Eesti Looduse fotovõistlus
2011/03



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 2011/03
Aastad on seekord vennad, aasta puud samuti

Ühele külmale ja pikale järgneb teine külm ja pikk talv – kes oleks seda tahtnud või osanud arvata? Tegelikult on ajalugu, eeskätt muidugi viimase sadakonna aasta ilmavaatlused näidanud, et sellised lumerohked pakasesed talved käivad sageli just paarikaupa. Eelmise pika ja lumerikka talve lõppu kroonis võimas ja vaatemänguline kevadine suurvesi ning on ülimalt tõenäoline, et sama kordub ka tänavu: aastad on ju vennad.

Meie noor kaasautor, füüsik Kaupo Voormansik on mullust suurveeaega uurinud satelliitide abiga ning käesolevast, kevadvete-eelsest numbrist võite lugeda tema uurimistöö tulemusi. Ja peagi, õige-õige pea kordub see taas ... Kas mullused veetaseme rekordid purustatakse? Kui suure sulaga peaks kaasnema suur vihm, oleks uued rekordid küll väga tõenäolised. Tõotab tulla põnev aeg!

Selle aasta puud on, saage tuttavaks, perekond jalakas. Eestis esindavad seda perekonda jalakas ja künnapuu. Ei saa öelda, et need vennad oleksid meie maal väga tuntud, ehkki mõlemad on siin aastatuhandeid looduslikult kasvanud. Praegusajaks on enamik jalaka ja künnapuu kasvukohti viljakatel muldadel üles haritud ning mõlemad liigid on jäänud pigem pargipuudeks.
Kahtlustan, et enamik eestlasi ei tunneks jalakat äragi, saati siis künnapuud, kes on veelgi haruldasem ning jalakaga segadust tekitavalt sarnane. Minu lapsepõlves oli meie taluõuel kasvanud võimas jalakas kasutusel kiigepuuna – jalaka ja lauda vahele tõmmatud palgi küljes rippusid laste kiiged. Sestap oli jalakas üks esimesi puid, keda ma tundsin. Künnapuu olemasolu jõudis mu teadvusesse palju hiljem – umbes põhikooli lõpus, kui mul millegipärast dendroloogia vastu eriline huvi tekkis.
Mul on imehästi meeles, kuidas ma ühel suvehommikul jalaka kõrval kiigel kõõludes sattusin vastamisi rebasega. Loom tuli sõstrapõõsa tagant välja, istus mu ette maha, kallutas pea viltu ja vaatas mind pikalt ja mõtlikult. Ma ei mäleta enam täpselt, mis edasi sai, aga ühtäkki jooksis mu ema suure raudkangiga mööda õue rebase järel ringi. Kuskil seal sõstrapõõsa all, jalaka taga, see marutaudis loom oma otsa leidis. Aga see hetk jalaka ja rebasega on üks mu lapsepõlve selgemaid mälestusi. Nüüdseks on lapsepõlvejalakast alles vaid känd, mis meenutab mulle lapsepõlvekiikumisi ja vanaema lauldud vanu kiigelaule. Ning tugevat isiklikku suhet ühe vana ja väärika puuga.



Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet