Eesti Looduse fotovõistlus
2010/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/12
Vasknarva muutunud rannad

Igal veerohkel kevadel räägitakse Peipsi järve kirdenurgas asuva Vasknarva küla üleujutusohust. Pärast sadu aastaid kestnud mõtete mõlgutamist rajati 1930. aastatel sinna regulatsioonirajatised, mis küll praeguseks on oma esialgse otstarbe minetanud, ent takistavad siiski suuresti Peipsi rannasetete liikumist.

Vasknarva küla asend on eriline mitmel põhjusel. Vasknarva asub paigas, kus suur järv surutakse kitsasse ja madalasse jõesängi. Sealt algab Narva jõgi, mis on Eesti veerohkeim jõgi ning Peipsi − Euroopa suuruselt neljanda järve − ainuke väljavool. Seega on eeldused üleujutuste tekkeks väga soodsad, samas on see ka suurepärane koht, kus Peipsi veetaset reguleerida.

Peipsi veetaseme reguleerimise ideed. Peipsi probleem, nagu tema veetaseme kõikumist tinglikult nimetada võib, on kolmetahuline. Esimesed ideed, mismoodi järve veetaset reguleerida, pakuti 17. ja 18. sajandil. Need kaalutlused olid seotud laevasõiduolude parandamisega, kuna Peipsi järv ja Narva jõgi olid tol ajal olulised veeteed [13]. Narva jõel oli ka teisi ja kindlasti tõsisemaid laevasõidutakistusi (nt. Narva kosk), kuid liivamadalik Vasknarvas oli esimene, mis Peipsi poolt tulles ette jäi.
Ajapikku siseveetranspordi olulisus kahanes, sestap hakati suuremat tähelepanu pöörama üleujutustele ja nende tekke põhjustele. Üldsuse huvi pälvis teema pärast 1844. aasta ulatuslikke üleujutusi [13]. Kahe nimetatud ajendi kõrval ilmnes 20. sajandil ka kolmas mõjutegur – Narva jõe veejõu kasutuselevõtt, mis üksiti avaldab mõju Peipsi veetasemele.
Neid kolme valdkonda käsitleti nii eraldi kui ka kompleksselt, sest mõisteti nende väga suurt omavahelist seost. Juba esimese teadaoleva suurema projekti autorile, Vene armee alampolkovnik Timofejevile, tehti 1853. aastal ülesandeks selgitada Peipsi järve veetaseme reguleerimist nii põllumajanduse seisukohast kui ka võimaliku Peipsi ja Narva vahelise laevatee aspektist [15]. Järgnevatel aastatel projekteeriti ja mõõdeti palju, kuid ehitustegevuseni ei jõutud. Põhjuseks olid nii eri huvirühmade vastuolud kui ka riigivalitsuse vähene huvi, mis oli eelkõige tingitud alanud raudteeajastust [13].

Iseseisvas Eesti Vabariigis, mis pidi üles ehitama oma tööstuse ja energiamajanduse, kerkis Narva jõe energiapotentsiaal taas päevakorda. Toona kuulus jõgi tervenisti Eesti piiridesse ning seda oli mõnevõrra lihtsam majandada kui praegu.
Peamiselt varasematele uurimustele tuginedes tegi mäeinsener Aleksander Kink vabariigi algusaastatel suurejoonelise plaani, kuidas kogu riik elektriühendusega katta, muuta Narva ja Tartu õitsvateks sadamalinnadeks ning panna alus konkurentsivõimelisele tööstusele. Narva jõe idakaldal asuvasse Omuti külla kavandati rajada tööstuskeskus, kus hakata õhust eraldama lämmastikku ning sellest väetisi ja lõhkeaineid tootma [10]. Insener Kingi suurejoonelised kavatsused ei saanud küll teoks, ent andsid kindlasti tõuke uutele plaanidele.
1920. aastal kutsus Eesti Vabariigi valitsus kokku uurimistöid ja projekti koostamist alustanud Narva hüdroelektrijaama ehituse komisjoni, mis keskendus veejõu kasutuselevõtule. Nüüd põrkusid plaanid aga uue probleemiga. Narva jõe ja Peipsi vee reguleerimine ei olnud Eesti vaba voli, sest 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu artikkel XVI lisa 2 § 1 näeb ette, et „kunstlik vee teisalejuhtimine Peipsi ja Pihkva järvedest, mis sünnitab nimetatud järvede keskmise veeseisu alanemist üle ühe jala [u 0,3 m], samuti ettevõtted, mis keskmist vee tasapinda nimetatud järvedes kõrgendavad, on lubatud ainult eri-kokkuleppe järele Eesti ja Venemaa vahel”.
Samuti on rahulepingus kirjas, et Eesti on nõus andma Venemaale eesõiguse saada ja müüa Narva jõe koskede elektrijõudu. Etteruttavalt olgu öeldud, et see rahulepingu klausel on hiljemgi probleeme tekitanud.
Hüdroloog August Velneri juhitud uurimisprojekti avaldatud andmed sisaldasid Narva jõe topograafilisi, geoloogilisi ja hüdromeetrilisi mõõtmistulemusi ning üksikasjalikke ehitusplaane ja võimsusarvutusi. Rahvamajanduslikult väga oluline projekt oleks läinud maksma 2734 miljonit Eesti marka [15]. Nagu varasemad plaanid, jäi ka see projekt üksnes paberile. Hüdroelektrijaam Narva jõe paremal kaldal alustas tööd alles 1955. aastal.

Plaanimisest tegevusteni. Otsustava pöörde Peipsi järve veetaseme reguleerimise põhimõtetesse tõi äärmiselt veerikas periood 1920. aastate teisel poolel. Peipsi pikaajaline keskmine veetase on 30,00 meetrit ü.m.p. [9], kuid 1924. aastal oli keskmine veetase 30,75 meetrit. Samast aastast pärineb ka kogu aegrea kõrgeim veetase 31,76 meetrit [7]. Veelgi enam, Peipsi veetasemete aegreas eristub sellel ajavahemikul (1922–1940) lühike, 19 aasta pikkune tsükkel, mis on kogu 125-aastase vaatlusrea (1885–2010) veerohkeim [9].
Laugete madalate kallastega Peipsi rannaaladele tähendas pidev kõrge veetase väga ulatuslikke üleujutusi. On hinnatud, et terve 1924. aasta jooksul oli madalast rannikualast üle ujutatud üle 470 km2 ning kõrgeima veeseisu ajal koguni 775 km2 [7].
Pärast selliseid üleujutusi olid rannaäärsed elanikud muidugi meeletult nördinud ning ajakirjanduseski kõlasid üleskutsed, et „järve pind tuleb maha lasta”. Algatati korraga kaks riiklikku projekti, millest üks hõlmas kaldakindlustuste rajamist ehk passiivset võitlust järvega, teise eesmärk oli aga alandada järve pinda [16].
Vabariigi valitsus võttis 21. detsembril 1928 vastu krediidi määramise seaduse, mis nägi ette kulutada regulatsioonirajatiste peale seitsme aasta jooksul (1928–1935) 1,65 miljonit krooni [1]. 1931. aastal seadust muudeti ning uueks lõpptähtajaks määrati 1. aprill 1938 [2]. Siiski ei võetud seadus vastu täiesti üksmeelselt. Mitmel korral heideti ette liiga kiiret otsustusprotsessi ning viidati kogu projektile kui „ebaproduktiivsele kulutusele ning riigi raha surnukslöömisele” [3].
Ehitustegevuse vastu protestis ka kaitseministeerium, kelle arvates tuli niisuguste „sildade” ehitus riigi kaitseseisukohast äärmiselt olulisse kohta jalamaid lõpetada, sest need rajatised kergendanuks tunduvalt vaenuvägede tulekut üle Narva jõe [4].

Lahendust pakuvad süvendused ja buunid. Tolleaegsed Peipsi veepinna reguleerimistööd jagunesid peamiselt kahte ossa. Kulukam ja raskem osa oli Verhovski kärestike süvendus 2,25 meetri võrra 1,5 kilomeetri ulatuses. Seal tuli jõepõhjast välja lõhkuda ja koristada umbes 235 000 m3 kõva dolomiiti ja paekivi. Teise tööna süvendati Vasknarvas Narva jõe lähtes asuvat liivamadalikku ning rajati selle ette kolm põiktammi ehk buuni (praegu mõõdetuna 660 m, 570 m, 220 m) ja üks voolusuunav tamm (1420 m) (¤ 1).
Liivamadaliku süvendustööde maht oli umbes 260 000 m3 liiva ja savi. Buunide (sks. Buhne) ja tammi ehituseks kasutati Verhovski kärestikust välja lõhutud kive (90 000 m3), mis transporditi Vasknarva praamidega ja mille ülejääk veeti vanadesse jõekoolmetesse. Tammide peale laoti veel maakividest kiht, nii et järvepoolne, lainetusele ja jääle avatud külg oli laugem ja siledam. Jõepõhjas oleva paekivi lõhkumiseks kasutati lõhkeainet ning purustatud materjal tõsteti välja koppsüvendajaga. Kõik tähtsamad tööriistad, nagu seesama koppsüvendaja Hiiglane, kompressorjaam ja kiviveopraam olid valmistatud Eestis. See asjaolu oli ka valitsuse tingimus krediiti määrates [11].
Buunid pidid ära hoidma piki Peipsi põhjarannikut liikuva liiva valgumise jõe lähtes paiknevale liivamadalikule, koondama veevoolu liivamadaliku piires ühte sängi, et veevool hakkaks ise lahtist liiva madalikult ära kandma, ning kaitsma liivamadalikku lainetuse eest. Põhimõtteliselt plaaniti luua uus tehislik voolusäng (300–425 meetrit lai), millesse süvendati 70 meetri laiune renn veesügavusega 3 meetrit [14]. Samal ajal pidid süvendustööd Verhovskis ja Vasknarvas suurendama Narva jõe vee läbilaskevõimet.
Kõigi tööde koosmõjul pidi järve pind alanema 0,3 meetri võrra. Eeldatavasti pidi üleujutuspäevade arv nõnda vähenema 104 päevalt 55 päevani, uputusest vabanema keskmiselt 6410 hektarit maad ning vegetatsiooniperioodid ühtlustuma [13]. Kui varasemad projektid püüdsid probleemi lahendada kompleksselt, arvestades ka laevasõidu- ja hüdroenergia võimalusi, siis nüüd seati sihiks vaid vähendada üleujutusi ja rajada maaparandusrajatistele eesvool. Laevasõidule oli alanenud veepind kahjulik, kahandades veesügavust Peipsi järve suubuvate jõgede suudmetes.
Süvendustööd kestsid kuni 1939. aasta sügiseni, mil Teise maailmasõja sündmused need peatasid. Selleks ajaks olid valminud kõik kolm buuni ja voolusuunav tamm. Liivamadaliku süvendus lõpetati 1940. aastal, kuid osa Narva jõe ülemjooksust jäigi puhastamata [5]. Kuna Peipsi veepinna reguleerimise tööde lõppjärk langes kokku uue, suhteliselt veevaese perioodi (1941–1973) algusega ning kogu aegrea kõige veevaesem aasta oli just 1940 [9], siis on raske hinnata, kas üleujutuste vähenemine 1930. aastate lõpus ja järgmistel aastatel on tingitud süvendustöödest ja rajatud buunidest või pelgalt kliimateguritest.

Põiktammide mõju Peipsi rannasetete liikumisele. Kui regulatsioonirajatiste mõju Peipsi veetasemele vajaks kindlasti põhjalikumat uurimist, siis rannajoont ja setete liikumist Vasknarvas on need inimrajatised kahtlemata kõvasti muutnud. Sellele on varem oma artiklites tähelepanu juhtinud hüdroloog ja Peipsi uurija Ago Jaani [8].
Juba ammusest ajast on teada, et Peipsi põhjaranniku setted liiguvad üldjoontes läänest itta. Setete kindlasuunalise liikumise põhjuseks on peetud valitsevaid edela- ja läänetuuli, tuultest mõjutatud idahoovust ning eelkõige lainetust. Et panna setteosakesed liikuma, on vaja välistegurite (lainetus) toimel ületada nende nihkekiirus, mille suurus oleneb osakeste suurusest.
Pärast põiktammide valmimist Vasknarvas hakkas nende ette ja vahele kogunema setteid, mille loomulik kulg oli häiritud. Nüüdseks on põiktammide vaheline ala osaliselt soostunud ja kohati kaetud tiheda põõsastiku, tarna- ja pillirookooslustega. Buunide vahel leidub ka eri suurusega avaveealasid, kus kasvavad veetaimed. Läänepoolseima buuni esine ala on tunduvalt kuivem ning selle järvega piirnev lõunaosa on luitestunud. Sealne kena liivarand on kujunenud kohalike elanike seas populaarseks puhkealaks.

Rannajoon enne buune. Hindamaks buunide rajamise järgseid rannajoone muutusi ja nende võimalikku perioodilisust, võrreldi omavahel eri aegadest pärit kaarte. 2009. aasta suvel tegid Tartu ülikooli geograafiaosakonna üliõpilased GPS- ja tahhümeetrilisi mõõdistusi läänepoolseima buuni ees. Kaartide võrdlemine ja mõõdistamiste analüüs võimaldab hinnata pikaajalisi summaarseid muutusi. Erakordsete sündmuste ja/või lühemaajaliste ühesuunaliste muutuste hindamiseks on kahtlemata vaja sagedasemaid mõõdistusi, kui seda pakuvad senised kaardid.
Et saada ülevaade buunide rajamise eelsest olukorrast Peipsi rannikul ja Narva jõe suudmes, kõrvutati kaarte aastaist 1871, 1902, 1921 ja 1927 (¤ 2). Nendelt kaartidelt joonistub selgelt välja Narva jõe suudme ummistus ja väga kitsas sügavam kanal, kuhu ilmselt oli koondunud enamik järve väljavoolust
Peipsi rannajoone asend oli kõigil juhtudel erisugune, kuid muutused ei olnud ühesuunalised, nagu oleks võinud eeldada. 1871. aasta rannajoone suur erinevus võrreldes 1902., 1921. ja 1927. aasta rannajoonega võib olla tingitud ulatuslikumast kulutusest neid eraldava ajavahemiku jooksul. Kuna 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse jäi suhteliselt veerikas ajajärk, on kulutus võimalik, kuid vaevalt sai selle ulatus olla 150 meetrit. Nii ulatuslik kulutus oleks Peipsi järve tingimustes väga erakordne ja seda oleks kindlasti tollases kirjanduses ära märgitud.
Samas tuleb meeles pidada, et kaartidel väljendunud erinevusi ei saa ilmselt taandada üksnes rannaprotsessidele, sest vanu erimõõtkavalisi kaarte kihiti seades ja kindelpunktide järgi koolutades võivad samuti tekkida olulised vead. Sellele viitavad ka Narva jõe suudme ja kaldajoone erinevused nimetatud kaartidel.

Kiire settimine. Hoopis teine pilt avaneb kaartidel pärast põiktammide rajamist (¤ 3). Kahjuks ei olnud võimalik leida piisavalt suure mõõtkava ja täpsusega kaarte ajavahemikust 1930–1980, mistõttu on rannajoone muutuste täpset kiirust keeruline hinnata. Buunivahed settisid tõenäoliselt täis üpris kiiresti, sest 1980. aastaks oli rannajoon nihkunud juba enam-vähem oma praegusesse asendisse.
Kui võtta settimise alguseks aasta 1935, siis esimese buuni ees (maksimaalsete muutustega ala) on rannajoone nihkumise kiirus 12 meetrit aastas. Selle arvu hindamisel peab arvestama aga mitut aspekti. Esiteks, rannajoon võis nihkuda oma praegusesse asendisse juba enne 1980. aastat ja seetõttu võib nihkumiskiirus olla isegi suurem. Teiseks, kuna setteala keskosa on suures osas allpool keskmist veepinda, võib järeldada, et rannajoone nihkumine ei ole olnud lineaarne protsess ning keskmine muutumiskiirus ei peegelda tegelikku olukorda, vaid on pigem illustratiivne, pakkudes võrdlusmaterjali teistele samalaadsetele uuringutele.
Rannajoone hüppeline muutumine on eriti liivarandade puhul üsna tavaline ja võib toimuda mõne tormi tagajärjel, kui maasäär või üle veepinna kerkinud barri (rannajoonega rööbiti paiknev liivamadal) lagi eraldab laguuni, mis jääbki ümbritsevast alast madalamaks. Esimese buuni ees võib rannajoon olla nihkunud kahe suurema „hüppega”, sest veidi kõrgem ja kuivem ala paikneb ka setteala keskel (¤ 4).
Miks aga ei ole põiktammide vahel toimunud olulisi muutusi pärast 1980. aastat ja praegune rannajoon paikneb väikeste erinevustega ikka samas kohas? Nagu võib välja lugeda buunide rajamisele eelnenud mõõdistustest, oli sel ajal rannalähedasemas järveosas väga madal vesi, mistõttu ala täitus setetega kiiremini ja rannajoon muutus jõudsamalt. Praeguseks on rannajoon nihkunud järve sügavama osa suunas, mis ilmselt vähendab muutuste kiirust.
Lisaks on rannajoon praegu juba väga lähedal buuni otstele ning setted saavad Narva jõkke liikuda ka ümber takistuste. See mõjutab kindlasti settimiskiirust buunidevahelisel või -esisel alal. Viimaste mõõtmiste põhjal võib öelda, et uus rannajoon paikneb maksimaalselt 540 m vanast rannajoonest järve pool, ning läänepoolseima buuni otsani jääb sealt kõigest 145 m.
Põiktammi esise ala kõrgusmudelilt (¤ 5) ilmneb selgesti ka teine ranniku muutumist põhjustav tegur veealuste setete rände kõrval – tuul. Settekeha pealispinda liigestavad kuni 4,5 m kõrgused luited, mis ei saanud hakata moodustuma enne, kui rannajoon oli nihkunud praegusesse asendisse. Seega on vähemalt 30 aastaga kujunenud märkimisväärsete mõõtmetega eoolsed vormid. Rannaprotsesside seisukohalt on see kindlasti põnev teave, kuna selliste pinnavormide kujunemise kiiruse kohta pole Eestis seni hinnanguid antud.

Liivarand ja uus valdus jõe idakaldal. Vasknarva buunid on hea näide selle kohta, kuidas inimtekkelised võõrkehad võivad väga kiiresti ja ulatuslikult muuta ranna looduslikku olekut. Raske on võtta seisukohta, kas selline looduse ümberkorraldamine on hea või halb. Vasknarva elanikel on esimese põiktammi ette tekkinud nüüd ilus liivarand ja puhkeala. Samuti on Peipsi idakaldalt algava voolu suunava tammi ette settinud juurde tükike maismaad, mida võib auga nimetada Eesti valdusteks Narva jõe idakaldal. Geopoliitiline võit, millest ilmselt ei osanud unistada isegi esimese Eesti Vabariigi kaitseministeerium!

1. Eesti riigiarhiiv f. 80, n .3, s. 709. Peipsi veepinna reguleerimiseks krediidi määramise seadus, alustatud 10.detsember, lõpetatud 24. detsember 1928.
2. Eesti riigiarhiiv f. 80, n. 4, s. 582a. Peipsi veepinna reguleerimiseks krediidi määramise seaduse muutmise seadus, alustatud 10. oktoober 1930, lõpetatud 31. märts 1931.
3. Eesti riigiarhiiv f. 80, n. 4, s. 582b. Peipsi veepinna reguleerimiseks krediidi määramise seaduse muutmise seadus, alustatud 10. oktoober 1930, lõpetatud 31. märts 1931.
4. Eesti riigiarhiiv f. 1354, n. 1, s. 1613. Kirjavahetus Kaitseministeeriumiga Narva jõel Vasknarva juures muulide ehitamise asjus. 1933.
5. Eesti riigiarhiiv f. r-445, n. 2, s. 5. Peipsi järve veepinna reguleerimise toimik. ENSV Töö Rahvakomissariaadi tehniline inspektuur. 1941.
6. Eesti riigiarhiiv f. T-7, n. 1, s. 918. Peipsijärwe Liiwamadaliku Reguleerimine. Sisewete Büroo TM, 1: 5000, 1926.
7. Jaani, Ago 1973. Veerohkus muutub tsükliliselt. – Eesti Loodus 24 (12): 758−764.
8. Jaani, Ago 2000. Peipsi järve veetaseme reguleerimise probleem. Regulatsioonirajatised Narva jõe lähtes. − Narva jõgi ja veehoidla. Piiriülese koostöö keskus, Tartu: 114−118.
9. Jaani, Ago jt. 2008. Hüdroloogia. − Peipsi. Tartu: 113−156.
10. Kink, Aleksander 1920. Tartu-Pihkva ja Narva weetee. Tööstus-kaubanduse kirjastik nr. 1. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse kirjastus, Tallinn.
11. Tilzen, Karl-Erich 1929. Peipsijärve alandamise eeltööd. – Tee ja Tehnika 8 (86): 91−95 ja 101−104.
12. Velner, August 1922. I Sisevete uurimise andmed. Eesti hüdrograafi ülevaade. Tallinn: 55−56.
13. Velner, August 1928. X Sisevete uurimise andmed. Sisevete uurimise büroo aastaraamat 1926. Tallinn.
14. Velner, August 1929. Peipsi weepinna alandamine kiire: üle kolmandiku Eestist sellest huwitatud. Eesti Rahvaerakonna Keskkomitee, Tartu.
15. Velner, August (toim.) 1923. Naroovajõe uurimise andmed ja veejõu kasutamise kava. Teedeministeeriumi väljaanne. Tallinn.
16. Vichmann, A. 1929. Peipsi järve kalda kindlustamine. – Tee ja Tehnika 8 (87): 117−124.


Mihkel Järveoja (1986) on TÜ geograafia osakonna magistrant.
Tiit Hang (1958) on geograaf, TÜ geoloogia osakonna vanemteadur.
Raivo Aunap (1964) on TÜ geograafia osakonna kartograafia teadur.
Taavi Pae (1976) on geograaf.



Mihkel Järveoja, Tiit Hang, Raivo Aunap, Taavi Pae
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet