Eesti Looduse fotov�istlus
2011/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Looduskaitse 100 EL 2011/01
Jaan Eilart ja tema aeg

Jaan Eilart oli kahtlemata meie loodus- ja kultuuriloo suurmees. Teda tunti ja teati terves Eestis ja ta ise tundis Eestimaa igat kanti. Sidudes looduskaitse ja kultuuri kodumaatundmisega, oli ta nukogude ajal justkui isamaaline pikesekiir pilvises Eesti taevas. Tema panus meie looduskaitse arendamisse ja kultuuriloo tutvustamisse on praeguseni terviklikult hoomamatu.

Aega 1950. aastate keskpaigast prast Stalini surma kuni 1960. aastate lpuni vib pidada eestluse aktiviseerumise ajaks. See oli aeg, mis andis eestlastele lootust paremale tulevikule ja vimaluse uuesti julgemalt tagasi vaadata oma minevikule.
Sel ajal taastati Eestis looduskaitse, mida enne sda oli juhtinud mitmeklgne Gustav Vilbaste, ja kodu-uurimine, mille teaduslikule suunale oli pannud aluse Johannes Gabriel Gran. Alates 1960. aastate keskpaigast haarasid need kaks valdkonda endaga kaasa vga arvukalt inimesi, kelle ks peamisi suunajaid ja ratajaid oli Jaan Eilart.

Aktiivsest poisist tegusaks lipilaseks. Inimese saatuse mrab paljuski aeg, millal snnitakse ja tegutsetakse. Jaan Eilartil oli looduskaitse arenguteele meldes olla nn just igel ajal iges kohas. Ta sndis 1933. aasta 24. juunil Paides eestimeelses ja kristlikus peres. Tema vanemad pidasid 32 hektari suurust Reegla talu Srevere vallas Pala klas. Jaan Eilarti lapseplv ja sja-aastad mdusidki kodutalus.
1941. aasta sgisest alustas ta pinguid Kirna algkoolis. Huvikllasteks aineteks kujunesid tolleaegseist ppedistsipliinidest kodulugu ning selle otsene jrg vanemais klassides looduslugu ja emakeele kirjanduslikud palad, on Eilart kirjutanud oma 1957. aastal koostatud eluloos [4]. Need valdkonnad jid talle hingelhedaseks elu lpuni.
19471952 ppis Eilart Tri 1. keskkoolis, kus svenes tema huvi loodusteaduste vastu. Juba keskkoolis tegutses ta loodusteaduste ringi vanemana. Eilarti snul tunnistati see tema esimeheks oleku aegu parimaks omataoliseks vabariigis [4]. htlasi tegi ta kaastd ajalehele Jrvalane ja murdekorjajana emakeele seltsile ning korraldas koolis fenoloogilisi vaatlusi looduseuurijate seltsile (LUS).
1952. aasta sgisel ei vetud Jaan Eilartit TR matemaatika-loodusteaduskonda, sest 1950. aastal oli arreteeritud tema isa Hans osaluse tttu Omakaitses. Eilartite suguvsa oli saanud rngalt kannatada ka kditamiste prast: koos Hans Eilartiga oli Siberisse viidud 22 suguvsa liiget.
Eesti pllumajanduse akadeemias (EPA) zootehnika erialal ei tehtud asjast aga probleemi ning nii alustas Eilart krgkoolipinguid, vahetades sna pea algse eriala metsanduse vastu. EPA-s paistis ta silma, juhtides lipilaste teadusliku hingu entomoloogia- ja zooloogiaringi ning korraldades Eesti koolide naturalistide kokkutulekuid. Selle hiskondliku t tulemusel kutsuti ta 1954. aastal juhendama Tartu linna noorte naturalistide jaama (oli seal tegev kuni 1957. aastani).

Metsandustudengist likooli botaanikuks. 1954. aastal astus Eilart LUS-i liikmeks, kuid juba 1953. aastast koosklastas ta oma botaanilisi vliuurimisi LUS-i botaanikasektsiooni plaanidega. Uurimusi tegi ta toona koos EPA-s ttanud Viktor Masingu ja koolikaaslase Kaljo Porkiga. Ekspeditsioonidelt Kesk-, Kagu- ja Luna-Eesti rajoonidesse ning Saaremaale kogutud materjalid vimaldasid Eilartil koos ZBI botaanikasektori ttajatega Liivia Laasimeri juhatusel osaleda Eesti vegetatsioonikaardi koostamises.
1955. aastal nnestus end mitmel pool vimekana nidanud aktiivsel noormehel vahetada metsanduse eriala oma telise kire botaanika vastu ja minna le Tartu likooli bioloogia eriala IV kursuse botaanikaharusse. Oma ambitsiooni phjendas Jaan talle vga omase lausega: Minu pe alustada pinguid TR Mat.-Loodusteaduskonna bioloogia osakonnas lhtub soovist kasvada vrikaks eriteadlaseks-jrglaseks meie botaanikute generatsioonile [14].
Eilarti sooviavaldust saada botaanika eriteadlaseks toetasid oma kiitvate soovituskirjadega Liivia Laasimer, Karl Eichwald (LUS-i botaanikasektsiooni juht) ja August Karu (EPA metsandusteadlane). Hoolimata sellest on avaldusel likooli toonase rektori Fedor Klement mrge .. ei saa lubada .. [13]. likooli matemaatika-loodusteaduskonna prodekaan Leo Tiik paluti Klementit mber veenma. Rektor olevat pikalt melnud ning lpuks nustunud [8]. 26. septembril ongi Klement Eilarti avaldusel oma endise mrke maha tmmanud.
Mitte vga distsiplineeritud loengutelkija Eilart lpetas likooli 1957. aastal kiitusega. Lputna kaitses ta uurimuse Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras, mis suuresti oli valminud ZBI botaanilise kaardistamise materjalide phjal. Toonase taimesstemaatika ja geobotaanika kateedrijuhataja ning Eilartile lhedase Hans Trassi snul saanuks Eilart kateedris koha, kuid ta ei avaldanud sellist soovi.
Eilartile oli loodud koht hoopis teaduslikule uurimistle keskendunud ZBI-s, kuhu teda kutsus Eesti sjajrgse looduskaitse algataja ja ZBI direktori asetitja teaduse alal Eerik Kumari. ZBI-s olid toona kik tingimused tidetud, et jtkata oma uurimissuunda, lbida aspirantuur ja omandada kandidaadikraad.

Looduskaitsjana ZBI-s. Instituudis veti Eilart tle noorema teadusliku kaasttajana, kelle philesandeks kujunes 1955. aastal loodud TA looduskaitse komisjoni teadusliku sekretri t. Tle asudes vahetas Eilart sellel kohal vlja Hans Trassi viimase ettepanekul.
Trassi ajal oli looduskaitsekomisjoni 12 liikme kohustus valmistada ette looduskaitseseadus ja loodavate looduskaitsealade ja alaliste keelualade asutamise kavandid, ent prast seaduse vastuvtmist 7. juunil 1957 seati eesmrgiks korraldada Eestis teaduslikku looduskaitsetd [7].
Thtsaks muutus looduskaitse petamine koolides. Seda ksimust arutas komisjon oma 1957. aasta pleenumil. Mttest haaras kinni Jaan Eilart, kellele inimeste juhendamine oli kutsumus. Juba 1955. aastal likooli leminekul kirjutas ta oma avalduses, et pab teha kik, et .. teha teaduse saavutused kttesaadavaks laiemaile hulkadele [14]. 1958. aasta kevadel asutatigi Eilarti juhendusel Tartu lipilaste looduskaitsering esimene omataoline NSV Liidus.
Samal ppeaastal alustas Eilart looduskaitse aluste lugemist Tartu likoolis ja jrgmisel aastal EPA-s. Eesti Looduse toimetaja ning ringi liige ja hilisem esimees Ann Marvet meenutab, et Jaan oli toona tudengitele vga suur autoriteet ja tema ettevtlikkus nakkav. Loenguid pidas Eilart enamasti kohakaasluse vi tunnitasu alusel likooli geograafiaosakonna juures. 1966 loodi Eilarti algatusel T looduskaitse ja kodu-uurimise kabinet, mille koosseisu aga ei kuulunud htegi palgalist kohta. T juures oli Eilarti eestkostja tema sber, TA looduskaitse komisjoni aseesimees (19551972), kodulooliste huvidega geograaf Endel Varep.

Mitmeklgne, agar, produktiivne. Ettevtlikkust liagaral populariseerijal jtkus ning selleks oli Hrutovi-aegse sulaga loodud soodus pinnas. Mis mnele mehele olnuks elut, oli Jaan Eilartile jukohane vaid mne aastaga. Vrdlus, et Eilart oli Gustav Vilbaste uus vljaanne nii tvimelt kui ka iseloomult, nagu leiab toona ZBI vanemteaduri ja Eesti Looduse toimetaja kohal olnud Erast Parmasto, ei ole liialdus.
Testi, uusi hiskondlikke ameteid tuli ha juurde, alates LUS-i fenoloogia- ja kaastkomisjoni esimehe ja teadusajaloo komisjoni aseesimehe kohast ning akadeemia kodu-uurimise komisjoni juhatusest, lpetades tga Eesti Riikliku Kirjastuse populaarteadusliku kirjanduse toimetuses.
1980. aastal koostatud omakelises elulookirjelduses on ta maininud, et Mitmesugustes vabariiklikes, leliidulistes ja rahvusvahelistes organites on tidetud heaegselt tavaliselt 2530 hiskondlikku kohustust [15]. Vrikaim neist oli vast rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) Ida-Euroopa komitee esimehe ametikoht (alates 1978).
Kirjanduslikud huvid vimaldasid tal lheneda Eesti loomeinimestele: Voldemar Pansole, Juhan Smuulile, Friedebert Tuglasele jt. Avalik esinemine ning kirjutamine ajalehtedes ja ajakirjades oli Eilarti kirg. Ta tegi kaastd Eesti Riiklikus Kirjastuses kirjastatud fotoalbumile Eesti kaunis loodus (1957), kirjutas pikema artikli koos Viktor Masinguga uurimistst looduskaitsealadel esimesele looduskaitseblletnile Teadusliku uurimist organiseerimise ksimusi looduskaitse alal (1959) ning osales kogumiku Kas tunned maad (1965) koostamisel.
Kuid mis peamine ta avaldas ajalehtedes ja ajakirjades rohkesti menukaid lhiartikleid looduskaitsest, kodu-uurimisest ja thtpevaartikleid eesti loodusteadlastest ning loomeinimestest. ldistavaim ja vrtuslikem tema populaarteaduslikest tdest on kaheldamatult raamat Inimene, kossteem ja kultuur (1976), mis ilmus ka inglise keeles. htaegu leidis ta aega tlkida ja tutvustada oma eeskuju Nikolai Vavilovi kirjutisi eesti lugejatele.
1964. aastal ZBI direktori Harald Habermani koostatud iseloomustusest loeme: Sm. Jaan Eilart on vga elav ja produktiivne teaduse populariseerija ja andeka silmaga uurija. Tema sulest on arvukalt ilmunud peamiselt viksema-mahulisi teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid ja suurem uurimus Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti NSV flooras. Sm. Eilart esineb sageli ja vga mitmesugustes ringkondades teaduslike ja populariseerivate ettekannetega. [---] Sm. Eilart on .. nidanud end produktiivse ja kiire reageerimisvimega noore teadlasena, keda iseloomustab suur mitmeklgsus [5].
Tegevuse tulemuslikkus ja ha suurenev tuntus rahvamehena Eesti hiskonnas hutas 1960. aastate algul noore Eilarti eneseusku ja auahnust. Sellel oli omajagu igustust, kuid mningane edevus, liigsest esinemistuhinast ja kirjutamisest tingitud kohatine pealiskaudsus hiris nii mndagi teadusele orienteeritud kolleegi-loodusteadlast ja looduskaitsjat. Habermani iseloomustuses kajastusid vastuolud kolleegidega lakoonilises lauses: Kaastlistega saab ldiselt hsti lbi [5]. Kolleege aga huvitas teadus.

Taimegeograafia ja kaitsmata kandidaadit. 1963. aastal ilmus trkist Eilarti olulisim teadusuurimus taimegeograafiat puudutav Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti NSV flooras. Nii Laasimer, Parmasto kui ka Trass hindavad seda vga hea originaaluurimusena, eriti teoreetilise osa poolest. Kuid selleski uurimuses ei puudunud Trassi snul omajagu edevust, mis on tunnetatav juba raamatu eessnas.
Parmasto mlestuste jrgi viitab sellele kaudselt ka Karl Eichwaldi hinnang .. mnede Jaani julgete taimegeograafiliste videte testuskindluse kohta uurimuse sisulises osas [10]. Parmasto kui Eilarti raamatu toimetaja avab veel he tema iseloomujoone: Olin selle raamatu toimetaja ja mletan, kui raske oli temaga kokkuleppele juda mistahes, ka vikestes keele-, stiili- ja videte loogika parandustes. Eilarti sallimatus oma ilukirjanduslikus stiilis tekstide paranduste vastu oli loodusteadlaste seas ldteada ja seetttu katkestas ta Linda Pootsi snul 1977. aastal ajutiselt koost esmajoones teadusliku keelekasutusega Eesti Loodusega.
Uurimust Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti NSV flooras plaanis Eilart kaitsta kandidaaditna. Sellest leiab tema elulugudes 1960. aastate algusest kuni 1963. aastani korduvalt viiteid. Jaan Eilart polnud kunagi lbinud aspirantuuri (selle kohta pole tema toimikutes viiteid). Vitekirja kaitsmine eeldas kandidaadieksamite iendamist, kuid nende sooritamise kohta pole dokumente. Lpuks Eilart ei esitanudki oma uurimust kaitsmiseks ei Tartus ega Venemaal.
Nib, et phjused olid nii isiklikku laadi kui ka tingitud tema teaduslikest vastuoludest kolleegide-botaanikutega. 1964. aastal Eilarti koostatud ZBI teadust aruandes pole vitekirja kaitsmisest enam snagi. Kahtlemata rritas Eilartit teaduskraadi puudumine. 1973. aastal ritasid Tartus kinud NSV Liidu teaduste akadeemia akadeemik Jevgeni Lavrenko ja Eilarti lhedane vitluskaaslane Hans Kruus algatada protseduurid, et Eilartile saaks anda doktorikraadi ilma td kaitsmata, arvestades tema phjapanevat teadustegevust Nukogude Liidus ndisloodusteaduste mitme probleemi arendajana, kuid ka seekord kraadiandmine takerdus.
Eeltoodud asjaoludel kuhjusid aegamda avalikkuse ees varju jnud vastuolud Jaan Eilarti ning mitme loodusteadlase vahel. Need vastuolud avaldusid ka looduskaitsekomisjonis Eerik Kumariga, kel oli kaasaegsete snul samuti krge enesehinnang. Lisaks oli Kumari rmiselt tpne igas pisiasjas nii teaduslikus tekstis kui ka muus elus, Eilart seevastu aga mitte sedavrd. Kahe mehe vahelised pinged jid psima kuni Kumari surmani ja lahvatasid eri ksimustes ikka ja jlle.

Luuakse looduskaitseselts. Mrtsist 1966 viidi Jaan Eilart ZBI juures tegutsenud TA looduskaitse komisjoni nooremteaduri kohalt le instituudi botaanikasektsiooni nooremteaduri kohale. Tema aeg looduskaitsekomisjoni teadusliku sekretrina oli lppenud, liikmena jtkas ta veel kuni 1972. aastani. Peagi avanes uus vimalus oma energiat rakendada.
1950. aastate keskel hakkas looduskaitseseltse tekkima le kogu Nukogude Liidu. Eestil ei olnud oma looduskaitseseltsi, sest selle kohuseid titis 1955. aastal rajatud akadeemia looduskaitse komisjon ja LUS-i looduskaitse sektsioon, mida 1959. aastast juhtis Endel Hang. Eesti NSV ministrite nukogu esimees Aleksei Mrisepp, talle alluva metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhataja Voldemar Telling ja juhataja asetitja Feliks Nmmsalu pidasid aga vajalikuks asutada suurem organisatsioon (looduskaitseselts), kuna see oli Moskva soov.
26. novembril 1962 arutas LUS-i juhatus looduskaitseseltsi loomist. Koosolekul sna vtnud Eerik Kumari, Endel Varep, Malev Margus, Endel Hang, Karl Eichwald ja Jaan Eilart leidsid ksmeelselt, et looduskaitseseltsi ei ole vaja asutada, sest see kopeeriks teiste struktuuride td. Samal seisukohal oli ka peavalitsuse juurde vljasiduistungile sitnud looduskaitsekomisjon.
Aprillis 1963 otsustati hoopis laiendada LUS-i looduskaitse sektsiooni kodukorda ja parandada LUS-i phikirja, et thustada looduskaitse populariseerimist ja teadvustada rahvale looduskaitse vajalikkust. Asjaomase koosoleku kutsus kokku Eilart. Esialgu ei olnud seltsi juhatus nus muutma seltsi phikirja ja looduskaitsesektsiooni kodukorda nii ulatuslikult, kui nudis metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsus, kuid kompromissi huvides seda siiski tehti ja viidi 1963. aasta lpuks koosklla leliidulise looduskaitse seltsi phikirjaga.
Hoolimata tehtud jupingutustest ei rahuldanud LUS-i looduskaitse sektsiooni t 1966. aastal reorganiseeritud peavalitsuse asemel metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumiks nimetatud asutuse juhte. Seda tunnistas ka looduskaitsesektsiooni viimane juht Ivar Etverk 1967. aastal LUS-i juhatuse koosolekul, mrkides, et sektsioon ei ole enam aastaid ttanud, lisaks puuduvat selle liikmete nimekiri.
Nii ei jnudki ministeeriumi looduskaitsevalitsust juhtinud Heino Luigel muud le kui ritada laltpoolt ette kirjutatud massiorganisatsioon siiski rajada. Luik leidis, et seltsi tasub luua vaid siis, kui seda veab Jaan Eilart, kuid seltsi asutajaliikme, looduskaitsevalitsuse ttaja Jaan Remmeli snul polevat Eilart seltsi mttest eriti vaimustatud olnud. Arvatavasti kaalutles ta esialgu, kas on mttekas minna vastuollu oma kunagiste phimtete ja kolleegidega, kuid prast jrelemtlemist ta nustus [11].
Selts asutati 4. novembril 1966 pllumajandusministeeriumis. Esimeheks valiti ettengelikult ministrite nukogu esimene asetitja Edgar Tnurist. Eilart kirjutas valmis nii phikirja mustandi kui ka asutamisele kutsutavate isikute nimekirja, mis paljus koosnes Eilartiga seotud Tartu lipilaste looduskaitse ringi vilistlastest ja kultuurinimestest, nagu Tuglased, Voldemar Panso, Erni Krusten, Gnther Reindorff, August Sang, Hans Kruus, kuid ka teadlased Harald Haberman ja Endel Varep.
Asutajate hulka ei kutsutud aga akadeemilisi looduskaitsjaid ega looduskaitsetegevuse kopeerimise kriitikuid, nagu Kumari, Masing, Parmasto ja Trass (toona LUS-i president). Loodusteadlastele ei meeldinud ka asjaolu, et Eilart kaaperdas LUS-i loodusesprade kokkutulekud oma seltsi.
Erast Parmasto kirjutas 1967. aastal Sirbis ja Vasaras, et juulis vis teada saada, et toimub Eesti NSV looduskaitse seltsi IX loodussprade kokkutulek. Eelmise kaheksa kokkutuleku organiseerijale, Loodusuurijate Seltsile ununes kokkutuleku kutse [aga] saatmata. Niisamuti kui omal ajal looduse kaitsjate seltsi asutamisele ununes kutsumata suur osa senistest aktiivsetest looduskaitse organiseerijatest, mrkis Parmasto oma lugejakirjas [9].
See halvendas suhteid ja 1967. aasta loodusesprade kokkutulek jigi pidamata, 1968. aastal aga peeti esimest ja viimast korda kahe seltsi hine kokkutulek. Samas oli just Eilart alustanud LUS-i loodusesprade kokkutulekute korraldamist 1956. aastal Saaremaal. LUS-i juhatus ei pidanud seda ritust oluliseks, vrreldes LUS-i 1958. aastal alustatud loodusteadlaste pevadega. Nii mnelgi aastal polnud Eilarti korraldatavatest loodusesprade kokkutulekutest juhatuse koosolekute protokollides kordagi juttu. Nii pole ime, et Eilart pidas loodussprade kokkutulekuid enda omaks, esinedes 1986. aastal looduskaitseseltsi 20. kokkutulekul Missos ettekandega 20 aastat Looduskaitse Seltsi, 30 aastat esimesest vabariiklikust loodussprade kokkutulekust.
11. novembril 1966 kirjutas Eilart ZBI direktorile Habermanile lahkumisavalduse: Palun vabastada mind alates 20. nov. s.a. Teile alluva instituudi noorema teadusliku ttaja ametikohalt seoses mu valimisega Eesti NSV Looduskaitse Seltsi koosseisulisele aseesimehe kohale. Tnan Teid ja eriti botaanikasektori kollektiivi eesotsas juhataja L. Laasimeriga mu senise teadusliku tegevuse kigiti soodustamise eest, mille tttu on vinud ilmuda ka mu monograafia Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras. Lahkun instituudist tnulikuna [6].

Kultuurikeskne looduskaitse selts. Rahaasjade prast ei pidanud selts muretsema, sest oskuslikult oli seltsi phikirjas juba stestatud juriidilistelt liikmetelt (majanditelt ja ettevtetelt) laekuv liikmemaks.
Nd avanes Eilartil erakordne vimalus teostada end looduskaitsjana mitteakadeemilisel moel. See oli tunnustus seni nidatud aktiivsusele ja tehtud korraldustle. Ta mistis kiiresti, et ndsest peale oli vimalik toimetada suhteliselt omatahtsi ja mjustada seltsi kujunemist oma huvide jrgi.
Tnu kindlale seljatagusele vimude toetusele sai seltsi ha enam suunata kultuurilisele tegevusele. Looduskaitseseltsi loodus- ja kultuuriloolistel matkadel le Eesti osales palju inimesi ja nad oskasid hinnata retkede kultuuriloolist hngu.
Ajal, mil seltside tegevus oli piirangute tttu tagasihoidlik, oli looduskaitseselts ja eelkige selle kultuurilooline tegevus Jaan Eilartile iseloomuliku dirigeerimise all kui pikesekiir lbi lauspilvede. Kokkutulekutel rgiti palju Eesti minevikust, kultuurist ja looduslikest seostest kultuuriga eesti kirjanduse phjal (nt. Tammsaare ja Vargame, Tuglas ja Ahja jms.).
1962. aastal kinnitatud valdavalt mustvalgele rahvuslinnule suitsuspsukesele lisandus 1966. aastal rahvuslillena sinine rukkilill. 1971. asutati Lahemaa rahvuspark, esimene omataoline NSV Liidus. See kik innustas inimesi. Seltsi liikmeskond suurenes jrjepidevalt, kuna seal aeti eesti asja. Jaani koguduse nii kutsuti seltsi liikmeid heatahtliku muigega mnes ringkonnas petaja ja (rahva)valgustaja oli enesestmistetavalt Jaan Eilart.
Jaan Remmel on meenutanud: ks meeldejvamaid [seltsi kokkutulekuid] oli Vndra kandis [1984]. Seda saatis lausa isamaaline harras laulupeo meeleolu ja Ernesaksa rollis oli muidugi Jaan Eilart [11].
Looduskaitseselts avas parteitule Eilartile tee vabasse maailma ja vimaldas pidada sidet Vlis-Eesti teaduse ja kultuuri suurkujudega (nt. Edgar Kant, Berhnard Kangro). 1967. aastast reisis ta alates Tehhimaast kuni Austraalia, Aafrika ja Ameerikani. 1980. aastal kirjutas ta, et on kinud 2530 vlisriigis [15]. Selline tihe reisimine oli toona harukordne ja tekitas kadedust.
ha rohkem sai ta vlismaalt ilma tsensuuri kartmata saata kirju oma spradele. Sel moel tegi ta kaastd 1970. aastal Bernard Kangro vlja antud albumile Tartu likool, lkitades talle fotosid likooli professoritest. Samas kirjutas ta Kangrole: Loomulikult palun mu ega kolleegide nimesid selle pisiasjaga seoses mitte kuidagi mainida [3]. Asjaosaliste vljatulek tekitanuks ilmaaegu pahandust.
Head kontaktid Vlis-Eestiga vimaldasid Eilartil hankida pagulaskirjandust, mida ta andis spradelegi lugeda. Kohati on selle mju Eilarti loomingulisele kekirjale vga mrgatav. ks selline on Bernard Kangro ja Valev Uibopuu 1950. aastate keskpaigas koostatud entsklopeediline albumite kogu Meie maa. Oma kiindumust neisse isamaalistesse albumitesse on ta vljendanud mitmes artiklis.
Isamaalisusest olid kantud ka Jaan Eilarti eestvttel LUS-i egiidi alla Eesti eri piirkondadesse pandud mlestuskivid ja tahvlid Eestimaa loometegelastele ja teadlastele. Mningail andmeil on neid kuni 300, kuid tpset arvu ei tea keegi. htlasi istutati mlestuspuid. Selline kultuurilooliste paikade sidumine loodusmaastikuga oli ks Jaan Eilarti tegevuse tahke, millega ta alustas 1960. aastate algul.
Just Eesti looduskaitse seltsi tegevussuundadest lhtudes sai maastikuhooldus talle lithtsaks tvaldkonnaks. Ka 1983. aastal vastu vetud Tallinna deklaratsiooni ideed [2] olid ajendatud looduse ja kultuuri htsusest. Lisaks oli tal vimalus Eesti Panga presidendi Rein Otsasoni kutsel Eesti krooni komisjoni esimehena vristada Eesti maastikke ndseks juba ajalukku linud paberkroonidel. Just Eilart otsustas lplikult, millised maastikud ja isikud saavad meie paberrahale. Need kuprid on kui Jaan Eilarti testament Eesti rahvusmaastikest.
Tnu laiahaardelisele tle kujundas Eilart looduskaitseseltsist kige olulisema nukogudeaegse isamaalise keskuse Eestis; tema ise oli 1970.1980. aastatel knelejana ja kirjutajana ks silmapaistvamaid Eesti hiskonnategelasi. Muidugi mrkasid paljud nii Eilarti kirjatkkide kohatist kergekaalulisust kui ka esinemiste pealiskaudsust, kuid nii suure koorma puhul, mis mees oma kanda oli vtnud, oli see paratamatu.

Uued ajad, uued inimesed. 1980. aastate teisel poolel alanud fosforiidisjas ji looduskaitseselts eesotsas Eilartiga raootavale seisukohale, lootes olukorda lahendada talle omaselt kompromissidega vimukoridorides. Erast Parmasto on Eilarti kohta elnud, et ta oskas Jannseni eeskujul oskuslikult munadel kndida. ks nide kompromissimeisterlikkuse kohta oli seltsi 1987. aastal Haljalasse plaanitud kokkutuleku leviimine Vtsale. Haljalas kidi 1988. aastal.
Fosforiidisja ja sellele jrgnenud laulva revolutsiooni ning muinsuskaitseliikumise tulemusel kujunes vlja uus plvkond. Paljudele neist polnud Eilarti tegevus enam oluline. 1992. aastal ei vitnud taasiseseisvuse esimesi presidendivalimisi mitte Arnold Rtel (ELKS-i esimees 198188) ja tema kampaanias osalenud Eilart, vaid Lennart Meri oma noore meeskonnaga.
Uuel tusulainel tekkis ridamisi uusi organisatsioone ja hendusi ning looduskaitseselts oli kaotanud hiskonda hendava funktsiooni (nagu ndseks ka muinsuskaitseliikumine) ja oma senised toetajad majandid. ks tunnistusi selle kohta on 1993. aastal Maalehes ilmunud arutelu Eesti Looduskaitse Seltsi hiilgus ja viletsus. See viletsus on vast liialdus, sest hiskonna uuenedes tuli seltsil asuda titma oma nimest ja phikirjast tulenevat phifunktsiooni, millest aastatega oldi le ja krvale kasvatud.
See pidi olema krge enesehinnanguga Jaan Eilartile valus kukkumine, mida tuli endale tunnistada. Uuesti alustada polnud aga enam vimalik, sest Eilarti tervis oli hakanud halvenema juba ammu enne (1980. aastate lpul), kui tema tervisemured said ldteatavaks.
Nii ei jnudki muud le kui tagasi tmbuda. Seda on mrgata ka tema kirjatde arvus. Kui aastail 19761990 ilmus Eilarti sulest hel vi teisel moel le 400 kirjutise, siis 1990.2004. aastal 120 kirjatkki. Andekas loodusmees, populariseerija, rahva kaasahaaraja oli judnud oma eluhtule. Jaan Eilart suri 18. mail 2006. Ta on maetud Raadile likooli kalmistuossa.

Hindamatu populariseerija. Andekat, mitmeklgset, laiahaardelist teoreetikut ja ldistajat Jaan Eilartit imetleti, kadestati ja vahel ironiseeriti tema le. Hoolimata sellest tunnustavad isegi tema oponendid, et ta on andnud seni veel hoomamatult suure panuse Eesti looduskaitse lesehitamisse ning loodust hoidva mtte- ja eluviisi edendamisse alates 1950. aastate keskpaigast.
Looduskaitse, kultuurmaastike ja eesti kultuuriloo populariseerijana ei ole vimalik Eilarti rolli le hinnata. Tema panus eesti hiskonna arengusse vajab veel lisauurimist ja monograafia koostamist. Tema tegevus on ks oluline osa Eesti ajaloost ja testab, et oskusliku asjaajamise korral sai eestlastes eestimeelsust kasvatada ka nukogude ajal ja tiesti seaduslikul moel. Siiski ei tohi unustada, et see tulenes paljuski Jaan Eilarti erakordsest isikust, kes on paljudele jtnud kustumatu mlestuse.

Artiklis on kasutatud Ott Kursi, Erast Parmasto, Hans Trassi, lo Manderi, Linda Pootsi, Jaan Riisi, Rein Ahase, Heino Mardiste, Hiie Kontori ja Silvi Eilarti mlestusi ning Tartu likooli, Eesti maalikooli ja Eesti ajalooarhiivis talletatava Eesti loodusuurijate seltsi arhiivi materjale.

1. Eesti Looduskaitse Selts 2007. 40 aastat Eesti Looduskaitse Seltsi. Tallinn.
2. Eilart, Jaan 1985. Loodus ja kultuur ksikes. Eesti Loodus 36 (7): 442448.
3. EKM EKLA, f. 310, s. 55: 11. Jaan Eilarti kirjad Bernard Kangrole.
4. EM arhiiv, f. 17, n. 5, s. 155: 5. Jaan Eilarti isikutoimik ZBI-s ttamise ajal.
5. EM arhiiv f. 17, n. 5, s. 155: 27.
6. EM arhiiv f. 17, n. 5, s. 155: 34.
7. Hang, Vaike 2001. 45 aastat Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni. Linnade haljastud ja nende kaitse. TartuTallinn: 128142.
8. Kurs, Ott 2010. Leo Tiik. Tartu.
9. Parmasto, Erast 1967. [Kiri toimetajale]. − Sirp ja Vasar, nr. 33 (1236): 5.
10. Parmasto, Erast 2009. he seenevana elupevad. Tartu.
11. Remmel, Jaan 2006. Pool sajandit looduskaitserajal. [Eesti looduskaitse seltsi asutajaliiget, geograaf Jaan Remmelit ksitlenud Ann Marvet]. Eesti Loodus 57 (10): 3438.
12. Tammoja, Sirje (koost.) 2005. Jaan Eilart. Bibliograafia 19482004. Tartu.
13. T arhiiv, n. 22/57 s. 41: 1. Jaan Eilarti lipilastoimik Tartu likoolis.
14. T arhiiv, n. 22/57 s. 41: 3.
15. T arhiiv, n. 11-k, s. 3379: 124. Jaan Eilarti isikutoimik T-s ttamise ajal.

Erki Tammiksaar (1969) ttab Tartu likoolis geograafia osakonnas ja Eesti maalikooli Karl Ernst von Baeri maja teadusloo uurimise keskuses vanemteadurina.
Taavi Pae (1976) on geograaf.



Erki Tammiksaar, Taavi Pae
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012