Eesti Looduse fotovõistlus
2010/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Seened EL 2010/10
Liibuva roostetoriku esmasleid Eestist

Tänavu septembris täiendasid riigimetsa majandamise keskuse metsakorraldajad Tartumaal Järvseljal oma teadmisi metsa vääriselupaikade kohta. Ürituse käigus tõi üks koolitajatest, kogenud metsakorraldaja Aivar Hallang, siinkirjutajale näha mõningaid puuseeni. Nende hulgas leidus nii tavalisi kui ka haruldasemaid, sealhulgas põlismetsade indikaatorliike. Üks vaadeldud seen oli suisa eriline, kelletaolist pole Eestist varem leitud: tegemist oli meil üliharuldase liibuva roostetoriku (Pycnoporellus alboluteus) esmasleiuga.

Niisiis, liibuva roostetoriku viljakeha leiti Eestis esimest korda 22. septembril 2010 Tartumaal Meeksi vallas Järvseljal naadi-salumetsas kuuse lamavalt tüvelt. Samal tüvel kasvas ka mitu põlismetsa indikaatorliiki, näiteks roosa pess (Fomitopsis rosea). Liibuv roostetorik eelistabki kasvada lamavatel tüvedel: väljaspool Eestit on teda leitud eelkõige kuuselt (Soomes korra ka hallilt lepalt, Põhja-Ameerikas ja Soomes haavalt). Liigi esmakirjeldus pärineb USA-st korginulult.
Liibuv roostetorik on väga haruldane ka Soomes, teada on vaid üksikleiud maa põhjaosast, eelkõige Lapimaalt Pisavaara looduskaitsealalt. Rohkem on seent leitud Białowieża looduskaitsealal Poolas ja Valgevenes, kus ta on võrdlemisi tavaline.

Nüüdseks on Eestis leitud kahte liiki roostetorikut. Peale eelmainitu kasvab meil ka harilik roostetorik (Pycnoporellus fulgens). Mõlemad on eredavärviliste viljakehadega seened. Kaaliumhüdroksiidi lahuse toimel muutub nende viljakehade oranž värvus pohlapunaseks. Roostetoriku liigid põhjustavad puidu pruunmädanikku. Sugulus teiste torikseentega tundub olevat veel selgusetu.
Kui harilik roostetorik moodustab üldjuhul kübaraid ning on harva „liibuva” viljakehaga, siis, nagu nimigi ütleb, liibuva roostetoriku viljakeha hoidub enamasti vastu lamavat tüve, üksnes harva leidub ebakübaraid (korrapäratu kujuga moodustisi, mille seeneliha ja torukeste kihid pole selgelt eristunud). Kirjanduse andmeil võib seene liibuv viljakeha kasvada puutüve alaküljel isegi kuni mitme meetri ulatuses. Parim eristustunnus on aga pooride suurus: hariliku roostetoriku viljakeha alapinnal on poore ühel millimeetril paar-kolm, liibuva roostetoriku poorid on aga väga suured – isegi millimeetrist suuremad, ühel sentimeetril võib neid olla kolm kuni seitse.

Eestist varem korduvalt leitud harilik roostetorik on meil võrdlemisi sage liik, kelle värskeid oranžika värvusega kübarjaid või poolliibuvaid viljakehi võib leida juulist oktoobrini, peamiselt vanadest metsadest. Substraadina eelistab harilik roostetorik eelkõige kuuse, harvem männi, haava ja lehise lamavaid tüvesid, mõnikord ka tüükaid või kände. Harilikku roostetorikut peetakse samuti põlismetsade ja vääriselupaikade indikaatorliigiks.

Indrek Sell (1983) on mükoloog ja loodusfotograaf, looduskaitsealuste seeneliikide seire koordinaator Eestis. Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi spetsialist.



Indrek Sell
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet