Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Loodusfoto EL 2011/04
Kas looduselamus või kuritegu?

Istun vaikselt varjes, pilk läbi fotoobjektiivi pesale suunatud. Olen peaaegu veerand tundi liikumatult oodanud. Viimaks hüppab linnuke pesale, pistab rööviku ühele poegadest noka vahele ning, lasknud teistel rahuneda, katab nad oma sulestikuga. Soojendanud võsukesi mõni minut, lahkub emalind tasakesi uue toidu järele. Imeline oli näha midagi sellist nii lähedalt ja üksikasjalikult! Oodatud minutid said võrratu looduselamusega tasutud, lisapreemiaks head fotod.

Mis oli elamuse hind? Kas pesitsev linnupaar kannatas? Täpset vastust ei oska anda, võin vaid väita, et neli linnutibu kasvatati üles ning nad lahkusid õnnelikult pesast. Siiski arvan minagi, et pesitsustegevust pildistades häiritakse peaaegu alati linnupere elu, kas rohkem või vähem.

Ole ettevaatlik! Lindude pildistaja peaks oskama ette näha oma tegevuse mõju ning suutma õigel hetkel tagasi astuda või sootuks loobuda. Ega hirmunud modellist saagi head pilti! Teadlikum pildivaataja tunneb üldjuhul ära, millises hingeseisundis pildistatav on olnud.
Kes valib hobiks lindude pildistamise, sel soovitan fotoaparaadi asemel esmalt binokkel ja raamat kätte haarata ning teha loodusega sinasõprust. Põhjalik arusaam lindude elutsüklist aitab kahjusid vältida.
Laias laastus kehtib reegel: mida väiksem lind, seda julgem ta on ja seda vähem pildistamine teda segab. Mingil juhul ei tohi aga pesa ümber rohmata. Õigesti tegutsedes häiritakse lindu väga vähe.

Vastukaaluks etteheidetele. Villu Anvelt väljendab oma loos väga õigeid mõtteid. Väga tähtis on algajatele fotograafidele selgitada, et pildi saamine ei tohi olla kunagi prioriteetsem kui pildistatava heaolu. Ometi võib see kirjatükk seada viisakad linnufotograafid loodusesõprade silmis ehk põhjendamatult halba valgusesse.

Linnu elu ongi ohtlik. Õigupoolest on pesitsevad linnud üsna tihti häiritud olekus, valvsad ja valmis selleks, et midagi halba juhtub. Piisab, et puu otsas peatub pasknäär, kui all põõsas pesitsevad linnud muutuvad rahutuks ja hakkab kostma hoiatushäälitsusi. Ka ilma inimese juuresolekuta ei pesitse linnud kaugeltki vanajumala selja taga. Julgen väita, et looduslikud tegurid häirivad pesitsejaid tunduvalt rohkem kui teadlik linnupildistaja.

Inimese-looduse suhetes on palju pakilisemaid probleeme, mis vääriksid selgitustööd. Mõelgem näiteks sellele, millist kahju teevad aedlinnade elanike vabalt ringi jalutavad kiisud; millist kahju teevad luige- ja parditoitjad, kes lindude loomuliku toitumistsükli segi paiskavad, või kalamehed, kes satuvad (tihti enese teadmata) lindude pesitsuskolooniasse või selle lähedale.

Hoolimatu on õnneks laisk. Digirevolutsioon on paljudele kinkinud meeldiva hobi –loodusfotograafia. Probleemid lähtuvad tegelikult sellest, et „noorloodusfotograafe” huvitab ennekõike fotograafia ja loodus ise jääb tagaplaanile. Aga sel on ka hea külg. Tihti ei viitsi ega oska säärased piltnikud linnupesi otsida. Võserikus mustmiljoni sääse keskel mütata ei ole kuigi meelelahutuslik ja nõuab üksjagu vaeva. Palju lihtsam on aasal kõrrekesi pildistada. Seetõttu on sel moel linnukiusajaid vähe ning nende kahju sulelistele üldiselt tühine.

Tasub niisiis kaaluda, kas pesitsevate lindude pildistamine on uus painaja meie loodusele või pigem pseudoprobleem. Muidugi ei taha ma välja vabandada Villu Anvelti artiklis mainitud loodusfotograafe, kes käitusid jõhkralt kiivitajapojaga. See on ju kuritegu! Ent kas süüdi on linnufotograafia kui loodusfotoþanr või hoopis teadmatus?

Margus Muts (1978) on linnuhuvilisest loodusfotograaf.


Kommenteerib loodusfotograaf Jaanus Järva:

Kaameraga või kaamerata looduses liikudes tekitame seal paratamatult segadust: pükste sahin rohukõrtel, saapa all murduv oksaraag või lõhn, mis meie riietelt ja nahalt õhkub. Sageli jälgib meid meie endi teadmata mõnigi silmapaar.
Loodusfotohuvi algab juhuslikest kohtumistest, algul teeb õnnelikuks kas või autoaknast üles võetud metskits maanteeservas. Süües kasvab isu ning tekib kihk saada loom kaadrisse suuremalt ja lähemalt. Oskusi, kannatlikkust ja oidu võib aga jääda vajaka.
Olen näinud, kuidas talvisel põllul toituva metskitsekarja ligi sõitis mootorsaaniga „fotograaf”. Ilmselt täitus tema aparaadi mälukaart kabuhirmus laiali jooksjaist. Võrdluseks kujutlege, et peate sumedal suveõhtul perega aias grilliõhtut. Järsku siseneb läbi aia suur auto, kust kargab välja suur võõras olend ning hakkab tundmatu aparaadiga teie ümber askeldama. Ehmatus on suur ja ega hirmgi vist kaugel ole.
Kallis kaamera ja pikk objektiiv on võti looduse saladustekambrisse – selline mõtteviis on üsna sage. Kui selgub, et asi ei ole nii lihtne, ajendab pettumus tegema rumalusi. „Nii palju raha olen pannud fototehnika alla, see peab end ju ära tasuma,” mõtleb „fotograaf”.
Ilmselt pole universaalset vastust, kuidas probleemi lahendada. Abiks oleks, kui koolitajad (ma ise kaasa arvatud) ei õpetaks ainult seda, millise objektiiviga pildistada hunti ja millisega varblast, vaid sedagi, kuidas looduses jäljetult tegutseda. Ka seda, et loodusfotograafias on esmatähtis pildistatava heaolu. Olulisem on, kuidas pilt saadakse, mitte niivõrd pilt ise, kuigi üks tuntud raadiosaatejuht, kes ka looduse pildistamisega tegeleb, on väitnud vastupidist.
Mõeldes tulevikule, tuleks rohkem tegeleda loodushuviliste noortega. Nõnda on juba mitu aastat talitanud LKÜ Kotkas koos Robert Oetjeniga, kes korraldab Palupõhja looduskoolis laste ja noorte loodusfotolaagreid. Olen ise seal juhendajana osalenud ning võin nentida, et vähemalt nendes laagrites osalenud noored tunnevad vastutust selle eest, mis jälje nad pilti luues loodusesse maha jätavad.


Kommenteerib loodusfotograaf Remo Savisaar:

Villu Anvelt on tõstatanud tänuväärse teema. Probleem on lai, peale lindude rikuvad loodushuvilised rahu ka neil, kes oma asju neljal jalal ajavad.
Hiljuti kõhutasin vaikselt jõejääl ning jälgisin kopraid. Püsides allatuult, varjatud ja liikumatu, sain loomi vaadelda tunnikese. Peagi lähenes teisel pool jõge suusataja. Koprad ei teinud temast esialgu väljagi, kuid suusataja, nähes, et mind ja kopraid lahutab alla kümmekonna meetri, mõtles, et tuleb ja kaeb samuti lähemalt. Sellega oli kopravaatlus lõppenud. Mõlemad loomad pagesid, nagu oleks neil kannul jahimees. Jää-äärele jäi maha vaid pooleldi kooritud pajuoks.
Häiritud olid nii loomad kui ka mina. Suusataja ei teadnud, et mina ei astunud reipal sammul loomadele ligi, vaid olin seal varitsenud juba mõne tunni ja nõnda mitmendat õhtut järjest. Sedapuhku ei hukkunud õnneks ükski loom. Aga kui tegu on näiteks põllul nosivate metskitsedega, kes panevad liduma tiheda liiklusega maantee poole, võib loo lõpp olla traagiline.
Kardan, et looduse häirimise süüst ei ole puhas ükski loodusfotograaf. Algajal on piirid veel ähmased ja looduse tunnetus nigel ning enamasti õpitakse just omal käel kogetust. Sedagi vaid juhul, kui loodushuvi on tõsine ja ettejuhtuvatest liikidest lihtsalt „üle ei sõideta”.
Loodusfoto koolitusi ja loenguid pidades olen pesade teemat puudutanud vaid põgusalt, lähtudes oma kogemusest. Pildistan pesade juures üldiselt harva ning teen seda enamasti varjest ja distantsilt, kasutades teleobjektiivi ja -konvertereid. Kui sellest hoolimata ilmneb ohu- või ärevusemärke, tuleb viivitamatult taanduda. Pesa läheduses tuleb osata käituda ning pesi pildistada ei soovita ma ühelegi algajale.
Veelindude jäädvustamisega pesal ja pesa lähedal on mul rohkem kogemusi. Selle puhul olen rõhutanud (ujuv)varje olulisust, samas juhtides tähelepanu, et üksnes varje imesid ei tee. Ka väga hea varje ja üliettevaatlik lähenemine pildistatavale ei taga head tulemust, sest eri liikide käitumisviis ja ohutaju on erinev.
Kuluks tõesti ära laiem teavitustöö tagajärgede kohta, mida inimene kas teadlikult või teadmata mõne pesa juures tegutsedes korda võib saata. Aga ka näiteks lahtiselt hulkuvate koerte ja kasside tapatööde kohta. Sääraseid asju vältida peaks olema sama iseenesestmõistetav kui visata prügi prügikasti, mitte metsa alla. Paraku leidub neid, kes selle peale ei tule.



Margus Muts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012