Eesti Looduse fotovõistlus
2010/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2010/11
Eesti Loodus aitab Eestit hästi tundma õppida

Alates ülikooli esimestest kursustest oled avaldanud muljet oma põhjaliku Eestimaa-tundmisega. Meie põlvkonna puhul pole see enam sugugi tavaline. Sina aga tunned Eestimaad nagu oma peopesa, nagu „vana kooli geograaf” selle parimas tähenduses. Mis on selle teadmise taga?
Ühest küljest on kõik tulnud tasapisi, ent teisalt ka süsteemselt. Kui olin ülikoolis esimestel kursustel, siis äkki taasavastasin kodust Eesti Loodused: need olid meil aastakäikude kaupa olemas, sest kuni selle ajani käis ju Eesti Loodus peaaegu kõigil. Õhtuti võtsin pataka ette, lappasin läbi. Lugesin kõik läbi – eriti hoolikalt muidugi need artiklid, mis mind rohkem huvitasid. Eelkõige Eestit puudutav loodus- ja kultuurigeograafia.
Nüüd taban enda sageli äratundmiselt, et olen mingi ühe või teise kõnealuse teemaga seonduvat või selle kohta lugenud Eesti Loodusest. Kõik faktid ei ole muidugi täpselt meelde jäänud, aga autor, aastaarv ja teema küll sageli, ning ma tean, kust üldse otsima hakata. Suureks abiks on muidugi ka ajakirja aineregister.
Eesti Loodus on tohutu Eesti-teemaliste teadmiste varasalv. Varasematel aegadel oli teadlastel avaldamisvõimalusi vähe ning Eesti Loodus oligi paljude jaoks see tippväljaanne, kus sai oma lugu avaldada.

Tean, et su suguvõsa on mööda Eestit üsna laiali. Ilmselt on ka see põhjus, miks osa piirkondi on sulle omasemad?
Mu suguvõsa on tõesti mööda Eestit laiali ja see on andnud perele põhjust väga palju mööda Eestit ringi sõita. Lapsena veetsin suviti palju aega Ida-Virumaal Püssis ja Purtses vanavanemate juures. Ema on sündinud Lääne-Saaremaal ning siiani käime Saaremaal sageli. Isapoolne suguvõsa on pärit Lõuna-Pärnumaalt, sealgi käime praeguseni. Ühe vanaema suguvõsa on ühelt poolt Räpinast – nii on ka seal ohtralt käidud, eriti kalmistul.
Spordipoisina veetsin palju aega Haanjas spordilaagris. Tartu spordikooli spordibaas asus Haanjas Mäe-Käärakul, Plaani kandis. Tol ajal me seda küll ei teadnud, aga otse laagri kõrval on Eesti kõrguselt kolmas mägi. Kui mul ülikooli ajal tekkis mägedehuvi ning Haanja kanti mägesid uurima läksin, siis tuli seal nii kodune tunne, sest olin kümme aastat seal ikka väga palju aega veetnud.
Eks lapsena ja noorena sai sõidetud neid teid, mida mööda vanemate auto liikus. Ülikooli ajal, kui juba ise roolis olin, sain marsruudi valikul sõna sekka öelda, ja ikka tegin ettepanekuid sõita ringiga, mitte otse. Nii olen avastanud mitmeid uusi kohti.

Mulle on üllatuseks, et sa hakkasid Eesti maateaduse vastu tõsist huvi tundma alles ülikoolis.
Huvi oli siiski varasem ja sai kindlasti palju mõjutusi perekonnaringist, näiteks inimestelt, kellega meie pere suhtles. Nii käisime tihedalt läbi perekond Paatsiga, nende kodus olnud raamatute hulk ja töö, mida nad tegid, avaldasid kahtlemata muljet.
Elasime koos vanaema ja vanaisaga, neil oli ka palju raamatuid. Vanaisa oli füüsikaõppejõud, tema sai hariduse ja alustas õppejõuteed esimese Eesti vabariigi ajal. Vanaisa muudkui luges ja jutustas möödunud aegadest oma lugusid. Vanaisal oli akadeemilistes ringkondades palju sõpru, kes tal sageli külas käisid. Ka vanaema pärines haritlaste suguvõsast. Nii et vaimsus oli kodus kogu aeg olemas.

Ülikooli algusaega jääb veel üks tähtis periood – aktiivne osalus Tartu üliõpilaste looduskaitseringis. Olid päris mitu aastat ka ringi president. Kui palju sa puutusid kokku ringi vaimse juhi, „halli kardinali” Jaan Eilartiga?
1990. aastate keskpaigaks oli ring varjusurmas. Siis võtsid vanemad ringiliikmed, nagu Heiki Kalle ja Rein Ahas, asja uuesti kätte ja viisid minusuguse noore poisi Eilartiga kokku. Käisin tema juures palju. Seal olid omad rituaalid: külaline pandi kängurunahale istuma ja siis vesteldi.
Vahel oli nagistamisi ka. Ükskord pidime terve juhatusega sinna külla minema, et asjad selgeks rääkida. Ta oli varem olnud ringi teaduslik juhendaja, meie ajal sekkus ta niisama ja tundis ringi tegemiste vastu huvi.
Esimest korda kohtusin Eilartiga ühes loengus Eesti looduskaitsest, ta jättis sügava mulje. Ta lihtsalt tuli ja rääkis, hoopis teistmoodi kui teised, igapäevased õppejõud.

Oma ülikooliõpingute alguses olid selgelt loodusgeograaf, nüüd aga oled juba mõnda aega seotud inimgeograafia õppetooliga, ka doktoritöö oli inimgeograafia valdkonnast.
Lõputöö oli Eesti loodusgeograafilise statistika kujunemisest ja teadvustamisest: näiteks millal me saime üldse teada, kui pikk on Emajõgi või mis on mõne järve sügavus, kui kõrged on meie „mäed” jne. See on sisuliselt geograafia ajalugu. Magistritöö käsitleb kalmistuid, see on juba kultuurigeograafia.
Kultuurigeograafia, eriti see osa, mida mina teen, on interdistsiplinaarne teadussuund. See on mõnes mõttes hea, aga mõnes mõttes halb − halb eelkõige seetõttu, et ei saa ühegi asjaga päris süvitsi minna.
Aga mulle see looduse ja kultuuri ühine uurimine istub. Seepärast on end teinekord ka veidi keeruline määratleda, sest mulle tõesti meeldib geograafia tervikuna. Loodus- ja inimgeograafia jäik lahutamine pole minu meelest õige.

Mis on kultuurigeograafia?
Vana kooli kultuurigeograafia on nähtuste leviku tõlgendamine. Uuema aja, postmodernistlik kultuurigeograafia keskendub rohkem sellistele küsimustele nagu tähendused, identiteet, representatsioonid ning seostub enam paljude humanitaarteadustesse kuuluvate teooriatega. Paljude reaalteadlaste jaoks pole see enam teadus, sest otseselt mõõdetavad tulemused seal puuduvad, ja eks see on ka lahkhelisid põhjustanud. Ma olen olemuselt pigem empiirika-mees, mitte niivõrd humanitaargeograaf. Loengutes muidugi räägin ikka humanitaarsest lähenemisest kultuurigeograafiale ka või lasen kellelgi teisel sel teemal rääkida.

Kultuurigeograafia eeldab väga suurt lugemust, sest selles valdkonnas kasutatakse palju ajaloolisi materjale, samuti tuleb osata asetada teadmised teatud ajaloolisesse ja kultuurilisesse konteksti.
Lugemus peab muidugi olema. Aga samas pean mainima, et ma ise ei pea ennast päris klassikaliseks kultuurigeograafiks, näiteks ma ei käi konverentsidel. Suures osas on see areng olnud juhuste rida: mingil hetkel oli geograafiaosakonnal lihtsalt vaja sellist inimest, kes tudengitele kultuurigeograafiat õpetaks, ja minu tollased tegemised olid sellele valdkonnale kõige lähedamad.

Aga kui sa ei ole kultuurigeograaf, kes sa siis oled?
Ma olen geograaf, lihtsalt geograaf.
Loen tudengitele ka Eesti loodusgeograafiat. Ideaalis võiks ikka oma ala spetsialistid ülikoolis aineid lugeda. See on Eesti väiksuse häda − kultuurigeograafia on nüüd tugevam Tallinna ülikoolis, Tartus meil tegelikult erialateadlasi enam pole. Siinsel inimgeograafial on kaks peamist suunda: mobiilpositsioneerimine ja rahvastikugeograafia. Need suunad on tõesti tugevad ja hästi välja arendatud, samuti on need kaetud noorte teadlastega.
Rohkem suuri harusid meil pole ja me paratamatult ei suuda kõiki valdkondi ühevõrra põhjalikult spetsialistidega katta. Ent kultuurigeograafia on ilmselt üks selline aine, mida haritud ja õppinud geograaf suudab teise kursuse üliõpilastele lugeda küll. Meil on instituudis olnud põhimõte, et püüame ikka kõiki aineid hõlmata.

Mis on ikkagi see kitsam suund, millega tegeled?
Praegu näiteks uurin eestlaste eesnimesid, nende jagunemist kihelkonniti. Mul on andmebaas Hargla kihelkonna eesnimedest alates Põhjasõjast kuni 1920. aastateni. Aastasadu olid kõige levinumad sealsed eesnimed Mehka ja Hipp. Aga umbes 1880. aastail kadusid need nimed ühtäkki kasutusest. Järelikult toimus ühiskonnas mingi järsk muutus, mis sellise olukorra tingis. Rohkem hakati kasutama saksapäraseid eesnimesid, nagu Rosalie ja Friedrich jt. Praegusaja eestlaste eesnimede kohta ei saaks sellise suunitlusega uurimust enam teha, sest eestlased pole enam paiksed.
Hiljuti käisin Viljandimaal kalmistuid vaatamas. Üks huvitavamaid kalmistuid oli kindlasti Evertite talukalmistu. Eestlaste perekonnakalmistuid pole palju, enamik eestlasi ilmselt ei teagi, et need olemas on. Aeg-ajalt käin ikka kalmistuid mööda, neid tahaks edasi uurida.
Uue teemana huvitavad mind teise maailmasõjaeelsete hauasammaste autorid. Sageli kirjutati hauasammaste äärde kiviraiduri nimi. Neid uurides selguvad meistrite areaalid. Näiteks Võnnu kalmistul on viie meistri tehtud hauasambad ning Hallistes on väga palju meister Kivistiku tehtud hauasambaid. Seda valdkonda pole üldse uuritud. Tahaksin teada ka seda, kes olid need inimesed, kes hauasambaid tegid: see oleks põnev kultuurilooline uurimus.
Põhiline uurimissuund on siiski geograafia ajalugu. Näiteks kevadel uurisime Salme Nõmmiku tegevust, sellest tuleb korralik mõttelooartikkel ka ingliskeelse maailma jaoks. Äsja ilmus raamat Leo Tiigist. Ma uurin just seda aega ja neid teadlasi, kes tegutsesid siis, kui geograafiateadus Eestis juba olemas oli.
Teeme palju asju koos Erki Tammiksaarega, meil on hea koostöö. Ega neid inimesi, kellega oma kitsa eriala teemasid arutada, väikse Eesti teadusmaailmas ju palju pole.

Ilmselt seob teid seegi, et teie mõlema esimene võõrkeel on saksa keel, mis on meie põlvkonna puhul pigem erandlik. Kui palju on asjaolu, et sa oskad pigem saksa kui inglise keelt, su jaoks uksi sulgenud või vastupidi, avanud?
Pigem on saksa keele oskus minu teadusvaldkonnas eelis. Kui uurid ajalugu, siis pead saksa keelt oskama, sest meie ajaloo puhul on just saksa ja vene keel olulised olnud. Kalmistute uurimisel olen Erki mõjutusel palju suhelnud baltisakslastega, ja ikka saksa keeles. Erki kaudu sain elada kolm kuud Saksamaal, töötada Herderi instituudis Marburgis. Veetsin need kolm kuud arhiivis, suhtlesin baltisakslastega, mõnega neist käin läbi siiani.

Kirjutad üsna regulaarselt kaastöid ajakirjale Eesti Loodus. Praegusaja ingliskeelsele maailmale suunatud noori teadlasi on üsna raske õhutada kirjutama emakeeles, kodumaisele lugejale. Mis sind motiveerib?
Minu uurimisvaldkonnas on päris palju neid teemasid, mis pole tõsiteadus, vaid jäävad kusagile tõsiteaduse ja teaduse populariseerimise vahele. Paljudest neist Eesti geograafia teemadest, millest ma kirjutan, pole välismaalastel sooja ega külma, see on huvitav eelkõige meile endile. Olen veendunud, et on mingi hulk infot, millega pole mõtet minna maailma vallutama. Näiteks see, et Kohtla-Järve tehismägi on kõrgem kui Kiviõli oma − see on info, mis pakub huvi ainult meile endile, mitte inglise keelsele lugejale.

Millal siis saab koduloouurimisest teadus?
Kunagi kasutati sellist mõistet nagu teaduslik kodu-uurimine. See peaks sisuliselt vastama praegusaja kultuurigeograafiale, vähemalt selle empiirilisemale poolele. Teadus on see, kui suudad tõusta kodulootasandilt kõrgemale, seostada empiirilist materjali ja kogutud teadmisi teooriate ja laiemate suundumustega, samuti võrrelda oma teadmisi ja fakte teiste samalaadsete uuringutega ning neid analüüsida. Aga ilma kodu-uurimiseta on kultuurigeograafiat raske teha: allikaid peab tundma. Mingi andmebaas peaks ikka olema, mille põhjal midagi uurida.
Nn. vana kooli kultuurigeograafias tehakse nähtuse klassifikatsioon, pannakse kaardile ja selle põhjal interpreteeritakse, miks see nähtuse levik on just selline. Näiteks minu doktoritöö on klassikaline kultuurigeograafia: uurisin lokaalseid nähtusi ja asetasin need üldisemasse konteksti. Seal on kaks põhilist teemat: kirikukuked ja kalmistud ning nende regionaalne levik Eesti alal, aga ka laiemalt. Teaduse seisukohalt oleks muidugi õige hõlmata võimalikult suur uurimisala, see hõlbustaks ka teadusartikli avaldamist.
Nüüd hiljuti uurisime Eesti kahe peamise lehmatõu levikut ja nende ajalis-ruumilisi muutusi. Kui 1970. aastail oli lõunaeesti punane kari selgelt Lõuna-Eesti märk ja musta-valgekirju lehmatõug markeeris põhjapoolsemat Eestit, siis nüüdseks on musta-valgekirju tõug vallutanud peaaegu kogu Eesti, kuna annab paremini piima. Ka eestlase „lehmakuvand” on muutunud mustvalgeks. Sellist analüüsi saab teha peaaegu kõigi regionaalsete nähtuste kohta.

Töötasid vahepeal aastaid Eesti Entsüklopeediakirjastuses. Mida see töö on sulle andnud?
Eesti Entsüklopeediakirjastuses toimus 2000. aastate algupoolel osaline põlvkonnavahetus. Nad hakkasid ise otsima kedagi nooremat, kes kirjutaks Eesti geograafia teemadest. See polegi väga lihtne. Selleks ajaks oli mul parajasti magistrantuur läbi ja aeg midagi uut proovida.
Töö kõrval sai osaletud Tallinna maailmas, see on ju palju suurem linn ja seltsielu oli hoopis teistsugune. Kohtasin palju värvikaid inimesi. Eesti Entsüklopeediakirjastus oli tol ajal veel suur asutus, kus töötas mitmeid väärikaid teadlasi, näiteks Haljand Udam, Anto Raukas ning muidugi Hardo Aasmäe ise. Siin Tartus edasi tegutsedes poleks ma ilmselt iial nende inimestega lähedalt tutvunud.

Mis oli sinu põhiroll sellel töökohal?
Üks suur asi, mida ma sel perioodil tegin, oli „Eesti entsüklopeedia” 12. köite Eesti-aineliste artiklite kirjutamine ja toimetamine.
Kõige enam tunnen uhkust „Suure maailma atlase” üle. Seda tegime mitu aastat. See töö võib pealtnäha tunduda lihtne, aga tegelikult on tohutult töömahukas: kõik toponüümid tuleb ükshaaval üle kontrollida ja mõelda, kuidas need eesti keelde panna. Toponüüme oli atlases kokku 60 000. Peeter Pälli koostatud kohanimede andmebaas hõlmab paraku väga väikese osa maailma kohanimedest, ülejäänud tuli omavahel selgeks vaielda. Mõnikord läks ühe toponüümi peale pool päeva!
Paljudel juhtudel on muidugi selge, kuidas mõnd kohanime kirjutada, aga vaidlusi oli ikka väga palju. Võtame näiteks ingliskeelse kohanime Black Island. Eesti keeles tunduvad kõik variandid ühtviisi tobedad. Kui kirjutada Blacki saar, siis see ei tundu õige. Kui jätta algkuju ja kirjutada Black Island, siis ei pruugi inglise keele mitteoskaja aru saada, mis sorti toponüüm see on. Me ei saa ju eeldada, et kõik kasutajad mõistavad inglise keelt. Võib veel kirjutada ka Must saar. Lõpuks jäi siiski Black Island.
Käändelõpud tekitavad palju vaidlusi. Ise ju ka sageli ei tea, kuidas kohanimesid algkeeles kirjutatakse. Internet on väga inglise keele keskne ja kaotab osa originaalkeele tähti ära. Soome-ugri alade puhul proovisime atlasesse kanda omakeelsed kohanimed. Kogu Venemaa ala on selline, et tegelikult on seal olemas ka omakeelsed toponüümid, aga vene keele surve tõttu on enim levima hakanud venepärased. Meil oli põhimõte võimalikult palju eelistada omakeelseid variante.

Oled olnud ka mitme maakondliku koguteose toimetaja.
Jah, ka see hõlmas olulise osa tööst. Kõik maakonnad on huvitatud oma koguteosest, aga ilma kohapealse suure initsiatiivita seda ei teki. Mina ei saa tulla ja öelda, et teeme nüüd teile koguteose, ma ei tunne väljast tulijana tegijaid, kirjutajaid ega muid asjaolusid.
Aga see ei olnud lõpus enam tore töö, sest muutus projektijuhtimiseks: pidevalt tuli suhelda kümnete inimestega, korraldada, uurida, selle asemel et teha sisulist toimetajatööd.
On ka päris suur vahe, kas teha mõne väikese maakonna või suurema linnaga maakonna koguteost. Suurtes kohtades, näiteks Pärnus, on vaimset võimekust rohkem ja seega kergem teha. Järvamaal oli õnneks kohalik innukas eestvedaja Henn Sokk, kes võeti nõunikuna maavalitsuse palgale spetsiaalselt maakondliku koguteose koostamistöö jaoks. Järvamaa koguteos on kolmeosaline ja Järvamaa võib selle üle olla uhke.
Muidugi ei saa neid praegusi maakondlikke koguteoseid võrrelda eestiaegsete koguteostega: tookord alustati ju päris nullist. Ma olen mõelnud, et tahaks elada selles ajas, kui see esimeste koguteoste kirjutamine käis. 1920. aastatel oli Eesti kohta infot vähe ja ilmselt oli neil põnev materjali koguda oli. Ma kujutan ette, et nad tegid oma tööd õhinaga, sest kogu info, mis nad kogusid, oli uus.

Miks me ei võiks nüüdki niimoodi käia ja Eestimaad uurida?
Võiks ju ka, aga mulle tundub, et ühest küljest pole teadlastel selleks aega ega raha ja teisest küljest pole enam ka nii palju avastada.
Siiski, üks asi, mida ma kindlasti tahan teha, ja tegelikult on see juba väikses mahus ka olemas, on tuua Eestimaa ekskursioonid tagasi geograafiaüliõpilaste õppekavasse. Ekskursioon „Eestimaa tundmine” peaks olema osa geograafide välipraktikast. Juba meie õpiajal, s.t. 1990. aastatel, olid sellised ekskursioonid õppekavast kadunud, aga hea oleks, kui kooli lõpetades oled enam-vähem kogu Eesti läbi käinud.
Geograafiharidusega noor peaks Eestimaad hästi tundma. Ma nõuan Eesti geograafia tundmist ka oma loodusgeograafia kursusel: ühe osana eksamil peavad tudengid ette antud kohanimed tühjale Eesti kaardile kandma. Viieteistkümnest kaksteist peavad olema õigesti märgitud, muidu ei ole eksam sooritatud. On olnud ka selliseid tudengeid, kes ei oska mitte ühtegi punkti paika panna! Mõned panevad täitsa suvaliselt, et äkki läheb täppi. Aga ei lähe. Ja ometi nad teavad, et ma seda nõuan − tõsi, geograafia eriala üliõpilased on selgelt tugevamad kui näiteks haridusteaduskonna tudengid, keda on mu loengutes samuti arvukalt.

Mis on olnud need üllatused, millega Eesti on sind hämmastanud? Kas see on mingi eriline koht või nähtustega piirkond?
See „mägede avastamise” aeg oli põnev. Esialgu korraldatud Eesti 20 kõrgema tipu matkast kasvas välja Eesti kõrguselt teise mäe kõrguse täpsustamine: üle 300 meetri. Ega me ju tegelikult midagi ei avastanud, vaid lihtsalt tõime välja fakte, mida ühiskond polnud seni teadvustanud. Mõnel kaardil oli ju Vällamäe kõrguseks küll märgitud 304 meetrit, ent õpikutes ja mujal oli ikka kirjas 297 meetrit. Aga meediasse läks see nii, nagu me oleks ise mõõtmas käinud ja suure avastuse teinud. Tegelikult me käisime tookord ka mõõtmas, aga see informatsioon vaid kinnitas Eesti põhikaardil olevat infot mägede kõrguse kohta.
Samasugune lugu juhtus ka Pärnumaa koguteose koostamisel: „avastasin” Pärnumaa kõrgeima punkti, Rehemaa mäe (81 meetrit). See oli küll kaardil kirjas, aga keegi polnud osanud tähele panna. Aga kui kogemusi pole, siis ei oskagi sellist asja tähele panna ega otsida. Jällegi, maailma seisukohast täiesti ebaoluline teadmine, aga Pärnumaa inimeste jaoks on see tähtis teada.

Millist rolli mängib sinu jaoks Maaritsa kandis asuv maakodu?
Maakodu peale läheb palju aega. Eestis ringikäimisi on sellevõrra tunduvalt vähemaks jäänud. Püüame seal vaikselt talukompleksi taastada, ka kohalikega suhelda. Ega seal klassikalist maaelu enam pole, palju käiakse linna vahet ja põliseid inimesi on vähe. Siiski võib veel naabrimehega rääkida Tartu murret, peamiselt kõneleb seda küll tema. Jõudumööda olen proovinud ka vanemaid töövõtteid, nii pole näiteks laastukatuse löömine mulle võõras.

Mis võiks olla järgmine suur teema, mida edasi uurida?
Kuidagi on kujunenud nii, et teemad jõuavad ise minu juurde. Mul on olnud õnn töötada nendes valdkondades, mis mind tõesti huvitavad. Muidugi peab ülikoolis olles ka teadurina tasemel olema ja sellele tuleb teadlikult tähelepanu pöörata, sest paljud asjad, millega ma tegelen, ei anna nn. teaduri miinimumi välja. Seetõttu on kindlasti vaja pühenduda ka tõsisemale teadusele. Aga eks need teemad kuuluvad kokkuvõttes ikka märksõna „Eesti geograafia” alla.


Taavi Pae on sündinud 27. detsembril 1976 Tartus. Lõpetas 1994 Tartu 10. keskkooli (praegune Mart Reiniku gümnaasium) ning 1999 Tartu ülikooli geograafina loodusgeograafia ja maastikuökoloogia erialal. 2002 kaitses TÜ geograafia instituudis magistritöö Eestimaa kalmistute kujunemisest 19.−20. sajandil. 2006. aastal kaitstud doktoritöös on vaatluse all ajaloolisest haldusjaotusest tulenevad erisused meie maastikes.
2006. aastast töötanud TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ökoloogia- ja maateaduste instituudi inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetoolis inimgeograafia teadurina. 2002−2009 Eesti Entsüklopeediakirjastuse teadustoimetaja. Tartu üliõpilaste looduskaitseringi president aastail 1996−1998.
Uurinud Eesti geograafia ja kartograafia ajalugu, toponüüme ja inimeste nimesid, geograafilist statistikat, kalmistuid ning Eesti piirkondade kultuurilisi erinevusi.



Geograaf Taavi Paed küsitlenud Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet