On vale arvata, et kriisi ajal loevad naabrid ainult santiime. Kui see nõnda oleks, püsiksid taimeraamatud Lätis palju kauem müügil.

Liigirikas denrofloora. Suur osa Lätist, eriti mereäärne Kuramaa, on mahedama kliimaga kui meie rannaääred. Kurzemes kasvab hulk puu- ja põõsaliike, mis meil talvele vastu ei pea. Läti puittaimerikkusest annab ülevaatliku pildi Arturs Mauriòði ja Andris Zvirgzdsi dendroloogiaraamat [4].
See on kokkuvõte kahe teadlase üle 40 aasta pikkusest tööst. Raamatust leiame üle tuhande liigi ja 950 kultivari kirjeldused. Need on kompaktsed, ära on toodud olulisim. Muid detaile teab asjatundja nagunii ja võhikule ei ütle need suurt midagi. Samas aitavad suuremates rühmades, mõne liigi pihul isegi sortides, orienteeruda ülevaatlikud tabelid ning raamatu lõppu lisatud taimeosade joonised. Loomulikult ei puudu ka ülevaade puittaimede ehitusest ja eluvormidest, ökoloogiast, fenoloogiast jms.
Pikem peatükk on pühendatud puittaimede introduktsioonile Lätti. Seda lugedes tuleb muidugi meeles pidada, et võõrnimed kirjutatakse läti keeles häälduspäraselt: muidu ei oskaks keegi neid ju õigesti käänata. Nõnda saab Georg Kuphaldtist läti keeles Georgs Kûfalts ja Ernst Johan Glücki tammed on Glika ozoli. Anne Kaaveri raamat Kuphaldtist ilmus lätikeelsena ja ilusate fotodega täiendatult paar aastat tagasi [3]. Kaaveri raamatu on läti keelde tõlkinud Marika Muzikante.

Puude tutvustamist jätkab aiandusele pühendunud neurokirurgi Âris Audersi aiaraamat [1]. See tagasihoidlikult käsiraamatuks nimetatud teos paistab silma eelkõige imepäraste taimefotodega. Enamik pilte on tehtud autori oma aias Kuramaa idarannikul Plieòciemsis.
Ârise vaieldamatud lemmikud on kukerpuud ja okaspuud, eriti (mägi)männid. Aias leidub rohkelt ka tamme liike ja sorte. Praegu kasvab Audersite aias umbes 1400 okaspuu- ja 1080 lehtpuutaksonit, peale selle veel mõnisada püsikut. Raamatule lisavad võlu abikaasa Agija Audere akrüültehnikas maalide reprod.

Läti kõige väiksem põlispuu on ainult 4,7 m kõrge. See on 200-aastane Üksik mänd päris meie piiri ääres Apes Pargi tänava veeres. Kolmkümend aastat tagasi oli selle tiheda, tuuleluuda meenutava võraga puu kõrgus ainult 3,8 meetrit. Järgmise 20 aastaga kasvas mänd vaid 30 cm kõrgemaks, viimase kümnega sirgus veel 60 cm võrra. Tüve ümbermõõt on 1,2 meetrit.
Läti suurimal, Usma valla Allu männil on tüve läbimõõt aga ligi 4,5 meetrit. Guntis Eniòð [2] tutvustab meile Läti sadat suurimat ja pühimat puud. Sealt leiame ka Glücki tammed Alûksnes, istutatud 1685. ja 1689. aastal, tähistamaks vana ja uue testamendi lätikeelse tõlke valmimist.
Kes nii kaugele ei viitsi sõita, näeb Valgast Riiga sõites natuke enne Mellupe silda Baltimaade suurimat kadakat, tuntud Läti ärkamisaja luuletaja Jûlijs Eduards Balodise kirjanikunime järgi kui Rieteklise kadakas. Põlispuudest huvitatul oleks mõistlik Eniòði raamat Lätis hulkudes käepärast hoida.

Üks läti Aednike hulgast. Iga tõsine sibullilledehuviline peaks vähemalt sirvima Jânis Rukðânsi raamatut „Buried Treasures” [8], mis on küll ilmunud USAs, kuid räägib Lätiga seotud asjadest. Jânis on praegu üks tuntumaid sibullillede aretajaid maailmas. Raamatust leiame ka sibullillede kasvatus- ja aretusjuhiseid. Mis peamine – meiega enam-vähem sarnastes kliimaoludes.
Suur osa raamatust on pühendatud kogumisretkede kirjeldustele. Palju on haruldaste sibullillede fotosid ja matkapilte. Loomulikult on raamatus tähtsa koha leidnud ka autori lemmikud lõokannused. Raamat on kirjutatud n.-ö. läti inglise keeles ja seetõttu üsna kergesti jälgitav.
Jânise kujunemisest teadlase ja inimesena annab ilusa pildi Guna Rukðâne „Aednik ja revolutsionäär” [9]. Teksti on pikitud Jânise mälestuskilde, alates taimehuvi tekkimisest poisipõlves ja lõpetades tema tegevusega Läti taasiseseisvumise ajal. Raamatust leiame tüki veel äratuntavat minevikku, loeme ka teistest läti loodusuurijatest ning aednikest. Kõen all on ka mitme rahvusvaheliselt tunnustatud sordi saamislugu.
Aga Jânis on vaid üks nendest ligi 1300 aednikust, kes viimase 350 aasta jooksul on nii või teisiti mõjutanud Läti aiandust. Nende hulgas ka eestlane J. Suits(s), kes kuni 1932. aastani juhatas Salaspilsis C. W. Schoch’i aiandit, millest kujunes praegune rahvuslik botaanikaaed. Aednike vähesuse üle naabrid kurta ei saa, seda kinnitab kolme meie hulgast juba lahkunud teadlase ülevaatlik raamat [6].
Aeda sobivaid okaspuuliike ja -sorte tutvustab 64 leheküljel rahvusliku botaanikaaia direktor Andrejs Svilâns [10]. Seesuguseid õhukesi pehmekaanelisi raamatuid on Läti maalehe lisadena ilmunud varemgi, näiteks kevadlillede, nartsisside, tulpide, liiliate, sirelite, maitsetaimede jm. kohta, need on ülevaatlikud ja inforikkad.

Poolteist aastakümmet valminud teos. Möödunud aasta lõpp tõi Riia raamatukauplustesse Normunds Priedîtise teose taimegeograafiast ja taimede mitmekesisusest [5]. See on laiale lugejaskonnale mõeldud entsüklopeedialaadne töö, kus antakse ülevaade kogu maailma taimeriigi rikkusest.
Autor kinnitab, et välja ei ole jäetud ühtegi sugukonda: nii nagu maailmas ei ole vähetähtsaid rahvaid ega keeli, nõnda ei ole ka ühtegi vähetähtsat taimerühma. Kokku on põgusalt tutvustatud 446 sugukonna perekondi ja liike, nende levikut ja omadusi.
Lätis ei ole varem midagi seesugust ilmunud, juba ajaloolistel põhjustel on uurijate huvi piirdunud kohalike ja lähinaabruses levinud taimedega. Raamatu valmimisele on kaasa aidanud üle 60 kolleegi-taimeteadlase, kellega koos ja tänu kellele on 15 aastaga käidud läbi kõik mandrid, hulk rahvusparke ja kaitsealasid.
Teoses on 130 levikukaarti sugukondade ja seltside tasandil ning üle 540 foto, kõik autori enda pildistatud. Tulemus on nauditav. Kui sellele raamatule üldse saab midagi ette heita, siis on see liiga väike trükikiri, mis kohati on paigutatud värvilisele taustale.

Kuidas neid lugeda? Mitu ilusat taimeraamatut on surutisest hoolimata läbi müüdud. Olgu möödaminnes mainitud Aivars Irbe elulõngaraamatut ja Richars Kondratovici rododendronite käsitlust. Veel võib mõnest poest leida Helçna Rubine ja Vija Eniòa trükist ravimtaimede kohta [7]; kui keegi Lätis teab peaaegu kõike ravimtaimedest, siis on need selle raamatu autorid.
Aga ärgem vaadakem ainult pilte. Kui valdame küllaldaselt eesti, (alam)saksa/rootsi ja vene keelt, siis on meie käsutuses vähemalt pool tuhat läti sõnatüve. Jääb üle endale veel selgeks teha mõned eesliited, käände- ja pöördelõpud. Kuid botaanilise ja aiandusliku teksti mõistmiseks pole neid kõiki sugugi vaja, piisab, kui ära õppida mõnikümmend korduma hakkavat terminit. Nii lihtne see ongi!

1. Auders Âris. 2006. Dârzs. Ilustrçta rokasgrâmata.
2. Eniòð, Guntis 2008. 100 diþâkie un svetâkie. Rîga, Lauku Avîze.
3. Kâvere, Anne 2007. Rîgas dârzu arhitekts Georgs Kûfalts. Rîga, Jumava.
4. Mauriòð, Arturs; Zvirgzds, Andris 2006. Dendroloìija. Riga, LU Akademiskais apgads.
5. Priedîtis, Normunds 2009. Augu ìeogrâfija un daudzveidîba. Rîga, Zvaigzne ABC.
6. Pûka, Tarass; Zunde, Ruta; Zunde, Ilmârs 2010. Latvijas dârznieki no sendienâm lîdz 20. gadsimta nogalei. Rîga, LU Akadçmiskais apgâds.
7. Rubine, Helçna; Eniòa, Vija 2004. Ârstniecîbas augi. Rîga, Zvaigzne ABC.
8. Rukðâns, Jânis 2007. Buried Treasures. Portland (Oregon), Timber Press.
9. Rukðâne, Guna 2006. Dârznieks un revolucionârs. Rîga, Atçna.
10. Svilâns, Andrejs 2009. Skujkoki dârzâ. – Lauku Avîzes Tematiskâ Avîze 9 (169).

Rein Sander (1945) on botaanik ja luuletaja.