Eesti Looduse fotov�istlus
2010/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/9
Põõsaspea neem: rände koolmekoht Siberis pesitsevatele partlastele

Saabume kolmekesi mullu juuli alguseks Põõsaspeale. Järgnevad kuud seisame iga päev neeme tipus ja loeme mööda lendavad rändlinnud kokku. Paik pole valitud juhuslikult: seame ennast sisse Euroopa parimas etenduskohas arktiliste veelindude rändeteel.

Juuli: vaerad lähevad. Oleme mõned tunnid enne päikeseloojangut rannas. Madalale laskunud päikese tõttu on valgust juba vähe, kuid see värvib juulikuist taevalaotust vaimustavalt. Peale kividel konutavate kohalike kajakate ja tiirude pole veel suurt midagi näha.
Mustvaeraste ränne hakkab peale järsult, umbes paar tundi enne loojangut. Silmapiiri tagant, vaevalt eristatava Pakri poolsaare kandist läheneb esimene väike musta värvi ahel. Väikeste vahedega järgneb teine ja kolmas. Poole tunni pärast on kogu mere pind täis kobaraid, puntraid, ahelikke, sirpe, kette – kahte samasugust parve ei ole. Salgad suurenevad üha ja loendamisega läheb kiireks. Kui lennukiirus ulatub 70 kilomeetrini tunnis, mööduvad parved kähku ja imetlemiseks ei jää ka täna aega.
Varsti ei olegi enam parvede vahel pause, hulk parvi lendab üksteisega kõrvuti. Väikeste, kümneste salkade kõrval hakkab neeme tipust mööduma ka mitmesajaseid vaeraparvesid. Aeg-ajalt tuleb sekka 500–800-isendilisi kogumeid ja isegi mõni, mille hulka peab märkima neljakohalise arvuga, suurim parv küündib 2000 isendini. Sellisel ahelal on pikkust või laiust juba poole kilomeetri jagu. Enamik parvi möödub täna kahe-kolme kilomeetri kauguselt, seega tuleb arvukust alatasa hinnata vaatetoru abil. Kolme õhtutunni jooksul saame kokku 70 000 mustvaerast.
Päikese kadudes loodesse horisondi taha hakkab valgus kiiresti kahanema. Ka mustvaeraste ränne raugeb, osa parvi laskub merele ööd veetma: pikaajalisi peatusi mustvaerad siin suviti ei tee. Siiski on selge, et osa parvi kavatseb rännata öösel, ja jääbki mõistatuseks, kui palju meil vaatemängust nägemata jääb. Igal juhul on mustvaera isaslindude tavapärane ränne arktilistelt pesitsusaladelt Taani väinadele jõudnud järjega Põõsaspea neemeni.

August: tiirud lähevad. Juulis loendasime Põõsaspeal pool miljonit rändurit. Augustiks on mitme pardiliigi isaslindude rände kõrghetk juba möödas. Nüüd on liikvel pigem kurvitsad, kajakad ja tiirud. Nende ränne siin eriliseks vaatemänguks ei koondu, kuid Läänemerel on Põõsaspea kindlasti parimaid kohti, kus nendegi rännet vaadelda. Kajakad ja tiirud rändavad kogu Soome lahe laiuses ja osalt ka öösel. Kurvitsatel on kalduvus rännata kilomeetrite kõrgusel, kuhu vaatlejate pilk nii või naa ei ulatu. Siiski, vastutuules lennates hoiduvad kurvitsalised tihti madalamale, sest seal on tuul nõrgem ja sestap kulub vähem energiat.
15. augustil näeme tugeva edelatuulega toredat meriskirännet, 1500 linnu jagu. Nende sihtpunkt on kindlasti Waddeni meri (Euroopa suurim loodeteala Põhjamere kagurannikul, Hollandist Taanini) ja selle mudaväljad karpidega. Vaevalt et enamik neist enne Taanit ja Hollandit kuhugi üldse maandub.
Samas ruttab ka jõgitiire sadade viisi edelasse. Rändajateks on peamiselt jõgitiirud, kes ei pesitse arktilistel aladel, vaid lähemal, Soome lahel ja Karjala järvedel. Määrame lähedalt mööduvatel tiirudel vanuse. Tõdeme sama mis Soome lahe pesitsuskolooniate uurijad juba varem: pesitsemine on ebaõnnestunud. Juuni alguses, tiirude pesitsemisel tähtsal ajal nurjas kolmepäevane vihm paljude lindude pesitsuse. Pikk vihm uputab tiirupesad, jahutab poegi liialt või röövib vanalindude õnne kalajahil. Vette sööstes kalu püüdvad tiirud näevad vihmase ilmaga oma saaki viletsalt. Vähesed tabatud kalad söövad vanalinnud ise ära ja poegi ootab näljasurm.

Augusti keskel on sügisrändes pikk, peaaegu kolmenädalane mõõn. Paljud arktilised linnud valmistuvad alles rändeks ette, mitme liigi noored ja sulgivad vanalinnud isegi ei lenda veel.
Siberis pesitsejate rändetee on tuhandete kilomeetrite pikkune. Osa linde, eriti kurvitsad, lendab pesitsusalalt talvitusalale tihti ühtejutti või teeb üks-kaks pikemat vahepeatust. Enne Läänemerd kogunevad paljud liigid (nt. mustlagle, viupart) Valgele merele, mis jääb Soome lahest umbes 700 km kirde poole. Valgele merele kogunetakse idapoolsetelt arktilistelt aladelt, muu hulgas Kanini, Taimõri ja Jamali poolsaartelt ning Novaja Zemljalt. Pärast Läänemerd on Loode-Euroopa rändeteel olulisim peatusala Waddeni meri.
90–95% rände ajast kasutavad rändlinnud söömiseks ja puhkamiseks, et suudaksid ülejäänud 5–10% ajast lennus püsida. Toitudes kogutakse rasvavarud, mis tuhandete kilomeetrite pikkusel lennul ära kuluvad. Lindude kehatalitlus on võimeline rasvavarusid koguma ainult üpris lühikese aja jooksul: vahetult enne rände algust ning rändeteel vahemaandumiskohtades. Et rasvavarusid koguneks piisavalt, vajavad linnud piki rändeteed mitut head, suurt ja rahulikku peatusala. Just seepärast luuaksegi linnukaitsealasid.

20. augustiks on Põõsaspeal oodata partide hulgalisemat rännet: sel päeval algab mitmel pool Euroopas jahihooaeg. Esimeste püssipaukudega käivitub tavapäraselt ka paljude partide enneaegne ränne rahututelt lahtedelt ja järvekestelt. Ja ennäe, ka seekord on 20. augustil ujupartidel, põhilisel veelinnujahi sihtrühmal rändemöll lahti.
Peale selle teeb kormoran kogu sügise parima skoori: vaatluspunktist möödub 2500 isendit. Kormorani vaenati Euroopas kuni 1950. aastateni ja liik oli kogu Euroopas väljasuremisohus. Siis keelati jaht – ja naasnud mustade viikingite laevastik Läänemerel on näide looduskaitse tõhususe kohta. Põõsaspeal näeme rändamas peamiselt Soome lahe asurkonda, Valge mere suunast siia kormorane eriti ei tule.

September: tõeline sügis algab. Septembri esimene kolmandik on üks igavlemine. Igal õhtul vaatame ilmastikumudeleid: millal ometi Valgel merel keerab tuule itta või kirdesse? Linnud säästavad energiavaru ja lähevad rändele tavaliselt pärituules.
Sügis Valgel merel hakkab tuulte pöördudes lõpuks peale 10. septembril. Rände vaatemängu jätkub nüüd pidurdamatult oktoobri lõpuni.
Valgelt merelt lendavad linnud tuhatkond kilomeetrit Põõsaspeani selgelt alla ööpäevaga, kui ei võeta ette vahepeatusi. Näiteks 2004. aasta sügisel algas valgepõsk-laglede hulgilahkumine Valgelt merelt esimese oktoobri õhtupoolikul, Kagu-Soomesse jõudis rändelaine järgmise päeva hommikupoolikul ja Põõsaspeale sama päeva pärastlõunal. Lennukiiruse järgi võib oletada, et öösel peatusid lagled mõned tunnid kuskil Venemaal [4].
Tänavugi lüüakse Põõsaspeal esimesed taktid juba 11. septembril – järgmisel päeval pärast tuule suuna muutust Valgel merel. Rohkesti möödub mustvaeraid: seekord on liikvel vanad emased. Noori linde saame oodata veel kolm nädalat. Kaurid, linnumaailma uhkeimad rüütlid, saavad samuti sisse suurema rännuhoo. Millegipärast ei kasuta kaurid ära kaaslaste tuules lendamise kergust, vaid nende parved on hajusad, isendite vahel on mitu, isegi kümneid meetreid. Kaurid on üks vanemaid linnurühmi – nad lendasid neil laiuskraadidel juba dinosauruste ajal, kaugelt enne kui inimene oli üldse tekkinud.
Üha rohkem rändab rohukosklaid, tutt- ja merivarte ning viu- ja sooparte. Vaikselt alustavad ka haned ja lagled. Nagu ikka, näeme esmalt hulganisti mustlaglesid: kolme päeva jooksul (25.–27. septembril) möödub neid meie vaatluspunktist 52 000.

Mustlagle on linnuvaatlejale mugav lind. Ränne koondub neil tihti rannajoone lähedusse, peatuvad linnud on julged ning lasevad uudistaja küllaltki ligidale. Mustlagle põhialamliik Branta bernicla bernicla talvitab peamiselt Taanis, Hollandis ning Prantsusmaal ja rändab nii sügisel kui ka kevadel Soome lahe kaudu. Kevadränne koondub Soome lahe põhjaranniku, sügisene lõunaranniku lähedusse, eriti Paldiski ja Põõsaspea vahele ning sealt lääne poole, Hiiumaa põhjarannikule.
Must- ja valgepõsk lagle olid haruldased rändurid veel 1958. aastal, mil Põõsaspeal korraldati esimesed korralikud sügisrändeloendused [6]. Mustlaglesid kohati siis ainult 16 lindu, nüüd saame hooaja summaks 102 000! Liigi asurkond oli suur veel 1930. aastatel, kuid kiire allakäigu pärast seda tingis ülejaht. Asurkond hakkas taas kiirelt taastuma, kui talvitamise võtmealadel Prantsusmaal ja Taanis jaht keelati (vastavalt 1966. ja 1972. aastal) [3]. Ometi on praegu mustlagle arvukus hakanud jällegi tasapisi vähenema.
Soome lahe kaudu rändavad mustlagled pesitsevad peamiselt Taimõri poolsaarel, mis jääb Eestist umbes 3000 kilomeetri kaugusele kirdesse. Taimõri poolsaar on kõige idapoolsemaid alasid, kust partlasi ja kurvitsalisi üldse suundub Loode-Euroopa poole, kaasa arvatud Läänemerele. Taimõrist ida pool pesitsejad liiguvad peamiselt juba mööda Vaikse ookeani jt. rändeteid.
Põõsaspeale tagasi tulles: hulgiränne käib nüüd iga päev täie hooga, kuid liikide arv kahaneb kiiresti. Troopilistel ja subtroopilistel aladel talvitavad linnud on peaaegu kõik meist juba möödunud. 17. septembrist saab esimene päev, mille jooksul pole näha ühtegi tiiru. Ka paljud juulis-augustis tavalised kurvitsaliigid on täies koosseisus siit kandist lahkunud ja peesitavad tõenäoliselt vähemalt Vahemere ääres, kui mitte juba Lääne-Aafrikas – nende peamisel talvitusalal Mauritaania ja Guinea rannikutel.

Lindude ränne on täis tragöödiaid. Suve lõpus mööduvad meist hulganisti suur-kirjurähnid. Meie silme all kukub keset rändelendu merre mitu nõrgaks jäänud rähni. Kaua nad ujuda ei saa, sest mere sanitarid kajakad on kohe jaol. Hõbekajakatele nad ei näi maitsevat, sülitavad välja, aga merikajaka lennuvõimelised pojad kugistavad rähnid kohe alla. Osa rähnidest nõrkeb lõplikult vaid mõnisada meetrid enne päästvat maad – ja ega maagi veel pääs ei pruugi olla.
Kes ei sure kurnatuse pärast, võib langeda röövlinnu ohvriks. Õhtune viupardi parv lendab valguse poole ja ületab Põõsaspea neeme meie vaatepunktist mandri poolt, niimoodi oma rännuteed lühemaks lõigates. Rabapistrik, maailma kiireim lind, on tiirutanud end kõrgustesse ja sööstab sealt välgukiirusel pahaaimamatusse pardiparve. Üks lind kukub, teised naasevad paanikas merele ja teevad neemele mere poolt ringi.
Hallhaigur, kes on osav juhuseid kasutama, seisab samas mudasel rannal, liikumatu nagu skulptuur. Jalus siblib tal tundrarüdisid, kes vist ei taipagi, et tardunud haigur on lind. Järsk nokahoop – ja üks rüdi jätkab teed haigru kõhus.
Ka imetajad võtavad oma osa. Ilmselt jaheneva merevee tõttu on ranna lähedusse tulnud suuremaid kalu ja nende pärast ka hallhülgeid. Üks hüljes on kalajahi kõrvalt tabanud sõtka ja nätsutab seda suure mõnuga.
Suurel veega ümbritsetud kivil suudab jõgitiir veel juuli lõpus järelkurna välja haududa. Pojad kaovad ära juba kolmandal öösel. Seekord süüdlane ei selgu. Vanalinnud imestavad veel kaks päeva juhtunu üle ja tõttavad siis Aafrika poole. Loodetavasti ei taba neid rännuteel uued tragöödiad.

Oktoober: aulid, aulid. Oktoobri alguseks oleme kokku loendanud 1,3 miljonit rändset partlast, kurvitsat ja kajakat. Kaks hulgirändajat ootavad veel oma järge: valgepõsk-lagle ja aul. Nagu eespool mainitud, on ka valgepõsk-lagle arvukus viimastel aastatel tohutult suurenenud. Sõnapaar „arktiline ränne” tähendabki paljudele huvilistele just selle linnu vaatemängu.
Ida-Soomest teatatakse meile oktoobri esimestel päevadel valgepõsk-laglede hulgirände algusest. Põõsaspeal pole neid siiski veel suurt näha. Viimased kolm-neli aastat on valgepõsk-lagled nimelt hakanud peatuma Ida-Soome põldudel. Ka nüüd juhtub nii. Valgepõsk-laglede põhiränne jõuab Põõsaspeani alles nädal hiljem, 11. oktoobri pärastlõunal. Juuliga võrreldes on päevad juba märksa lühemad ja öörände osatähtsus suurem. Laglede ränne jätkub kogu öö. Majutume legendaarses Bergsby pansionaadis: hilja õhtul ja järgmisel varahommikul on selle hoovis pimedas pidevalt kuulda lagleparvede hääli. Meel jääb natuke mõruks, sest päeva summaks jõudis koguneda „üksnes” 46 000 loodetud 200 000 isendi asemel. Järgmine päev näeme veel 25 000 laglet – sellega oli lagle ränne niisama hästi kui ühel pool. Tundub, et laglede teekond kulges seekord veidi rohkem kagu pool kui tavaliselt, üle Mandri-Eesti.
Samal 12. oktoobril alustavad aulid 51 000 isendiga. Aul pakub erilist huvi: liik oli veel 1990. aastatel maailma arvukaim veelind sinikael-pardi kõrval [1], kuid arvukus on järsult kahanenud [nt. 4, 5, 7 ja 8]. Ülejärgmisel päeval, 14. oktoobril, on juba päris külm õhumass Põhja-Jäämerelt kohale jõudnud. Kõik „vatid” on meil seljas, et kogu päeva karges tuules vastu pidada. Kohe hommikul on igal pool liikvel korrapäratuid auliparvi. Aule on palju, väga palju. Iga poole tunni tagant vahetame loendajat ja vaatluste ülesmärkijat: mõlemal on käed tööd nii täis, et peale parvede suuruse ja soolise koosseisu ettevuristamise ei jõua me üksteisele midagi öelda. Alles õhtupoolikul saan näljast nõrkenuna mahti kuskilt taskust küpsise linnupetteks välja otsida.
Õhtuks saame kokku 80 000 auli. Päris hästi, kuid hiljem selgub, et see jääbki sügise parimaks päevaks. Varasemate aegade üle kahesajatuhandeste rändepäevadega võrreldes on see arv üsna tühine. Kui veel 2001. aastal suutsid linnuhuvilised näha siin kahe päevaga 400 000 rändavat auli, siis nüüd koguneb meil terve sügishooaja summaks ainult 310 000 isendit. Hoolimata sellest, et mullu sügisel koondus ränne eriliselt Põõsaspeale: põhja pool, Soome ranniku püsivaatluspunktides ei nähtud aule üldse.
Põõsaspeale surusid rände tõhusalt põhjatuuled. Küljetuul ongi peamisi tegureid, mis suudab suhteliselt kitsaid rändekoridore tavapärasest veidi kõrvale nihutada, tavaliselt siiski vaid mõne kilomeetri võrra, mitte rohkem. Näiteks Soome tunnustatuim linnuseirejaam asub Põõsaspeast ainult 60 kilomeetri kaugusel Hankos. Sellegipoolest jääb see arktiliste lindude rändeteest lootusetult kaugele: Põõsaspeal rändavate partlaste, püttide, kauride ja paljude teiste arvukus on sügiseti üldjuhul 30–200 korda suurem!
Varasemate hinnangute järgi ulatus Läänemerel talvitav auli asurkond viie miljonini. Minu meelest on auli arvukus umbes kümne aastaga vähenenud 70%, sama pakuvad mõned avaldatud tööd [5, 8]. Avamerelinnuna on aul üks ilmsemaid Läänemere õlireostuse ohvreid, kuid silmanähtavalt on ka pesitsusedukus olnud aastaid vilets (aul pesitseb tundras). Mullu sügisel oli noori linde ainult umbes 3%, mis kindlasti ei kata aastast vanalindude surevust (tõenäoliselt üle 10%).
Kui aulide põhiränne lõpeb, on rändavaid linnuliike juba väga vähe. Märkimisväärsed arvud kogunevad peale auli peamiselt tõmmuvaera ja punakurk-kauri kohta. Teisest küljest, kirjuhaha rände algust tuleks oodata veel vähemalt detsembrini. See liik on üks viimaseid vintsutatavaid Valgel ja Barentsi merel.

Partlaste hulgiränne lõpeb täpselt oktoobri viimasel päeval. Meil on kokku loetud kaks miljonit rändurit, ligi kolmandik nendest partlastest, kes üldse rändavad Läänemere kaudu. Siit Siberi poole leidub muidugi veel kümneid tuhandeid partlasi järvedel, merelahtedel ja madalikel. Enamik neist on end juba sisse seadnud algsesse talvituskohta ja lähevad liikvele alles siis, kui veekogud hakkavad jääga kattuma. Väikesearvulist sügisrännet näeb Põõsaspeal vahest veebruarini välja, sest tavaliselt ei jäätu Valge meri täielikult ja viimaseid mohikaanlasi paneb sealt plehku veel veebruariski. Meie meeles on siiski saabunud talv.

1. Delany, Simon; Scott, Derek 2006. Waterbird Population Estimates (fourth edition). – Wetlands International, Wageningen, Holland.
2. Drent, Rudi et al. 2005. Seeking nature’s limits. – KNNV Publishing, Utrecht.
3. Ebbinge, Barwolt 1991. The Impact of hunting on mortality rates and spatial distribution on geese wintering in Western Palearctic. – Ardea 79 (2):197–210.
4. Ellermaa, Margus; Pettay, Timo 2006. Põõsaspean niemen arktinen muutto syksyllä 2004. – Linnut-vuosikirja 2005: 99–112 (sisaldab ingliskeelset kokkuvõtet).
5. Hario, Martti et al. 2009. Allin aallonpohjat Itämerellä – taustalla öljyvahingot, sopulisyklit vai metsästys? – Suomen Riista 55: 83–96.
6. Kumari, Eerik 1961. Международные наблюдения за миграциями птиц на территории Балтики осенью 1956 и 1958 года. – Ornitoloogiline kogumik II: 9–37 (sisaldab ingliskeelset kokkuvõtet).
7. Larsson, Kjell ja Tydén, Lars 2005. Effects of oil spills on wintering Long-tailed Ducks Clangula hyemalis at Hoburgs bank in central Baltic Sea between 1996/97 and 2003/04. – Ornis Svecica 15: 161–171.
8. Nilsson, Leif 2009. International waterfowl and goose counts in Sweden. Annual report 2008/09. – Department of Ecology, Lund University.
9. Pettay, Timo et al. 2004. Linnut Virossa – suomalaisten havainnot 1990–2004. – Viron Lintuseura, Kotka.

Margus Ellermaa (1976) on Pärnu loodusmaja kasvandik, lõpetanud Helsingi ülikooli bioloogiamagistrina, töötab BirdLife Finland’i linnukaitsespetsialistina ja on eelkõige lihtsalt linnuhuviline.

INFORUUDUD:
-----------------------------------------------------
Põõsaspea neem, mis on ühtlasi Mandri-Eesti loodetipp, on Euroopa tähtsamaid rändlindude koondumiskohti, eriti sügiseti. Põhiliselt on Põõsaspea oluline taiga- ja tundravööndi veelindudele: punakurk-kaurile, viupardile, aulile, mustvaerale, merivardile, valgepõsk- ja mustlaglele jt. Põõsaspead läbivate rändurite pesitsusala on peamiselt Lääne-Siber ja sellest lääne poole jäävad Põhja-Venemaa alad. Sügisene läbiränne algab siin juba juunis – mõnede veelinnuliikide isaslindude läbirändega – ja kestab kuni jää tulekuni.

Euroopa arktilises ja taigavööndis pesitsevate partide ja hanede peamised talvitusalad on Läänemere kesk- ning lõunaosa madalikud, Taani väinad, Waddeni meri ja Põhjamere rannikud (vaata ka kaarti). Nende lindude sügisrände tee koondub Mandri-Eesti ja Osmussaare vahelisse kitsasse (7 km) väina. See ongi üks Euroopa olulisemaid veelindude rände pudelikaelu. Ränne koondub siia kahe mõjuri koostoimel. Esiteks, Soome laht on arktilistele pesitsusaladele lähim Läänemere osa – enamik hanelisi (aga ka teisi linde) eelistab rännata vee kohal. Teisalt, kõige sirgem rändetee kulgeks siiski üle Eesti mandri. Nii teevadki linnud Eesti mandrile mere poolt lühima võimaliku ringi: üle nimetatud väina. Pärast Põõsaspead hajub ränne jälle mitmesse suunda Läänemere laiale keskosale. Peale auli Põõsaspeal suurel hulgal linde korrapäraselt ei peatu: siit lennatakse lihtsalt mööda.

Juba 1958. aastal korraldatud Valge mere ja Läänemere rändeloendused kolmekümnes rände koondumiskohas osutasid, et kõige rohkemal arvul koondub arktiliste veelindude (näiteks vaeraste, kauride ja auli) ränne Põõsaspeale. 2004. aastal vabatahtlike tehtud seire kinnitas koha ainulaadsust veelgi selgemini: kui mõõtjana kasutada sügisel mööda rändavate lindude arvu, on Põõsaspea enamikule Euroopa arktilistele veelindudele kõige tähtsam läbirände ala.

Möödunud sügisel korraldas Eesti ornitoloogiaühing keskkonnainvesteeringute keskuse toel rände seire kogu sügise jooksul: juulist detsembrini. Projekti täpsemad tulemused avaldatakse ajakirjas Hirundo. Lisateavet Põõsaspea kohta vaata: www.eoy.ee/poosaspea



Margus Ellermaa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012