Eesti Looduse fotovõistlus
05/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 05/2003
Tagasi hõlmikpuu juurde

Kurvalt seisab hõlmikpuu Ginkgo biloba Tallinnas Pärnu maantee ja Süda tänava nurgakrundil ning ootab kevadelt tagasi oma lehti. Unustatuna, nagu kunagised töövõitude kangelased, ei tea haruldane iidse päritoluga taim aimatagi, et tema viieteistkümne aasta tagune poliitiline võitlus võib muutuda lihtsalt majanduslikuks tegevuseks. Vähemasti tegutseb selle nimel arstiteadus.

Inimpõlved põgenevad põldudelt. Põld põgeneb metsa. Oleme neid väiteid nukramal või rõõmsamal moel väljaöelduna kuulnud ikka ja jälle ning küllap kuuleme veelgi. Kuid et inimene saaks põgeneda põldudelt, pidi ta põllud ise valmis tegema. See on justkui katkematu sõjareportaaž, mis ajalugu vaadates ennast meie ette lahti kerib.

Asi algas leiutajast. 50 000 aasta eest läks inimeste seas lahti tormiliseks leiutustegevuseks. Lihtsad kivist abivahendid, mida inimene ja ta eellased olid muutumatul kujul kasutanud üle kahe miljoni aasta, enam ei kõlvanud. Siis tuli keegi Lähis-Idas elav mees ja leiutas, kuidas kivist saab eraldada pika, 15-sentimeetrise tera. Selle abil sai endale palju hoogsamalt toitu küttida ja korjata.

Läks veel vaid 40 000 aastat, ja esimesed põllupidajad olidki platsis. Hakati kasvatama algnisu ja -otra. Kodustati lammas. Ühesõnaga, hakati kohandama loodust iseenese näo järele. Siis tuli mängu ratas. Elu hakkas veerema kui vanker, ja kõige paremini veereb vanker teadupärast allamäge. Loodus muutus millekski väliseks, maailm vaenlaseks, keda tuli alistama hakata. Kas mäletate veel seda lugu, kuidas “alistati aatom”?

Eric Hobsbawm on oma raamatus “Äärmuste ajastu” nimetanud möödunud sajandit kõige suuremate muudatuste ajastuks inimkonna ajaloos. Ta ei pea silmas mitte ainult kahte suurt sõjalist kataklüsmi, vaid seda, et inimene hakkas massiliselt põldudelt põgenema. Tung koonduda linnadesse ning hüljata põllundus pole mitte ainult Eesti omapära. See valitseb üsna laialdaselt nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Ja mida enam “arengumaa” muutub “arenenud maaks”, seda enam põllult põgenetakse.

Kuid Hobsbawm pole ju ometi ainus, kes omaenda eluaega on kõige suuremate muutuste ajastuks pidanud. Põllunduse rajajad 10 000 aasta eest seda vist kirjalikult veel teha ei saanud, kiri tuli teadupärast neli-viis tuhat aastat hiljem. Kuid staažikamad lehelugejad mäletavad veel Leonid Brežnevi korduvalt korratud sõnu – “me elame huvitaval ajal, me elame suurepärasel ajal” –, mis ta oli tegelikult Jossif Stalinilt üle võtnud. Ja mõlemal oli omast kohast õigus.

Nii nagu on õigus ka Daniel Quinni gorillal Ishmaelil samanimelises raamatus, kui ta inimesele selgeks teeb, et sellest ajast, mil too tahtis hakata looduse peremeheks, läks ta ülejäänud maailmaga lihtsalt riidu.


Taimed tulgu appi. Nõnda siis pannakse põldudelt plehku. Ent see ei too veel kaasa suuremat kooskõla loodusega. Või siiski? Taimeihalus on inimesele ometi jäänud verre. Teadusuudiseid jälgides võib iga päev leida teateid selle kohta, kuidas ühel või teisel taimel on leitud see- või teistsugune raviomadus. Tihtipeale oli see, mida teadlased hirmkalli raha eest avastavad, nende eelkäijatele ammuilma teada. Kuid üle peab kontrollima, teisiti ei saa.

Nii tuldi hiljaaegu lagedale tulemustega uurimusest, mille käigus püüti leida, kas hõlmikpuu ikka parandab inimese mälu. Uurijad ei olnud sotsiaalpsühholoogid, kes oleks tahtnud teada, kui palju Eestis veel hõlmikpuu ümber käivat võitlust mäletatakse. Nad olid arstiteadlased, kes uurisid hõlmikpuu lehtedest pressitud ekstrakti toimet inimese ajule.

Hõlmikpuu leheekstrakti on idamaade meditsiinis sajandeid kasutatud kui mälu, õppimisvõimet ja enesetunnet tõstvat ning virgutavat vahendit. Saksamaal püütakse selle abil ravida dementsust. USAs loodetakse seeläbi aeglustada vananemist. Et droog toimiks, tuleb päevas alla neelata 120 milligrammi kuivatatud ekstrakti, mis saadakse kümmekonnast hõlmikpuu lehest.

Hõlmikpuulehe mõju on võrreldud Alzheimeri tõve raviks kasutatava Donepezili-nimelise ravimi mõjuga. Ent katsed räägivad üksteisele vastu. Valdavalt arvatakse, et hõlmikpuu leheekstraktil on mingi mõju lühiajalisele mälule, kuid see mõju on v

Asi algas leiutajast. 50 000 aasta eest läks inimeste seas lahti tormiliseks leiutustegevuseks. Lihtsad kivist abivahendid, mida inimene ja ta eellased olid muutumatul kujul kasutanud üle kahe miljoni aasta, enam ei kõlvanud. Siis tuli keegi Lähis-Idas elav mees ja leiutas, kuidas kivist saab eraldada pika, 15-sentimeetrise tera. Selle abil sai endale palju hoogsamalt toitu küttida ja korjata.

Läks veel vaid 40 000 aastat, ja esimesed põllupidajad olidki platsis. Hakati kasvatama algnisu ja -otra. Kodustati lammas. Ühesõnaga, hakati kohandama loodust iseenese näo järele. Siis tuli mängu ratas. Elu hakkas veerema kui vanker, ja kõige paremini veereb vanker teadupärast allamäge. Loodus muutus millekski väliseks, maailm vaenlaseks, keda tuli alistama hakata. Kas mäletate veel seda lugu, kuidas “alistati aatom”?

Eric Hobsbawm on oma raamatus “Äärmuste ajastu” nimetanud möödunud sajandit kõige suuremate muudatuste ajastuks inimkonna ajaloos. Ta ei pea silmas mitte ainult kahte suurt sõjalist kataklüsmi, vaid seda, et inimene hakkas massiliselt põldudelt põgenema. Tung koonduda linnadesse ning hüljata põllundus pole mitte ainult Eesti omapära. See valitseb üsna laialdaselt nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Ja mida enam “arengumaa” muutub “arenenud maaks”, seda enam põllult põgenetakse.

Kuid Hobsbawm pole ju ometi ainus, kes omaenda eluaega on kõige suuremate muutuste ajastuks pidanud. Põllunduse rajajad 10 000 aasta eest seda vist kirjalikult veel teha ei saanud, kiri tuli teadupärast neli-viis tuhat aastat hiljem. Kuid staažikamad lehelugejad mäletavad veel Leonid Brežnevi korduvalt korratud sõnu – “me elame huvitaval ajal, me elame suurepärasel ajal” –, mis ta oli tegelikult Jossif Stalinilt üle võtnud. Ja mõlemal oli omast kohast õigus.

Nii nagu on õigus ka Daniel Quinni gorillal Ishmaelil samanimelises raamatus, kui ta inimesele selgeks teeb, et sellest ajast, mil too tahtis hakata looduse peremeheks, läks ta ülejäänud maailmaga lihtsalt riidu.


Taimed tulgu appi. Nõnda siis pannakse põldudelt plehku. Ent see ei too veel kaasa suuremat kooskõla loodusega. Või siiski? Taimeihalus on inimesele ometi jäänud verre. Teadusuudiseid jälgides võib iga päev leida teateid selle kohta, kuidas ühel või teisel taimel on leitud see- või teistsugune raviomadus. Tihtipeale oli see, mida teadlased hirmkalli raha eest avastavad, nende eelkäijatele ammuilma teada. Kuid üle peab kontrollima, teisiti ei saa.

Nii tuldi hiljaaegu lagedale tulemustega uurimusest, mille käigus püüti leida, kas hõlmikpuu ikka parandab inimese mälu. Uurijad ei olnud sotsiaalpsühholoogid, kes oleks tahtnud teada, kui palju Eestis veel hõlmikpuu ümber käivat võitlust mäletatakse. Nad olid arstiteadlased, kes uurisid hõlmikpuu lehtedest pressitud ekstrakti toimet inimese ajule.

Hõlmikpuu leheekstrakti on idamaade meditsiinis sajandeid kasutatud kui mälu, õppimisvõimet ja enesetunnet tõstvat ning virgutavat vahendit. Saksamaal püütakse selle abil ravida dementsust. USAs loodetakse seeläbi aeglustada vananemist. Et droog toimiks, tuleb päevas alla neelata 120 milligrammi kuivatatud ekstrakti, mis saadakse kümmekonnast hõlmikpuu lehest.

Hõlmikpuulehe mõju on võrreldud Alzheimeri tõve raviks kasutatava Donepezili-nimelise ravimi mõjuga. Ent katsed räägivad üksteisele vastu. Valdavalt arvatakse, et hõlmikpuu leheekstraktil on mingi mõju lühiajalisele mälule, kuid see mõju on väike. Ja lõpuks võib ka suhkru söömine mälu parandada. Ent ainult siis, kui ei unustata end suhkrut sööma. Muidu võib mälu hoopis halveneda.

Hõlmikpuu-uurijate järeldus oli põhjapanev. “Uurijad ei suuda öelda, kas hõlmikpuu võib parandada tunnetusvõimet, ent nad on leidnud, et ekstrakt võib aju eri viisil mõjutada,” kirjutas ajakiri Scientific American. Nii et Tallinna hõlmikpuud ei tasu veel lehtedest paljaks süüa.

Hõlmikpuu juhtum meenutab näiteks jätkuvat lugu kohviga. Sama palju, kui leidub teadustöid, mis kinnitavad kohvi kasulikkust, leidub ka selliseid, mis tõestavad selle kahjulikkust. Inimene on õnneks nii keeruline elukas, et arstiteadus võib iga artikli lõpus rahumeeli kinnitada: “Asi väärib edaspidist uurimist.” Ei tule lõppu teadustööl.


Tiit Kändler on MTÜ Loodusajakiri juhatuse esimees ja peatoimetaja.



Tiit Kändler
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet