Eesti Looduse fotovõistlus
05/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus EL 05/2003
Kalakotkas

Eesti väikseima ja ühe eripärasema kotka arvukus on tõusuteel, sest siinne asurkond on viljakuselt üks maailma edukaimaid. Põhjusi näeme puhtamaks muutunud keskkonnas ning kotkastele ehitatud tehispesades.

Kalakotkas (Pandion haliaetus) on haugaslaste hulka kuuluva kalakotkaslaste sugukonna ainus liik. Teistest kotkastest saab teda kergesti eristada valge alapoole, tumedate tiivanukkide ja heledat pead ilmestava laia tumeda silmatriibu järgi. Lennupildi sarnasuse tõttu võib kalakotkast segi ajada pigem suure kajaka noorlinnuga. Toitumisviisi ja sulestiku värvuse tõttu on ta saanud sellised rahvapärased nimetused nagu valgekotkas, sääsk, sääskas, kalasääskas, sääskkull [5]. Kalakotkas on väike, emaslind kaalub kuni kaks kilo ja isaslind umbes poolteist, tiibade siruulatus küünib 145–170 sentimeetrini. Häirimatus olukorras on kalakotka häälitsus mahe vilerida, häirimise korral hakkab ta valjult, kaikuvalt, kõrgetooniliselt kiuksuma.

Levik. Kalakotkas on levinud põhiliselt Euroopas ja Aasias (peale tundrate), kuid pesitseb ka Põhja-Aafrikas, Austraalias, Põhja-Ameerikas ning mitmel Vaikse ookeani saarel. Talvitub Indias, Indo-Hiinas ja Põhja-Ameerika lõunaosas [1]. Euroopa populatsioon talvitub Lääne-Aafrikas ja mõned ka Vahemere lääneosas.

Meil pesitseb kalakotkas eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid järjest sagedamini tuleb tema kohta teateid Pärnu- ja Läänemaalt, mis on märk selle liigi levimisest lääne poole (25 aasta eest pesitses kalakotkas üksikute paaridena vaid Kirde- ja Lõuna-Eestis). Selgunud on ka see, et suguküpseks saanud kalakotkad tavatsevad valida pesapaigaks koha, kus läheduses mõni paar juba pesitseb. Arvukuse madalseisu ajal jäid asustatuks parimad elupaigad, kesisematele pole veel jõutud levida [4].

Viimase 20 aastaga on kalakotkaste arvukus Eestis suurenenud ligi kaheksa korda, praegu pesitseb meil 45–50 paari, kellest mitte kõigi pesad pole teada. Möödunud sügisel lendas meie kalakotka pesadest välja vähemalt 75 poega.


Elupaik. Kalakotkas elab rahulikus kohas kalarikka veekogu lähedal (enamasti küll kaugemal kui kehvem lendaja merikotkas). Pesapuuks valib ta üksiku rabamänni, metsas üle teiste kõrguva männi (sageli seemnepuu), mõnel juhul kuuse. Erandina on Eestis teada üks pesa ka haavapuul. Üks paar kalakotkaid pesitses aga läinud aastal vanas valge-toonekure pesas elektripostil. Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on kalakotka pesad elektripostidel üsna tavalised.

Kuivadest okstest pesa ehitab kalakotkas peaaegu alati puu latva. Kui pesa tormides ei hävi, kasutab ta seda aastaid. Kõrgeim teadaolev pesa Eestis asub 32-meetrise puu ladvas. Et hoida pesi ja kotkapoegi, on kotkamehed aastaid valmistanud kotkaste endi valitud pesapuudele tehisaluseid. See on üks meie kalakotkaste ülihea (maailma parima!) viljakuse tagatisi [3].

Tehispesade projekt on peagi lõppemas, loodetavasti leiavad meie kalakotkad sobivaid pesapuid ning saavad edaspidi ise ehitusega hakkama.


Pesa ja toidulaud. Kalakotkas saabub aprilli alguses, kui veekogud vabanevad jääkattest. Esimene töö on pesa korrastamine, seejärel munetakse aprilli lõpul või mai algul kolm (harvem kaks või neli) sinakat või pruunikat tumepruunide laikudega muna. Emalind haub ligikaudu 35 päeva. Pojad saavad lennuvõimelisteks juuli teisest poolest, kuid on pesaga seotud augusti lõpuni, tehes pesa kohal kärarikkaid lennuharjutusi. Äraränne talvituspaika algab augusti lõpul ja kestab septembri lõpuni.

Kalakotkas toitub kalast. Saaki jälgides lendab ta veekogu kohal, kasutades aeg-ajalt paigal- ehk rappelendu. Märganud sobivat kala, sööstab lind kokkupandud tiibadega vette. Kalakotkale sobivad eelkõige 200–300-grammised kalad. Päevas vajab üks kalakotkas umbes 300 grammi toitu [6]. Mõnel saagialal on täheldatud, et merikotkad ahistavad väiksemaid suguvendi: edukalt kalamehelt – kalakotkalt – võetakse saak lihtsalt jõuga ära. Poegadele võib kalakotkas püüda kala kuni 25 kilomeetri kaugusel pesast. Ahvatluseks on neile kalakasvandused: kindel saak meelitab kaugelt kohale. Kala puudusel, kui veekogud on veel jääs, sööb kalakotkas vahel ka hiiri ja konni.


Mis juhtus 1970. aastatel? Kalakotka asurkond on Eestis alla käinud kahel korral [4]. Möödunud sajandi alguses külvas hävingut nn. kullisõda, mil kalakotkas kuulutati “kahjuriks”. Teine mõõn saabus 1970. aastate alguses. Siis oli peamine põhjus (nagu merikotka puhulgi) kloororgaaniliste ühendite ja raskmetallide laialdane kasutamine rahvamajanduses. Tagajärgi võis tunda ja näha veel järgmise kümnendi alguses.

Veeökosüsteemides mürkainete mõjud võimenduvad, kõige kõrgemad elusaine DDT-kontsentratsioonid maailmas on mõõdetud Läänemere merikotkastes [2]. Siit võib paralleele tõmmata ka meie kalakotkastele.

Mürgised ühendid mõjusid kotkastele mitmeti: vähenes kurna suurus; munakoored muutusid häirunud kaltsiumiainevahetuse tõttu nii õhukeseks, et purunesid haudumisel; suurenes loodete ja poegade suremus; vanalindude käitumine hälbis normaalsest – nad võisid hüljata pesa, olla poegade vastu agressiivsed jne. Tagajärg: Eesti kalakotka asurkond vähenes mõne üksiku paarini. Ometi võis neid siin kunagi elada tuhatkond paari [3].

Mis ohustab kalakotkast praegu? Ilmselt pesametsade ja eelkõige sobilike pesapuude vähesus. Pesitsusaegse häirimise peaks välistama kaitstavate loodusobjektide seadusega kehtestatud liikumispiirang pesapuu ümber 200 m raadiuses 15. märtsist kuni 30. septembrini. Me ei tea, kuivõrd häirib kalakotkast inimese viibimine tema saagialadel. Võib-olla piirab kalakotkaste arvukust ka merikotkaste suurenev asurkond ja võitlus toidulaua pärast? Kas on karta uut “kullisõda”? Et vältida vaenu kotkaste ja inimeste vahel, on koostatud rakendus-uurimustöö hindamaks kala- ja merikotkaste põhjustatud kadusid kalakasvandustes [6]. Paljud inimesed tegutsevad selle nimel, et haruldane kalakotkas ilmestaks oma kohalolekuga Eesti maastikke ka tulevikus.


1. Jonsson, Lars 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
2. Koivusaari, Juhani; Nuuja, Ismo 1980. Relationships between productivity, eggshell thickness and pollutant contents of added eggs in the population of White-tailed Eagles (Haliaeetus albicilla L.) in Finland during 1969–1978. – Environ. Pollut. Ser. A., 23: 41–52.
3. Lõhmus, Asko 1998. Eesti kotkaste argipäev. Eesti Loodus 49 (5/6): 210–213.
4. Lõhmus, Asko 2001. Ospreys Pandion haliaetus in Estonia: a historical perspective. Vogelwelt 122: 167–171.
5. Mäger, Mart 1967. Eesti linnunimetused. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, Tallinn.
6. Väli, Ülo; Tuvi, Joosep 2002. I kategooria kaitsealuste linnuliikide põhjustatud kaod kalakasvandustes: ulatus, ennetamine ja hüvitamine II. Käsikiri Keskkonnaministeeriumis.



Riho Männik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet