Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnupesad EL 2011/04
Lindude intiimelu kartongil

Lindude eluavaldusi on uuritud juba ammust aega. Mnel juhul on seda kandnud siiras uudishimu, teisel vga praktilised kaalutlused. Mtleme vi sellele, et Egiptuse pramiide ehitades kasutati suurt hulka tlisi, kellele oli vaja toitu. Kas tolleaegne, vaata et tstuslik kanakasvatus oleks saanud vimalikuks ilma kana pesitsusbioloogiat tundmata? Tnapeval on linnu-uuringutele toeks pesakaartide ssteem. Mis kaardid need sellised on? Kes neid tidavad ja milleks?

Pesakaart on paberist vi kartongist ankeet, mida on teretulnud titma ja ornitoloogiahingule saatma kik huvilised, kes on leidnud linnupesa. Ankeete saab ornitoloogiahingust vi veebist (www.eoy.ee/node/141). Ankeedi lahtripised aitavad vaatlejal meenutada, mida peaks leitud linnupesa juures kirja panema. Kaardi hele poolele kivad ldandmed pesaomaniku liigi, pesa paiknemise jms. kohta, teine klg kirjeldab pesa sisu: munade vi poegade arv eri klastustel, munade haudestaadium (mratakse veeprooviga: vrske muna vajub phja, tugevalt hautud muna aga tuseb veepinnale) vi poegade vanus; pesitsuse lpus lisatakse samale kaardile ka teave pesitsusedukuse kohta.
ldiselt kasutatakse koloonialiste ja solitaarsete (s.t. hulgana ja ksikult pesitsevate) liikide jaoks erisuguseid kaarte. Pole ju otstarbekas kirjutada linnukoloonia iga pesa puhul eraldi les selle geograafiline asukoht, pealegi on koloonia elurtm tugevalt snkroonne ja enamiku paaride pesitsusstaadium seetttu vga sarnane.

Samuti on kasutusel mitmesuguseid spetsiaalseid ankeete eripraste liigirhmade jaoks, et jdvustada just nende liikide puhul olulisi lisaandmeid.
Pesakaarte on vaja tita peamiselt kolmel phjusel:
1) et koguda teavet lindude pesitsusbioloogia phitahkude kohta ning nende muutumise kohta nii ajas kui ka ruumis;
2) et hinnata eri linnuliikide produktiivsust (nt. lennuvimestunud poegade arv pesa kohta) ja pesitsusedukust (edukate paaride osakaal); neist kahest omadusest oleneb asurkonna seisund. Mistagi varieeruvad ka need nii ajas kui ka ruumis.
3) et harida inimesi. Lhikokkupuude lindude eluga vib mndki vaatlejat innustada niivrd, et ta kogu oma lejnud elu phendab suleliste uurimisele vi kaitsele.

Teadaolevalt tideti esimene pesakaart 1939. aastal Inglismaal. 56 aastat hiljem oli Briti ornitoloogiafondi British Trust for Ornithology (BTO) arhiivis juba miljon pesakaarti. Brittide algatus leidis vastukaja teisteski maades. Aastaks 1948 olid pesakaardid kasutusel juba ka USA-s, Saksamaal, veitsis ja Soomes, 1951. aastal Luna-Aafrika vabariigis ning 1959. aastal Uus-Meremaal [1]. Taustteabena olgu mainitud, et niteks Ltis pole pesakaardissteem kunagi korralikult toiminud, veidi koguti lindude pesitsusandmeid vaid 1980. aastatel.
Eestis veti pesakaardid tarvitusele 1959. aastal. Need olid meldud nii elukutselistele kui ka hobiornitoloogidele. Kaardid olid neljalehekljelised ning A5-formaadis. Jrgmisena veti kasutusele viksem, postkaardisuurune vorm, ornitoloogiahingu arhiivis leidub neid 1970. aastast. Uus vorm nikse olevat muutunud kiiresti populaarseks: juba 1971. aastal trkiti neid juurde tervelt 15 000. Jrjekordse reformi ti 1986. aasta, mil Soome ornitoloogide eeskujul hakati kasutama varasemast phjalikumat ankeeti. Muudatus ajendas hulka seniseid vaatlejaid kaastst loobuma, sest uus kujundus tundus neile liialt keeruline. Samas vimaldas tiustatud kaart koguda senisest mrksa tpsemaid andmeid.
Pesakaardiprojekt on peaaegu kigil suurematel linnuorganisatsioonidel le maailma. Varemalt olid need teadusasutuste projektid, kuid vabahenduste arenedes on sedasorti andmekogumine jnud pigem nende hooleks. Vabahenduste vaieldamatu eelis on suur hulk liikmeid, kes suudavad koguda palju rohkem andmeid kui vike elukutseliste uurijate rhm.
Peaaegu igas riigis on mni eriti innukas pesade otsija. Niteks hendkuningriigis on ks huviline enda mber koondanud seltskonna, kes oma piirkonnas otsib igal aastal les umbes poolsada hall-krbsenpi pesa. Eesti vaieldamatult parim pesaleidja on aga ornitoloogiahingu auliige Endel Edula, kelle jaoks pole letamatu tita ka 400 pesakaarti aastas. Ligi veerand kigist meie arhiivi pesakaartidest prineb temalt.

Linnuliigid on oma kitumiselt ja inimtaluvuselt vga erinevad. Kodutuvi vib pesa rajada kas vi paneelmaja aknalauale, kuldnoka vi valge-toonekure pesaelu vib kaeda talumaja aknast hommikukohvi krvale, ent paljud liigid pesitsevad seal, kuhu inimene satub harva.
Olgu liik inimkaasleja vi -pelglik, htemoodi vajalik on tunda kigi nende bioloogiat. Paljude liikide arvukus suureneb vi kahaneb kiirelt, oluline on mista selle tagamaid. Kindlasti ei olene liigi kekik vaid pesitsusalal ja -ajal toimuvast, ometi on piisavalt suure pesitsusandmestiku phjal vimalik juda arvukust kujundavate tegurite ja mehhanismide jlile.
Osa liikide jrglaskond sirgub niivrd peidus, et hest riigist on peaaegu vimatu kokku saada kllaldaselt andmeid, et midagi kaalukat vita. ks sraseid on niteks kgu, ratlemata huvitava bioloogiaga liik. Et teada ko peremeesliikide varieeruvust kogu levila piires, on muidugi ka vike andmestik vga vrtuslik. Nii on Eesti esmapilgul thine arv ko pesakaarte 13 ometi leidnud rakendust hes vrikas leeuroopalises uuringus. Ko pesitsusandmed on omaprased muu hulgas selle poolest, et he ja sama pesitsusjuhu alusel saab teha jreldusi kahe liigi nii ko enese kui ka peremeesliigi kohta.

Suurte arvude maagiasse ei pruugi mnel inimesel olla usku, kuid pesakaartide puhul toimib see testi. Iga kaart on vajalik, kuid teliselt pdevaid analse saab teha ikka vaid rohkete pesaleidude alusel. Seda ige mitmel phjusel.
Esiteks on iga paari kooselu rmiselt intiimne, sltudes nii olustikust (ilmastik, elupaik, toiduvalik jms.) kui ka paari enese kogemustest ja oskustest. Nii on mne ksiku linnupaari andmetest raske midagi jreldada kogu asurkonna pesitsustavade kohta. Teiseks, nagu juba loo alguses mainitud, muutuvad paljud pesitsusparameetrid aja jooksul: nii he hooaja kui ka paljude aastate vltel. Niteks Eestis on pldlokese esimese muna munemise aeg nihkunud 50 aastaga 10 peva varasemaks. Paraku ei saa enamiku liikide puhul selliseid arvutusi teha, sest pesaleide on veel liiga vhe.

1. Burton, J. F.; Mayer-Gross, H. 1965. The first 25 years of the Nest Record Scheme. Bird Study: 100107.

Jaanus Elts (1966) on Eesti ornitoloogiahingu pesakaardiprojekti vedanud viimased 18 aastat.



Jaanus Elts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012