Kohtla-Järve tuhamäed on peagi ajalugu, sest plaanitakse suurejoonelisi sulgemistöid. Praegu on õige aeg talletada kirjasõnas ülevaade nende poolkoksimägede taimestikust, et 20–30 aasta pärast oleks võrdlusmaterjal käepärast.

Üks Ida-Virumaa vaatamisväärsusi on mõistagi tuhamäed. Kõige silmapaistvam on Kohtla-Järvel asuv poolkoksist „Kirde-Eesti keskahelik”, mille kõrgeim tipp – 172 meetrit üle merepinna – ületab kõik Baltimaade tehismäed ja enamjaolt Kagu-Eesti künkaidki [1].
Poolkoksimäed on Ida-Virumaa õnn ja õnnetus. Plusspoolt on mõistlikule loodusesõbrale raske selgeks teha. Kuid positiivseks võib pidada seda, et mäed on hakanud elama oma elu maastikumärkidena, millel on kindel staatus ja koht Ida-Virumaa koduloos. Ühtlasi on neist saanud kohaliku identiteedi osa: ilmselt ei kujuta ei kohalikud elanikud ega ka ülejäänud Eesti enam Ida-Virumaad tuhamägedeta ettegi [2].

Halvem külg on palju lihtsamalt arusaadav ja lausa mõõdetav: tolm ning reostunud vesi ja saastunud õhk. Ligi kolmveerandi sajandi jooksul on Kohtla-Järve poolkoksimäkke ladestatud kõike, mis keemiatööstusest üle jäi. Samas tuleb arvestada, et aastakümneid rakendatud utmistehnoloogia ei võimaldanud põlevkivist saada kogu orgaanikat. Poolkoks pole ohutu mineraalne ollus, vaid sisaldab küllaldaselt orgaanilist materjali, mis soodsates oludes süttib. Seda on ka Kohtla-Järve mägedel juhtunud. Mitme lõunapoolsema mäeharja sees podiseb väike keemiatehas ja arvatakse, et praegune keskahelik mürgitab Kohtla-Järve linna väävliühenditega [3].

Poolkoksi kasutusviisid. Mida teha, et poolkoksimäed meid ei mürgitaks? Päris palju on mõlgutatud mõtteid poolkoksi tarvituse üle: alates ehitusmaterjali toorainest kuni kuulsa imeväetiseni Viru Ramm. Poolkoksi kasutusvõimalusi on Eesti Looduse 2003. aasta mainumbris tutvustanud Alar Teemusk. Õigupoolest pole ükski pakutud idee väga utoopiline, sest pikka aega välitingimustes ladestatud poolkoks on keemiliselt stabiilne materjal, mille toksilisus on peaaegu olematu [4]. Paraku nende plaanide järgi poolkoks lihtsalt hajutataks mäkkekuhjamise asemel.
Seni pole poolkoksi tarvitus igatahes erilist lisaväärtust tootnud ei tee-ehituses ega põllumajanduses. Ilmekas näide on Viru Ramm: sealägaga segatud poolkoksi tulemuslikkus väetisena ei korvanud tootmiskulusid. Nõnda polegi ükski poolkoksi kasutamise idee senini jalgu alla saanud, kui välja arvata Kiviõli meeste projekt teha sinna motokrossirada. Kuid see kinnitab tõika, et poolkoksist on kasu siis, kui see on mäeks kokku kuhjatud.

Poolkoksiprügila suletakse. Poolkoksimäestiku probleemide lahendus tuleneb aga Euroopa Liidu direktiividest ja järelikult ka Eesti seadustest. Nimelt pole seaduse silmis olemas mingit Ida-Virumaa maamärki ega identiteedisümbolit, vaid ohtlike jäätmete prügila, mis tuleb sulgeda prügilate direktiivi nõuete kohaselt.
Keskkonnaministeerium ongi alustanud suurejoonelist projekti, mille raames Kiviõli ja Kohtla-Järve poolkoksikuhilad suletakse euronormide järgi. Kohtla-Järve poolkoksimägede sulgemistöö maksumus on riigihankekonkursi alusel 323 miljonit krooni. Ajakirjanduses on aga räägitud kuni kolmest miljardist kroonist. Meenutame, et 2008. aasta oktoobris lõppenud Sillamäe radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla sulgemise projekt läks maksma umbes 330 miljonit krooni.
Sulgemisprojekti järgi tasandatakse poolkoksimägede nõlvad, kaetakse need vettpidava kihi ja pinnasega ning haljastatakse. Mäed lõigatakse ümbritsevast veeringest ära: mäestiku ümber rajatakse veetõkked, takistamaks poolkoksist leostuvate ainete sattumist pinnavette.
Kohtla-Järve keskaheliku seitsmest tipust kujundatakse kaks lauget küngast, mille tarvis tõstetakse ümber ligi kuus miljonit kuupmeetrit varem ladestatud poolkoksi. Tööd loodetakse lõpetada juba 2013. aasta kevadeks.

Kriitikanooled hiigelprojekti pihta. Nagu demokraatlikule ühiskonnale kohane, leidub ka neid, kes pole sulgemisprojektiga päriselt rahul. Siiski pole nende hääl seni väga tugevalt kajanud, sest ühiselt loodetakse, et kasu keskkonnale on tähtsam kui projekti arvatavad puudused. Peaasjalikult torkab sulgemisprojekti kriitikutele valusalt silma „mullatööde” tohutu maht. Tõsta ümber kuus miljonit kuupmeetrit? See on mahult sama, mis tasandada meretasemeni või tõsta teise kohta terve Toompea saarlava koos lossi, Pika Hermanni ja Nevski katedraaliga. Tuleb aga silmas pidada, et Kohtla-Järvel on kokku kuhjatud üle 50 miljoni tonni poolkoksi ning sulgemistööde käigus tõstetakse ümber vaid umbes viiendik mäestiku materjalist.
Üksiti võib välja tuua veel kolm aspekti. Esmalt tasub meenutada eesti vanasõna: ei maksa torkida teatavat elutegevuse jäädet, kuna see võib hakata haisema. Pole ju täpselt teada, mille võime mägedest välja kaevata. Räägitakse kunagi kasutuses olnud arseenkatalüsaatoritest ja siia veetud Kohtla-Järve olmeprügist, aga levib ka kuulujutte ööpimeduse varjus maetud tundmatutest kemikaalidest. Lõpuni selge pole seegi, kas poolkoksi tõstmine ühest hunnikust teise lõpetab põlemisreaktsioonid või hakkavad ka ümbervormitud künkad tossama. Ja lõpuks maastikuline aspekt: kui nüüd kõvasti vinti üle keerata, siis kujutage ette, et Vabadussammas läheb jälle kapitaalremonti ja taasavamisel on Vabadusristi asemel lihtsalt klaasist kuubik. Kui vormida seitsmest harjast kaks küngast, muudetakse päris suurel määral ja järsult Virumaa maastikupilti.
Ent tasub silmas pidada, et Ida-Virumaa inimasustuse kujunemise algusest saadik kuni 20. sajandini polnud siinses maastikus jälgegi koksimägedest, kuid napi mõnekümne aastaga jõudis nii mõnigi koksimägedega sedavõrd harjuda, et nende kadumine teeb tuska. Küllap võetakse ajapikku omaks ka kaks haljendavat küngast. Tulevased haljad künkad torkavad kahtlemata edaspidigi Kirde-Eesti maastikus silma sportimiskoha või tuulegeneraatorite pargina, aga ikkagi ...

Aga seal on ju orhideed! Teine arvustatav probleem, mis põgusalt jõudis ajakirjandussegi, on poolkoksimägede taimkate. Üsna pikka aega on levinud kuuldused, et poolkoksimägedel kasvavad Eestis looduskaitse alla kuuluvad käpalised. Naljaga pooleks on räägitud, et formaal-juriidilisest küljest peaks poolkoksimäed kui väärtuslikud elupaigad kaitse alla võtma. Kohtla-Järvel asuva Järve gümnaasiumi õpilased bioloogiaõpetaja Mall Schmidti juhatusel on juba aastaid otsinud tööstusmaastikult käpalisi ja neid sealt leidnud. 2005. aastal võitsid õpetaja Schmidti õpilased Kaidi Karu ja Mari Sarv uurimusega „Kohtla-Järve ümbruse erinevate tööstusmaastike orhideed” õpilaste teadustööde riiklikul konkursil esimese preemia. Mall Schmidt pidas 2006. aastal Illukal Eesti loodusuurijate päeval ettekande „Kohtla-Järve ümbruse tööstusmaastike käpalised” [5].
Poolkoksimägede haljastamise idee käis omal ajal ühte jalga põlevkivikarjääride rekultiveerimisega ja on nüüdseks juba aastakümneid vana. Bioloogiadoktor Elmar Kaare juhatusel hakati poolkoksimägedele taimi istutama juba 1970. aastal. Nüüdseks on eri asutused mitmesuguste projektide raames istutanud sinna puid ja põõsaid ligi 60 hektarile. Üle 20-hektarisel alal on taimestik ise levima hakanud.

Taimkatte uuringud. 2004. ja 2006. aasta suvel oli siinse kirjutise autoritel koos teiste Tallinna ja Tartu ülikooli teadlastega hea võimalus uurida, mis seisus on Kohtla-Järve poolkoksimägede taimestik ja kas seal leidub midagi märkimisväärset, mida tasub kindlasti hoida [6].
Esmalt jagati poolkoksimäestik maa-ameti aerofotode alusel taimestiku kasvukohtade järgi sektoriteks. Eri laadi taimestikuga alasid on aerofotodelt suhteliselt lihtne määrata, kuna poolkoksimägedele istutatud puud ja põõsad on erivanuselised ning paistavad piltidel kontrastsetena. Mõnel katseistutusplatsil on tehtud palju tasandus- või planeerimistöid, mille tulemused on isegi fotodelt selgesti näha.
Välitöödel vaadati kirjeldatud sektorid üle, hinnati puistute olukorda, kirjeldati alustaimestikku ja uuriti, kuidas on kulgenud mullateke.
Kohe alguses võib nentida, et välitöödel ei ilmnenud erilisi üllatusi, kui mäestikult avanevad kaunid maastikuvaated välja arvata. Algandmed puude ja põõsaste kohta on istutustööde aruannetes võrdlemisi hästi kirjas. Ligi neljakümne aastaga on mägedele istutatud üle 160 000 puu ja põõsa kokku 34 liigist, neist 26 on võõrliigid.
Kohtla-Järve poolkoksimäestiku taimestik eristub üsna selgelt selle järgi, milline puuliik antud kohas valitseb, kui vana see on ja kas puud on istutatud või ise kasvama läinud. Nende tunnuste järgi eristati 11 taimkattetüüpi, mis hõlmavad puittaimestikku, ning üks, kus on vaid rohttaimed. Nagu kaardilt näha, on paljud kasvukohad üsna väikesed ja killustunud. Päris hästi hakkavad kaardil silma mäeharjad ning mõneti ka järsemad taimestikuta nõlvad. Kuna mäeharjade üldsuund on idast läände, siis on mägede nõlvad suunatud lõunasse ja põhja. Need nõlvad on üsna järsud: kuni 50 kraadi ja harja lähedal enamgi. Nõlvad, eriti päikesele avatud lõunapoolsed mäerinnakud, mis selgetest kevadpäevadest saati kannatavad kõrbekuumuse all, on tavaliselt taimkatteta.

Puud ja põõsad. Kõige rohkem on poolkoksimäges arukase (Betula pendula) erivanuselisi puistuid. Taimestikuga kaetud 0,89 km2-st on kaske istutatud 0,35 km2-le. Kase looduslik järelkasv on levinud 0,19 km2 suurusel alal. Arvukuselt teine puuliik on siin palsampappel (Populus balsamifera). Seda kunagi Kohtla-Järve linna haljastuses väga tähtsal kohal olnud võõrliiki on poolkoksimägedele istutatud 0,11 km2, kuid paplit on siia levinud ka looduslikult. Palsampapli seisund ei ole mäestikus kuigi hea: peaaegu kõigil üle 20-aastastel istutatud puudel on ladvad kuivanud ja ilmnevad tüvemädaniku tunnused. Palju leidub surnud puid. Samas pole lähedal asuva looduslikult levinud puude segakoosluses palsampaplitel häda midagi.
Põõsarindes valitsevad arukask (Betula pendula), palsampappel (Populus balsamifera) ja harilik haab (Populus tremula). Looduslikult on mägedele tunginud paju (Salix spp.), kes end siin üsna hästi tunneb. Mõnele nõlvale on kujundatud platood, kuhu on istutatud astelpaju (Hippophaë rhamnoides) ja läikivat hõbepuud (Elaeagnus commutata). Mõlemad sissetoodud võõrliigid on kohati moodustanud läbitamatuid võserikke ja hakanud levima ka väljapoole istutusalasid. Vähesel määral leidub põõsarindes ka istutatud mägimändi (Pinus mugo), ent ellu on jäänud vaid üksikud kiratsevad taimed.
Mullateke on pikk ja vaevaline, eriti poolkoksimägedel. Natuke üle 2 cm paksust huumuskihti koos lehekõdukihiga leidub vaid 20-aastastes ja vanemates arukase kasvukohtades. Kõige paksem mullakiht (umbes 7 cm) asub aga hoopis 30-aastase istutatud sanglepa (Alnus glutinosa) kasvukohas.

Rohttaimed. Rohttaimi võib vaadelda kahes osas. Esiteks on päris suur maa-ala (0,21 km2) määratud kui „looduslik rohuala”. Teise rühma hõlmab taimestik, mis kasvab erisuguste puude-põõsaste kasvukohtade rohurindes. Välitööde käigus leiti 64 rohttaimeliiki. Seega on tegemist üsna liigivaese kasvualaga. Vaid punane aruhein (Festuca rubra) on inimese külvatud, ülejäänud on kas ise levinud või on inimene need tahtmatult siia toonud.
Kui kõrbetaolised nõlvad välja jätta, on kõige hõredam ja liigivaesem taimkate just „looduslikul rohualal”, kuhu paljud ümbruses kasvavad liigid pole ilmselt jõudnud veel levida. Peamiselt kasvavad siin pioneerliigid, mis esimestena hõivavad jäätmaid või on stressikindlad ja lepivad toitainevaese pinnasega. Seetõttu pole üllatav, et kõige sagedamad liigid poolkoksimägedes on raudrohi (Achillea millefolium), paiseleht (Tussilago farfara) ja harilik võilill (Taraxacum officinale); päris tavaline on ka ümaralehine uibuleht (Pyrola rotundifolia).
Mõistetavalt on mõnevõrra liigirikkamad arukase vanemad kasvukohad, ennekõike seal, kus puud pole istutatud, vaid ise kasvama hakanud. Enim liike leidub 20 aasta vanuse loodusliku arukase kasvukohas. Kuid ka siin katab alustaimestik vaid 10–50% puudealusest pinnast. Suurim alustaimestiku katvus (100%) on 30 aasta vanuses istutatud sanglepa kasvukohas, mis on seotud leppade võimega rikastada pinnast lämmastikuühenditega.

Seitse liiki käpalisi. 2004. ja 2006. aasta suvel tehtud välitööde käigus leiti Kohtla-Järve poolkoksimägedest seitse orhideeliiki: balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), vööthuul-sõrmkäpp (D. fuchsii), kahkjaspunane sõrmkäpp (D. incarnata), kuradi-sõrmkäpp (D. maculata), tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens), laialehine neiuvaip (E. helleborine) ja hall käpp (Orchis militaris). Orhideelised, eriti hall käpp, on seal väga levinud. Nende arvukust võib hinnata sadadele isenditele. Mõnevõrra sagedamini kasvab käpalisi muidugi vanemates puistutes või nende lähedal, kuid kindlat seaduspärasust ei saa esitada. Nii mõnigi taim kasvab edukalt kohtades, kuhu teised taimeliigid eriti ei kipu.
Kõiki mainitud käpalisi on Ida-Virumaalt varemgi leitud. Hall käpp, tumepunane neiuvaip, balti sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp ja vööthuul-sõrmkäpp on võrdlemisi tavalised rekultiveeritud karjäärialadel, aherainemägedel või tuhaplatoodel. Vahetult poolkoksimägedega külgnevates metsades aga näiteks halli käppa ei kasva.
Ammendava vastuseta jääb küsimus, miks käpalisi poolkoksimäel nii arvukalt leidub. Lihtsaima seletuse järgi on kõik leitud orhideed kaltsiumilembesed, ent poolkoksimäed ongi peaasjalikult suur hunnik kaltsiumiühendeid. Lisaks on „Kirde-Eesti keskahelik“ nii inimeste kui ka loomade jaoks piiratud ligipääsuga ala. Siin ei käi inimesed neid taimi noppimas ega metssead söömas. Ilmselt pole põhjused siiski nii lihtsad. Orhideede endi ökoloogia on keerukas ja paljude liikide käekäik sõltub orhideedega kaaslevate mikroorganismide eluolust. Seega ei ole sageli ainuotsustavad mitte käpalise enda jaoks tarvilikud keskkonnatingimused, vaid need, mis sobivad orhideedele hädavajalikele mikroorganismidele.

Mäeharjad kaovad, orhideed ei takista. Kohtla-Järvel asuvad poolkoksimäed on Kirde-Eesti jaoks sümboolse tähendusega maastikuobjektid. Paraku on need ka tohutud saasteallikad. Võib muidugi arutleda, kuivõrd on keskkonnaministeeriumi planeeritud tööde mahud mõistlikud ja miks käsitletakse Kirde-Eesti keskahelikku üksnes prügimäena. Ent siiski võib uskuda, et pärast poolkoksimäge sulgemistööde lõppu on Eesti elukeskkond taas puhtam ja ohutum.
Omalaadse katsealana on kõnealune piirkond teaduse jaoks väga põnev koht, kuid see huvi ei saa kaaluda üles paremat keskkonda. Ka sajad orhideetaimed ei takista tahet saada Ida-Virumaale puhtamat õhku ja vett, sest ükski leitud liik ei ole Eestis nii haruldane, et kavandatud töid seepärast ära jätta. Pealegi plaanitakse projekti käigus käpalised ümber istutada.

1. Pae, Taavi jt. 2005. Mis on Eesti kõrgeim tehismägi? – Eesti Loodus 56 (5): 18–20.
2. Printsmann, Anu jt. 2009. Põlevkivimaa kaevandusmaastiku pärandi kuvand, kaitse ja tulevik. – Mäenduse maine. Tallinn: 51–59.
3. OÜ Eesti keskkonnauuringute keskus 2007. Õhusaaste uuringud Ida-Virumaal, II etapp. http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=785402/Ida_viru_II_etapp.pdf
4. Eesti keskkonnauuringute keskus 2003. Poolkoksi keskkonnaohtlikkuse määramine. Aruanne. http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=850/Poolkoksi+keskkonnaohtlikkuse+m%E4%E4ramine.pdf
5. Schmidt, Mall 2006. Kohtla-Järve ümbruse tööstusmaastike käpalised. – XXIX Eesti loodusuurijate päev. Põlevkivimaa loodus. Tartu: 107–109.
6. Vaht, Riina et al. 2010. The assesment of vegetation performance on semi-coke hills of Kohtla-Järve oil-shale industry, Estonia. – Estonian Journal of Ecology 59 (1): 3–18.

Mait Sepp (1974) on loodusgeograaf, töötab Tartu ülikoolis.
Margus Pensa (1973) on bioloog, töötab Tallinna ülikoolis.
Aarne Luud (1969) on loodusgeograaf.
Riina Vaht (1980) on Tartu ülikooli geograafia osakonna doktorant.