26.–29. augustil toimus XVII Euroopa mändvetiktaimede (Charophyceae) uurijate ehk harofütoloogide kohtumine, mille tänavu korraldasid Eesti mereinstituudi bioloogid Kaire Torn, Georg Martin ja Anastasia Kovtun. Ühtekokku osales 22 uurijat Austraaliast, Eestist, Hispaaniast, Norrast, Poolast, Saksamaalt, Serbiast ja Ðveitsist.
Kõigepealt kuulati Tallinnas ettekandeid, siis mindi Saaremaale ekskursioonile. Ettekanded käsitlesid fossiilseid mändvetiktaimi (paremini tuntud alates Kriidi ajastust), süstemaatikat, floristikat, ökoloogiat, füsioloogiat ja mändvetikate kaitset.
Ekskursioonil oli kolm põhilist huviala: Saaremaal paljanduvad Siluri ladestud, mille nooremas osas võib leida kõige ürgsemate mändvetiktaimede (Moelleriana laufeldi) kivistunud oospoore (gürogoniite), mändvetikate kogumine nii rannavetest kui ka Saaremaa järvedest ja soodest ning kultuuripärandiga tutvumine. Paljanditel jagas selgitusi geoloogia instituudis töötav Leeli Amon, kes ise on vanu oospoore määranud Kvaternaari setetest.

Mändvetikauurijad on ergas rahvas: pikkadel ekskursioonipäevadel hakati pärast õhtusööki veel kogutud materjali määrama, kusjuures vaba binokulaari polnudki lihtne leida. Ka korraldajaid ei saa kuidagi kiitmata jätta nende toredate päevade eest.
Milline on siis selle rühma uuritus Eestis? Nagu näeme korraldavast asutusest, on kõige paremini tuntud rannikumeres leiduvad mändvetikad. 2003 ilmunud põhjalikus raamatus Läänemere mändvetikate kohta on ka eestlastel kaalukas osa. Mageveekogudest on andmeid kogutud pikka aega, kuid pärast Maia Porgi 1954 avaldatud määramisjuhist sarjas „Abiks loodusvaatlejale” pole trükis midagi ülevaatlikku ilmunud.

Praegu võime Eestis enam-vähem kindlamalt arvestada kuueteistkümne mändvetika (Chara) liigiga, millest kolm kasvavad vaid meres ja kuus peaaegu eranditult magevees. Nitelli (Nitella) perekonnast on meie siseveekogudes teada viis liiki, lisaks järvedes nitellopsis (Nitellopsis obtusa) ja meres pesajas tolüpell (Tolypella nidifica).
Mändvetikate tüüpiline kasvupaik on madalad endised merelahed ja praegu merega ühenduses olevad rannikuveekogud, kalgiveelised allikajärved (nt. Äntus) või keskmiselt kareda veega järved, eriti nende madalamad osad (nagu Saadjärves). Enamiku liikide suhtes ollakse seisukohal, et nad on veekogu hea seisundi näitajad, kuna nende kasvukohtade vees on vähe fosforit, mille küllus näitab tavaliselt inimtekkelist toitelisuse kasvu.