Eesti Looduse fotov�istlus
2011/01



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2011/01
Äri ohustatud liikidega

Saagem tuttavaks majandusharuga, millel on liikide väljasuremise põhjusena peaaegu niisama suur roll kui elupaikade hävimisel ning mis seadusvastaste tuluallikate seas hingab kuklasse relva- ja narkoärile.

Praegusel ajal peetakse loomulikuks, et elevante või tiigreid on vaja kaitsta. Eelmise sajandi keskpaigas olid need teemad veel uued. Probleemidele, mis tulenesid rahvusvahelisest ärist loomade ja taimede ning nendest valmistatud toodetega, hakati tähelepanu pöörama alles 1960. aastatel. Taibati, et säärane kaubandus on neile liikidele üks olulisemaid ohte elupaikade hävimise kõrval.
Rahvusvahelised ühingud eesotsas maailma looduskaitseliiduga (IUCN) õhutasid riike korraldama kauplemist ja piirama loomade importi nende päritolumaa ekspordireeglite järgi. Ent seda oli raske teha: riigid lihtsalt ei tundnud üksteise eeskirju.
1963. aastal pani IUCN ette sõlmida ohustatud liikide isendite, nende nahkade ja muude jahitrofeede kaubandust korraldav rahvusvaheline kokkulepe. Allkirjad sai see kümme aastat hiljem, kandes pikka nimetust: loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon (ingl. convention on international trade in endangered species of wild fauna and flora, lühendatult CITES).
Nüüdseks on CITES-ga ühinenud peaaegu kõik maailma riigid: kokku 175 ja kohe on 176. riigina liitumas Bahrein. Nagu näha, peavad teemat tähtsaks nii majanduslikult rikkad riigid kui peamine turg, kui ka nn. kolmanda maailma riigid, kus ehedat loodust ja põnevaid liike on veel rohkesti alles. Eesti koos näiteks Austraalia ja Kanadaga sobib lausa mõlemasse rühma.

Konventsiooni vajalikkust näitab see, et ebaseaduslik äri ohustatud liikidega on väidetavalt maailmas oma käibelt ja ulatuselt narko- ja relvaäri kannul. Arvatakse, et selles äris liigub aastas miljardeid dollareid ja hävitatakse sadu miljoneid loomi ja taimi.
Suur käive pole ime, kui vaadata hindu: mõne põneva kaslase naha või kilogrammi ninasarviku sarve pulbri eest on inimesed nõus maksma sadu tuhandeid kroone. Elusatest loomadest peetakse üheks kallimaks treenitud jahipistrikku, kelle eest araabia maades makstakse üle miljoni krooni. Ka iga suhteliselt tavalise roomaja nahast käekott maksab mitukümmend korda rohkem kui selle kitsenahkne „sugulane”. Kauplemine ohustatud liikidega on väga mitmekülgne, ulatudes elusatest loomadest ja taimedest tohutu valiku nendest valmistatud toodeteni, nagu toit, nahkesemed, muusikainstrumendid, puit, suveniirid, ravimid jne.

Kuidas toimib? CITES kaitseb just neid liike, keda ohustab kauplemine. Konventsiooni alla käivate liikide nimekiri jaguneb peamiselt kaheks. Esimese nimestiku ehk kõige ohustatumate liikide isendeid tohib ühest riigist teise vedada üksnes erandkorras. Ühtlasi kaitseb enamik riike neid liike rangelt ka riigi enda alal.
Teise nimekirja liike väljasuremine praegu veel otseselt ei ohusta, aga kui äri endises tempos jätkub, võib see oht varsti tekkida. Nende liikide isendeid võib eksportida ja importida üksnes lubade süsteemi alusel, mis võimaldab jälgida, kontrollida ja vajaduse korral piirata kauplemist.

Üldistest reeglitest on ka erandeid. Näiteks teadusasutused saavad oma looduslikku materjali vahetada lihtsamalt, samuti saab vabamalt kaubelda kunstlikult paljundatud ja kasvatatud taimede ning vangistuses sündinud loomadega. Turistid võivad ilma eriloata väikeses koguses üle piiri viia mõningaid levinumaid suveniire.
Suveniirikaubandus puudutab Eestitki, kuna meie inimesed reisivad väga palju ja on juba piisavalt varakad, et igasuguseid eksootilisi suveniire soetada.

CITES Eestis. Pärast taasiseseisvumist 1990. aastate alguses oli oht, et Eesti kaudu hakatakse vedama haruldasi liike endisest Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse. Seda soosisid meie ikka veel tihe või juba elavnenud kaubavahetus mõlema poolega.
Ohu vastu oli raske seista: Eesti ei olnud veel ühinenud CITES-ga ja ka riigisisesed õigusaktid olid alles lünklikud. See oligi üks peamisi põhjusi, miks Eesti pärast taasiseseisvumist ühines kohe, juba 1992. aastal CITES-ga –endise Nõukogude Liidu riikidest esimesena. Kardetu ei läinud täide.
Uue iseseisvuse algul oli põhiprobleem hoopis jahiturism. Eesti on ikka olnud välismaalastele väga populaarne sihtkoht, kuhu tulla jahtima karusid, hunte ja ilveseid. Kõik need suurkiskjad kuuluvad aga CITES-ga kaitstud liikide hulka ning oma trofeede kojuviimiseks vajasid jahituristid CITES lube. Nüüdseks on probleem lahenenud, kuna oleme Euroopa Liidus, mille riikide vahel ei ole tollipiire ja CITES dokumenti on vaja üksnes jahitrofee müügi korral.
Üks Lääne-Euroopa valukoht on lemmikloomakaubandus, Eestis seni õnneks veel mitte. Meie inimesed eelistavad kodus pidada tavapärast kassi ja koera, mitte madu või ahvi. Samuti ei soosi meie suhteliselt tagasihoidlik riietumisstiil ja käitumine eksootilistest loomadest valmistatud luksuskaupade ja -riiete turgu. Oma osa on siin mõistagi olnud sääraste toodete ja lemmikloomade suurel hinnal. Kahjuks on viimasel ajal märgata huvi suurenemist. Järjest rohkem võib kohata eksootiliste loomade müügikuulutusi, üha enam on inimesi, kes neid äri eesmärgil peavad ja paljundavad. Samuti tuntakse tihedamini huvi mainitud luksuskaupade sissetoomise võimaluste vastu.

Praegune seis maailmas. Ülekasutuse tõttu on paljud liigid jõudnud väljasuremise äärele. Nagu kogu looduskaitses, põrkume ka ohustatud liikide kaitse puhul üha sagedamini ja üha teravamalt majanduse ja sellest tulenevate ühiskonnaprobleemidega. Näiteks viimasel CITES liikmesriikide konverentsil, kus tavapäraselt otsustati, millised liigid lisatakse nimekirjadesse, ja lepiti kokku kitsendustes, ei saanud hääletuses külladaselt poolthääli ükski majanduslikult oluline mereliik, olgugi need mitmeti väga kriitilises seisus. Riigid toovad ohus liigid ohvriks enda kodanike rahulolule. See rahulolu on paraku väga lühiajaline: välja surnud liike ei saa enam mitte keegi kunagi kasutada.
Nõnda pole ainult Aafrikas ega Lõuna-Ameerikas, kus loomad ja taimed on tihti inimeste ainuke elatusallikas. Näiteks käivad Euroopa Liidus tulised vaidlused angerja kaitse üle. Angerjas on CITES teises ehk vähem kaitset vajavate liikide nimestikus, aga asurkonna halva seisundi tõttu plaanitakse angerja eksport ja import euroliidus täielikult keelata. Sellele on tuliselt vastu mitu Lõuna-Euroopa riiki, kes püüavad klaasangerjat ja müüvad seda Aasiasse. Kavandatud kord võtaks nende kaluritelt leiva.
Seni, kuni riigid ja eriti suurriigid ei suuda üleilmset liikide alleshoidu asetada kõrgemale kitsa huvirühma lühinägelikest soovidest, on üha raskem rakendada rahvusvahelisi meetmeid. Kurbmängu taustaks on silmakirjalikkus: needsamad nn. Lääne riigid, kes ei soostu piirama enda majandust, võtavad liikide kaitseks häälekalt sõna, kui leevendusi taotleb mõni Aafrika riik.
Ohustatud loomade ja taimede saatus oleneb igast inimesest. Salakütt peab jahti vaid siis, kui saagi järele on nõudlus. Nii lasub suur vastutus ka tarbijatel. Sageli tunneb inimene, et tema ostetud ebaseaduslik nipsasjake ei mõjuta loodust kuigivõrd. Probleem tekib ometi, kui sama mõttega lohutavad ennast tuhanded.

Kadri Alasi töötab keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonnas ja on CITES rakendamisega tegelnud üle kümne aasta.



Kadri Alas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012