Eesti Looduse fotovõistlus
2011/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2011/01
Vana Liivimaa pärandkultuur Koiva kallastel

2010. aasta sügisel valmis Eesti ja Läti piiril kahe riigi pärandkultuuriobjekte tutvustav suunaviitade ja infotahvlitega jalgrattarada ühise hooldus- ja hoiualaga.

Rada on üks osa Eesti-Läti programmi raames ellu viidavast projektist „Pärandkultuuri väärtused ühise keskkonna- ja kultuuriruumi osaks”. Projekti mahukam osa on pärandkultuuriobjektide kaardistamine neljas Lõuna-Eesti ja neljas Põhja-Läti maakonnas aastail 2009−2011. See töö on samuti lõpusirgel ning tulemused avaldatakse maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses aadressil xgis.maaamet.ee. Eestis on tegevuse koordinaator ja kogu projekti juhtpartner riigimetsa majandamise keskus (RMK), Lätis Põhja-Vidzeme biosfääri kaitseala ja Läti riigimetsa teenistus.
Matkaraja eesmärk ei ole niivõrd tutvustada konkreetseid pärandkultuuriobjekte, vaid anda matkajale teemast üldisem ülevaade, maaomanikele hooldus- ja eksponeerimissoovitusi ning suunata huvilist märkama inimtegevuse märke maastikus ja nende kohta taustteavet hankima. Mittekaitstava pärandkultuuri säilimine on meie kõigi ja eeskätt objektide (maa)omanike teha.
Patriotismist alustame retke Eestis asuvast alguspunktist, RMK Lõuna-Eesti puhkeala Tellingumäe parklast Tsirgumäe külas Taheva vallas Valgamaal. Eesti ja Läti tuumikalasid ühendav 60-kilomeetrine jalgrattarada ehk põhitrass kulgeb piki Koiva jõe põhjakallast. Lõpp-punkt on Olinase külas, mis asub Strencist kümmekond kilomeetrit Valga poole. Rada kulgeb piki kõrvalisi metsateid valdavalt inimtühjas metsamaastikus.
Mõlema riigi territooriumil on rajale paigutatud suunaviidad sellistele teeristidele, kus matkaja võib kimbatusse sattuda. Viidad juhatavad teed ka põhimarsruudilt kõrvale jäävate huviväärsuste juurde. Raja otspunktides ja piiriületuskohas on puhkekohad ja infotahvlid raja üldskeemiga. Tellingumäe jalamilt võib siirduda ka kaheksateistkümnekilomeetrisele jalgrattaringile lähiümbruses või kahekilomeetrisele jalgrajale ümber Tellingumäe. Need sobivad lühemaks loodusretkeks.

Jalgrada: kaevikutest kikkapuuni. Jalgraja esimene vaatepunkt on Taheva mõisa heinaküüni vare. Lõuna-Eestile iseloomulike saviehitiste plusspoolele võib kanda seinte rajamise lihtsuse, odavuse ja soojapidavuse. Paratamatult hävivad nad aga ilmastiku mõjul kiiresti. Siingi märgivad hoone asukohta vaid tellistest laotud nurga- ja uksepostid. Varemed asuvad lihaloomade koplis ning loomad armastavad koguneda just varemete ümber.
Kariloomade mõju pärandkultuurile on kahetine: loomad hoiavad objektide ümbruse võsast puhta, ent samas kahjustavad nad veel säilinut. Maastikuhooldus on kahtlemata tänuväärt töö, kuid pääsu vahetult varemeteni võiks paiguti piirata lattaedadega, et vähendada kahjustusi.
Suundume edasi Tellingumäe poole ja teeme kõrvalepõike muinsuskaitsealuse ohvrikivi juurde. Kultuurimälestisi jääb tee peale veelgi. Esmapilgul eristab riiklikku tähelepanu pälvinud objekte pärandkultuurist üksnes teabesilt. Palju meie esiajaloost on veel maapõues peidus ja ootab asjatundjat, kes oskaks seda uurida ja kirjeldada. Muinsusväärtusega pärandkultuuriobjektide kohta saab teavet Maa-ameti geoportaalist kultuuriväärtuste kaardirakenduse kaudu. Ent seda laadi infoedastusel on ka varjupool: see võib lihtsustada libaarheoloogide tööd.
Teel Tellingumäe vaatetorni ületame lagendiku, kus asus Taheva mõisa jahilasketiir. Uhked jahiülikonnad ja sinna juurde kuulunud tavad tuleb matkajal küll ise silme ette manada, aga loo samastamine maastikuga elavdab kindlasti fantaasiat. Kindlasti ei tohiks vahele jätta tõusu Tellingumäe (87,5 meetrit ü.m.p) vaatetorni (28 meetrit lisaks), et imetleda Mustjõe luhtasid. Mäel ja selle jalamil on läbi aegade jaanituld tehtud ja jaaniõhtut peetud. Selleks, et tuli võimalikult kaugele paistaks, aeti mäetipul püsti pikk teivas põleva tõrvatünniga. Siinkohal on tore meenutada, et meie lõunanaabritele on jaanipäev sama tähenduslik kui meile.

Laskudes uuesti alla Mustjõe poole, näeme mäe jalamil rohkelt kuni meetrisügavusi ebakorrapäraseid süvendeid. Need on kunagised kruusavõtukohad. Esmapilgul mitte midagi erilist – ilma taustteabeta jääksidki need lohud tähelepanuta. Kindlasti oleme kõik maastikul liikudes märganud midagi ebatavalist, mis ei ole „looduse looming” ja eristub üldisest foonist, aga kuivõrd oleme mõelnud, millega võiks olla tegu. Eelmiste põlvkondade tegutsemise jälgi on maastikul tihedalt, nende märkide tausta väljauurimine (kirjalikud või suulised andmed, vanad kaardid jms.) on omamoodi põnev detektiivitöö.
Tänuväärseim teabeallikas on alati kohalik elanik. Inimese mälus hoitav läheb paratamatult kõige kaduva teed, seetõttu on ülitähtis seda talletada. Kohalike mälestuste põhjal on kindlaks tehtud näiteks kruusavõtukohad ja kaevikuliin ümber Tellingumäe. Muinsusväärtusega objektide puhul on suuline pärimus koos maastikuga aja jooksul liiga palju muutunud, täpsete järelduste tegemiseks ja objektide asukoha määramiseks on vaja arvestada ka leide maastikul ja maapinnas (nt. ohvrikivi puhul). Kolmas, üsna täpne meetod on pärandkultuuriobjektide ülekandmine praegustesse oludesse vanadelt kaartidelt, sel moel on selgunud parvekoht Koival ja vana postitee kulg.
Mustjõe käärus asub kunagine hariliku kikkapuu katseala, mis kuulub samuti pärandkultuuri hulka. Siinmail on kikkapuu kasvuareaali põhjaserv. Selle Eestis rohkem ilupõõsana tuntud, mürgiste punaste viljadega põõsa istandik rajati siia, et uurida kikkapuust gutapertši (looduslik kummiaine) tootmise võimalusi. See üldtarvilik algatus soikus naftatoodete võidukäigu tõttu keemiatööstuses.
Jalgrajal tutvustatakse veel Teise maailmasõja aegset kaevikuliini ning männi, meie enim levinud puu rolli rahvakultuuris ja vaigutamist. Jalgrattaga läbitav lühiring (18 km) kulgeb algul piki põhitrassi, siis pöördub tagasi läbi Taheva metsade, põikab mööda Alumati järvest ja Taheva mõisakompleksist ning jõuab tagasi alguspunkti. Lisaks põhirajal leiduvale jäävad siia teabepunktid metsakuivendusest, -korraldusest, vanadest teedest ja Taheva mõisa ajaloost.

Jalgrattal mööda Koiva kallast. Pika jalgrattaraja esimene peatuspaik on vana ohvrimänni juures. Võõrad religioonid ei ole aastasadade jooksul suutnud kõrvale tõrjuda maausku: kogu Eestist võib leida kasutuses olevaid looduslikke pühapaiku. Et nende vägi säiliks, ei reklaamita neid laialt. Nagu pühakojas, tuleb ka looduslikus pühapaigas käituda lugupidavalt. Et leida ohvripuult või -kivilt leevendust ihu- ja hingehädadele, peab üksiti jätma anni.
Lätlastele on Koiva erilise tähendusega, kajastudes tugevalt kõrgkultuuris. Sellele viitab ka metsateadlane Oskar Daniel 1927. aastal ajakirja Eesti Mets 9. numbris: „Lätlase hingele on Gauja (Koiva) sedasama, mis eestlasele Emajõgi: ta ülistab teda lauludes, mis igale tuttavad ja millalgi ei vanane. Poliitiliselt kurjategijaks tunnistatud ja maalt väljasaadetud Needra laulu Gaujast laulavad ühesuguse vaimustusega kõik, vaatamata, et see ära keeldi. Looduslikult on Koiva oma kõrgete, metsaga kaetud kallastega, vähemalt selles osas, mida meie oma reisil nägime, kenam kui Emajõgi.”
Eestlane teab Koivat pigem kui piirijõge. Tuntud on ka sealsed võimsad ja tervendava õhuga männikud (Taheva sanatoorium) ning liigirohked lammi- ja puisniidud, kus kasvavad iidsed tammed. Puisniit on tähelepanuväärne mitme haruldase mardikaliigi poolest, näiteks emeriitpõrnikas, kelle ainsad leiukohad Eestis on teada vaid siit. Ka puisniidud kuuluvad pärandkultuuri hulka. Nende alade suur loodusväärtus on inimtegevuse tulemus, aastakümnete või isegi -sadade pikkuse järjepideva hoolduse vili. Puisniidul kasvavaid puid ja põõsaid on tarvitatud talumajapidamises: hagu kütteks, pajuoksi korvipunumiseks, vihtasid loomasöödaks, pähkleid maiustamiseks, pihlakaoksi rehapulkadeks jm.
Poollooduslikelt kooslustelt leiab ka nende alade hooldamisega otseselt seotud objekte: kiviaiad, karjamaakaevud, heinaküünide või -kuhjade asemed jpt. Igal heinamaatükil ja metsasalul oli oma nimi, teedest ja mägedest rääkimata. Kunniorg, Sinepisoo, Soemägi, Poriküla, Naadimetsa, Rosteniit, Kirikusiht – nende paiknemist maastikul mäletavad heal juhul veel eakamad põliselanikud või on need nimed märgitud vanadele mõisakaartidele. Mikrotoponüümika on põnev ja jõukohane uurimisteema igaühele, ka näiteks koduküla tasemel.
Et jõuda Kaitseliidu lasketiiru juurde, teeb rada kõrvalepõike. See on tähistatud viitadega. Teades, et 1932. aastal oli Kaitseliidul Eestis ligi 650 laskerada, võib vaid ette kujutada, kui tihedalt neid valdavalt asustusest eemal asuvaid rajatisi maastikku on jäänud. Sel ajal pidi iga kaitseliitlane lasketiiru juurde jõudma tunniga.
Keiri veskivaremete juurest viib purre üle oja. Hämmastav, et nii väikeste vooluveekogude veejõudu on tarvitatud energia tootmiseks. Olenevalt jõe või oja langust võisid veskid jõel asuda vaid mõnekilomeetrise vahega. Praegusajal poleks selliste väikeste ojade veejõudu sugugi nii lihtne kasutada, sest maaparandusega kaasnenud maastikumuutuste tõttu kõigub vee vooluhulk eri ajal suuresti.
Mõne kilomeetri pärast on taas võimalus veidikeseks rajalt kõrvale põigata, et imetleda Koiva jõe ilu ja manada silme ette üleveoparv ja kõik sinna juurde kuuluv. Sajandeid tagasi käis rahvale üle jõu ehitada sild mõnikümmend meetrit laiale, kümnete käärude ning ebapüsivate liivaste kallastega jõele. Ajalooliselt on lähim sild asunud Gaujenas. Korraliku ühendustee puudumise tõttu on piirkond olnud hõredalt asustatud. Üleveoparvede juures on üldjuhul paiknenud ka kõrtsid. Siin olnud Piiri kõrtsi asukoha võib leida teeristilt, kus tegime põhirajalt kõrvalepõike.
Teed jätkates jääb vasemale lagunev taluase − Lõuna-Eestis ja laiemaltki tuntud ravitseja Vana Suri (kodanikunimega Kusta Taits) kodukoht. Suridest võib pikemalt lugeda Marju Kõivupuu raamatust „Rahvaarstid Võrumaalt: noor ja vana Suri Hargla kihelkonnast” (2000).
Raja järgmises punktis, Koiveere lauda juures on näha, et maaomanik hoolib pärandkultuurist: vana lauda maakivist müüridele kerkib uus hoone. Vaevalt et vana renoveerida on odavam kui uut ehitada − seda suuremat lugupidamist väärib teadlik ja vabatahtlik tegevus oma esivanemate töö väärtustamisel.
Raja viimases Eesti infopunktis saame teada, et viimased kilomeetrid on liigutud piki kunagist Riia−Pihkva postiteed, mis on märgitud juba 1695. aasta kaardile. Piiril, mis on ühise Schengeni viisaruumi tõttu kujunenud pigem informeerivaks kontrolljooneks, on hoiatavad märgid ja piiripostid veel vaateulatuses. Siiski võib siit julgelt astuda üle sümboolse kaarsilla Lätimaa pinnale. Sekelduste vältimiseks peaks isikut tõendav dokument ometi kaasas olema.

Jalgrattal Lätimaal: pärandkultuur. Edasi kulgeb rada Valga–Gaujena maanteele, pöördudes mõne aja pärast läände Zile küla suunas. Raja Läti-poole esimesed punktid kinnitavad, et nii vaigutatud männid kui ka puisniidud on äravahetamiseni sarnased meie omadega. Edasi võivad puitarhitektuuri ja sepatöö asjatundjad juba süüvida detailidesse, kas palkhoones asuv sepikoda 19. sajandi lõpust erineb millegi poolest meie Lõuna-Eesti Hargla kihelkonna omadest.
Teise maailmasõja ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni aegseid militaarrajatisi võib endise Nõukogude Liidu läänepiirile jäänud Balti riikidest leida üksjagu. Varasemate sõdade jälgi leiab maastikust vähem. Aeg on teinud oma töö, samuti tuleb silmas pidada, et sõjategevuseks sobivad kohad on olnud samal otstarbel kasutuses hiljemgi. Ka Zile küla lähedal paiknevaid tsaariarmee kaitserajatisi, mis on ehitatud Esimese maailmasõja ajal, rakendati ka paar aastakümmet hiljem.
Järgmine pärandkultuuriobjekt − tulevalvetorn − pärineb 1990. aastate keskelt. Selleks et maastikutulekahjusid kiiresti avastada, oli hajaasustusega piirkondades tarvitusel mõnekümne meetri kõrguste tornide võrk. Iga torni tipus oli valvur, kes suitsu märgates teatas keskusesse selle suuna. Naabertornist saadud teise asimuudi abil oli võimalik kaardil tulekolde asukoht täpselt kindlaks määrata ja kustutusmasinad kohale saata. Tehnoloogia arengu tõttu pole mehitatud tulevalvetornid enam vajalikud.
Vahepeal jõest eemaldunud tee jõuab pikema retke järel tagasi Madala saare (Zema sala) juures. Ürgmetsa varjus jõe kõrgest kaldast alla kulgevat põlist teed koolmekohta on kasutatud aastatuhandeid, seepärast on paik läti folklooris seotud mitme legendiga.
Järgmine peatuspaik rajal tutvustab taas ajaloolist metsakasutust. Söe miilimiseks (põletamine vähese õhuga) tarvitati väga rohkelt puitu: sütt vajati sepatööks ja suurte hoonete kütmiseks enne kivisöe võidukäiku. Tõenäoliselt tarbis siin toodetud sütt ka suurlinn Riia.
Üht-teist on jäänud praegustele uurijatele ka saladuseks. Raja kaks järgmist punkti ei lase kahelda inimtekkelisuses, aga nende kasutuseesmärk ei ole selge. Üks neist kujutab lõhutud kivide kogumit ja teine pinnasesse kaevatud kivivooderdisega süvendeid. Selliseid objekte on eriti oluline hoida tulevastele põlvedele, et selgitada tõde, kui teadmistepagas on täienenud.
Koiva jõe kallastel paiknevad kaitsealad mõlemas riigis: Koiva-Mustjõe maastikukaitseala ja Ziemelgauja maastikukaitseala. Liivaste kallaste tõttu muutub jõesäng pidevalt. Nõnda tekivad vanajõed ehk soodid, mis mitmekesistavad siinseid elupaiku. Ühe sellise soodi kaldal kasvab heas seisundis mänd, mida tema 3,05 m ümbermõõdu ja 380-aastase vanuse tõttu peetakse üheks vanemaks Lätis.
Ka raja järgmine objekt on otseselt seotud Koiva jõega. Parvetuspuude vettelaskmise kohas olevalt infostendilt võib lugeda, et 1940. aastatel oli Lätis parvetatavaid veeteid kokku 3200 kilomeetrit ja parvetades transporditi 40% kogu metsamaterjalist. Siit lähetati puumaterjali isegi Riiga. Koiva jões lõpetati parvetamine 1968. aastal.
Retk läheneb lõpule ja hakkame taas asustatud piirkonda jõudma. Teeveeres asuv heakorrastatud vana talu eluhoone on rajatud kunagise Olinase metsamõisa asukohta.
Rääkides metsast ja pärandkultuurist, ei saa jätta mainimata jahindust. Saatuse tahtel asub metsasügavuses lähestikku kaks vastandlikku mälestusmärki: 1882. aastal Vene suurvürst Vladimir Aleksandrovitši osalusel peetud eduka jahi auks ja 1964. aastal jahi käigus hukkunud Läti ooperiartistile Rihards Veidele.
Raja lõpp-punktist võib leida kolm pärandkultuuriobjekti: kõrtsi tall Koiva koolmekoha lähedal, vesiveski varemed ning tõrva- ja tärpentinivabrik. Siit võib retke jätkata Koiva kallastel Cesise (Võnnu) ja Sigulda poole või pöörduda mööda kõrvalteid tagasi üle Koiva raja alguspunkti.

Palju ühist. Ringsõidu mööda Eesti ja Läti pärandkultuuriobjekte lõpetab siinkirjutaja arusaamisega, et eri algupäraga keel ja üldise kultuuritausta erinevused on väikesed võrreldes ühisosaga, mis muu hulgas väljendub ühetaolises ehituslaadis ja pärandkultuuriobjektides üldisemalt. Selle mõistmiseks peabki vaatama inimtegevuse märke mõlemal pool praegust riigipiiri, aga ühel ja samal Liivimaal. Radu võib julgesti soovitada ka läti- või ingliskeelsetele huvilistele, sest kõik infotahvlid peatuskohtades on kolmkeelsed.

Teksti koostamisel on kasutatud raja infotahvlite teavet.

Jürgen Kusmin (1980) on RMK Läänemaa metskonna spetsialist, kelle hobi on otsida maastikust inimtegevuse märke ja neid tutvustada.



Jürgen Kusmin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet