas. 1972. aastal kavandatud Rannamõisa aianduskooperatiivi „Kratt” ühele krundile on ette nähtud mänd, kask, õuna-, ploomi- ja kirsipuud, hekkideks läiklehised tuhkpuud, arooniad, sirelid ja vaarikad, lisaks mõned pargiroosid. Ka tema koduaias Tallinnas kasvavad tänini tema istutatud kuused ja kased.
Eitavalt suhtus Aleksander Niine ka parkide rajamisse: „Üldse on park kui maastikuarhitektuurilise loomingu vorm ainult ajaloolise tähtsusega, ega vasta enam tänapäeva nõuetele” [2]. Nõukogude ajal ei rajatudki Eestimaale ühtki parki, v.a. paar õppeotstarbelist dendroparki. Niine kirjutas: „Eriti suur oht seisneb kaasajal kapitalismimaades loodavate aedade ja parkide kopeerimises. Kapitalismimaade kaasaegse populaarteadusliku iluaiandusliku ajakirjanduse veergudel populariseeritakse laialdaselt romantistlikku ja sentimentalistlikku ilutsemist. Tuleb arvestada, et kapmaades on oluline võistlus igal kutsealal. Sageli püütakse originaalitseda, vaatamata sellele, kas see on kõige otstarbekam lahendus” [2]. Niine soovitas kujundada loodust teaduslikul alusel ja kõige otstarbekamal moel.

Mitme raamatu kaasautor. Peale „Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSV-s” kirjutas Aleksander Niine veel paar raamatut ja mõne ka kellegi teise teadlasega kahasse. Mitmes kogumikus on avaldatud tema pikemaid artikleid, ajakirjanduses lühemaid käsitlusi. 1961. aastal ilmunud 360-leheküljeline „Ilupuud ja -põõsad” (koos Vello Veskiga) oli ehk kõige oodatum ja kasutatum. Tollase Tallinna botaanikaaia teadlaste õpetuse järgi oli ka selle raamatu soovitusnimekirjades väga vähe aedsorte: vaid 5 sirelisorti, 2 ebajasmiinisorti ja 31 roosisorti. Ülejäänud olid kõik looduslikud liigid või nende alamliigid (3), teisendid (60) või vormid (90). Täpsustuseks tuleb siiski tõdeda, et mõnedki vormid ja teisendid on nüüdisaegse käsitluse järgi iluaianduslikud sordid. Võrdluseks mainigem, et tänapäeval on Euroopas kasutusel umbes 25 000 iluaianduslikku puu- ja põõsasorti.
Teine väga menukas raamat oli „Individuaalehitaja käsiraamat”, mille põhiautorid on K. Aarmann ja Arvo Veski. Aleksander Niine kirjutatud on aiaplaneerimise ja -rajamise peatükk. Tol ajal ehitati majad ja rajati aiad ise, enamasti selle „piibli” järgi. Teised raamatud, nagu „Üheaastased lilled” koos Alli Süvalepaga, „Püsilillepeenar” ja „Haljastaja käsiraamat”, ei osutunud nii menukaks.

Aleksander Spuul (tihti ka Spuhl) sündis vkj. 28. juulil 1910 Lääne-Nigula kihelkonnas (Oru mõisa maadel asuvas) Keediku külas aednikust väiketaluniku perekonnas. Peagi asus perekond elama Haapsalu linna, kus isa rajas ka viljapuuaia. Haapsalus käis Aleksander koolis, õppis edasi Tartu kõrval asunud Vahi aiandus-mesinduskoolis ja sai 1934. aastal Haapsalu linnaaednikuks. Sel ajal hakkas ta juba aedu projekteerima ja kirjutama artikleid aianduse kohta.
Et vabariik vajas õpetatud aiaarhitekte, otsustas president anda stipendiumi selle ala õppimiseks Inglismaal Readingi maaülikoolis. Aleksander Spuul taotles stipendiumi tähtaja viimasel nädalal ja sai selle tingimusel, kui mõne päevaga muudab oma perekonnanime (Spul, Spuhl tähendas 19. sajandi saksa keeles „solki”). Aleksander võttis endale ema neiupõlvenime ja õppis Readingis kolm aastat (1936–1939). Nõnda sai temast oma alal kõige õpetatum eriteadlane Eestis. Aastail 1940–1950 oli ta nelja riigivalitsuse ajal mitme ametinimetuse all Tallinna linna aiandus- ja haljastustööde juhataja, juhtides pärast sõda linna taastamis-haljastustöid ja Kadrioru pargi korrastamist, sest see on olnud iga valitsuse ajal riigi esinduspark.
Aleksander Niine abiellus Agnes Räämetiga, neil sündisid tütar Mari ja poeg Jaan; on kaks lapselast ja kolm lapselapselast. Tallinna Kristiine linnossa Lehe tänavale ehitati endale maja.
1975. aasta jaanuaris sõitis Aleksander Niine Kaunasesse südameoperatsioonile, kuid suri seal 23. jaanuaril enne operatsiooni. Ta on maetud Metsakalmistule nn. kunstnike künka jalamile. Tema hauaplatsi kõrval asuvad ERKI kunstiajaloo kateedri juhataja dotsent Leo Soonpää (1903–1979) ja tema abikaasa Salme (1903–1972, Ella Murrik-Wuolijoe õde) ning Gustav Ernesaksa pere platsid. Hauamonumendid on Soonpäädel ja Niinedel sarnased. Omaste seletuse kohaselt valinud materjali, kavandanud ja raiunud hauakivid kolleeg ja sõber, kunstiakadeemia skulptuurikateedri juhataja dotsent Olavi Männi (1925–1980), kes tahtnud aluse peale ka figuurid teha, kuid ei jõudnud.

Spuhlide suguvõsa pärineb Matsalu lahe põhjakaldalt Puise poolsaarelt Põgari külast. 1997. aastal muudeti see Põgari-Sassi külaks. Sama küla naabertaludest pärinevad ühe mehe järglastena veel kaks aianduses ja kultuuriloos tuntud meest: tuntuim eestlane Eestimaa tarbeaianduse algusaegadest – Jaan Spuhl-Rotalia ja viljapuude sordiaretuse suurkuju professor Aleksander Siimon.
Põgari küla kohta, kus asuvad selle suguvõsa eellaste põlised talud, kirjutas Albert Üksip 1932. aastal, et sealsel savikal soolapinnal „kasvab vaid kolm taimeliiki: soolarohi, soodahein ja soolmalts. Peale nende kolme ei kasva sellel steriilsel paljastul midagi. Paiguti on paljastutel, eriti kus on olemas enam-vähem tüse mudakord, üksikud maltsa, hanimaltsa ja kirburohu liigid minimaalse kattuvusega; nendele seltsib enamasti siis ka rannajoonel üksik ranna-sõlmhein” [3].
Huvitav, kas võib taimestikult nii ääretult vaene koduümbruse loodus olla ajendanud selle küla inimeste pürgimuse aianduse poole, nii et sealt pärineb kolm eesti soost aednikest suurmeest?

1. Niine, Aleksander 1965. Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSVs. Tallinn.
2. Niine, Aleksander. Esteetilisi küsimusi maastikuarhitektuuris. Daatumita käsikiri Eesti Arhitektuurimuuseumis. Fond nr. 36.
3. Üksip, Albert 1932. Puise ümbruse taimestikust. – Loodusvaatleja 6.

Mati Laane (1946) on aednik, aiaarhitekt ja botaanik.



Mati Laane
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet