Eesti Looduse fotovõistlus
2010/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2010/12
Täiskasvanud inimene

Kes teab kui palju sõdu on sündinud sellest, et mõnel vanamehel hakkas õhtul kamina ees kahekesi oma sigariga lihtsalt igav. Proua ja kodakondsed magasid juba ammu, lapsed olid suureks kasvanud, kõrge ühiskondlik positsioon saavutatud – kas see ongi kõik? Kuidagi niru. Jõudu kontides ju veel on.
Kuid seinal on maakaart ... Miks peab riigipiir (või, miks ka mitte, gaasitoru) tingimata olema nihukene kirbukirjana kõverik, miks ei võiks ta olla sirge? Kaarti silmitsedes on tore mõtetel lennata lasta, maailm on korraga justkui peo peal – ent kui palju eri maid ja rahvaid tungleb sellel pealtnäha süütul paberilapikesel. Ei noh, elu võib pakkuda veel mõndagi põnevat!

Ja kui üks kõvast puust vana juurikas on hakkamist täis, võtavad kergesti sädet ka teised oma soomätaste otsas igavlevad kännud. Ja kui juba nemad hõõgvele saadud, siis mis viga süüdata õletulena praginal lõõmama noored mehed, kes teatavasti on rumalad nagu lapsed, aga seda innukamad.
„Ainuvõimalik kaitse on rünnak, mis tähendab, et ellujäämiseks tuleb tappa naisi ja lapsi rohkem ja kiiremini, kui seda teeb vaenlane,” on 1932. aastal öelnud Stanley Baldwin, mees, keda britid pärast peatselt alanud üleilmset veresauna rängalt süüdistasid liigses rahumeelsuses.
Seitse aastakümmet hiljem kurdab oma geniaalse ühiskondliku närvi poolest tuntud ajakirjanik Vahur Kersna, et Eesti on muutumas „ .. täissöönud inimeste mõnusaks ühiskonnaks, kus on n i i hea ja n i i igav elada. Praegu meie kõigi õnneks ei ole see aeg veel käes”.

Need sõnavõtud peegeldavad eri veeremisjärke oravarattas, milles inimkond on tallanud läbi kogu oma ajaloo. Nimetagem seda siis Maslow’ järgi eneseteostuse vajaduseks, bioloogide kombel display või show-off (võiks tõlkida kui „enesenäitamine”) või argikeeli lihtsalt igavuseks, kuid selle sotsiaalsetele olenditele omase loodusnähtuse liikumapanevat ja pahatihti laastavat jõudu teame kõik. Niipea, kui on õnnestunud midagigi tagumiku alla kokku kraapida, tunneme vastupandamatut vajadust laamendama hakata. Olgu näiteks siis sõjad või ajuvaba tarbimishullus. Mõlema sügav sõnum on sama: ma olen „keegi”, ma olen midagi väärt, ma olen naabrist parem.
Meie põlvkonnal (s.t. neil, kes sattunud elama inimesena planeedile Maa just praegu) on õnn ja au lõpuks ometi sellest Sisyphose nõiaringist välja astuda. Esimest korda inimkonna ajaloos hakkab maailma telg paigast nihkuma. Ei, igavus kui keskne käitumistegur ei kao muidugi kuskile, võimalusi üksteisega rammu katsuda vajame ka tulevikus nagu hapnikku. Ent ahnitsemise ja laamendamisele kui selle väljunditele on esimest korda tekkinud tõsiselt võetav alternatiiv. Midagi, mis on ühtäkki saanud märksa tähtsamaks kui sõjaline vägevus või raha.
Pean silmas mõistagi keskkonnahoidu. Inimest, kes selles vallas saavutab mõne kauni läbimurde, olgu siis teaduse, tehnika või kunsti vahenditega, vaadatakse juba kümne aasta pärast hoopiski aupaklikumalt ja suurema iidolina kui mõnd väejuhti või finantsmagnaati.
Et parandada suhteid Venemaaga, ei piisa kemplemisest, kumma keel on parem või kes kellele kunas rohkem kurja tegi. Eelkõige vajame tõsiselt võetavaid ühiseid eesmärke. Nõnda on öelnud meie president Toomas Hendrik Ilves (või oli see keegi teine?).
„Uue aja kangelane ei ole mitte suure läikiva tsikliga narkodiiler, vaid poiss, kes sõidab jalgrattaga raamatukokku,” kostis ühel õhtul teleris Bogotá (sic!) linnapea Enrique Peñalosa. Ammu oli aeg!



Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet