Möödunud aasta lõpp õnnistas kogu Eestimaad rohke lumevaibaga, mis muutis paljude metsaelanike eluga toimetuleku äärmiselt keeruliseks juba talve algul. Loomad jäid paiksemaks ega liikunud enam nii laialt ringi. Maaelamute ümbruse lumele aga tekkisid nagu nõiaväel tuhkrute ja nirkide-kärpide jäljekirjad. Umbes paar nädalat enne aastavahetust märkasin puukuurist ahjupuid tooma minnes kuuri kõrvale laotud ümara puuvirna ümber kärbi jäljeridu. Mõned päevad hiljem nägin samu jäljeridu ka keldriukse kõrval.
Kui sügisel külmade saabudes hakkasid majja tungima hiired, tuli ülesse seada ka lõkse nende tabamiseks. Öösiti kostis mitmest kohast majas nii põranda alt kui ka seinte vahelt hiirte krõbistamist ja nii mõnigi neist leidis oma otsa lõksu raudsete hammaste vahel. Aastavahetuse paiku oli vaikus majas ja vajadus lõksude järele kadunud.
Esimese jaanuari õhtupoole lausus perenaine, et vist on jälle üks tegelane majja hiilinud, põranda all oli kuulda loomakese liikumist. Vastasin, et hiirelõksu igaks juhuks üles ei pane, sest olin päeval näinud keldri juures kärbi jälgi: viimati jääb lõksu. Sinnapaika see jutt jäigi.

Vaatasin elutoas diivanil telerit ja kell võis olla umbes kümme õhtul, kui kuulsin, et meie vannitoa ukse kõrval korvtoolis magav vana hundikoer Stella kukkus justkui põntsuga põrandale. Vähe sellest, koer tormas küünte krabisedes elutuppa ja jooksu pealt kurvi hästi välja võtmata üritas miskipärast diivani taha tükkida. Mõtlesin, et vana loom on unesegasena veidi hulluks läinud. Koer käitus väga imelikult. Mahtumata diivani taha, tormas ta selle teise otsa ning üritas järjekindlalt diivani alla pugeda.
Taipasin, et tegu võib olla hiirega, tõin taskulambi ja valgustasin diivanialust. Näha polnud midagi ega kedagi. Kes istukski seesuguse klaperjahi ajal rahulikult diivani all, kui kohutavad kahe- ja neljajalgsed olendid teda piiravad. Läksin vaatama, et ehk oli see keegi jooksnud vannitoa poole tagasi.
Suur oli üllatus, kui vannitoa uksepakul uudistas mind saleda keha ja lumivalge kasukaga loomake. Mina olin koerast ilmselt vähem hirmuäratav, sest loomake ei paistnud eriti kartvat. Minu liginedes jooksis ta siiski vannituppa ja läksin talle sinna järele. Tegu sai olla nirgi või kärbiga. Loomake ronis duðikabiini ja varjus ämbri taha.
Tõin toast fotoaparaadi ja tulin kiiresti tagasi. Kärp – küllap see ta oli –, oli enese jaoks avastanud duði äravoolutoru ja selles oleva vee, ning hakkas minust eriti välja tegemata isukalt vett lakkuma. Pildistasin loomakest umbes 60 cm kauguselt ja ta ei paistnud mind sugugi kartvat.

Ilmselt oli tegemist noorloomaga, sest ta polnud üle paarikümne sentimeetri pikk, kuid sabaots oli siiski tume, nagu kärbil olema peab. Inimest polnud ta kahtlemata varem elus kohanud ja see kohmakas kahejalgne ei kujutanud endast külalise arvates mingit ohtu. Mõtlesin loomakese palja käega kinni võtta, kuid taipasin siis, et ta kindlasti hammustaks. Kärplased kaitsevad oma elu viimse võimaluseni väga ägedalt ja oleks olnud lollus seda oma sõrmenahkade peal katsetada.
Loomake oli sisse pääsenud läbi vannitoa seinas oleva lahtise luugi, mille taga asuvad veekraanid ja kustkaudu on pääs ilmselt ka maja põranda alla. Kärp ja nirk on väga osavad igast pilust läbironijad ja suudavad vaevata hiirte rajatud käikudes liikuda. Et luuk oli paar-kolmkümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal, sättisin loomale ühe pulga maapinnast luugini ja jätsin ta vannituppa üksi. Mõne minuti pärast oli kuulda külalist liikumas juba maja põranda all.
Arvatavasti oli tulnuka majja meelitanud hiirte lõhn; neid jahtides sattuski loom täbarasse olukorda. Mulle jäid uue aasta esimesel päeval väikese hermeliini külaskäiku meenutama fotod ja õnn vilgast loomakest nii lähedalt näha.