Eesti Looduse fotov�istlus
2010/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2010/12
Tiskasvanud inimene

Kes teab kui palju sdu on sndinud sellest, et mnel vanamehel hakkas htul kamina ees kahekesi oma sigariga lihtsalt igav. Proua ja kodakondsed magasid juba ammu, lapsed olid suureks kasvanud, krge hiskondlik positsioon saavutatud kas see ongi kik? Kuidagi niru. Judu kontides ju veel on.
Kuid seinal on maakaart ... Miks peab riigipiir (vi, miks ka mitte, gaasitoru) tingimata olema nihukene kirbukirjana kverik, miks ei viks ta olla sirge? Kaarti silmitsedes on tore mtetel lennata lasta, maailm on korraga justkui peo peal ent kui palju eri maid ja rahvaid tungleb sellel pealtnha stul paberilapikesel. Ei noh, elu vib pakkuda veel mndagi pnevat!

Ja kui ks kvast puust vana juurikas on hakkamist tis, vtavad kergesti sdet ka teised oma soomtaste otsas igavlevad knnud. Ja kui juba nemad hgvele saadud, siis mis viga sdata letulena praginal lmama noored mehed, kes teatavasti on rumalad nagu lapsed, aga seda innukamad.
Ainuvimalik kaitse on rnnak, mis thendab, et ellujmiseks tuleb tappa naisi ja lapsi rohkem ja kiiremini, kui seda teeb vaenlane, on 1932. aastal elnud Stanley Baldwin, mees, keda britid prast peatselt alanud leilmset veresauna rngalt sdistasid liigses rahumeelsuses.
Seitse aastakmmet hiljem kurdab oma geniaalse hiskondliku nrvi poolest tuntud ajakirjanik Vahur Kersna, et Eesti on muutumas .. tissnud inimeste mnusaks hiskonnaks, kus on n i i hea ja n i i igav elada. Praegu meie kigi nneks ei ole see aeg veel kes.

Need snavtud peegeldavad eri veeremisjrke oravarattas, milles inimkond on tallanud lbi kogu oma ajaloo. Nimetagem seda siis Maslow jrgi eneseteostuse vajaduseks, bioloogide kombel display vi show-off (viks tlkida kui enesenitamine) vi argikeeli lihtsalt igavuseks, kuid selle sotsiaalsetele olenditele omase loodusnhtuse liikumapanevat ja pahatihti laastavat judu teame kik. Niipea, kui on nnestunud midagigi tagumiku alla kokku kraapida, tunneme vastupandamatut vajadust laamendama hakata. Olgu niteks siis sjad vi ajuvaba tarbimishullus. Mlema sgav snum on sama: ma olen keegi, ma olen midagi vrt, ma olen naabrist parem.
Meie plvkonnal (s.t. neil, kes sattunud elama inimesena planeedile Maa just praegu) on nn ja au lpuks ometi sellest Sisyphose niaringist vlja astuda. Esimest korda inimkonna ajaloos hakkab maailma telg paigast nihkuma. Ei, igavus kui keskne kitumistegur ei kao muidugi kuskile, vimalusi ksteisega rammu katsuda vajame ka tulevikus nagu hapnikku. Ent ahnitsemise ja laamendamisele kui selle vljunditele on esimest korda tekkinud tsiselt vetav alternatiiv. Midagi, mis on htkki saanud mrksa thtsamaks kui sjaline vgevus vi raha.
Pean silmas mistagi keskkonnahoidu. Inimest, kes selles vallas saavutab mne kauni lbimurde, olgu siis teaduse, tehnika vi kunsti vahenditega, vaadatakse juba kmne aasta prast hoopiski aupaklikumalt ja suurema iidolina kui mnd vejuhti vi finantsmagnaati.
Et parandada suhteid Venemaaga, ei piisa kemplemisest, kumma keel on parem vi kes kellele kunas rohkem kurja tegi. Eelkige vajame tsiselt vetavaid hiseid eesmrke. Nnda on elnud meie president Toomas Hendrik Ilves (vi oli see keegi teine?).
Uue aja kangelane ei ole mitte suure likiva tsikliga narkodiiler, vaid poiss, kes sidab jalgrattaga raamatukokku, kostis hel htul teleris Bogot (sic!) linnapea Enrique Pealosa. Ammu oli aeg!



Juhan Javoi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012