Eesti Looduse fotovõistlus
2010/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti looduskaitse 100 EL 2010/11
Linnumunad ja Eesti looduskaitse

Kuidas on need omavahel seotud? Väga otseselt. Eesti looduskaitse sünnipäevaks peetakse 14. augustit 1910, mil Riia looduseuurijate selts rentis kuueks aastaks Vaika saared, muu hulgas selleks, et kaitsta neid linnumunade korjajate eest. Selgub, et tähtpäeva võiks vabalt nihutada mõned aastad varasemaks: samuti linnumunade kaitse tõttu sealsamas Saaremaal.

Looduskaitse aastapäevakõnedes on kombeks mainida 1906. aastal ametisse asunud Vilsandi majakavahti Artur Toomi (1884–1942), kelle tegevus mängis Vaikade linnukaitseala tekkes tähtsat rolli. Toom nimelt rentis Vaika saared 1909. aastal ning asus väidetavalt esimesena takistama toona rannarahva seas tavaõigusel põhinevat kommet korjata linnumune.
Katseid rüüstamist ohjeldada oli Toom teinud juba varem, leides toetust seniselt Vaigaste rentnikult Jaen Teärilt (1854–1925) ning hiljem ka Riia looduseuurijate seltsi konservaatorilt Ferdinand Stollilt (1874–1966), kes tegi Saaremaal ornitoloogilisi uurimistöid ning saavutas Toomiga väga hea isikliku kontakti [10, 14].

Vene õigusaktid oli linnumunade korjamise õigupoolest keelanud juba varem, vähemalt aastal 1892 [29]. Ometi ei saa kaugeltki öelda, et Toom oleks sisse murdnud lahtisest uksest: elati ju ajal, mil tavaõigus oli lihtrahva jaoks sageli olulisem kui seadused.
Vilsandi ja Vaikade sündmusi on ilmselt kõige põhjalikumalt valgustanud Linda Kongo ja Bruno Pao koos autorite kollektiiviga [10, 14]. Samas on alati võimalik senisele teabele uut lisada. Et 100. aastapäev ei läheks Eesti looduskaitse ajaloo uurimise jaoks päris luhta, astub siinne artikkel kõrvale seni teada oleva kordamise teelt ning näitab, et korraldatud linnukaitse algas Saaremaal juba mõned aastad enne Toomi palju äramärgitud samme.
Vihje seda oletada andis kunagise Tartu ülikooli loodushuvilise rektori ning Eesti Vabariigi looduskaitse ühe rajaja Henrik Koppeli (1863–1944) kiri 1937. aastast Gustav Vilbastele (1885–1967). Nimelt märgib rektor selles, et kuulis juba 1903. või 1904. aastal Kuressaares suvitades, et kohalik linnavalitsus olevat mõne aasta eest võtnud kaitse alla linnale kuuluva nn. Linnulahe (Väikelahe) [7].
Koppeli seisukohavõtus aimub kriitiline suhtumine Artur Toomisse – selle tagamaadest edaspidi –, kuid arhiivimaterjalid annavad professori sõnadele kinnitust ka faktide vallast. Enne tõikade juurde minekut aga mõne sõnaga linnumunade korjamise kombest, millel näikse olevat Eesti looduskaitse ajaloos tähtis roll.

Metslinnumunad vanarahva toidulaual. 1934. aastal avaldas Ferdinand Linnus (1895–1942, kuni 1935. aastani Leinbock) eesti rahva muuseumi (ERM) aastaraamatus kirjutise (mets)linnumunade korjamisest [13]. Uurimus põhines ERM-i 1931. aastal tehtud küsitlusel, millest selgus, et nii mõneski Eesti piirkonnas oli komme veel elus, paljudes paikades seda mäletati.
Ettearvatavalt oli tava mune korjata tugevam rannikul, mõnevõrra üllatuslikult aga ka Setumaal (nii setude kui ka venelaste seas). Setumaad muust Eestist eraldaval Võrumaal oli kõnesolev komme aga kõige vähem tuntud.
Kuigi tuleb oletada munadega soetud ürgseid tavasid (millest hiljem on kujunenud „munadepühad”), selgub küsitlusest, et toona korjati mune peamiselt ikkagi inimestele söögiks. Üldiselt arvati, et söödavad on need munad, mille muneja on samuti söödav. Erandiks oli (hall)vares, keda ei söödud, kuid kelle pesi rüüstati , nii lihavõttepühade aegseid munamänge silmas pidades või lihtsalt hävitamiseks.
Mõnel pool oldi veendumusel, et süüa võib vaid nende lindude mune, kes pesitsevad maas ehk kivil. Eelistatud näisid olevat ühevärvilised (valged) munad. Linnuliike, kelle mune teati korjatavat, on loetletud terve hulk: 30 perekonnast 50–60 liiki (täpset arvu pole rahvakeelsete nimetuste järgi võimalik määrata). Vee- ja rannikulindude (hanelised, kajakad-tiirud ja kahlajad) kõrval on mainitud kanalisi, tuvisid, aga ka röövlinde ja värvulisi (musträstas?).
Küsimustikule vastanute teada korjasid loodusest mune ennekõike poisikesed (aga ka raugad) ning isikud, kellel oli võimalus sattuda väikesaartele, seega kalurid. Küsitluse ajal oli juba märgata, et kooli jms. mõjul häbeneti või salati munade korjamist.

Eelnev ei käi kosklate ega ristpartide munade kohta, keda rannarahvas püüdis „kodustada”, seades neile pesakaste. Küsitluse ajal olid säärased pesakastid levinud eeskätt Hiiumaal, Vormsil ja Ruhnus, s.o. valdavalt rootsi kultuuri mõjualadel, ning Kihnus. Võib oletada, et pesakastid kujunesid aegamööda välja looduslike pesaõõnsuste kohandamisest inimesele ligipääsetavaks. Ferdinand Linnus tegi pesakastide paneku kombest järelduse, et kunagi pidi munade korjamisel olema tõsisem majanduslik või kultuuriline tähendus. Oletust näis kinnitavat ülevaade naaber- ja sugulasrahvaste munahuvist.
Et munasaaki peeti tähtsaks, näitab see, et 80 aasta eest mäletati veel maagilisi toiminguid, mis pidanuksid tagama kevadise munaõnne. Näiteks Kuusalu rahva arvates tuli selleks suure reede hommikul (ka paastumaarjapäeva hommikul) laudas pulli mune muljuda (sellekohane loits jäägu siinkohal ruumi kokkuhoiu, aga ka peenetundeliste lugejate meelerahu nimel ära toomata).
Munadega olid seotud ka mõned rahvalikud ravivõtted: tedremunadega (neid süües või katsudes) võis „tedretähne” nii saada kui ka neist vabaneda. Nn. lihavõttemunadena kasutati eri linnuliikide mune, metsalindude tähtsus oli arvatavasti suurem varasematel aegadel, kui kodulinde peeti vähem. Eesti laiuskraadil jäävad „munadepühad” siiski paljude lindude pesitsemise eelsesse aega.

Ferdinand Linnus on kirjeldanud ka roogasid, mida munadest valmistati. Karjalapsed jõid (lakkusid, nagu Hiiumaal öeldi) mune toorelt, valdavalt neid aga keedeti. Praemuna söömine oli uuem lõbu, pann tuli talupojakööki 19. sajandi teisel poolel. Metslinnumune peeti maitselt „vängeks” ning kuivõrd „igamehe süda neid paljalt ei võta”, kasutati mune eri roogades. ERM kirjavastajad on niisiis kirjeldanud härjasilma, omletti, munaputru, munavõid, munade kasutust küpsetistes jm.
Teada oli juhtumeid, kus mune oli püütud müüa (200 hanemuna Haapsalus konfiskeeritud) [24]. Munade söötmist loomadele (sigadele) ei ole ERM küsimustikule vastajad maininud, küll oli sellest Saaremaal kuulnud sõjaeelse Eesti juhtornitoloog Mihkel Härms (1874–1941). Inimtoidu puhul oli tähtis munade värskus. Selle määramise kunst oli vanarahvale selge. Küsimustikule vastajad on seejuures rõhutanud, et juba hautud munad pandi pessa tagasi.
Talupoeglikule omakasuhuvile hakkas 19. sajandi Euroopas looduskaitse vallas vastanduma eliidi (linnakultuuri) mõttemaailm, mis esteetilistel, moraalsetel ja teaduslikel, kuid paraku samuti puhtpraktilistel (jahindus!) kaalutlustel asus loodust kaitsma. Ferdinand Linnus on maininud, et näiteks kütiseltsid püüdsid munadekorjamise tava murda, muu hulgas levitatud Hiiumaal 1925. aastal Haapsalu jahimeeste üleskutset loobuda linnupesi lõhkumast ja pakuti vaevatasu neile, kes annavad teada keelust üleastujatest. Teatajaid vist siiski polnud, omakandirahvast üles ei antud ja kütiseltsidesse ei suhtutud hästi.

Tuleme tagasi linnukaitse juurde Saaremaal. Kuressaare linnavalitsuse paberite hulgas on toimik jahinduse kohta, alustatud 1893. aastal. Selle oli ajendanud ringkiri Liivimaa kubernerilt, kes andis teada, et aasta varem vastu võetud jahieeskirjade täitmist on seatud jälgima ametimehed. Paraku ei laienenud nende ametnike võim linnadele, kus kubernerile teadaolevalt samuti (mitte vähe) jahieeskirju rikuti, eriti mis puudutab linnujahti. Niisiis paluti ka Kuressaarel määrata isik(ud), kes jälgiksid eeskirjade täitmist [1].
Linn leidiski ametimehe, kuid see loobus tööst paari aasta pärast, kahetsedes, et polnud pingutustest hoolimata kedagi kätte ei saanud (vist olid süüdi haiged jalad). Järgmistel oli ilmselt aga juba õnne: 1899. aasta märtsis teatati kohalikule politseiülemale kolmest keelatud ajal jahti pidanust, kellele nõuti karistust [2].

Uus kvaliteet linnukaitses tekib 1900. aasta esimestel päevadel. Siis pöördusid linnavalitsuse poole Kuressaare „jahimehed-asjaarmastajad”, märkides, et kehtiva põllumajandusseaduse järgi – sellesama, mida on mainitud artikli alguses – on keelatud igasugune linnupesade rüüstamine ja poegade püüdmine (v.a. nn. röövlinnud). Samas on kirjeldatud olukorda kevaditi linna maadel: poisikesed ja täismehed koguvad hulgakaupa lindude mune, hiljem aga püüavad võrkudega lennuvõimetuid poegi.
Et probleemi saaks lahendada kaitse-eeskirjade abil, näitavat see, et „linna lahe” (ilmselt Linnulahe) rentnik, keegi Weissberg (võib-olla 1918. aastal Kuressaares surnud Karl Weissberg) kehtestas enda renditud maadel range järelevalve, saavutas nõnda eri liiki partide õnnestunud pesitsuse ning järelkasvu oli ka mitmel hanepaaril. Kirja kirjutamise ajaks oli ilmselt Linnulahele tekkinud uus rentnik, sest jahimehed märkisid jälle noorlindude vähesust ning avaldasid kartust, et jahilinnud linna piirest üldse kaovad.
Sestap andsid jahimehed linnavalitsusele nõu kehtestada linnukaitse määrused, ühtlasi lubasid ise asuda nende täitmist vabatahtlikult kontrollima ja rikkujaid seaduse ette tooma. Üksiti sooviti kaitset jänestele ning seda, et jahihooaja algus Linnulahel nihutataks 1. augustile (seadus lubas jahti alustada 29. juunil) [3]. Pöördumise sõnum, koos linnavalitsuse lubadusega hakata tõstatatud küsimustega tegelema (sealhulgas munakorjajaid karistama), ilmus ka kohalikus ajalehes [23].
Linnavalitsus andis pöördumisele allakirjutanutest esimesele, Pjotr Koševnikovile, 1900. aasta aprillis tõendi, et too tohib linna piires jahiseaduse täitmist kontrollida, teatades ühtlasi, et jahipidamise korraldus kuulub rangelt linnavalitsuse pädevusse.
Juba 1901. aasta jaanuaris on jahimehed oma järjekordses pöördumises kirjutanud, et astutud sammud (jahihooaja alguse nihutamine 1. augustile) on suurendanud linnurikkust Linnulahel. Nüüd soovitakse, et samamoodi toimitaks ka linna muudel jahimaadel. Kiri lõpeb soovitusega lõpetada kevadine munakorjamine, avaldades ajalehes vastav teadaanne [4]. (Seda pole allakirjutanu siiski toonasest ajakirjandusest leidnud.)

Linnulahe kaitse süvenes 1906. aastal, mil kohalik jahiselts rentis jahiõiguse Kuressaare linna jahimaadel 12 aastaks. Linnulahel renditi seejuures ka heinamaa ja kalapüügiõigus. Selts kohustus kõigi vahenditega püüdlema (jahi)lindude arvukuse kasvu suunas. Jahimeestele anti õigus jälgida jahieeskirjade ja seaduste täitmist [5]. Seltsil oli õigus kalapüügi- ja niitmisõigust Linnulahel edasi rentida. Rendiks saadud summadest suure osa (50–100 rubla aastas) kulutas selts, et maksta preemiaid salaküttide, pesarüüstajate ja hulkuvate koerte püüdjatele. Uhkusega teatati 1913. aastal, et on suudetud teha lõpp luikede küttimisele Linnulahel [6]. Juuli teisel poolel, olenevalt lindude pesitsemise edukusest, algas Linnulahel linna loal igal aastal siiski jaht.

Iseseisvas Eestis Linnulahe kaitsmise traditsioon jätkus. 1937. aastal pöördus looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste Kuressaare linnavalitsuse poole palvega täpsustada linnukaitse ajalugu Linnulahel. Henrik Koppeli informatsioonile tuginenud Vilbastet, huvitas, kas Vilsandi kaitseala saab pidada Eestis esimeseks, või tuleb selleks pidada hoopis Kuressaare Linnulahte.
Kuressaare linnaisade vastusest selgub, et neil pole dokumente iseseisvuse-eelsete aastate kohta, küll edastati väljavõtteid linnavolikogu 1920. aasta otsustest, kust nähtus, et juba toona oli Linnulahel „jahipidamine lindude hoidmise mõttes keelatud”. Kõnesoleva aasta aprillikuus andis linna volikogu nimelt kohaliku kaitseliidu jahisalgale jahiõiguse linna piires, erandiks oli aga Linnulaht. Sama aasta oktoobris, kui jahimehed palusid õigust küttida ka Linnulahel, volikogu seda ei lubanud, põhjendades: „Linnavalitsus paneb ette, lindude hoidmise mõttes jahipidamist Väikeses lahes mitte lubada ja edaspidi ka kalapüük ja lotjade pidamine seal ära keelata, sest et kalapüügi katte all linnu munad ära korjatakse ja pesad ära hävitatakse” [20].
Linnulahe eriline koht Kuressaare otsustajate mõtetes saab kinnitust 1924. aasta 3. septembril. Siis lõi linnavolikogu oma sundmäärusega Linnulahel pesitsevatele lindudele kaitserežiimi, nn. lindude kodu [17]. Otsus esitati ka riigikogule, et see seadusena välja kuulutada. Niiviisi ennetati ohtu, et tulevikus võivad volikogus ülekaalu saada „jahimehed”, kes Linnulahe jälle jahipidamiseks avavad [15].
Riigikogu kinnitaski1927. aasta maikuus asjaomase seaduse. Selle järgi oli keelatud pidada jahti, korjata linnumune, hävitada linnupesi ja hirmutada linde. Erandeid võis teha Kuressaare linnavalitsus teaduslikuks otstarbeks. Linnavalitsus võis lubada teatud aastaaegadel ka kala püüda ja roogu ning heina niita, samuti vähendada röövlinde ja „musti vesikanasid” (laukusid) [12]. (Veel 1937. aastal lubas linn hävitada kaitsealal „kullide” ja vareste pesi [21].)

„Lindude kodu” suurendas lindude arvukust. Vähemalt on nii väitnud Kuressaare linnaisad Eesti looduseuurijate seltsi looduskaitseosakonnale 1930. aastal, lisades, et „linnud on muutunud palju julgemaks” [18].
Kaitset korraldati aktiivselt. 1925. aasta aprillis püüdis Loode metsavaht kinni kaks kodanikku, kes korjasid linnumune ja andis nad üle politseile [17]. Kui levisid kuuldused, et linnas on ebaseaduslikke „anemunasid” müüdud, pani linnavalitsus metsavahile südamele, et see jälgiks Linnulahel toimuvat. Tartu ülikooli ornitoloogid teadsid Kuressaare seadusi ning palusid luba rõngastada järvel linde.

1934. aasta aprillis tõstatasid jahimehed Linnulahe veetaseme reguleerimise küsimuse, eeskätt linnukaitsest ajendatuna. Enne Esimest maailmasõda olnud järvest välja viival Kalaka (Kallaku) jõel tamm, millega sai reguleerida järve veetaset, pidades silmas lindude pesitsusvajadusi. 1930. aastal jõge süvendades tamm lõhuti, veetase järves alanes ning mis eriti halb – veerežiim muutus reguleerimatuks. Tekkis olukord, kus näiteks madalvee ajal hukkus hulganisti linnupoegi, jäädes kinni püdelasse mutta. (Endistviisi olevat madalveega linnumune ohustanud ka „ulakad poisikesed”.) Linn võttis jahimeeste muret tõsiselt ja lubas „lähemail päevil” jõele tammi ehitada [19].

Pärast looduskaitseseaduse vastuvõtmist 1935. aastal pöördus Gustav Vilbaste Kuressaare linna poole palvega kanda Linnulahe kaitseala looduskaitseregistrisse. Nõusolek anti ning 1937. aasta detsembris võeti Linnulaht valitsuse otsusega riikliku looduskaitse alla [28].
Sõjaeelses Eestis peeti Linnulahte oluliseks linnualaks [9]. Nõukogude Eestis sai Linnulahest 1957. aastal ornitoloogiline kaitseala. Kaitsealaga on tegemist praegugi.

Kokku võttes: Eesti looduskaitse sünniaastat pole ilmselt siiski vaja muuta. Eelkirjeldatu kahvatub Riia looduseuurijate seltsi sammu ees luua 1910. aastal Kihelkonda uurimisjaam, kus oleksid ette nähtud püsitöötajad – keda peeti vajalikuks muuhulgas ka pesade kaitsmiseks – seal rõngastati linde jne. Oluline on ka see, et riialaste tegevuse eesmärk ei olnud luua paremaid jahivõimalusi, vaid teadus.
Kuressaare jahimeeste tegevus seab siiski kahtluse alla Artur Toomi ainulaadsuse kodumaise linnukaitse korraldajana. Ilmselt oli Toom loodushoidliku mõtteviisiga tuttav juba Vilsandile majakavahiks tulles, oli ta ju õppinud Kuressaares ning Bruno Pao andmetel osalenud näiteks kooliõpilaste loodusretkedel linnalähedasse Loode metsa, kust Linnulaht ei jää kaugele. Seega ta pigem jätkas Saaremaal tegelikult juba levima hakanud ja ajalehtedeski tähelepanu leidnud mõtet – kaitsta linnupesi.
Pealegi oli ka Artur Toom oma ajastu laps ning puhtpraktiline vaatenurk linnuriigile polnud tallegi võõras samamoodi nagu Kuressaare jahimeestele. Kuno Thomasson (1923–2007) on meenutanud: „Ei unusta ma ka maitsvat lõunat, mida ta [Toom] meile pakkus pärast päikesepaistelist päeva Vaigastel – soolakala kartulitega ja kosklamunadest kastmega” [26].
Tuleb tõdeda, et kuigi esialgu sentimentaalne – Artur Toom on kirjeldanud, kuidas teda oli vapustanud ühe poisikese julmus ja hoolimatus munade korjamisel [27] –, oli „lindude kuninga” hilisem suhtumine oma „linnuriigisse” juba küllaltki utilitaristlik. Kriitikat Toomi pihta ning vihjeid omakasu tagaajamisele leiab arhiividest siit ja sealt. Huvitav märkus pärineb 1937. aastast, mil Riigiparkide Valitsuse direktor koos ametnikega tutvus Artur Toomi juuresolekul Vaika saartega. Leiti, et saared vääriksid rahvamajanduslikult suuremat tähelepanu: „Nii saaks meie rannarahvas, harjutades neid merilinde oma rannikule asuma ja pesitsema, kalapüügi kõrval väga palju väärtuslikke mune” [22].
Tulgem tagasi ka eelmainitud Henrik Koppeli kriitika juurde Toomi pihta. Koppel kaebas oma kirjavahetuses toonaste riigitegelastega Toomi majandushuvide üle, kartes, et Toom sillutab Saksa kapitalile teed Lääne-Saaremaale, mida peeti strateegiliselt tundlikuks piirkonnaks (jutt käis mudaravilast saksa sõjainvaliididele).
Henrik Koppel kirjutas, et looduskaitse saavat Toomi tegevusest pigem kahju,sest „nõndanimetatud linnukaitsest teab tema õige vähe”, ja et „ülikoolil teda sinna tarvis ei ole”. Ka olevat ülikooli zooloogid talle korduvalt märkusi teinud, sest ta andnud „lindude munade ärakorjamisega teistele Wilsandlastele halva eeskuju” [16].

Samas tuleb tunnistada toonast teiselaadset õhkkonda loodushoius ja -teaduses. Püss oli siis ornitoloogil oluline töövahend, eksponaatide kogumine lindude seast soositud. Sellega oli alustanud oma karjääri Mihkel Härms ning õigupoolest nägi Tartu ülikoolgi – kes riialaste tööjärje Lääne-Saaremaal üle võttis –, olulise põhjusena, miks üldse hakata 1920. aastate alul looma Kuusnõmme bioloogijaama, võimalust koguda mune, kaavikuid jms., nii vahetusfondiks kui ka teadustööks [8]. Siingi valitses mõtteviis, mille on võtnud kokku professor Eerik Kumari (1912–1984): „On tõsiselt kahju, et Kuusnõmme ja Vilsandi periood Tartu ülikooli ornitoloogide elus jättis nii väikese teaduspärandi” [11].

14. august, Vaikade rentimise kuupäev, on Eesti looduskaitse algusaja kokkuleppeline tähis. Seda kuupäeva on ilmselt aidanud esile tõsta ka Artur Toom, kes sõdadevahelises Eestis kujunes meie looduskaitse sümboliks. Arvatavasti ta nautis säärast positsiooni, andes mõista, kelle käes oli jäme ots Vaikadel ka pärast 1910. aastat: „Riia Loodusuurijate Ühing maksis 2–3 aastat rendi, ilma et minu kaitse ja katsetööd oleks segatud” [27].
Ometi tegi Riia looduseuurijate selts esimesed olulised sammud tänapäevase looduskaitse suunas juba 1910. aasta varasematel kuudel, näiteks asutades aprillis Kihelkonna bioloogiajaama [10]. Tundub, et peamine argument, miks hilisemad põlvkonnad on esikohale seadnud just Vaikade rentimise ja seal rentniku õiguse alusel linnukaitse kehtestamise, on rendilepingus sisalduv mõte, et Vaikadest saab eine Freistätte für die dort brütenden Seevögel („pelgupaik seal hauduvatele veelindudele”) [25]. Kuid seda tehingut võib kõrvutada Kuressaare linnaisade ja jahimeeste varasemate tegude ja rendilepingutega Linnulahe kaitsel. Kuressaares ei pruugitud teha midagi teatraalset, et minna Eesti looduskaitse ajalukku, võeti vaid vastutus oma haldusala üle, lähtudes seadustest. Õigupoolest avaldati selleks survet ka kõrgemalt poolt – kubermanguvalitsusest Riias.

Niisiis võib küsida, kas hoopis Linnulaht ei ole Eesti vanim linnukaitseala, sündinud hiljemalt 1. jaanuaril 1906. aastal, mil Kuressaare jahimehed rentisid maa ja lubasid sõlmitud lepingus seal igati linnustikku kaitsma hakata. Edaspidi toimis Linnulahe kaitse suhteliselt järjepidevalt eri võimude kehtestatud seadusandlike aktide toel. Tõsi, täielik jahipidamise keeld jõustus teadaolevalt alles 1920. aastast.
Jättes Eesti looduskaitse algusdaatumi muutmata, saab siiski ümber hinnata tähtpäevi madalamal, kohalikul või erialasel tasemel. Saab kõnelda eestimaise institutsionaalse linnukaitse sünnist juba enne Vaikade esiletõusu. Tuleb loota, et neid küsimusi täpsustatakse edaspidi, võib-olla Eesti looduskaitse järgmise ümmarguse aastapäeva puhul.

1. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 1–1p.
2. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 2–6.
3. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 7–8.
4. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 17p.
5. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 24–25p.
6. EAA f. 2566, n. 2, s. 13: 28–29.
7. Eesti Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond f. 152, M21: 21: 12/15.
8. Eesti Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond f. 186, M65: 27: 17/33–17/34.
9. Härms, Mihkel 1937. Linnulahe naerukajakaist. Looduskaitse, I. Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, Tallinn: 84–97.
10. Kongo, Linda 1986. Tartu ülikooli juures olev loodusuurijate selts looduskaitse initsiaatorina. –Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VI (Looduskaitse ajaloost Eestis). Valgus, Tallinn: 58–59.
11. Kumari, Eerik 1986. Professor J. Piiper ja linnukaitse Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VI (Looduskaitse ajaloost Eestis). Valgus, Tallinn: 111.
12. Kuressaare linna piirides asuvas „Väikeses lahes” lindudekodu asutamise seadus. – Riigi Teataja Lisa 1927, 54: 64.
13. Leinbock, Ferdinand 1934. Linnumunade korjamisest. – ERM aastaraamat 1932, VIII. Tartu: 155–180.
14. Pao, Bruno (koost.) 2001. Artur Toom – Vilsandi linnukuningas. Saaremaa Merekultuuri Selts, Kuressaare: 26–31.
15. RA f. 80, n. 3, s. 539: 15p.
16. RA f. 1627, n. 1, s. 51: 62–62p.
17. RA f. 2014, n. 1, s. 182: 20.
18. RA f. 2014, n. 1, s. 369: 72p.
19. RA f. 2014, n. 1, s. 54: 5–6.
20. RA f. 2014, n. 1, s. 695: 3–6.
21. RA f. 2014, n. 1, s. 695: 12.
22. RA f. 2014, n. 1, s. 696: 19.
23. Saarlane, 8. veebruar 1900.
24. Saladuslikke linde Matsalu roostikus. – Postimees, 28. oktoober 1933.
25. Stoll, Ferdinand 1911. Erster Bericht der biologischen Station des Naturforscher-Vereins zu Riga in Kielkond auf Oesel. Die biologische Station in Kielkond auf Oesel. W. F. Häcker, Riga: 5.
26. Thomasson, Kuno 1960. Vilsandi linnuriik 50-aastane. – Tulimuld 2: 130.
27. Toom, Artur 1937. Kolmkümmend aastat linnukaitset Eestis. – Looduskaitse, I. Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, Tallinn: 64–65.
28. Vabariigi Valitsuse otsus 3. detsembrist 1937 veekogu ja maa-ala looduskaitse alla võtmise kohta. – Riigi Teataja 1937, 98, 791.
29. Уставъ Сельскаго Хозяйства §338. Сводъ Законовъ Россійской Имперіи, т. XII, ч. II (Изданіе 1903. года). Санктпетербугъ, 1903.

Ken Kalling (1963) on Tartu ülikooli tervishoiuinstituudi meditsiiniajaloo lektor, Eesti ornitoloogiaühingu liige.



Ken Kalling
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet