Moskva geograafiainstituudi, Hohenheimi ülikooli ja Helmholtzi keskkonnauuringute keskuse uurijate ajakirjas Arctic, Antarctic and Alpine Research ilmunud artikkel väidab, et kui teatavad Arktika osad on viimase aastasaja jooksul üldiselt jahtunud, siis alates 1990. aastast on alanud kiire soojenemine.
Järeldused tuginevad polaarjoonetaguse piirkonna viimase 400 aasta suvetemperatuuride rekonstruktsioonile hariliku männi (Pinus sylvestris) aastarõngaste põhjal. Kokku uurisid Vene- ja Saksamaa teadlased 69 Hibiinide mägedes kasvanud männi puidunäidiseid. Tegemist on kliima poolest väga huvitava piirkonnaga: üleminekualaga Põhja-Atlandi hoovusest tugevasti mõjustatud Skandinaavia ning Euraasia kontinentaalse kliimaga territooriumide vahel. Seal on pikk mõõdukalt külm talv ning jahe niiske suvi, kus taimedel kasvuaega 60–80 päeva.
Näidised võeti kolmest paigast metsapiiri lähedalt 250–450 meetrit üle merepinna. Väidetavasti on selle ala puud temperatuuri fluktuatsioonide suhtes iseäranis tundlikud ja pakuvad seetõttu eriti väärtuslikku teavet. Muidugi mõjutab puidu juurdekasvu peale temperatuuri veel hulk muid tegureid: valgus, toitainete hulk, vee kättesaadavus ja konkurents teiste puudega. Need mõjud püütakse uuringuis võimalikult täpselt lahus hoida.
Tulemusi võrreldi varem Rootsi Lapimaal ning Venemaa Jamali ja Taimõri poolsaarel leituga. Kokkuvõttes järeldati, et pärast umbes 250 aastat tagasi lõppenud nn. väikest jääaega soojenes Arktika mandripiirkonna temperatuur umbes 20. sajandi keskpaigani, hakkas siis jahtuma ning 1990. aastast on alanud uus kiire temperatuuri tõus. Pikaajalise jahtumise peapõhjuseks peavad töö autorid Päikese aktiivsuse muutusi, hiljutine suur soojenemine on tingitud aga muudest mõjuritest.