Eesti pähklilettidelt leiab nii väikseid kui ka suuri, odavamaid ja kallimaid, tuntud ja vähem tuntud saadusi. Mitmes mõttes omapärane nende hulgas on makadaamia – kauge külaline Austraaliast.

Palju nimetusi. Austraalias taimestik ja loomastik on küll väga eripärane, ent kogu maailmas tuntud viljapuude nimistusse pole kohalikud liigid andnud kuigi suurt panust. Ainsa meeldiva erandina võib nimetada vaid eri liiki makadaamia pähklipuid.
Kokku kuulub sellesse perekonda ligi kümme liiki, kuid söödavate pähklite tõttu kasvatatakse peamiselt kahte liiki: tervelehist Macadamia integrifolia (eesti keeles varem siledaviljane) ja neljalehist Macadamia tetraphylla (varem konaraviljane) makadaamiat. Need liigid ristuvad ka omavahel, andes vahepealsete tunnustega hübriide.
Makadaamia pähkli nimetus tuleneb austraalia loodusuurija John Macadami nimest, kelle auks ristis selle puude perekonna botaaniline esmakirjeldaja Ferdinand von Muller 1857. aastal. Samal ajal hakati Austraalias mõlemat liiki teadlikult kasvatama.
Looduslikult kasvavad makadaamia pähklipuud peamiselt Queenslandi rannapiirkonnas, seepärast tuntakse neid ka Queenslandi pähklitena. Kuna kasvukoht on võsarohtlad, on käibel ka teine sünonüümnimetus „võsapähklid”. Mõistagi kutsutakse selle puu söödavaid vilju ka Austraalia pähkliteks, sest makadaamia on ainus ja seega tuntuim Austraaliast pärinev pähklipuu.
Tänapäeval kasvatatakse makadaamiaid ka Hawaiil, USA-s Californias, Brasiilias, Tais ja Lõuna-Aafrikas. Nüüdisajal on aretatud ligi pool tuhat sorti. Sordid erinevad viljade suuruse, kesta luustuse astme, õlisisalduse, suhkrute hulga jm. poolest.

Puud on suured, viljad aga väikesed. Makadaamia pähklipuud võivad sirguda ligi 20 meetri kõrguseks. Tõsi, looduses nad tavaliselt nii suurt kõrgust ei saavuta, ent istandikes ei lastagi puudel nii kõrgeks kasvada. Muljet avaldav on ka puude laiusesse ulatuv võra, mida kaunistavad pikad läikivad lehed.
Roosade või valkjate kroonlehtedega lõhnavad õied on koondunud pikkadesse kobaratesse. Õisi tolmeldavad putukad, kuid nende puudusel on abi ka tuulest ja isetolmlemisest. Õite asendi järgi on kobaratesse koondunud ka viljad, kuid neid moodustub õitest oluliselt vähem.
Hoolimata pähklikandja vägevatest mõõtmetest on viljad suhteliselt tillukesed, üksikvilja läbimõõt küünib 2,5–3 cm. Makadaamia pähklipuu vili on kaetud nahkja rohelise pehme läikiva viljakestaga, mille all omakorda on väga kõva luustunud kest. Valminud viljad varisevad. Luustunud viljakest on nii tugev, et neid purustatakse eriliste pähklitangide abil. Kohalikud aborigeenid, kes on neid pähkleid söönud aastatuhandete vältel, tegid kõva kesta katki kivide abil. Nüüdisajal on aretatud ka selliseid pähklisorte, mille luustunud kest on õhem ja kergemini purustatav.
Tööstuslik pähklite puhastus käib lihtsalt. Korjatud pähklitel eemaldatakse esmalt pehme pindkate, seejärel lastakse neil mõni aeg kuivada ja alles siis purustatakse luustunud kest. Viljas on tavaliselt üks, harva kaks seemet, mida kaubastataksegi pähklituumadena. Osa saagist lastakse müügile katva luukestaga. Sellised pähklid säilivad kauem. Makadaamia pähklite söödav osa on kujult ümarapoolne, kergelt esilekerkiva tipuga.

Õli ja veel kord õli. Põhitoitainetest on makadaamia pähklituumades kõige rohkem õli, mille koostises on valdavas ülekaalus küllastamata rasvhapped. Tuumade õlisisaldus võib küündida rekordilise 80%-ni tuumade massist. Selle põhjal võib neid pidada kõige õlirikkamateks pähklite hulgas.
Mida suurem on õli koguhulk, seda heledamad on naturaalsed pähklid. Tõsi, tuleb ette ka väiksema õlisisaldusega pähkleid, nendes leidub õli 65–70%. Välimuselt on need tuumad tumedamad. Et õli on niivõrd palju, siis jääb teistele põhitoitainetele märksa väiksem osa.
Hulga poolest teine koht põhitoitainetest kuulub süsivesikutele, kuid arvestama peab sedagi, et nende hulka kuulub ka teatud osa seedumatuid kiudaineid. Süsivesikutest veelgi vähem on pähklites valke, nende sisaldus jääb vahemikku 6–8%. Väga suure õlikoguse tõttu on makadaamia pähklid ka ülimalt kaloririkkad, sada grammi tuumasid annab organismile 680–720 kilokalorit.
Suure õlihulga tõttu saab tuumi hõlpsasti puruks närida, hammaste all tunduvad pähklid pigem rabedate ja pehmete kui kõvadena. Kui tavaliselt sisaldub taimeriigi söödavates saadustes kõige rohkem vett, siis nende pähklite tuumades on vett põhitoitainetest kõige vähem, vaid 2–3%.
Mineraalainetest leidub pähklituumades rohkelt kaaliumi-, magneesiumi-, kaltsiumi- ja fosforiühendeid. Vitamiinidest tuleb mainida B-rühma omi, samuti rasvlahustuvat vitamiini E, mikroelementidest on rauda, mangaani, tsinki, vaske ja seleeni.

Söögiks nii soolaselt kui ka magusalt. Suurem hulk makadaamia pähklituumadest süüakse ehedal kujul. Enne kaubastamist töödeldakse neid mitmel viisil. Õliküllaseid pähklituumi röstitakse kuivalt kerges kuumuses ja maitsestatakse kas soola, suhkru või isegi suitsuga. Väga levinud on pähklituumade glasuurimine, eeskätt mitmesuguste siirupite või meega.
Väiksema õlisisaldusega pähklituumi kuumutatakse esmalt õlis ja alles seejärel maitsestatakse. Et makadaamia pähklites on lõviosa just küllastamata rasvhappeid, siis mõjutab see suuresti ka pähklite säilitamist. Tõsi, võrreldes paljude teiste õlirikaste pähklitega on makadaamlased rääsumisele küllaltki hästi vastupidavad. Kui neid tahetakse hoida pikemat aega, pakendatakse puhastatud pähklituumad siiski vaakummenetlusel õhukindlasse pakendisse, mis väldib hapniku mõju, ja hoitakse madalal temperatuuril.
Purustatud makadaamiapähkleid saab kasutada lisanditena nii soolaste kui ka magusate toitude juurde. Soolastest roogadest sobivad nende pähklite purustatud tuumad kokku riisi, juurviljade, maitsesegude, salatite, köögiviljahautiste, linnulihast tehtud roogade ja mereandidega. Üksiti on kohane lisada neid ðokolaadi, jäätise, küpsiste, kompvekkide, pudingite jm. koostisse.
Suure õlisisalduse tõttu saab kõnealuste pähklite purustatud ja läbisegatud massist valmistada hinnalist pähklivõid. Loo nimitegelasi kaubastatakse ka poolitatult, tükkideks purustatult või isegi pulbriks jahvatatuna.

Tarvilik iluhooldes. Makadaamia pähklite väärtuslikku õli kasutatakse erilaadsetes kosmeetikumides. Selle pähkliõli koostises on kuni 80% monoküllastamata rasvhappeid, kümnendiku ulatuses küllastatud rasvhappeid ja kõige vähem polüküllastamata rasvhappeid.
Makadaamia pähkliõli on hinnatud küllastumata rasvhapete ülirohke sisalduse ning rääsumist takistavate looduslike antioksüdantide tõttu. Säärane õli pehmendab edukalt pindmisi nahastruktuure ja naha tekiseid ning sobib kahjustuste vältimiseks eeskätt kuivale nahale. Biokeemilise koostise eripära tõttu ei ummista see õli nahapoore ega jäta tänu kiirele imendumisele nahale kauapüsivat õlikihti.
Seda pähkliõli lisatakse ðampoonide, niisutava ihu- või näovee ja -piimade, võide- ja puuderkreemide, pihustatavate päevituskreemide või -õlide, huulepulkade, massaaþiõlide jt. toodete koostisse. Kasutusvõimalusi oleks veelgi rohkem, kuid pidurdavad tegurid on toorme vähesus ja kõrge hind. Maailma üldisest pähklitoodangust hõlmavad need pähklid kõigest kuni 2%. Ühtlasi tuleb arvesse võtta, et enamik pähklituumi tarvitatakse toiduks, mitte õli tootmiseks.
Ehkki makadaamia pähklipuid kasvatatakse peale Austraalia veel paljudes piirkondades mitmel mandril, ületab toidunõudlus ikkagi tootmismahtusid ja seetõttu on need pähklid kallid. Seda tõestab ka pilk meie pähklilettidele. Makadaamia vilju võib leida vaid üksikutes müügikohtades ja hinnatase on võrreldes teiste pähklitega väga kõrge.

1. Kask, Kaljo 2007. Maailma puuviljad. Ilo, Tallinn.
2. Kokassaar, Urmas 2008. Pähkel maakera kuklapoolelt. – Terviseleht nr. 12, 25. märts.
3. van Wyk B. E. 2005. Food plants of the world. Timber Press.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli üldbioloogia õppejõud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.