Eesti Looduse fotov�istlus
2011/03



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/03
Naat on aednikule nuhtlus, nlgijale vljaps

Toidupuudus ja kerkivad hinnad sunnivad prama pilgu heas kasvujus taimedele, keda inimesed on varemgi toiduks pruukinud. Harilik naat tidab neid nudeid.

Pilguheit naadismise ajaloole. Minevikus inimkonda tihti kimbutanud nljahdade vastu otsiti viimases hdas abi looduses vara trkavatelt, mrgitutelt, vitamiinikllastelt, vastuvetava maitse ja lopsaka kasvuga taimedelt. Nii pole ime, et naat oli nljaleevendust pakkunud taimede hulgas kllaltki olulisel kohal.

Naadi tarvitust muiste Eesti aladel vib vaadelda kahel tasandil. Lihtrahva jaoks oli naat ks paljudest taimedest, kes aitasid kevadisel ajal, kui toiduvarud olid tihti otsakorral, peletada khuthjust. Oluline oli seegi, et naati said loodusest korjata ka pllumaata inimesed.
Loomulikult ei sdud naati pelgalt toortoiduna, vaid prooviti kuumutamisega suuprasemaks muuta. Naadilehed polnud phitoit, ksnes teiste toiduainete lisand. Kaks philist rooga, kus naadilehti nlja korral kasutati, olid roheline leem ja nljaaja hdakpsetised.
Leeme jaoks koguti vrskelt trganud naadilehti, need loputati hoolikalt, rebiti vi hakiti peeneks ja pandi patta lhikeseks ajaks keema. Mne aja prast riibuti taimed keeduleemest kokku ja pandi selale nrguma. Kui varuks oli tangu vi jahu, puistati neidki rohelisse keedusesse, vimaluse korral lisati leemele vgevuse andmiseks soolikarasva. Nljahdalistel piirdus kogu toit vaid keeduvee, naadilehtede ja soolaga. Sellist keedust iseloomustab hsti tollane rahvaprimus:
Nd need naadid nopitakse,
orjal leenta keedetakse,
ei peal old piima piisakesta,
ei sees old rasva raasukesta.

Nljaajal lisati naati karaskitele, mitte leibadele. Sellised rohelisandiga kpsetised olid tuttavad peamiselt Luna-Eestis. Vga harva tehti naadikpsetisi rukkijahuga, kuid need olid nii rabedad, et tuli lausa selaga ahjust vlja vtta.
Naadikaraskite valmistamiseks korjati kevadel mitme taime rohelisi osi: ohakaid, paju-, snajala- ja sstralehti, naate, ngeseid, pldosje jne. Taimed pesti puhtaks, raiuti pudiks ja hautati vees pehmeks. Odrajahu segati vedelikuga tainaks ja lasti sellel hapneda. Seejrel lisati tainale pehme taimemass, vormiti karaskid ja kpsetati.
Miks neid naadikaraskiteks kutsuti? Rahvapraselt nimetati kiki kevadisi rohelisi taimeosi tihti naatideks, olenemata liigist. Nii niteks kutsuti Luna-Eestis naadisupiks ka leent, mis oli tehtud noortest ohakatest.
Sakste mens oli naadil teistsugune otstarve: naat ei olnud nljakustutaja, vaid hoopis tervise turgutaja. Et lemrahvagi sekka kuulujad ammustel aegadel naati ei planud, seda testavad nii selle taime kunagised nimetused kui ka nuanded tarvitada naati loodusravis. Nnda on naati eri maade kultuurides kutsutud veel hrrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks jne.
Nimetuse osis kapsas tuleneb sellest, et paljud rahvad keetsid naadilehti samamoodi kui kapsalehti, samuti on ammuseid andmeid peenestatud naadilehtede hapendamise kohta. Rahvasuus on naati nimetatud mitmeti: harakavarvad, varesjalad (noorte trkavate lehtede kuju), putkeleht, putkehein, kuuljaptsik, ptsikleht (putkele omase isikuvarre jrgi), sarapuu-riin, sarabunaat, sarapu natid (kasvukoht sarapuude all).
Tohterdamise otstarbel kasutati naati kas sees- vi vlispidi vesi-, li- ja alkoholtmmistena, mhistena, vannidena. Eesmrk oli suurendada uriinieritust, leevendada pletikku nii pletuste, pistete kui ka krvetuste korral, saada abi liigesepletike, reumavaevuste ja podagra korral, htlasi pruugiti teda nrgatoimelise rahusti ja uinutina.
Podagra on tingitud liigse kusihappe ladestumisest sooladena liigestesse. Naadi mjukust podagravaevuste leevendajana tendab ka hariliku naadi ladinakeelse nimetuse liigiepiteet Aegopodium podagraria vi ks ingliskeelsetest naadi vastetest goutweed (gout podagra).
Keskajast on viiteid sellegi kohta, et naati lausa kasvatati kloostriaedades. Arvestades naadi kiiret levikut, polnud vaja teha erilisi jupingutusi peale taimede kohaletoomise. Kloostrielanikud laiendasid ka naadi levilat, levitades naati ha uutesse kloostriaedadesse.

Varude puudust pole. Pigem tahaksid paljud aia- ja maaomanikud nha, et naat nende valdustest jdavalt kaoks. Naadivarusid aitab hoida taime thus vegetatiivne paljunemine risoomiosadega neid vib samuti hautatult toiduks tarvitada ning seemnepanga pikaajaline silimine mullas.
Arvestades naatide ohtrust ja visadust taastada kaotatud kasvualasid, ei tasu meil naadinappust peljata. Seetttu vibki mista, miks praktilise meelelaadiga eestlased suhtuvad enam kui kahtlevalt naatide kasvatamisse (kirjulehine vorm ilutaimena) vi toiduks varumisse.
Naati varuvad paljud veendunud loodustoidu pooldajad eelkige suurlinnades. Nad talletavad naadilehti kas hapendatult, marineeritult, soolatult vi kuivatatult. Igal silitusviisil on omad eelised, pidades silmas hilisemat kasutamist. Happelise keskkonna mjul naadilehed pehmenevad ja liigtugev maitse taandub.
Soolatud ja kuivatatud naadilehti saab kasutada toitude maitsestajana. Esimesel juhul kombineeruvad naadi ja soola koosmju, teisel juhul psevad maksvusele naadi enda maitseomadused, mis lhtuvad eeterlikest lidest. Mida vanemate lehtedega tegu, seda tugevam on nende maik. Kige vhem mjutab naadilehtede maitset sgavklmutamine. Eriti suured naadisbrad kasvatavad teda isegi pottides vi kastides, et vrske kraam pidevalt vtta oleks.

Toitevrtuselt kasinapoolne. Energiat andvaid phitoitaineid leidub naadis vhe. Loomulikult on lehtede biomassis ssivesikuid ja valke, ent esimeste seas on lekaalus seedumatud kiudaineid, eesktt tselluloos. Valke naadilehtedes napib, tooreid naadilehti ses on need raskesti seeditavad ning ka aminohappeline koostis pole kiiduvrne. Rasvollust leidub naadilehtedes vaid jlgedena.
Mikrotoitainete poolest on naat mrksa rikkalikum. Naadisja saab mineraalaineid, eesktt kaaliumi- ja magneesiumihendeid, samuti mningaid vitamiine, vesilahutuvatest vitamiini C ehk askorbiinhapet, rasvlahustuvatest vhesel mral vitamiini E eri vorme ehk tokoferoole.
Muu hulgas sisaldab naat pigmente: kloroflle ja karotenoide, peale selle eeterlikke lisid ning orgaanilisi happeid. Just mikrotoitained annavad naadilehtedele aroomi ja erilise maitse. Eeltoodud loetelust on selge, miks naati ei pruugita mitte philise toidutaimena, vaid toidulisandina.
Innukas naadisja peaks arvestama mitut asjaolu. Suurtes kogustes naadilehtede smine vib bioaktiivsete hendite rohkuse tttu mjutada organismi ainevahetust. Kindlasti ei tasuks naate sa khunrme- ega sapipiepletike korral. Ja lpuks, tundlikuma seedimisega inimestel vivad naadiroad toimida lahtistavalt. Sel juhul on vljend organismi puhastav toime tiesti heselt mistetav.

Naaditoidud praegusajal. Looduslhedase toitumise entusiastid valmistavad naatidest suppe. Tsi, enamasti on nendes keedustes lekaalus muud toiduained, nagu puljong, piim, kali, jahu, kruubid, kgiviljad, liha, munad vi hapukoor.
Vrskest naadist tasub teha salateid koos kala, kohupiima, kodujuustu, samuti kapsa, kartuli, porgandi jt. kgiviljadega. Salatites sobib naat hsti teiste loodusest kogutud sdavate taimedega.
Naadist vib valmistada preesid, vormiroogasid, kotlette ja omlette. Nendeski toitudes on naadilisandi krval thtsamad teised kgiviljad, tangained, rasvollus, munad, piimatooted ja maitseained. Varakevadel kogutud naadilehti kasutatakse pirukate, pannkookide, pitsade, vileibade jne. tidiste vi katetena.
Valdavalt valmistatakse naadiroogi keetes ja hautades ehk teisisnu: naate eelistatakse sa termiliselt tdeldult. Vhesed suudavad sa naati toortoiduna. Telised naadifnnid aga keedavad naadist ja rabarberist vi teistest lisanditest isegi moosi.

1. Moora, Aliise 1981. Mida vanasti loodusest leivakrvaseks korjati. Eesti Loodus 32 (8): 489497.
2. Niiberg, Toivo; Lauringson, Enn 2007. Umbrohud tliks ja tuluks. Maalehe Raamat, Tallinn.
3. Raal, Ain 2010. Maailma ravimtaimede entsklopeedia. Eesti entsklopeediakirjastus, Tallinn.
4. Rautavaara, Toivo 1998. Kuidas meie taimi kasutada. Sinisukk, Tallinn.
5. Slipher, Beate 2007. Korja loodusest sdavaid taimi. Varrak, Tallinn.
6. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele selts, Tallinn.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu likooli ldbioloogia ppejud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012