17. jaanuar 1928 – 26. november 2010

Arvo Rõõmusoksa mälestustest ilmneb, et huvi kivististe vastu tekkis tal koolipõlves Nõmme lähedal paljandeid uudistades. Koos Valdar Jaanussoni, Ralf Männili ja Dimitri Kaljoga kuulus Arvo Rõõmusoks Gustav Adolfi gümnaasiumi loodusteaduslikku ringi (GALR). Neist neljast ringikaaslasest said hiljem head kolleegid, geoloogid, kes andsid 20. sajandi teisel poolel suure panuse Baltoskandia Ordoviitsiumi ja Siluri paleontoloogia, stratigraafia ja paleogeograafia arendamisse.
Juba koolipoisina käis Arvo Rõõmusoks ülikoolis professor Armin Öpiku loengul ning sai temaga vestlusest innustust astuda Tartu ülikooli. Pärast geoloogiaõpinguid aastail 1947–1952 algas kohe ka tema teadus- ja õppetöö. Vanemõpetaja (1952–1956), dotsendi (1956–1968) ning professorina (1969–1993) jõudis Arvo Rõõmusoks õpetada mitut geoloogide põlvkonda ning jätkata pärast seda teadustööd emeriitprofessorina.

Kui meie kursus 1978. aastal ülikooli jõudis, olid professor Rõõmusoksa loengud kõige säravamate hulgas. Süsteemne käsitlusviis, jõukohane tempo ning rikkalik slaidikogu muutsid paleontoloogia- ja ajaloolise geoloogia loengud kaasakiskuvaks. Professor ei pidanud paljuks aeg-ajalt kehastuda ise meriskorpioniks või rüükalaks. Ka teaduse edusammud kajastusid loengutes ruttu: juba 1980. aastal käsitleti laamtektoonikat, mis Moskvas kinnitatud ametlikus õppekavas veel puudus.
Arvo Rõõmusoks kaitses 1954. aastal Tartus geoloogia-mineraloogiakandidaadi töö ning 1968 Moskvas geoloogia-mineraloogiadoktori väitekirja. Tema teadustööde hulgas on artikleid ja peatükke Ordoviitsiumi ja Siluri trilobiitidest ja käsijalgsetest ning Ordoviitsiumi ja Siluri ladestu stratigraafiast, samuti geoloogia ja selle õpetamise ajaloost ning Eesti geoloogilisest uuritusest. 1970. aastal ilmus monograafia Ordoviitsiumi Viru seeria stratigraafiast.

Oma elutöö Ordoviitsiumi käsijalgsete ülemsugukonnast Strophomenoidea üldistas ta 2004. aastal publitseeritud monograafias. Õpikutest üllitas Arvo Rõõmusoks 1962. aastal koos Herbert Viidinguga üldise geoloogia õpiku ning 1983 „Eesti aluspõhja geoloogia”. Tema kirjutatud on paljud Eesti entsüklopeedia geoloogiaartiklid.
Viimane Arvo Rõõmusoksa teadaolev trükis ilmunud kirjutis „Ühest loodusteaduslikust õpilasringist” on avaldatud kaasautorluses Ralf Männiliga 2009. aastal kogumikus „Gustav Adolfi Gümnaasiumi koolilood”. Professor, kes tavatses meid oma mõttelennus viia rännakutele sadade miljonite aastate taha, pöördus tagasi koju, unustamata oma juuri. Midagi temast on mõjutanud meid kõiki.