Eesti Looduse fotovõistlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnupesad EL 2011/04
Lindude intiimelu kartongil

Lindude eluavaldusi on uuritud juba ammust aega. Mõnel juhul on seda kandnud siiras uudishimu, teisel väga praktilised kaalutlused. Mõtleme või sellele, et Egiptuse püramiide ehitades kasutati suurt hulka töölisi, kellele oli vaja toitu. Kas tolleaegne, vaata et tööstuslik kanakasvatus oleks saanud võimalikuks ilma kana pesitsusbioloogiat tundmata? Tänapäeval on linnu-uuringutele toeks pesakaartide süsteem. Mis kaardid need sellised on? Kes neid täidavad ja milleks?

Pesakaart on paberist või kartongist ankeet, mida on teretulnud täitma ja ornitoloogiaühingule saatma kõik huvilised, kes on leidnud linnupesa. Ankeete saab ornitoloogiaühingust või veebist (www.eoy.ee/node/141). Ankeedi lahtripäised aitavad vaatlejal meenutada, mida peaks leitud linnupesa juures kirja panema. Kaardi ühele poolele käivad üldandmed pesaomaniku liigi, pesa paiknemise jms. kohta, teine külg kirjeldab pesa sisu: munade või poegade arv eri külastustel, munade haudestaadium (määratakse veeprooviga: värske muna vajub põhja, tugevalt hautud muna aga tõuseb veepinnale) või poegade vanus; pesitsuse lõpus lisatakse samale kaardile ka teave pesitsusedukuse kohta.
Üldiselt kasutatakse koloonialiste ja solitaarsete (s.t. hulgana ja üksikult pesitsevate) liikide jaoks erisuguseid kaarte. Pole ju otstarbekas kirjutada linnukoloonia iga pesa puhul eraldi üles selle geograafiline asukoht, pealegi on koloonia elurütm tugevalt sünkroonne ja enamiku paaride pesitsusstaadium seetõttu väga sarnane.

Samuti on kasutusel mitmesuguseid spetsiaalseid ankeete eripäraste liigirühmade jaoks, et jäädvustada just nende liikide puhul olulisi lisaandmeid.
Pesakaarte on vaja täita peamiselt kolmel põhjusel:
1) et koguda teavet lindude pesitsusbioloogia põhitahkude kohta ning nende muutumise kohta nii ajas kui ka ruumis;
2) et hinnata eri linnuliikide produktiivsust (nt. lennuvõimestunud poegade arv pesa kohta) ja pesitsusedukust (edukate paaride osakaal); neist kahest omadusest oleneb asurkonna seisund. Mõistagi varieeruvad ka need nii ajas kui ka ruumis.
3) et harida inimesi. Lähikokkupuude lindude eluga võib mõndki vaatlejat innustada niivõrd, et ta kogu oma ülejäänud elu pühendab suleliste uurimisele või kaitsele.

Teadaolevalt täideti esimene pesakaart 1939. aastal Inglismaal. 56 aastat hiljem oli Briti ornitoloogiafondi British Trust for Ornithology (BTO) arhiivis juba miljon pesakaarti. Brittide algatus leidis vastukaja teisteski maades. Aastaks 1948 olid pesakaardid kasutusel juba ka USA-s, Saksamaal, Šveitsis ja Soomes, 1951. aastal Lõuna-Aafrika vabariigis ning 1959. aastal Uus-Meremaal [1]. Taustteabena olgu mainitud, et näiteks Lätis pole pesakaardisüsteem kunagi korralikult toiminud, veidi koguti lindude pesitsusandmeid vaid 1980. aastatel.
Eestis võeti pesakaardid tarvitusele 1959. aastal. Need olid mõeldud nii elukutselistele kui ka hobiornitoloogidele. Kaardid olid neljaleheküljelised ning A5-formaadis. Järgmisena võeti kasutusele väiksem, postkaardisuurune vorm, ornitoloogiaühingu arhiivis leidub neid 1970. aastast. Uus vorm näikse olevat muutunud kiiresti populaarseks: juba 1971. aastal trükiti neid juurde tervelt 15 000. Järjekordse reformi tõi 1986. aasta, mil Soome ornitoloogide eeskujul hakati kasutama varasemast põhjalikumat ankeeti. Muudatus ajendas hulka seniseid vaatlejaid kaastööst loobuma, sest uus kujundus tundus neile liialt keeruline. Samas võimaldas täiustatud kaart koguda senisest märksa täpsemaid andmeid.
Pesakaardiprojekt on peaaegu kõigil suurematel linnuorganisatsioonidel üle maailma. Varemalt olid need teadusasutuste projektid, kuid vabaühenduste arenedes on sedasorti andmekogumine jäänud pigem nende hooleks. Vabaühenduste vaieldamatu eelis on suur hulk liikmeid, kes suudavad koguda palju rohkem andmeid kui väike elukutseliste uurijate rühm.
Peaaegu igas riigis on mõni eriti innukas pesade otsija. Näiteks Ühendkuningriigis on üks huviline enda ümber koondanud seltskonna, kes oma piirkonnas otsib igal aastal üles umbes poolsada hall-kärbsenäpi pesa. Eesti vaieldamatult parim pesaleidja on aga ornitoloogiaühingu auliige Endel Edula, kelle jaoks pole ületamatu täita ka 400 pesakaarti aastas. Ligi veerand kõigist meie arhiivi pesakaartidest pärineb temalt.

Linnuliigid on oma käitumiselt ja inimtaluvuselt väga erinevad. Kodutuvi võib pesa rajada kas või paneelmaja aknalauale, kuldnoka või valge-toonekure pesaelu võib kaeda talumaja aknast hommikukohvi kõrvale, ent paljud liigid pesitsevad seal, kuhu inimene satub harva.
Olgu liik inimkaasleja või -pelglik, ühtemoodi vajalik on tunda kõigi nende bioloogiat. Paljude liikide arvukus suureneb või kahaneb kiirelt, oluline on mõista selle tagamaid. Kindlasti ei olene liigi käekäik vaid pesitsusalal ja -ajal toimuvast, ometi on piisavalt suure pesitsusandmestiku põhjal võimalik jõuda arvukust kujundavate tegurite ja mehhanismide jälile.
Osa liikide järglaskond sirgub niivõrd peidus, et ühest riigist on peaaegu võimatu kokku saada küllaldaselt andmeid, et midagi kaalukat väita. Üks sääraseid on näiteks kägu, äraütlemata huvitava bioloogiaga liik. Et teada käo peremeesliikide varieeruvust kogu levila piires, on muidugi ka väike andmestik väga väärtuslik. Nii on Eesti esmapilgul tühine arv käo pesakaarte – 13 – ometi leidnud rakendust ühes väärikas üleeuroopalises uuringus. Käo pesitsusandmed on omapärased muu hulgas selle poolest, et ühe ja sama pesitsusjuhu alusel saab teha järeldusi kahe liigi – nii käo enese kui ka peremeesliigi kohta.

Suurte arvude maagiasse ei pruugi mõnel inimesel olla usku, kuid pesakaartide puhul toimib see tõesti. Iga kaart on vajalik, kuid tõeliselt pädevaid analüüse saab teha ikka vaid rohkete pesaleidude alusel. Seda õige mitmel põhjusel.
Esiteks on iga paari kooselu äärmiselt intiimne, sõltudes nii olustikust (ilmastik, elupaik, toiduvalik jms.) kui ka paari enese kogemustest ja oskustest. Nii on mõne üksiku linnupaari andmetest raske midagi järeldada kogu asurkonna pesitsustavade kohta. Teiseks, nagu juba loo alguses mainitud, muutuvad paljud pesitsusparameetrid aja jooksul: nii ühe hooaja kui ka paljude aastate vältel. Näiteks Eestis on põldlõokese esimese muna munemise aeg nihkunud 50 aastaga 10 päeva varasemaks. Paraku ei saa enamiku liikide puhul selliseid arvutusi teha, sest pesaleide on veel liiga vähe.

1. Burton, J. F.; Mayer-Gross, H. 1965. The first 25 years of the Nest Record Scheme. – Bird Study: 100–107.

Jaanus Elts (1966) on Eesti ornitoloogiaühingu pesakaardiprojekti vedanud viimased 18 aastat.



Jaanus Elts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet