Eesti Looduse fotov�istlus
2010/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti looduskaitse 100 EL 2010/11
Linnumunad ja Eesti looduskaitse

Kuidas on need omavahel seotud? Vga otseselt. Eesti looduskaitse snnipevaks peetakse 14. augustit 1910, mil Riia looduseuurijate selts rentis kuueks aastaks Vaika saared, muu hulgas selleks, et kaitsta neid linnumunade korjajate eest. Selgub, et thtpeva viks vabalt nihutada mned aastad varasemaks: samuti linnumunade kaitse tttu sealsamas Saaremaal.

Looduskaitse aastapevaknedes on kombeks mainida 1906. aastal ametisse asunud Vilsandi majakavahti Artur Toomi (18841942), kelle tegevus mngis Vaikade linnukaitseala tekkes thtsat rolli. Toom nimelt rentis Vaika saared 1909. aastal ning asus videtavalt esimesena takistama toona rannarahva seas tavaigusel phinevat kommet korjata linnumune.
Katseid rstamist ohjeldada oli Toom teinud juba varem, leides toetust seniselt Vaigaste rentnikult Jaen Terilt (18541925) ning hiljem ka Riia looduseuurijate seltsi konservaatorilt Ferdinand Stollilt (18741966), kes tegi Saaremaal ornitoloogilisi uurimistid ning saavutas Toomiga vga hea isikliku kontakti [10, 14].

Vene igusaktid oli linnumunade korjamise igupoolest keelanud juba varem, vhemalt aastal 1892 [29]. Ometi ei saa kaugeltki elda, et Toom oleks sisse murdnud lahtisest uksest: elati ju ajal, mil tavaigus oli lihtrahva jaoks sageli olulisem kui seadused.
Vilsandi ja Vaikade sndmusi on ilmselt kige phjalikumalt valgustanud Linda Kongo ja Bruno Pao koos autorite kollektiiviga [10, 14]. Samas on alati vimalik senisele teabele uut lisada. Et 100. aastapev ei lheks Eesti looduskaitse ajaloo uurimise jaoks pris luhta, astub siinne artikkel krvale seni teada oleva kordamise teelt ning nitab, et korraldatud linnukaitse algas Saaremaal juba mned aastad enne Toomi palju ramrgitud samme.
Vihje seda oletada andis kunagise Tartu likooli loodushuvilise rektori ning Eesti Vabariigi looduskaitse he rajaja Henrik Koppeli (18631944) kiri 1937. aastast Gustav Vilbastele (18851967). Nimelt mrgib rektor selles, et kuulis juba 1903. vi 1904. aastal Kuressaares suvitades, et kohalik linnavalitsus olevat mne aasta eest vtnud kaitse alla linnale kuuluva nn. Linnulahe (Vikelahe) [7].
Koppeli seisukohavtus aimub kriitiline suhtumine Artur Toomisse selle tagamaadest edaspidi , kuid arhiivimaterjalid annavad professori snadele kinnitust ka faktide vallast. Enne tikade juurde minekut aga mne snaga linnumunade korjamise kombest, millel nikse olevat Eesti looduskaitse ajaloos thtis roll.

Metslinnumunad vanarahva toidulaual. 1934. aastal avaldas Ferdinand Linnus (18951942, kuni 1935. aastani Leinbock) eesti rahva muuseumi (ERM) aastaraamatus kirjutise (mets)linnumunade korjamisest [13]. Uurimus phines ERM-i 1931. aastal tehtud ksitlusel, millest selgus, et nii mneski Eesti piirkonnas oli komme veel elus, paljudes paikades seda mletati.
Ettearvatavalt oli tava mune korjata tugevam rannikul, mnevrra llatuslikult aga ka Setumaal (nii setude kui ka venelaste seas). Setumaad muust Eestist eraldaval Vrumaal oli knesolev komme aga kige vhem tuntud.
Kuigi tuleb oletada munadega soetud rgseid tavasid (millest hiljem on kujunenud munadephad), selgub ksitlusest, et toona korjati mune peamiselt ikkagi inimestele sgiks. ldiselt arvati, et sdavad on need munad, mille muneja on samuti sdav. Erandiks oli (hall)vares, keda ei sdud, kuid kelle pesi rstati , nii lihavttephade aegseid munamnge silmas pidades vi lihtsalt hvitamiseks.
Mnel pool oldi veendumusel, et sa vib vaid nende lindude mune, kes pesitsevad maas ehk kivil. Eelistatud nisid olevat hevrvilised (valged) munad. Linnuliike, kelle mune teati korjatavat, on loetletud terve hulk: 30 perekonnast 5060 liiki (tpset arvu pole rahvakeelsete nimetuste jrgi vimalik mrata). Vee- ja rannikulindude (hanelised, kajakad-tiirud ja kahlajad) krval on mainitud kanalisi, tuvisid, aga ka rvlinde ja vrvulisi (mustrstas?).
Ksimustikule vastanute teada korjasid loodusest mune ennekike poisikesed (aga ka raugad) ning isikud, kellel oli vimalus sattuda vikesaartele, seega kalurid. Ksitluse ajal oli juba mrgata, et kooli jms. mjul hbeneti vi salati munade korjamist.

Eelnev ei ki kosklate ega ristpartide munade kohta, keda rannarahvas pdis kodustada, seades neile pesakaste. Ksitluse ajal olid srased pesakastid levinud eesktt Hiiumaal, Vormsil ja Ruhnus, s.o. valdavalt rootsi kultuuri mjualadel, ning Kihnus. Vib oletada, et pesakastid kujunesid aegamda vlja looduslike pesansuste kohandamisest inimesele ligipsetavaks. Ferdinand Linnus tegi pesakastide paneku kombest jrelduse, et kunagi pidi munade korjamisel olema tsisem majanduslik vi kultuuriline thendus. Oletust nis kinnitavat levaade naaber- ja sugulasrahvaste munahuvist.
Et munasaaki peeti thtsaks, nitab see, et 80 aasta eest mletati veel maagilisi toiminguid, mis pidanuksid tagama kevadise munanne. Niteks Kuusalu rahva arvates tuli selleks suure reede hommikul (ka paastumaarjapeva hommikul) laudas pulli mune muljuda (sellekohane loits jgu siinkohal ruumi kokkuhoiu, aga ka peenetundeliste lugejate meelerahu nimel ra toomata).
Munadega olid seotud ka mned rahvalikud ravivtted: tedremunadega (neid ses vi katsudes) vis tedrethne nii saada kui ka neist vabaneda. Nn. lihavttemunadena kasutati eri linnuliikide mune, metsalindude thtsus oli arvatavasti suurem varasematel aegadel, kui kodulinde peeti vhem. Eesti laiuskraadil jvad munadephad siiski paljude lindude pesitsemise eelsesse aega.

Ferdinand Linnus on kirjeldanud ka roogasid, mida munadest valmistati. Karjalapsed jid (lakkusid, nagu Hiiumaal eldi) mune toorelt, valdavalt neid aga keedeti. Praemuna smine oli uuem lbu, pann tuli talupojakki 19. sajandi teisel poolel. Metslinnumune peeti maitselt vngeks ning kuivrd igamehe sda neid paljalt ei vta, kasutati mune eri roogades. ERM kirjavastajad on niisiis kirjeldanud hrjasilma, omletti, munaputru, munavid, munade kasutust kpsetistes jm.
Teada oli juhtumeid, kus mune oli ptud ma (200 hanemuna Haapsalus konfiskeeritud) [24]. Munade stmist loomadele (sigadele) ei ole ERM ksimustikule vastajad maininud, kll oli sellest Saaremaal kuulnud sjaeelse Eesti juhtornitoloog Mihkel Hrms (18741941). Inimtoidu puhul oli thtis munade vrskus. Selle mramise kunst oli vanarahvale selge. Ksimustikule vastajad on seejuures rhutanud, et juba hautud munad pandi pessa tagasi.
Talupoeglikule omakasuhuvile hakkas 19. sajandi Euroopas looduskaitse vallas vastanduma eliidi (linnakultuuri) mttemaailm, mis esteetilistel, moraalsetel ja teaduslikel, kuid paraku samuti puhtpraktilistel (jahindus!) kaalutlustel asus loodust kaitsma. Ferdinand Linnus on maininud, et niteks ktiseltsid pdsid munadekorjamise tava murda, muu hulgas levitatud Hiiumaal 1925. aastal Haapsalu jahimeeste leskutset loobuda linnupesi lhkumast ja pakuti vaevatasu neile, kes annavad teada keelust leastujatest. Teatajaid vist siiski polnud, omakandirahvast les ei antud ja ktiseltsidesse ei suhtutud hsti.

Tuleme tagasi linnukaitse juurde Saaremaal. Kuressaare linnavalitsuse paberite hulgas on toimik jahinduse kohta, alustatud 1893. aastal. Selle oli ajendanud ringkiri Liivimaa kubernerilt, kes andis teada, et aasta varem vastu vetud jahieeskirjade titmist on seatud jlgima ametimehed. Paraku ei laienenud nende ametnike vim linnadele, kus kubernerile teadaolevalt samuti (mitte vhe) jahieeskirju rikuti, eriti mis puudutab linnujahti. Niisiis paluti ka Kuressaarel mrata isik(ud), kes jlgiksid eeskirjade titmist [1].
Linn leidiski ametimehe, kuid see loobus tst paari aasta prast, kahetsedes, et polnud pingutustest hoolimata kedagi ktte ei saanud (vist olid sdi haiged jalad). Jrgmistel oli ilmselt aga juba nne: 1899. aasta mrtsis teatati kohalikule politseilemale kolmest keelatud ajal jahti pidanust, kellele nuti karistust [2].

Uus kvaliteet linnukaitses tekib 1900. aasta esimestel pevadel. Siis prdusid linnavalitsuse poole Kuressaare jahimehed-asjaarmastajad, mrkides, et kehtiva pllumajandusseaduse jrgi sellesama, mida on mainitud artikli alguses on keelatud igasugune linnupesade rstamine ja poegade pdmine (v.a. nn. rvlinnud). Samas on kirjeldatud olukorda kevaditi linna maadel: poisikesed ja tismehed koguvad hulgakaupa lindude mune, hiljem aga pavad vrkudega lennuvimetuid poegi.
Et probleemi saaks lahendada kaitse-eeskirjade abil, nitavat see, et linna lahe (ilmselt Linnulahe) rentnik, keegi Weissberg (vib-olla 1918. aastal Kuressaares surnud Karl Weissberg) kehtestas enda renditud maadel range jrelevalve, saavutas nnda eri liiki partide nnestunud pesitsuse ning jrelkasvu oli ka mitmel hanepaaril. Kirja kirjutamise ajaks oli ilmselt Linnulahele tekkinud uus rentnik, sest jahimehed mrkisid jlle noorlindude vhesust ning avaldasid kartust, et jahilinnud linna piirest ldse kaovad.
Sestap andsid jahimehed linnavalitsusele nu kehtestada linnukaitse mrused, htlasi lubasid ise asuda nende titmist vabatahtlikult kontrollima ja rikkujaid seaduse ette tooma. ksiti sooviti kaitset jnestele ning seda, et jahihooaja algus Linnulahel nihutataks 1. augustile (seadus lubas jahti alustada 29. juunil) [3]. Prdumise snum, koos linnavalitsuse lubadusega hakata tstatatud ksimustega tegelema (sealhulgas munakorjajaid karistama), ilmus ka kohalikus ajalehes [23].
Linnavalitsus andis prdumisele allakirjutanutest esimesele, Pjotr Koevnikovile, 1900. aasta aprillis tendi, et too tohib linna piires jahiseaduse titmist kontrollida, teatades htlasi, et jahipidamise korraldus kuulub rangelt linnavalitsuse pdevusse.
Juba 1901. aasta jaanuaris on jahimehed oma jrjekordses prdumises kirjutanud, et astutud sammud (jahihooaja alguse nihutamine 1. augustile) on suurendanud linnurikkust Linnulahel. Nd soovitakse, et samamoodi toimitaks ka linna muudel jahimaadel. Kiri lpeb soovitusega lpetada kevadine munakorjamine, avaldades ajalehes vastav teadaanne [4]. (Seda pole allakirjutanu siiski toonasest ajakirjandusest leidnud.)

Linnulahe kaitse svenes 1906. aastal, mil kohalik jahiselts rentis jahiiguse Kuressaare linna jahimaadel 12 aastaks. Linnulahel renditi seejuures ka heinamaa ja kalapgiigus. Selts kohustus kigi vahenditega pdlema (jahi)lindude arvukuse kasvu suunas. Jahimeestele anti igus jlgida jahieeskirjade ja seaduste titmist [5]. Seltsil oli igus kalapgi- ja niitmisigust Linnulahel edasi rentida. Rendiks saadud summadest suure osa (50100 rubla aastas) kulutas selts, et maksta preemiaid salakttide, pesarstajate ja hulkuvate koerte pdjatele. Uhkusega teatati 1913. aastal, et on suudetud teha lpp luikede kttimisele Linnulahel [6]. Juuli teisel poolel, olenevalt lindude pesitsemise edukusest, algas Linnulahel linna loal igal aastal siiski jaht.

Iseseisvas Eestis Linnulahe kaitsmise traditsioon jtkus. 1937. aastal prdus looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste Kuressaare linnavalitsuse poole palvega tpsustada linnukaitse ajalugu Linnulahel. Henrik Koppeli informatsioonile tuginenud Vilbastet, huvitas, kas Vilsandi kaitseala saab pidada Eestis esimeseks, vi tuleb selleks pidada hoopis Kuressaare Linnulahte.
Kuressaare linnaisade vastusest selgub, et neil pole dokumente iseseisvuse-eelsete aastate kohta, kll edastati vljavtteid linnavolikogu 1920. aasta otsustest, kust nhtus, et juba toona oli Linnulahel jahipidamine lindude hoidmise mttes keelatud. Knesoleva aasta aprillikuus andis linna volikogu nimelt kohaliku kaitseliidu jahisalgale jahiiguse linna piires, erandiks oli aga Linnulaht. Sama aasta oktoobris, kui jahimehed palusid igust kttida ka Linnulahel, volikogu seda ei lubanud, phjendades: Linnavalitsus paneb ette, lindude hoidmise mttes jahipidamist Vikeses lahes mitte lubada ja edaspidi ka kalapk ja lotjade pidamine seal ra keelata, sest et kalapgi katte all linnu munad ra korjatakse ja pesad ra hvitatakse [20].
Linnulahe eriline koht Kuressaare otsustajate mtetes saab kinnitust 1924. aasta 3. septembril. Siis li linnavolikogu oma sundmrusega Linnulahel pesitsevatele lindudele kaitsereiimi, nn. lindude kodu [17]. Otsus esitati ka riigikogule, et see seadusena vlja kuulutada. Niiviisi ennetati ohtu, et tulevikus vivad volikogus lekaalu saada jahimehed, kes Linnulahe jlle jahipidamiseks avavad [15].
Riigikogu kinnitaski1927. aasta maikuus asjaomase seaduse. Selle jrgi oli keelatud pidada jahti, korjata linnumune, hvitada linnupesi ja hirmutada linde. Erandeid vis teha Kuressaare linnavalitsus teaduslikuks otstarbeks. Linnavalitsus vis lubada teatud aastaaegadel ka kala pda ja roogu ning heina niita, samuti vhendada rvlinde ja musti vesikanasid (laukusid) [12]. (Veel 1937. aastal lubas linn hvitada kaitsealal kullide ja vareste pesi [21].)

Lindude kodu suurendas lindude arvukust. Vhemalt on nii vitnud Kuressaare linnaisad Eesti looduseuurijate seltsi looduskaitseosakonnale 1930. aastal, lisades, et linnud on muutunud palju julgemaks [18].
Kaitset korraldati aktiivselt. 1925. aasta aprillis pdis Loode metsavaht kinni kaks kodanikku, kes korjasid linnumune ja andis nad le politseile [17]. Kui levisid kuuldused, et linnas on ebaseaduslikke anemunasid mdud, pani linnavalitsus metsavahile sdamele, et see jlgiks Linnulahel toimuvat. Tartu likooli ornitoloogid teadsid Kuressaare seadusi ning palusid luba rngastada jrvel linde.

1934. aasta aprillis tstatasid jahimehed Linnulahe veetaseme reguleerimise ksimuse, eesktt linnukaitsest ajendatuna. Enne Esimest maailmasda olnud jrvest vlja viival Kalaka (Kallaku) jel tamm, millega sai reguleerida jrve veetaset, pidades silmas lindude pesitsusvajadusi. 1930. aastal jge svendades tamm lhuti, veetase jrves alanes ning mis eriti halb veereiim muutus reguleerimatuks. Tekkis olukord, kus niteks madalvee ajal hukkus hulganisti linnupoegi, jdes kinni pdelasse mutta. (Endistviisi olevat madalveega linnumune ohustanud ka ulakad poisikesed.) Linn vttis jahimeeste muret tsiselt ja lubas lhemail pevil jele tammi ehitada [19].

Prast looduskaitseseaduse vastuvtmist 1935. aastal prdus Gustav Vilbaste Kuressaare linna poole palvega kanda Linnulahe kaitseala looduskaitseregistrisse. Nusolek anti ning 1937. aasta detsembris veti Linnulaht valitsuse otsusega riikliku looduskaitse alla [28].
Sjaeelses Eestis peeti Linnulahte oluliseks linnualaks [9]. Nukogude Eestis sai Linnulahest 1957. aastal ornitoloogiline kaitseala. Kaitsealaga on tegemist praegugi.

Kokku vttes: Eesti looduskaitse snniaastat pole ilmselt siiski vaja muuta. Eelkirjeldatu kahvatub Riia looduseuurijate seltsi sammu ees luua 1910. aastal Kihelkonda uurimisjaam, kus oleksid ette nhtud psittajad keda peeti vajalikuks muuhulgas ka pesade kaitsmiseks seal rngastati linde jne. Oluline on ka see, et riialaste tegevuse eesmrk ei olnud luua paremaid jahivimalusi, vaid teadus.
Kuressaare jahimeeste tegevus seab siiski kahtluse alla Artur Toomi ainulaadsuse kodumaise linnukaitse korraldajana. Ilmselt oli Toom loodushoidliku mtteviisiga tuttav juba Vilsandile majakavahiks tulles, oli ta ju ppinud Kuressaares ning Bruno Pao andmetel osalenud niteks koolipilaste loodusretkedel linnalhedasse Loode metsa, kust Linnulaht ei j kaugele. Seega ta pigem jtkas Saaremaal tegelikult juba levima hakanud ja ajalehtedeski thelepanu leidnud mtet kaitsta linnupesi.
Pealegi oli ka Artur Toom oma ajastu laps ning puhtpraktiline vaatenurk linnuriigile polnud tallegi vras samamoodi nagu Kuressaare jahimeestele. Kuno Thomasson (19232007) on meenutanud: Ei unusta ma ka maitsvat lunat, mida ta [Toom] meile pakkus prast pikesepaistelist peva Vaigastel soolakala kartulitega ja kosklamunadest kastmega [26].
Tuleb tdeda, et kuigi esialgu sentimentaalne Artur Toom on kirjeldanud, kuidas teda oli vapustanud he poisikese julmus ja hoolimatus munade korjamisel [27] , oli lindude kuninga hilisem suhtumine oma linnuriigisse juba kllaltki utilitaristlik. Kriitikat Toomi pihta ning vihjeid omakasu tagaajamisele leiab arhiividest siit ja sealt. Huvitav mrkus prineb 1937. aastast, mil Riigiparkide Valitsuse direktor koos ametnikega tutvus Artur Toomi juuresolekul Vaika saartega. Leiti, et saared vriksid rahvamajanduslikult suuremat thelepanu: Nii saaks meie rannarahvas, harjutades neid merilinde oma rannikule asuma ja pesitsema, kalapgi krval vga palju vrtuslikke mune [22].
Tulgem tagasi ka eelmainitud Henrik Koppeli kriitika juurde Toomi pihta. Koppel kaebas oma kirjavahetuses toonaste riigitegelastega Toomi majandushuvide le, kartes, et Toom sillutab Saksa kapitalile teed Lne-Saaremaale, mida peeti strateegiliselt tundlikuks piirkonnaks (jutt kis mudaravilast saksa sjainvaliididele).
Henrik Koppel kirjutas, et looduskaitse saavat Toomi tegevusest pigem kahju,sest nndanimetatud linnukaitsest teab tema ige vhe, ja et likoolil teda sinna tarvis ei ole. Ka olevat likooli zooloogid talle korduvalt mrkusi teinud, sest ta andnud lindude munade rakorjamisega teistele Wilsandlastele halva eeskuju [16].

Samas tuleb tunnistada toonast teiselaadset hkkonda loodushoius ja -teaduses. Pss oli siis ornitoloogil oluline tvahend, eksponaatide kogumine lindude seast soositud. Sellega oli alustanud oma karjri Mihkel Hrms ning igupoolest ngi Tartu likoolgi kes riialaste tjrje Lne-Saaremaal le vttis , olulise phjusena, miks ldse hakata 1920. aastate alul looma Kuusnmme bioloogijaama, vimalust koguda mune, kaavikuid jms., nii vahetusfondiks kui ka teadustks [8]. Siingi valitses mtteviis, mille on vtnud kokku professor Eerik Kumari (19121984): On tsiselt kahju, et Kuusnmme ja Vilsandi periood Tartu likooli ornitoloogide elus jttis nii vikese teadusprandi [11].

14. august, Vaikade rentimise kuupev, on Eesti looduskaitse algusaja kokkuleppeline this. Seda kuupeva on ilmselt aidanud esile tsta ka Artur Toom, kes sdadevahelises Eestis kujunes meie looduskaitse smboliks. Arvatavasti ta nautis srast positsiooni, andes mista, kelle kes oli jme ots Vaikadel ka prast 1910. aastat: Riia Loodusuurijate hing maksis 23 aastat rendi, ilma et minu kaitse ja katsetd oleks segatud [27].
Ometi tegi Riia looduseuurijate selts esimesed olulised sammud tnapevase looduskaitse suunas juba 1910. aasta varasematel kuudel, niteks asutades aprillis Kihelkonna bioloogiajaama [10]. Tundub, et peamine argument, miks hilisemad plvkonnad on esikohale seadnud just Vaikade rentimise ja seal rentniku iguse alusel linnukaitse kehtestamise, on rendilepingus sisalduv mte, et Vaikadest saab eine Freisttte fr die dort brtenden Seevgel (pelgupaik seal hauduvatele veelindudele) [25]. Kuid seda tehingut vib krvutada Kuressaare linnaisade ja jahimeeste varasemate tegude ja rendilepingutega Linnulahe kaitsel. Kuressaares ei pruugitud teha midagi teatraalset, et minna Eesti looduskaitse ajalukku, veti vaid vastutus oma haldusala le, lhtudes seadustest. igupoolest avaldati selleks survet ka krgemalt poolt kubermanguvalitsusest Riias.

Niisiis vib ksida, kas hoopis Linnulaht ei ole Eesti vanim linnukaitseala, sndinud hiljemalt 1. jaanuaril 1906. aastal, mil Kuressaare jahimehed rentisid maa ja lubasid slmitud lepingus seal igati linnustikku kaitsma hakata. Edaspidi toimis Linnulahe kaitse suhteliselt jrjepidevalt eri vimude kehtestatud seadusandlike aktide toel. Tsi, tielik jahipidamise keeld justus teadaolevalt alles 1920. aastast.
Jttes Eesti looduskaitse algusdaatumi muutmata, saab siiski mber hinnata thtpevi madalamal, kohalikul vi erialasel tasemel. Saab knelda eestimaise institutsionaalse linnukaitse snnist juba enne Vaikade esiletusu. Tuleb loota, et neid ksimusi tpsustatakse edaspidi, vib-olla Eesti looduskaitse jrgmise mmarguse aastapeva puhul.

1. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 11p.
2. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 26.
3. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 78.
4. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 17p.
5. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 2425p.
6. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 2829.
7. Eesti Kirjandusmuuseumi ksikirjade osakond f. 152, M21: 21: 12/15.
8. Eesti Kirjandusmuuseumi ksikirjade osakond f. 186, M65: 27: 17/3317/34.
9. Hrms, Mihkel 1937. Linnulahe naerukajakaist. Looduskaitse, I. Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, Tallinn: 8497.
10. Kongo, Linda 1986. Tartu likooli juures olev loodusuurijate selts looduskaitse initsiaatorina. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist, VI (Looduskaitse ajaloost Eestis). Valgus, Tallinn: 5859.
11. Kumari, Eerik 1986. Professor J. Piiper ja linnukaitse Eestis. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist, VI (Looduskaitse ajaloost Eestis). Valgus, Tallinn: 111.
12. Kuressaare linna piirides asuvas Vikeses lahes lindudekodu asutamise seadus. Riigi Teataja Lisa 1927, 54: 64.
13. Leinbock, Ferdinand 1934. Linnumunade korjamisest. ERM aastaraamat 1932, VIII. Tartu: 155180.
14. Pao, Bruno (koost.) 2001. Artur Toom Vilsandi linnukuningas. Saaremaa Merekultuuri Selts, Kuressaare: 2631.
15. RA f. 80, n. 3, s. 539: 15p.
16. RA f. 1627, n. 1, s. 51: 6262p.
17. RA f. 2014, n. 1, s. 182: 20.
18. RA f. 2014, n. 1, s. 369: 72p.
19. RA f. 2014, n. 1, s. 54: 56.
20. RA f. 2014, n. 1, s. 695: 36.
21. RA f. 2014, n. 1, s. 695: 12.
22. RA f. 2014, n. 1, s. 696: 19.
23. Saarlane, 8. veebruar 1900.
24. Saladuslikke linde Matsalu roostikus. Postimees, 28. oktoober 1933.
25. Stoll, Ferdinand 1911. Erster Bericht der biologischen Station des Naturforscher-Vereins zu Riga in Kielkond auf Oesel. Die biologische Station in Kielkond auf Oesel. W. F. Hcker, Riga: 5.
26. Thomasson, Kuno 1960. Vilsandi linnuriik 50-aastane. Tulimuld 2: 130.
27. Toom, Artur 1937. Kolmkmmend aastat linnukaitset Eestis. Looduskaitse, I. Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, Tallinn: 6465.
28. Vabariigi Valitsuse otsus 3. detsembrist 1937 veekogu ja maa-ala looduskaitse alla vtmise kohta. Riigi Teataja 1937, 98, 791.
29. Уставъ Сельскаго Хозяйства 338. Сводъ Законовъ Россійской Имперіи, т. XII, ч. II (Изданіе 1903. года). Санктпетербугъ, 1903.

Ken Kalling (1963) on Tartu likooli tervishoiuinstituudi meditsiiniajaloo lektor, Eesti ornitoloogiahingu liige.



Ken Kalling
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012