Eesti Looduse fotovõistlus
2011/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Väitekiri EL 2011/01
Hübriidhaavikud on läbinud pool raieringi

Haab oli 2005. aasta puu. Seetõttu ilmus nii Eesti Looduses kui ka Eesti Metsas artikkel hübriidhaavast [1, 2]. Kuna toona olid meie hübriidhaavikud veel väga noored, andsid need kirjutised ülevaate eelkõige teiste maade kogemustest ning käsitlesid hübriidhaava võimaliku laialdasema kasvatusega kaasnevaid lootusi ja kartusi. Nüüdseks on Eesti vanimad hübriidhaavikud saanud 12-aastaseks ja läbinud seega poole oma 25-aastasest raieringist. Eesti maaülikooli kiirekasvuliste lehtpuude töörühm on jõudnud esimeste tulemusteni hübriidhaava kasvukäigu ja seda mõjutavate tegurite kohta.

Juba poolsada aastat tagasi ja varemgi eksperimenteeriti kõikjal maailmas õhinaga, asustades taime- ja loomaliike ümber uutesse maadesse ja maailmajagudesse. Viimasel ajal on, vastuoksa, palju rõhutatud võõrliikide ohtlikkust. Ometi leidub praegugi soositud võõrliike, kellest loodetakse head nii inimesele kui ka muule loodusele.
Üks selline, õigupoolest poolvõõrliik on nn. hübriidhaab: meil looduslikult kasvava hariliku haava (Populus tremula) ja ameerika haava (P. tremuloides) ristand. Võitnud enne populaarsust Euroopas, asuti seda puud 1999. aastal kultiveerima ka meil. Nüüdseks on Eestis rajatud kokku umbes 700 hektarit hübriidhaavakultuure, kõik endistele põllumajandusmaadele.

Hübriidhaab ei ole päris võõrliik ega GMO. Ameerika haab ja harilik haab on bioloogiliselt väga lähedased liigid. Osa teadlasi soovitab neid käsitleda isegi ühe liigina, mis on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika mandril (teisisõnu, tsirkumboreaalse levikuga liik). Seega ei peaks hübriidhaavaga seostama ohte, mida tavaliselt nähakse võõrliikides, eelkõige võimalust, et ta osutub invasiivseks, s.t. hakkab ohustama meie loodust.
Teine kartus, mida maailmas kiirekasvuliste puuliikide kasvatamisega seostatakse, on geneetiliselt muundatud organismide (GMO) lahtilaskmine loodusesse. Tõepoolest, maailma metsanduses katsetatakse geneetiliselt muundatud puittaimi, et parandada nende omadusi. Siinkohal võib kinnitada, et Eestis kasvatatav hübriidhaab ei ole GMO. Meil istutatud kloonid valiti Soomes ja Rootsis välja juba 1950. aastatel ning neid pole geneetiliselt töödeldud.

Miks looduslikult metsarikkas Eestis tuntakse huvi hübriidhaava vastu? Hübriidhaava kasvatamise pikaajalised ja paljulubavad kogemused on näiteks meie naabritel Soomes, Rootsis ja Lätis. Esimesed hübriidhaaba käsitlevad kirjandusallikad pärinevad juba kahe maailmasõja vahelisest ajast. On selgunud, et hübriidhaab kasvab meie kliimas väga kiiresti: seda soovitatakse majandada vaid 25-aastase raieringiga, tootmaks paberipuitu ja haavapalki. Pärast istutatud puistu lageraiet kasvab uus haavik vegetatiivselt juurevõsudest. Seda võib majandada veelgi lühema raieringiga, et toota energiapuitu. Ent osa puid võib seejuures jätta kasvama ka pikema raieringiga, et saada suuremamõõtmelist puitu. Võrdluseks olgu öeldud, et hariliku haava raiering on traditsioonilises metsanduses umbes 50 aastat, kuigi metsaseadus lubab kiirekasvulist haavametsa raiuda ka 30-aastaselt. Hübriidhaaviku majandamisest on pikemalt juttu 2009. aasta Eesti Metsa sügisnumbris [3].

Maailmaturul on nõudlus puidu järele viimastel aastakümnetel peaaegu pidevalt suurenenud. Puidu tootmine istandikes aitab vähendada raieid tavametsades, kus näiteks haabadel on oluline roll loodusliku mitmekesisuse hoius. On ju teada, et haavapuu pakub elupaika paljudele (sh. haruldastele) sambla-, sambliku-, seene-, ja putukaliikidele, õõnsused vanade haabade tüvedes aga ka lindudele, nahkhiirtele ja lendoravale.
Energiapuit ja selle tootmine lühikese raieringiga majandatavatest lehtpuuistandikest võiks aidata Eestil kui Euroopa Liidu liikmel täita kohustust suurendada taastuvatest allikatest toodetava energia osakaal aastaks 2020 kahekümne protsendini. Peale selle on metsakultuurid hea võimalus võtta taas kasutusse sööti jäänud põllumaad, aidates nõnda väärtustada muidu jõude seisvat suurt loodusvara. Tegelikult kasvab üle poole Eesti metsadest juba praegugi maadel, mis on kunagi olnud põllumajanduslikus kasutuses.

Seni puudus laiaulatuslikele uuringutele tuginev ülevaade endiste põllumuldade sobivusest lühikese raieringiga metsakultuuride viljelemiseks, kus puude kiire kasv tähendab suurt vee- ja toitainenõudlust. On ju traditsiooniliselt Eestis põllumaale metsakultuure rajatud hoopis okaspuudega, mille raiering on 80–120 aastat.
Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakasvatuse osakonnas valmis autoril hiljuti doktoritöö, millel oli kaks põhieesmärki: kirjeldada hübriidhaabade kasvukäiku Eestis ning uurida, kuidas mõjutavad seda endiste põllumuldade füüsikalised ja keemilised omadused. Et neile küsimustele vastused leida, rajati 58 püsiproovitükist koosnev katsealade võrgustik, kus jälgitakse metsaistandiku kui ökosüsteemi arengut.

Uuringud kinnitasid ootust, et Eestiski kasvab hübriidhaab väga kiiresti: kasvukäik on samasugune kui Soome ja Rootsi hübriidhaavakultuuridel. Seega võib meilgi raieküpsest hübriidhaavikust loota 300 tihumeetrit paberipuitu hektarilt. Võrreldes kodumaiste kiirekasvuliste lehtpuudega (arukask, hall lepp, harilik haab) ületas hübriidhaab neid eelkõige üksikpuude mõõtmete poolest, samal ajal kui kultuuride tüvepuidu hektaritagavara 10 aasta vanuses oli nendega sarnane. Põhjus on selles, et hübriidhaavakultuurid istutatakse teiste lehtpuude kultuuridest ja looduslikest puistutest tunduvalt hõredamad, sest mikropaljunduse teel toodetud hübriidhaavataimed on üsna kallid. Näiteks võib 10-aastase hübriidhaaviku hektaritagavara ulatuda 90 tihumeetrini, mis on võrreldav sama vana halli lepa puistuga, kus aga puude arv hektaril on viis korda suurem. 12-aastase hübriidhaava rekordkõrguseks on Eestis mõõdetud 20,5 m ja rinnasdiameetriks 19 cm: tõenäoliselt on need suurimad mõõtmed, milleni üks puu meil selles vanuses on kasvanud.

Muld. Põllumajandus on mõjutanud eelkõige mulla pealmist kihti, nn. künnihorisonti, muutes selle struktuuri, toitainesisaldust (väetamine), aga ka näiteks happesust (tugevalt happelisi muldi on lubjatud) ja veerežiimi (liigniisked alad on kuivendatud). Kas ja kuidas need muutused mõjutavad hübriidhaava kasvu?
Et uuritud istandikes oli muld varem põllukultuuride tarbeks väetatud, olid toitainevarud enamasti küllaldased, et mitte haava kasvu piirata. Nii olenes kasvukiirus eelkõige mulla hüdrofüüsikalistest omadustest.
Kui rääkida mulla tekstuurist, siis kiiremini kasvasid noored puud kergema ja keskmise saviliiv- ja liivsavilõimisega muldadel ning aeglasemalt raskema savilõimisega ja suure kivisusega muldadel (vt. tekstikasti mullamõistete kohta – toim.). Niiskuse poolest oli kasv kiirem parasniisketel ja gleistunud muldadel, mõnevõrra aeglasem liigniisketel gleimuldadel ja tunduvalt aeglasem kuivadel põuakartlikel muldadel. Mullaliikidest sobisid hübriidhaavale enam parasniisked või gleistunud leetunud, näivleetunud, leostunud ja leetjad mullad.
Seega kasvas hübriidhaab kiiresti eelkõige ka muu põllumajanduse seisukohast viljakatel muldadel. Kinnitust leidis juba varasemast teadaolev vastuolu: kuigi metsastamiseks soovitatakse eelkõige väheviljakaid endisi põllumajandusmaid, kujunevad lühikese raieringiga metsakultuurid paplite ja haabadega edukaks just viljakatel muldadel.
Väga soodsaks osutusid ülaosas kahekihilise lõimisega mullad, kus pealmise kergema lõimisega mullakihi all asub tihedam, vettpidavam mullakiht, näiteks liivsavimoreen. Ühelt poolt on kergema lõimisega mullakihis puul lihtsam juuri kasvatada ning samas on tagatud hea vee liikuvus ning seega puule hea veevarustus. Teiselt poolt takistab alumine savikam mullakiht toitainete leostumist: kui vesi imbub sügavale aeglaselt, püsivad toitained pinnakihis, sealsamas, kus puujuuredki. Samuti põhjustab see ajutist ülavett (kevadel pärast lume sulamist või pärast rohkeid sademeid püsib vesi tihedama mullakihi peal), mis kiirekasvulistele haabadele on pigem soodne, tagades piisava veevaru intensiivse kasvu perioodil. Mulla ülaosa tahenedes (ülavee kadumisel) hakkavad liivasema lõimisega mullad kevadel kiiremini soojenema ning puude kasvuperiood saab alata varem kui näiteks kauem märjemaks jäävatel gleimuldadel.
Heaks hübriidhaava kasvukoha soodsuse näitajaks osutus taimedele omastatava vee mahutavus mullas, mida arvutatakse mulla lasuvustiheduse (1 cm3 kuiva loodusliku s.t. rikkumata ehitusega mulla kaal) ja eripinna (1 g mulla kõigi osakeste välispind ruutmeetrites) kaudu. Mida suurem on parasniiske mulla veemahutavus, seda kiiremini puud kasvavad. Puude juurekava ulatuse tõttu ei saa arvutamisel piirduda ainult künnikihiga vaid tuleb kaasata ka sügavamaid mullakihte (Eesti hübriidhaavakultuuride kasvu analüüsis arvutati muldade veemahutavus 75 cm mullakihi kohta). Alumiste mullakihtide suurem veemahutavus tagab puude veega varustatuse põuastel suvedel, kui mulla ülakiht kuivab läbi, pealegi aitab see puudel toitaineid sügavamatest mullakihtidest paremini kätte saada. Eesti muldade puhul on oluline arvestada ka mulla kivisusest tuleneva parandusteguriga.

Enne kui soovitada rajada suures mahus lühikese raieringiga metsakultuure (olenemata puuliigist), tuleb selgust saada veel paljuski, näiteks kuidas nad pika aja jooksul mõjutavad keskkonda, sh. mullaviljakust, looduslikku mitmekesisust, võimalike seenhaiguste ja putukkahjurite levikut jne. Iseäranis oluline on see (pool)võõrpuuliikide puhul, nagu hübriidhaab. Senini pole küll ühtegi murettekitavat suundumust Eesti hübriidhaavakultuurides täheldatud.
Hoolimata oma kiirest kasvust ja populaarsusest pole hübriidhaab ainus puuliik, millest tasub rajada lühikese raieringiga metsakultuuri. Selleks otstarbeks võib soovitada ka kodumaiseid kiirekasvulisi lehtpuid, näiteks kaske ja leppa. Majandusliku investeeringuna on metsakultuuride rajada pikas perspektiivis tõenäoliselt kindlam, kui näiteks hoida raha pangas.

Arvo Tullus (1982) on Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakasvatuse osakonna teadur. Kaitses mullu juunis doktoriväitekirja „Puude kasv ja seda mõjutavad tegurid noortes hübriidhaavaistandikes”, mille juhendajad olid Hardi Tullus ja Aivo Vares (loe väitekirja koos eestikeelse kokkuvõttega: hdl.handle.net/10492/133). Avaldanud koos Ahto Raudoja ja Aivo Varesega raamatu „Hübriidhaab: ökoloogia ja majandamine”.

1. Tullus, Arvo 2005. Hübriidhaab: lühikese raieringiga majandatav puu. – Eesti Mets 1: 28–32.
2. Tullus, Arvo 2005. Puupõllud hübriidhaavaga: lootused ja kartused. – Eesti Loodus 56 (4): 44–46.
3. Tullus, Hardi jt. 2009. Hübriidhaava istandikud edenevad jõudsalt. – Eesti Mets 3: 24–27.



Arvo Tullus
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet