Paat podistas Salinõmmest lõuna-kagu poole. Mööda libises üüratu pikk Saarnaki kivikadakane lääneserv, pakkudes tuttavaid, ent sellest hoolimata imetlusväärseid vaateid. Käänasime ümber laiu lõunatipu, mille kivist piiki tähistavad kaugele paistvad türnpuude kerakujulised võrad.
Keskpäev lähenes, Hanikatsi põhjaserv lähenes. Leebe mere taamal paistis kuulus salumets veel täiesti rohelisena. Päike valas kogu metsa – kaskede, pärnade ja tammede ladvad oma kirka säraga üle. Oli mullu kahekümnes mihklikuu päev, viimane ilus suvepäev.

Lähisvahemerelised laiumeeleolud. Sukeldusime nädalamoona raskuse all ägades salumetsa. Kitsuke rada vonkles künkast üles. Päikeselaigud värelesid rässaka metsa all, viipasid vastu mõistatuslikelt kivikangrutelt.
See pilt oli mulle varasematestki kordadest tuttav, ent nüüd silmitsesin ma Hanikatsit hoopis teise pilguga. Eelmisel aastal olin esimest korda näinud Aadria mere randu ning iseäranis Istria poolsaare sisemaal avastanud üllatusega, kui rabavalt sarnased võivad olla sealsed ning Läänemere saarte lubjakivialade maastikud. Tagasi kodumail, leidsin aga kahjutundega, et meile jagub siiski ainult näpuotsaga sääraseid kiviaedadega lambakadastikke, tammesalusid ning liigirikkaid lehtpõõsavõserikke.
Vast ühe ehedaima killu lõunaeuroopalikku loodust olen ma leidnud Ojamaalt, Visby põhjaservast Galgbergetilt – lehtvõpsikute, luuderohuvaibaga kaetud puude ning valevate lubjakaljukamakatega.

Aga imekombel leidub ka siinpool Läänemerd üks maalapp, kus sageli võid sootuks unustada, et viibid nii kaugel põhjas. Hanikatsi on kummaline erand. Sellel laiul on ülekaalus keskeuroopalik taimkate, mis sageli pakub väga lõunaeuroopalikke pilte. Nagu see rässakavõitu salumets. Või, jõudnud salumetsast lagedatele heinamaadele, need paekivised varemed, harjadel troonimas hõbedased koirohupõõsad. Koirohtu leidub Hanikatsil üldse väga ohtralt. Miskipärast kippuvat ta Hiiumaal harvaks jääma. Koirohuvaremed, lambavillakerad; kõik nii päikesekuldne ja lopsakasroheline, meri peagu koobaltsinine.
Pea laiali, vaimustunult ringi vahtides ei märganudki ma, kuidas jalad said Hanikatsi lammaste rammust üleni ligaseks. Oot-oot! Mida tegid lambad siinpool tara? Neile on ju eraldatud terve laiu lõuna- ja idapoolmik. Heinamaadele ja salumetsa ei tohiks neil asja olla. Eks see tara lekkis kuskilt.
Üldse tundus järsku, et asjad ei ole Hanikatsil mitte kõige paremini korraldatud. Sain samal õhtul teada, et peagu terve laid on kergekäeliselt müüdud suvalisele isikule, kellele Hanikatsi saatus eriliselt korda ei lähe. Heinategu takerdus tänavu veidralt septembri lõppu, mistõttu kõikjalt vaatasid vastu pruunid kokad (heinakuhjad kohalikus pruugis). Need sai tubli Rein kuu lõpuks siiski traktoripõkatsiga ära veetud. Vedas idaserva suurde kuhja, et talvel neile tuli otsa panna. Mis parata, heina peab küll maade korrashoiu huvides tegema, ent laiult minema vedu ei tasu end ära.
Veel üks kummastav asjaolu: Hanikatsi ööd sealses elumajas pole päris tavamõistusega seletatavad. Parem ma ei üritagi.

Hanikatsi on Eesti tammerikkamaid maakilde. Tol pärastlõunal ma aga kõike seda veel ei teadnud. Kraami majas sisse seadnud, suundusin esimesele avastusretkele. Jalamaid taipasin, kui vähe ma olin seni Hanikatsit tundnud. Nii näiteks polnud mul vähimatki aimu Põllumäe tammikust. Õigupoolest on neid seal suisa kaks: ülemine ja alumine. Ülemine tammikutukk on eriti ligitõmbav, tuletab iseäranis meelde lähisvahemerelisi metsi. Liigid on küll teised, ent äsja põhjamaiselt vaeselt lepa-kaseliselt Hiiumaalt saabununa sealne üldpilt lausa vapustas.
Põllumäe kõrgem osa kujutab endast kahe heinamaa vahelist kivilasudega seljandikku, kivide samblaste turjade vahel haljendas ohtralt õrna moega haisvaid kurerehasid, viimased õietäpid roosatamas. Valdavaks osutusid kadakad ja tammed, sekka ka vahtraid ning kontpuuvõsa. Kesk-Euroopa lubjaste mäenõlvade tammesegametsadele iseloomulik verev kontpuu jõuab Kagu-Hiiumaal oma loodusliku levila põhjapiirile, sestap lisas ta Põllumäel toredat lõunale omast vürtsi.
Tammikuvilusse kulgesid põllukiviaiad. Nõlvast alla minnes ilmus hulgana jalakaid, kes on Hanikatsil millegipärast haruldaseks jäänud; edasi tuli juba valdavalt pärna-salumets. Kuid mina olin eeskätt lummatud tammepuudest. Need vast ainult kuni kümme meetrit kõrged ülimalt rässakad sügavkorbalised krässid mõjusid otse muinasjutuliselt. Üks teistest tüsedam puu oli oma tüve alaosa pressinud üle roosa graniitkivilahmaka, kõrval punaviljaline viirpuu.
Sääraseid peatuma sundivaid looduspilte võis Hanikatsil leida kogu nädala vältel. Kas või Põllumäe alumises tammikus. See oli viljakam, sarapuine-angervaksaline ning sestap olid ka tammed sirgunud märksa võimsamateks, laiu uhkeimateks. Siin elas üks eriti eakas, tünja voltiskorbase tüvega tammeätt, pressides jonnakalt peale teda ahistavale kivirahnule. Kaljutamm!
Hanikatsi ongi vast eelkõige iidsete tammede saar. Kui Hiiumaal on mu lemmik Tärkma ülimasajas ohvritamm, siis Hanikatsile on seda tüüpi maalilisi tammi jagunud kamaluga. Ma käisin tol nädalal kõigi nende juures korduvalt, ent tundsin ikka imestust. Kuidas küll see maakild on nõnda arusaamatult rikas, samal ajal kui kõrval terve suur Hiiumaa ilmutab vaoshoitud, kasinat põhjamaist palet?
Hanikatsi vahest kõige suurejoonelisemad tammed jäävad elumaja juurde. Üks on maja kõrval roigasaia veeres, paeludes oma wiiraltliku siluetiga. Teine tüse ätt jääb lauda kõrvale. See on isepärane kaheharuline tünjas laiu põliselanik. Eriti hea vaade üldises vargses kinnikasvamises avaneb talle nõlva alt. Nii tüsedat masajat puud ei tohikski siin kandis kasvada! Pigem rändab mõte Aafrika ahvileivapuude peale. Paar eakat tammekrässi elab veel lauda juures, küünitades üle kadakavõsa ja tuletades jällegi meelde maastikke lõuna pool Alpe.
Õige küll, niisugused üksikute tammedega lambakadastikud valitsevad iseäranis Cresi saarel. Kuigi läinud kevadel seal käies ma nii toekaid tegelasi ei silmanudki. Plusspunkt Hanikatsile!
Enne kui kirjeldan Rootsimaa metsa, kus samuti leidub põlistammi, mainin ära ühe eriti omamoodi tamme, kes kasvab hoovis, värskelt taastatud paekivise paargu naabruses. Ta pole küll teab mis vana ega toekas, ent jätab juba kaugelt veidra mulje. Tamm näib imelikult lopsakas, lausa lõunamaine. Lähemalt vaadates selgus, et lehed oleks nagu sootuks teise tammeliigi omad: sellised mõne madala ümara hõlmaga. Väga ilus puu. Mõistagi korjasin ma sellelt iseäralikult tammevormilt hulga tõrusid kaasa, et need Hiiumaal mulda pista.
Küllap on seda tüüpi tammesid mujalgi Eestis üksjagu. Näiteks isend Kärdla rannas või paar vana puud Raplamaal Kehtna pargis, kus nad tavaliste hõredate tammede kõrval loovad väga lopsakaid varjulisi võrasid. Samas tundub, et isenditi on nende lehekuju äärmiselt muutlik. Pooleldi naljatades võiks küsida, kas Eestis hakkab kujunema oma tamme alamliik.

Rootsimaa muinasmets. Laiu lõunapoolmikul asub veel üks Hanikatsi tippude tippe – Rootsimaa mets. Ma teadsin laiu lõunaotsa viivat lambakadastiku rada, selleäärseid kaski ning kolme põlistamme (üks eriti vägev). Ühtlasi teadsin lõunaotsa kadastikku noorte pealetungivate tammedega, mis on hästi rõõmustav nähe: valguslembese tamme uuenemine siin areaali põhjapiiril on ju suhteliselt vaevaline. Nõnda võib loodetavasti ka aastasadade pärast rääkida Hanikatsist kui põliste tammede saarest.
Kuid Hanikatsi on ka suurte pärnade saar, millest mul polnud seni aimugi. Nüüd, hetke ajel, põikasin pärast lauta ühele kitsukesele paremale viivale lambarajale. See keerutas kadakate vahel, põrkus vastu kivirahne ning vana, valgust läbi paistva tüvega tamme, et siis tõusta paeklibusele seljandikule. Seal avanev rabas ja vaimustas oma ootamatusega.
Seljandikul kasvas ridamisi neli võimsat pärna ning üks uhke kolmejalase tüveläbimõõduga tamm. Eakaid, juba kuivama kippuvaid tammesid ning elujõulisi uhkeid pärnapuid leidus veel siin-seal ringlevatel seljandikukaartel.
Tekkelt kujutavad need vanu mere kuhjatud rannavalle, mille vahel paiknevad lagedamana püsinud niisked lohud. Pinnas pole kuigi viljakas, ometi on see paeklibune merekõntsamaa suutnud kasvatada Hanikatsi kõige suuremad pärnapuud. Kõndisin mööda siuglevaid seljandikke, nautisin ilusate põliste puude seltsi, ümber juba veidi kollendav noorem pärna-kasemets.
Tüsedatel tüvedel, maad mööda roomavatel juurtel, kadakaokstel ning rahnudel haljendas rohesametjas sammal, luues maalilise kontrasti varisenud kuldpruuni pärnalehevaibaga. Oli veidi unenäoline tunne. See oli muinasmets, Rootsimaa muinasmets. Hanikatsi pärnahiiud kippusid mu silmis ühtäkki varjutama isegi Saarnaki haruldaselt ilusat pärnasalu. Kuidas nad küll sedasi siin kasvama on jäänud? Võõrastavalt isemoodi ja uskumatu tundus see maastik.
Hiljem sain teada, et Tiit Leito oletuse järgi olevat need puud istutatud ammustel aegadel lammastele varjuandjaks. Küllap nõnda oligi. Aga kes oleks toona võinud kujutleda, millised toredused neist kord sirguvad! Nüüd justkui ei viibinukski karmil meretuultele avatud laiul, vaid kusagil viljakal sisemaal.
Seda järsem tundus üleminek nende suurte puude kaitsvast rüpest tuulisele läänerannale, Äkissäärele. Päike kadus ning korraga oli kõik nii sügisene. Meri rullis laineid karedale rannale, uhtus välja värske rohelise meriheina linte ning pruuni adru. Ühe hetkega olin tagasi keset põhjamaist loodust. Ometi tabas paremat otsiv silm sealtsamast rannakadastikust noori jõulisi tammesid ja pärnasid. Laialehine mets tungib peale ka Hanikatsi lõunaosas!
Süvenevates sügismeeleoludes tundus see rand siiski natuke liiga lage, hall ja kõledavõitu. Jalad kandsid iseenesest tagasi tuulevarju. Mööda kollendama löönud kaskedest, veel varjukate roheliste pärnavõrade alla. Seekord paelusid mind Hanikatsil jäägitult selle laiu metsad ja puud.

Idaserva liigirikkad lehtpõõsakadastikud. Mida päev edasi, seda enam veendusin, et niisugust teist maalappi pole kusagil mujal Eestis, rääkimata siis lõunapoolsetest Baltimaadest, kus meie lihtlabased kadastikud on suisa haruldus. Hanikatsi on Vahase tammedega pikitud kadastike ja Abruka salulehtmetsa koondportree, aga temas on veel midagi. Ta on pindalalt väike, kuid looduse mitmekesisuse poolest ülimalt suur.
Eelloetletu kõrval leidsin ma aina midagi lisaks. Näiteks laiu loodeotsas kasvas hästi kidur Sarve poolsaarelik klibukaasik, täis kunagiste tormide heidetud pehkinud kõntsavalle. Maas roomas kummaline pärnaliaanide rägastik, korraks kerkides, et mässida endasse kivirahnu, seejärel tagasi maadligi vajudes. Peenikesed kasevibalikud, klibu ja kollasekirjaline liaanjate pärnade sasipundar – sellist pilti annab mujalt otsida!
Samas algas kohe salumets. Selle teises, idapoolses küljes leidus paari meetri kõrgune varjuline kivine mäenõlv pärna-vahtra-tammepuistuga. Alusmetsas valitses magesõstar. See paik peitis endas nätsket loopsu ning tolle serval vist laiu ainsat maarjasõnajalgade kasvukohta. Metssead olid kogu puudealuse viimseni üles sonkinud, ainsa haljusena pidasid vapralt vastu sõnajalgade puhmikud kaunite kaarduvate lehelehtritega.
Täiesti isemoodi oli ka Hanikatsi läänetippu viiv jalgrada. See sukeldus kõrgete rohekates toonides kumavate kadakamüüride vahele, taamal paistmas tuulik. Sedalaadi roheluse vahele surutus seostus mõneti Alhambra pügatud jugapuualleedega.
Kuid sellega polnud Hanikatsi rikkused veel sugugi ammendunud. Alles kuuendal laiupäeval sattusin idaotsa, Allikasäärele. Siin tungisid lambakadastikus peale Hanikatsile ebatüüpilised männid. Neid peab hakkama harvendama! Muidu kaob tulevikus lambakadastik ja hävib ka see lehtpõõsa-sibljak. Sibljak’iks nimetatakse Balkanil heitlehiseid võserikke, vastandina igihaljastele makja’tele. Need on väga iseloomulikud näiteks Cresi saarele.
Nüüd leidsin Hanikatsil väliselt täiesti samalaadse maastikutüübi: liigirikas kuni nelja meetri kõrgune lehtpuutihnik, kadakatest läbi põimitud. Vaid tammed ja pihlad, siin-seal ka mänd ja saar ulatusid kõrgemale. Lausa uskumatu, kuivõrd ühte laadi pilte suudab loodus luua, hoolimata üüratust vahemaast, hoolimata teistsugusest kliimast. Muidugi on liigid Hanikatsi Allikasääre ja Püskuma otsa sibljakkides sootuks teised. Hõbedase lopsaka punase kadaka asemel on harilik kadakas, karvase tamme asemel harilik tamm, kalju-türnpuud asendab harilik türnpuu jne.
See lammastest pügatud niidulappidega võsamaastik näis lõputult suure aiana, mille kitsad rajad kandsid aina uute vaadete ning soppideni. Huvitav, kas mujal Lääne-Eestis on ülepea veel teist nii suurt ala, kus kadastik on pigem ülirikkalik lehtpõõsastik? Seal leidub kontpuid ja paakspuid, kuslapuid, magesõstraid ning kibuvitsu, õunapuid ja tammesid, ka viirpuid; peamiselt vohavad aga mustaviljalised rässakad türnpuud, üle kõige annavad tooni punaste viljade ning mihklikuu lõpul ka punetavate lehtedega lodjapuud. Olin valmis toona ja olen nõus praegugi kinnitama: seesugune lammaste hooldatud lodjapuu-türnpuukadastik on üks kauneimaid maastikke, mida üldse võib kujutleda. Paaril viimasel laiupäeval üritasin ma neisse sibljakkidesse sukelduda nii tihti kui vähegi võimalik. Öeldagu mis tahes, aga mõnikord ei saa ilu teps küllalt.
Muide, selle võõrapärase „sibljaki” asemel võiks välja mõelda mingi toreda eestikeelse termini. Seda laadi Hanikatsi lodjapuu-türnpuukadastik on eraldi maastikutüüp ja vääriks oma nimetust. „Võserik” või „rapik” jääb ebamääraseks, aga lihtsalt kadastik see ka ei ole. Kes lühikese kõlava nime välja mõtleb, andku mullegi teada!

Sügis jõudis ka Hanikatsile. Ärasõiduaeg lähenes vääramatult, suvest oli kiiresti saamas sügis. Tulles olid metsad veel rõõmsalt suvehaljad, nüüd lisandus iga päevaga aina enam küpset kollast. Kased lõkendasid, pärnad kirjasid end kuldlapiliseks. Ainult Põllumäe rässakas tammik püsis üsna muutumatuna, nagu oleksid need puud igihaljad. Ent ilmad näitasid oma ähvardavat palet nendegi varjus. Kiskus üha tuulisemaks, õhk kohises, iilid peksid maja plekk-katust ning rebisid vihaselt rohtu.
Koos lindude rände ajaga kippus vägisi hinge endast olenematu igatsus. Väliselt võib ju Hanikatsi olla väga lõunaeuroopalik, ent siin ei piisa paarikümnest verstast, et jõuda sootuks teise taimestikuvööndisse, igihaljastesse iilekstammemetsadesse, nagu see on võimalik Aadria mere ääres Istria poolsaare rannikul või Lõuna-Cresil. Hanikatsi on kild väga kaugele põhja sattunud lõunat, mis talvel raagub ja mattub paratamatult lumme, meri ta ümber vaikib, pugedes jääkaane alla peitu.
Kui erilaadsed võivad olla selle maalapikese aastaajad! Ma olen näinud maikuist Hanikatsit, mil puhkenud salatrohelisest salumetsa rõkkas laululindude koor kaugele merele. Olen näinud suvist heinateo-Hanikatsit. Ja nüüd olen näinud teda üleküpsevana, varasügises. Kuid jäävangistuses Hanikatsi jätan ma vahele. Las ta magab pealegi minust puutumatult, minust nägemata oma talveund. Pealegi hakkavad pikad pimedad õhtud ja ööd Hanikatsi elumajas liialt närvikavale. Kummaline vastuolu valitseb selle sõbraliku ilmega saarekese ning tema inimpärandiga maja vahel. Maja, kus öösiti pole asjad kunagi sellised, kui päevasel ajal selge mõistusega endale kinnitada üritad.
Tuul kogus jõudu, ent sellest hoolimata otsustasime tagasi Hiiu mandrile seilata, jäämata ootama veel hullemat. Hanikatsi ja Saarnaki varjus rullusime niisama, edelatuulele kätte jõudnult podistas paat hoogsalt vastu Väinamere laineid. Saime kiiresti läbimärjaks. Ometi oli kodu poole sõit ilus. Möödusime väga lähedalt Salinõmme lähikonna väikelaidudest, mille punakad graniitrahnused rannad, pihelgased kadastikud üksikute jalakatega ning tihe männisalu kujundasid minus arvamuse, et see on Eesti kõige kaunim saarestikusopp.
Aga ei olnud seal enam sellist lõunamaist lehtpõõsaste-puude rikkust nagu maha jäänud Hanikatsil. Tollel iseäralikul maalapil avastasin, et graafika on siiski üpris kiretu looming ja leidsin lõpuks ometi värvide meelelise maailma, mida lõuendile püüda. Ega asjata ole parimad maastikumaalijad ammust aega kiiganud lõunamaa ja selle valguse poole. Õnneks leidub lõunamaiseid meeleolupilte, ka lõunamaist tugevat valgust südasuviti siinsamaski, meie läänesaarestikus.
Paat prõntsus Salinõmme poole. Iga prõntsakaga paiskus üle paadi ja meie järjekordne soolane veepilv. Ja igal sel hetkel tekkis õhtupäikese paistel jupike värvilist vikerkaart, laskudes just täpselt meie paadi ahtrisse.

Tapio Vares (1976) töötab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid ja joonistab.