Eesti Looduse fotov�istlus
2010/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2010/11
Eesti Loodus aitab Eestit hsti tundma ppida

Alates likooli esimestest kursustest oled avaldanud muljet oma phjaliku Eestimaa-tundmisega. Meie plvkonna puhul pole see enam sugugi tavaline. Sina aga tunned Eestimaad nagu oma peopesa, nagu vana kooli geograaf selle parimas thenduses. Mis on selle teadmise taga?
hest kljest on kik tulnud tasapisi, ent teisalt ka ssteemselt. Kui olin likoolis esimestel kursustel, siis kki taasavastasin kodust Eesti Loodused: need olid meil aastakikude kaupa olemas, sest kuni selle ajani kis ju Eesti Loodus peaaegu kigil. htuti vtsin pataka ette, lappasin lbi. Lugesin kik lbi eriti hoolikalt muidugi need artiklid, mis mind rohkem huvitasid. Eelkige Eestit puudutav loodus- ja kultuurigeograafia.
Nd taban enda sageli ratundmiselt, et olen mingi he vi teise knealuse teemaga seonduvat vi selle kohta lugenud Eesti Loodusest. Kik faktid ei ole muidugi tpselt meelde jnud, aga autor, aastaarv ja teema kll sageli, ning ma tean, kust ldse otsima hakata. Suureks abiks on muidugi ka ajakirja aineregister.
Eesti Loodus on tohutu Eesti-teemaliste teadmiste varasalv. Varasematel aegadel oli teadlastel avaldamisvimalusi vhe ning Eesti Loodus oligi paljude jaoks see tippvljaanne, kus sai oma lugu avaldada.

Tean, et su suguvsa on mda Eestit sna laiali. Ilmselt on ka see phjus, miks osa piirkondi on sulle omasemad?
Mu suguvsa on testi mda Eestit laiali ja see on andnud perele phjust vga palju mda Eestit ringi sita. Lapsena veetsin suviti palju aega Ida-Virumaal Pssis ja Purtses vanavanemate juures. Ema on sndinud Lne-Saaremaal ning siiani kime Saaremaal sageli. Isapoolne suguvsa on prit Luna-Prnumaalt, sealgi kime praeguseni. he vanaema suguvsa on helt poolt Rpinast nii on ka seal ohtralt kidud, eriti kalmistul.
Spordipoisina veetsin palju aega Haanjas spordilaagris. Tartu spordikooli spordibaas asus Haanjas Me-Krakul, Plaani kandis. Tol ajal me seda kll ei teadnud, aga otse laagri krval on Eesti krguselt kolmas mgi. Kui mul likooli ajal tekkis mgedehuvi ning Haanja kanti mgesid uurima lksin, siis tuli seal nii kodune tunne, sest olin kmme aastat seal ikka vga palju aega veetnud.
Eks lapsena ja noorena sai sidetud neid teid, mida mda vanemate auto liikus. likooli ajal, kui juba ise roolis olin, sain marsruudi valikul sna sekka elda, ja ikka tegin ettepanekuid sita ringiga, mitte otse. Nii olen avastanud mitmeid uusi kohti.

Mulle on llatuseks, et sa hakkasid Eesti maateaduse vastu tsist huvi tundma alles likoolis.
Huvi oli siiski varasem ja sai kindlasti palju mjutusi perekonnaringist, niteks inimestelt, kellega meie pere suhtles. Nii kisime tihedalt lbi perekond Paatsiga, nende kodus olnud raamatute hulk ja t, mida nad tegid, avaldasid kahtlemata muljet.
Elasime koos vanaema ja vanaisaga, neil oli ka palju raamatuid. Vanaisa oli fsikappejud, tema sai hariduse ja alustas ppejuteed esimese Eesti vabariigi ajal. Vanaisa muudkui luges ja jutustas mdunud aegadest oma lugusid. Vanaisal oli akadeemilistes ringkondades palju spru, kes tal sageli klas kisid. Ka vanaema prines haritlaste suguvsast. Nii et vaimsus oli kodus kogu aeg olemas.

likooli algusaega jb veel ks thtis periood aktiivne osalus Tartu lipilaste looduskaitseringis. Olid pris mitu aastat ka ringi president. Kui palju sa puutusid kokku ringi vaimse juhi, halli kardinali Jaan Eilartiga?
1990. aastate keskpaigaks oli ring varjusurmas. Siis vtsid vanemad ringiliikmed, nagu Heiki Kalle ja Rein Ahas, asja uuesti ktte ja viisid minusuguse noore poisi Eilartiga kokku. Kisin tema juures palju. Seal olid omad rituaalid: klaline pandi kngurunahale istuma ja siis vesteldi.
Vahel oli nagistamisi ka. kskord pidime terve juhatusega sinna klla minema, et asjad selgeks rkida. Ta oli varem olnud ringi teaduslik juhendaja, meie ajal sekkus ta niisama ja tundis ringi tegemiste vastu huvi.
Esimest korda kohtusin Eilartiga hes loengus Eesti looduskaitsest, ta jttis sgava mulje. Ta lihtsalt tuli ja rkis, hoopis teistmoodi kui teised, igapevased ppejud.

Oma likoolipingute alguses olid selgelt loodusgeograaf, nd aga oled juba mnda aega seotud inimgeograafia ppetooliga, ka doktorit oli inimgeograafia valdkonnast.
Lput oli Eesti loodusgeograafilise statistika kujunemisest ja teadvustamisest: niteks millal me saime ldse teada, kui pikk on Emajgi vi mis on mne jrve sgavus, kui krged on meie med jne. See on sisuliselt geograafia ajalugu. Magistrit ksitleb kalmistuid, see on juba kultuurigeograafia.
Kultuurigeograafia, eriti see osa, mida mina teen, on interdistsiplinaarne teadussuund. See on mnes mttes hea, aga mnes mttes halb − halb eelkige seetttu, et ei saa hegi asjaga pris svitsi minna.
Aga mulle see looduse ja kultuuri hine uurimine istub. Seeprast on end teinekord ka veidi keeruline mratleda, sest mulle testi meeldib geograafia tervikuna. Loodus- ja inimgeograafia jik lahutamine pole minu meelest ige.

Mis on kultuurigeograafia?
Vana kooli kultuurigeograafia on nhtuste leviku tlgendamine. Uuema aja, postmodernistlik kultuurigeograafia keskendub rohkem sellistele ksimustele nagu thendused, identiteet, representatsioonid ning seostub enam paljude humanitaarteadustesse kuuluvate teooriatega. Paljude reaalteadlaste jaoks pole see enam teadus, sest otseselt mdetavad tulemused seal puuduvad, ja eks see on ka lahkhelisid phjustanud. Ma olen olemuselt pigem empiirika-mees, mitte niivrd humanitaargeograaf. Loengutes muidugi rgin ikka humanitaarsest lhenemisest kultuurigeograafiale ka vi lasen kellelgi teisel sel teemal rkida.

Kultuurigeograafia eeldab vga suurt lugemust, sest selles valdkonnas kasutatakse palju ajaloolisi materjale, samuti tuleb osata asetada teadmised teatud ajaloolisesse ja kultuurilisesse konteksti.
Lugemus peab muidugi olema. Aga samas pean mainima, et ma ise ei pea ennast pris klassikaliseks kultuurigeograafiks, niteks ma ei ki konverentsidel. Suures osas on see areng olnud juhuste rida: mingil hetkel oli geograafiaosakonnal lihtsalt vaja sellist inimest, kes tudengitele kultuurigeograafiat petaks, ja minu tollased tegemised olid sellele valdkonnale kige lhedamad.

Aga kui sa ei ole kultuurigeograaf, kes sa siis oled?
Ma olen geograaf, lihtsalt geograaf.
Loen tudengitele ka Eesti loodusgeograafiat. Ideaalis viks ikka oma ala spetsialistid likoolis aineid lugeda. See on Eesti viksuse hda − kultuurigeograafia on nd tugevam Tallinna likoolis, Tartus meil tegelikult erialateadlasi enam pole. Siinsel inimgeograafial on kaks peamist suunda: mobiilpositsioneerimine ja rahvastikugeograafia. Need suunad on testi tugevad ja hsti vlja arendatud, samuti on need kaetud noorte teadlastega.
Rohkem suuri harusid meil pole ja me paratamatult ei suuda kiki valdkondi hevrra phjalikult spetsialistidega katta. Ent kultuurigeograafia on ilmselt ks selline aine, mida haritud ja ppinud geograaf suudab teise kursuse lipilastele lugeda kll. Meil on instituudis olnud phimte, et pame ikka kiki aineid hlmata.

Mis on ikkagi see kitsam suund, millega tegeled?
Praegu niteks uurin eestlaste eesnimesid, nende jagunemist kihelkonniti. Mul on andmebaas Hargla kihelkonna eesnimedest alates Phjasjast kuni 1920. aastateni. Aastasadu olid kige levinumad sealsed eesnimed Mehka ja Hipp. Aga umbes 1880. aastail kadusid need nimed htkki kasutusest. Jrelikult toimus hiskonnas mingi jrsk muutus, mis sellise olukorra tingis. Rohkem hakati kasutama saksapraseid eesnimesid, nagu Rosalie ja Friedrich jt. Praegusaja eestlaste eesnimede kohta ei saaks sellise suunitlusega uurimust enam teha, sest eestlased pole enam paiksed.
Hiljuti kisin Viljandimaal kalmistuid vaatamas. ks huvitavamaid kalmistuid oli kindlasti Evertite talukalmistu. Eestlaste perekonnakalmistuid pole palju, enamik eestlasi ilmselt ei teagi, et need olemas on. Aeg-ajalt kin ikka kalmistuid mda, neid tahaks edasi uurida.
Uue teemana huvitavad mind teise maailmasjaeelsete hauasammaste autorid. Sageli kirjutati hauasammaste rde kiviraiduri nimi. Neid uurides selguvad meistrite areaalid. Niteks Vnnu kalmistul on viie meistri tehtud hauasambad ning Hallistes on vga palju meister Kivistiku tehtud hauasambaid. Seda valdkonda pole ldse uuritud. Tahaksin teada ka seda, kes olid need inimesed, kes hauasambaid tegid: see oleks pnev kultuurilooline uurimus.
Philine uurimissuund on siiski geograafia ajalugu. Niteks kevadel uurisime Salme Nmmiku tegevust, sellest tuleb korralik mttelooartikkel ka ingliskeelse maailma jaoks. sja ilmus raamat Leo Tiigist. Ma uurin just seda aega ja neid teadlasi, kes tegutsesid siis, kui geograafiateadus Eestis juba olemas oli.
Teeme palju asju koos Erki Tammiksaarega, meil on hea koost. Ega neid inimesi, kellega oma kitsa eriala teemasid arutada, vikse Eesti teadusmaailmas ju palju pole.

Ilmselt seob teid seegi, et teie mlema esimene vrkeel on saksa keel, mis on meie plvkonna puhul pigem erandlik. Kui palju on asjaolu, et sa oskad pigem saksa kui inglise keelt, su jaoks uksi sulgenud vi vastupidi, avanud?
Pigem on saksa keele oskus minu teadusvaldkonnas eelis. Kui uurid ajalugu, siis pead saksa keelt oskama, sest meie ajaloo puhul on just saksa ja vene keel olulised olnud. Kalmistute uurimisel olen Erki mjutusel palju suhelnud baltisakslastega, ja ikka saksa keeles. Erki kaudu sain elada kolm kuud Saksamaal, ttada Herderi instituudis Marburgis. Veetsin need kolm kuud arhiivis, suhtlesin baltisakslastega, mnega neist kin lbi siiani.

Kirjutad sna regulaarselt kaastid ajakirjale Eesti Loodus. Praegusaja ingliskeelsele maailmale suunatud noori teadlasi on sna raske hutada kirjutama emakeeles, kodumaisele lugejale. Mis sind motiveerib?
Minu uurimisvaldkonnas on pris palju neid teemasid, mis pole tsiteadus, vaid jvad kusagile tsiteaduse ja teaduse populariseerimise vahele. Paljudest neist Eesti geograafia teemadest, millest ma kirjutan, pole vlismaalastel sooja ega klma, see on huvitav eelkige meile endile. Olen veendunud, et on mingi hulk infot, millega pole mtet minna maailma vallutama. Niteks see, et Kohtla-Jrve tehismgi on krgem kui Kivili oma − see on info, mis pakub huvi ainult meile endile, mitte inglise keelsele lugejale.

Millal siis saab koduloouurimisest teadus?
Kunagi kasutati sellist mistet nagu teaduslik kodu-uurimine. See peaks sisuliselt vastama praegusaja kultuurigeograafiale, vhemalt selle empiirilisemale poolele. Teadus on see, kui suudad tusta kodulootasandilt krgemale, seostada empiirilist materjali ja kogutud teadmisi teooriate ja laiemate suundumustega, samuti vrrelda oma teadmisi ja fakte teiste samalaadsete uuringutega ning neid analsida. Aga ilma kodu-uurimiseta on kultuurigeograafiat raske teha: allikaid peab tundma. Mingi andmebaas peaks ikka olema, mille phjal midagi uurida.
Nn. vana kooli kultuurigeograafias tehakse nhtuse klassifikatsioon, pannakse kaardile ja selle phjal interpreteeritakse, miks see nhtuse levik on just selline. Niteks minu doktorit on klassikaline kultuurigeograafia: uurisin lokaalseid nhtusi ja asetasin need ldisemasse konteksti. Seal on kaks philist teemat: kirikukuked ja kalmistud ning nende regionaalne levik Eesti alal, aga ka laiemalt. Teaduse seisukohalt oleks muidugi ige hlmata vimalikult suur uurimisala, see hlbustaks ka teadusartikli avaldamist.
Nd hiljuti uurisime Eesti kahe peamise lehmatu levikut ja nende ajalis-ruumilisi muutusi. Kui 1970. aastail oli lunaeesti punane kari selgelt Luna-Eesti mrk ja musta-valgekirju lehmatug markeeris phjapoolsemat Eestit, siis ndseks on musta-valgekirju tug vallutanud peaaegu kogu Eesti, kuna annab paremini piima. Ka eestlase lehmakuvand on muutunud mustvalgeks. Sellist analsi saab teha peaaegu kigi regionaalsete nhtuste kohta.

Ttasid vahepeal aastaid Eesti Entsklopeediakirjastuses. Mida see t on sulle andnud?
Eesti Entsklopeediakirjastuses toimus 2000. aastate algupoolel osaline plvkonnavahetus. Nad hakkasid ise otsima kedagi nooremat, kes kirjutaks Eesti geograafia teemadest. See polegi vga lihtne. Selleks ajaks oli mul parajasti magistrantuur lbi ja aeg midagi uut proovida.
T krval sai osaletud Tallinna maailmas, see on ju palju suurem linn ja seltsielu oli hoopis teistsugune. Kohtasin palju vrvikaid inimesi. Eesti Entsklopeediakirjastus oli tol ajal veel suur asutus, kus ttas mitmeid vrikaid teadlasi, niteks Haljand Udam, Anto Raukas ning muidugi Hardo Aasme ise. Siin Tartus edasi tegutsedes poleks ma ilmselt iial nende inimestega lhedalt tutvunud.

Mis oli sinu phiroll sellel tkohal?
ks suur asi, mida ma sel perioodil tegin, oli Eesti entsklopeedia 12. kite Eesti-aineliste artiklite kirjutamine ja toimetamine.
Kige enam tunnen uhkust Suure maailma atlase le. Seda tegime mitu aastat. See t vib pealtnha tunduda lihtne, aga tegelikult on tohutult tmahukas: kik toponmid tuleb kshaaval le kontrollida ja melda, kuidas need eesti keelde panna. Toponme oli atlases kokku 60 000. Peeter Plli koostatud kohanimede andmebaas hlmab paraku vga vikese osa maailma kohanimedest, lejnud tuli omavahel selgeks vaielda. Mnikord lks he toponmi peale pool peva!
Paljudel juhtudel on muidugi selge, kuidas mnd kohanime kirjutada, aga vaidlusi oli ikka vga palju. Vtame niteks ingliskeelse kohanime Black Island. Eesti keeles tunduvad kik variandid htviisi tobedad. Kui kirjutada Blacki saar, siis see ei tundu ige. Kui jtta algkuju ja kirjutada Black Island, siis ei pruugi inglise keele mitteoskaja aru saada, mis sorti toponm see on. Me ei saa ju eeldada, et kik kasutajad mistavad inglise keelt. Vib veel kirjutada ka Must saar. Lpuks ji siiski Black Island.
Kndelpud tekitavad palju vaidlusi. Ise ju ka sageli ei tea, kuidas kohanimesid algkeeles kirjutatakse. Internet on vga inglise keele keskne ja kaotab osa originaalkeele thti ra. Soome-ugri alade puhul proovisime atlasesse kanda omakeelsed kohanimed. Kogu Venemaa ala on selline, et tegelikult on seal olemas ka omakeelsed toponmid, aga vene keele surve tttu on enim levima hakanud veneprased. Meil oli phimte vimalikult palju eelistada omakeelseid variante.

Oled olnud ka mitme maakondliku koguteose toimetaja.
Jah, ka see hlmas olulise osa tst. Kik maakonnad on huvitatud oma koguteosest, aga ilma kohapealse suure initsiatiivita seda ei teki. Mina ei saa tulla ja elda, et teeme nd teile koguteose, ma ei tunne vljast tulijana tegijaid, kirjutajaid ega muid asjaolusid.
Aga see ei olnud lpus enam tore t, sest muutus projektijuhtimiseks: pidevalt tuli suhelda kmnete inimestega, korraldada, uurida, selle asemel et teha sisulist toimetajatd.
On ka pris suur vahe, kas teha mne vikese maakonna vi suurema linnaga maakonna koguteost. Suurtes kohtades, niteks Prnus, on vaimset vimekust rohkem ja seega kergem teha. Jrvamaal oli nneks kohalik innukas eestvedaja Henn Sokk, kes veti nunikuna maavalitsuse palgale spetsiaalselt maakondliku koguteose koostamist jaoks. Jrvamaa koguteos on kolmeosaline ja Jrvamaa vib selle le olla uhke.
Muidugi ei saa neid praegusi maakondlikke koguteoseid vrrelda eestiaegsete koguteostega: tookord alustati ju pris nullist. Ma olen melnud, et tahaks elada selles ajas, kui see esimeste koguteoste kirjutamine kis. 1920. aastatel oli Eesti kohta infot vhe ja ilmselt oli neil pnev materjali koguda oli. Ma kujutan ette, et nad tegid oma td hinaga, sest kogu info, mis nad kogusid, oli uus.

Miks me ei viks ndki niimoodi kia ja Eestimaad uurida?
Viks ju ka, aga mulle tundub, et hest kljest pole teadlastel selleks aega ega raha ja teisest kljest pole enam ka nii palju avastada.
Siiski, ks asi, mida ma kindlasti tahan teha, ja tegelikult on see juba vikses mahus ka olemas, on tuua Eestimaa ekskursioonid tagasi geograafialipilaste ppekavasse. Ekskursioon Eestimaa tundmine peaks olema osa geograafide vlipraktikast. Juba meie piajal, s.t. 1990. aastatel, olid sellised ekskursioonid ppekavast kadunud, aga hea oleks, kui kooli lpetades oled enam-vhem kogu Eesti lbi kinud.
Geograafiharidusega noor peaks Eestimaad hsti tundma. Ma nuan Eesti geograafia tundmist ka oma loodusgeograafia kursusel: he osana eksamil peavad tudengid ette antud kohanimed thjale Eesti kaardile kandma. Viieteistkmnest kaksteist peavad olema igesti mrgitud, muidu ei ole eksam sooritatud. On olnud ka selliseid tudengeid, kes ei oska mitte htegi punkti paika panna! Mned panevad titsa suvaliselt, et kki lheb tppi. Aga ei lhe. Ja ometi nad teavad, et ma seda nuan − tsi, geograafia eriala lipilased on selgelt tugevamad kui niteks haridusteaduskonna tudengid, keda on mu loengutes samuti arvukalt.

Mis on olnud need llatused, millega Eesti on sind hmmastanud? Kas see on mingi eriline koht vi nhtustega piirkond?
See mgede avastamise aeg oli pnev. Esialgu korraldatud Eesti 20 krgema tipu matkast kasvas vlja Eesti krguselt teise me krguse tpsustamine: le 300 meetri. Ega me ju tegelikult midagi ei avastanud, vaid lihtsalt time vlja fakte, mida hiskond polnud seni teadvustanud. Mnel kaardil oli ju Vllame krguseks kll mrgitud 304 meetrit, ent pikutes ja mujal oli ikka kirjas 297 meetrit. Aga meediasse lks see nii, nagu me oleks ise mtmas kinud ja suure avastuse teinud. Tegelikult me kisime tookord ka mtmas, aga see informatsioon vaid kinnitas Eesti phikaardil olevat infot mgede krguse kohta.
Samasugune lugu juhtus ka Prnumaa koguteose koostamisel: avastasin Prnumaa krgeima punkti, Rehemaa me (81 meetrit). See oli kll kaardil kirjas, aga keegi polnud osanud thele panna. Aga kui kogemusi pole, siis ei oskagi sellist asja thele panna ega otsida. Jllegi, maailma seisukohast tiesti ebaoluline teadmine, aga Prnumaa inimeste jaoks on see thtis teada.

Millist rolli mngib sinu jaoks Maaritsa kandis asuv maakodu?
Maakodu peale lheb palju aega. Eestis ringikimisi on sellevrra tunduvalt vhemaks jnud. Pame seal vaikselt talukompleksi taastada, ka kohalikega suhelda. Ega seal klassikalist maaelu enam pole, palju kiakse linna vahet ja pliseid inimesi on vhe. Siiski vib veel naabrimehega rkida Tartu murret, peamiselt kneleb seda kll tema. Judumda olen proovinud ka vanemaid tvtteid, nii pole niteks laastukatuse lmine mulle vras.

Mis viks olla jrgmine suur teema, mida edasi uurida?
Kuidagi on kujunenud nii, et teemad juavad ise minu juurde. Mul on olnud nn ttada nendes valdkondades, mis mind testi huvitavad. Muidugi peab likoolis olles ka teadurina tasemel olema ja sellele tuleb teadlikult thelepanu prata, sest paljud asjad, millega ma tegelen, ei anna nn. teaduri miinimumi vlja. Seetttu on kindlasti vaja phenduda ka tsisemale teadusele. Aga eks need teemad kuuluvad kokkuvttes ikka mrksna Eesti geograafia alla.


Taavi Pae on sndinud 27. detsembril 1976 Tartus. Lpetas 1994 Tartu 10. keskkooli (praegune Mart Reiniku gmnaasium) ning 1999 Tartu likooli geograafina loodusgeograafia ja maastikukoloogia erialal. 2002 kaitses T geograafia instituudis magistrit Eestimaa kalmistute kujunemisest 19.−20. sajandil. 2006. aastal kaitstud doktorits on vaatluse all ajaloolisest haldusjaotusest tulenevad erisused meie maastikes.
2006. aastast ttanud T loodus- ja tehnoloogiateaduskonna koloogia- ja maateaduste instituudi inimgeograafia ja regionaalplaneerimise ppetoolis inimgeograafia teadurina. 2002−2009 Eesti Entsklopeediakirjastuse teadustoimetaja. Tartu lipilaste looduskaitseringi president aastail 1996−1998.
Uurinud Eesti geograafia ja kartograafia ajalugu, toponme ja inimeste nimesid, geograafilist statistikat, kalmistuid ning Eesti piirkondade kultuurilisi erinevusi.



Geograaf Taavi Paed ksitlenud Helen Alume
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012