Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2011/04
Jalakad pakuvad meile ka kehakinnitust

Peale vrtusliku puidu ja puude vliskujust lhtuva silmailu saavad inimesed jalakalt mitmesugust toidupoolist.

Toidulisa viljadest. Vast kige ootusprasem on jalaka viljade smine, ja mitte ksnes nljaajal. Phjamaades kasutatakse neid toiduks tnapevalgi. Harilik jalakas (Ulmus glabra) itseb juba enne lehtede puhkemist aprillis ja viljadki valmivad vrdlemisi ruttu juunis. Nnda on vrske toidupoolis olemas juba sellal, kui enamik teiste puude vilju alles hakkab arenema. Oluline on seegi, et jalakate viljakandvus algab varakult ning erinevalt teistest puudeliikidest viljub harilik jalakas rohkelt peaaegu igal aastal.

Jalaka vili on lame phklike, mille ehituses torkab kigepealt silma seemet mbritsev lai kilejas tiib. Kui tahetakse vilju sa, tuleb need kokku korjata, puhastada levikut soodustavatest kilejatest lisanditest ja lpuks toiduks valmistada. Kogu t tundub kll vaevaline, kuid tasub teada, et tihedas kobaras kasvavad viljad varisevad peatselt prast valmimist. Siiski hinnatakse puult kogutud, toonilt veel rohelisi vilju toidutoormena isegi rohkem. Igal juhul nuab jalaka andide kogumine ja puhastamine kllaltki suurt aja- ja energiakulu ning saakki on tavaliselt nadi. Vrdluseks olgu eldud, et tuhande vilja massinidud jvad 515 g vahele, keskmiselt on tuhande phklikese kaal ligi 9 grammi. Seega, arvestades viljade rohkust ja viksust ei tule nende koorimine kne allagi.
Toitevrtuselt polegi jalaka viljade koostis kehv. Kuivaines domineerivad valgud ja lid, mnevrra vhem leidub ssivesikuid ning kige kasinamalt on mitmesuguseid mineraalhendeid. Ssivesikutest langeb suur osa meie jaoks seedumatute kiudainete arvele.
Pldjalaka (Ulmus minor) vilju on vanasti lausa liallikana kasutatud, nendest pressitud li pruugiti nii toiduvalmistamiseks kui ka seebikeeduks. Jalakaviljade li biokeemiline eripra on suhteliselt suur mono- ja polkllastamata rasvhapete sisaldus.

Valminud vilju sakse kas niisama vi tehakse nendest toitu. See tava pole ldlevinud, pigem on ptud elustada arhailisi looduslhedasi pruuke, ka ellujmiskursuste raames.
Hoopis teine olukord tekib siis, kui jalakavilju kasutatakse ainulaadse toidulisandina. Phjamaades on niteks komme puhastatud viljad praadida vi rstida. Lisades niimoodi tdeldud viljadele kas soola vi suhkrut, saab neid pruukida soolastes vi magusates roogades. Gurmaanid vrdlevad selliselt valmistatud vilju maitselt ja konsistentsilt lausa piiniaseemnetega. Praetud vi rstitud jalakavilju on tarvitatud salatites, suppides ja mitmesugustes kpsetistes, kuid jalakalisand etendab neis vrdlemisi thist rolli.
Jalakaviljade smise jrel on suus tuntav omalaadne jrelmaitse ning -lhn, mille annavad terpenoidsed hendid. Jrellhna ja -maitse tugevus oleneb viljade kpsusest ning tarbimisviisist. Osale inimestele see maik meeldib, teistele mitte. Aga maitse le teatavasti ju ei vaielda.

Sgiks klbavad ka koor, lehed ning kaudselt iedki. Jalaka koort on inimesed kasutanud mitmel otstarbel: nii korvide punumiseks, nahkade parkimiseks, raviks kui ka nlja leevendamiseks.
Koorealust toitainerikast kihti ehk niint pruugiti phjamaades siis, kui toidunappus oli eriti terav. Hariliku jalaka niineosa kooriti tavaliselt vaid osaliselt puu phjapoolsel kljel kasvavatelt jmedatelt okstelt, see kuivatati ja jahvatati peeneks. Seda jahvatist lisati kas nljaleibade tainasse vi supileemele. Mnel juhul keedeti jalaka niinejahvatisest lausa putru. Videtavalt aitasid sellised jalakaniinest valmistatud hdatoidud Norras ssta palju inimelusid suure nljahda ajal 1812. aastal.
Hilisemad uurimused on selgitanud, et jalaka niinekiht on kllaltki toitainerikas ning sisaldab mitut ravitoimega bioaktiivset hendit. Phja-Ameerikast prineva punase jalaka (Ulmus rubra) koorealust kihti on kohalikud elanikud aastasadade vltel pruukinud loodusravimina.
Maheda ja sna meeldiva maitsega punase jalaka koorejahvatist kasutati ka lihtsalt joogi- vi sgilisandina. Pulber segatakse veega vedelaks krdiks, millele keetmisel lisatakse kas kaneeli vi muskaati. Selline krt, mida sakse kaks-kolm korda pevas, on toitev ja kergesti seeditav ning soodustab seedekulgla limaskesta talitlust: tal on pehmendav ja veidi valuvaigistav mju.
Biokeemiliselt koostiselt leidub punase jalaka koorealustes kihtides mitmesuguseid ssivesikute ja valkude koostoimel tekkinud limahendeid, parkaineid (eesktt tanniinid), bakteritsiidse mjuga poluroniide, vrtuslikke bioflavonoide, steroole, orgaanilisi happeid, seeduvaid valke ja ssivesikuid, kiudaineid, mineraalhendeid (kaaliumi-, magneesiumi- ja kaltsiumihendid), mikroelemente (raud, tsink, rni, kroom jne.), vitamiine (B1, B2, B3 ja C) ja pigmente. Just pigmendid annavad kuivpulbrile punaka tooni.
Et punase jalaka sisekoore pulber on kllaltki hinnatud loodustoode, siis on proovitud seda isegi vltsida, segades jahu ja vikese koguse ehtsat koorepulbrit. Bioflavonoidid ja vitamiinid tagavad selle loodustoote antioksdantse toime. Sisemise koorekihi peenestamine ja termiline ttlus soodustavad koostisosade seedumist ja imendumist.
Loodusravi otstarbel pruugitakse nii punase jalaka kui ka pldjalaka pulbrist tehtud veephist krti soolepletike, khulahtisuse jms. korral. Krdi toimeained soodustavad vee eritumist organismist.

Jalaka noortest lehtedest on valmistatud salatit ja raviteed. Lehtedest keeduvette eralduvatel henditel on limaskesti kootav ehk kokkutmbav toime, mis aitab leevendada khulahtisust.
Peale otsese panuse inimese toidu- ja joogilauale ning loodusravisse on eri jalakaliigid meie toidulisa eest hoolitsenud ka kaudsel viisil. Nii on ammustel aegadel jalaka lehevihtasid ja niint kasutatud koduloomade sdalisandina, kui phista kippus nappima. Jalakalehed sisaldavad rohkelt trklist, valke ja mineraalhendeid. Et eri jalakaliigid on head, meie oludes suhteliselt varajase itseajaga meetaimed, siis on seegi arvestatav panus inimese toidulauale.

1. Chevallier, Andrew 2010. Taimsed ravimid. Varrak, Tallinn.
2. Hageneder, Fred 2006. Puud on tarkusekandjad. Sinisukk, Tallinn.
3. Harding, Jennie 2009. Ravimtaimed: vrviline teejuht ravimtaimede ja taimeravi juurde. Tnapev, Tallinn.
4. Raal, Ain 2010. Maailma ravimtaimede entsklopeedia. Eesti Entsklopeediakirjastus, Tallinn.
5. Rautavaara, Toivo 1998. Kuidas meie taimi kasutada. Sinisukk, Tallinn.
6. Slipher, Beate 2007. Korja loodusest sdavaid taimi. Varrak, Tallinn.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu likooli ldbioloogia ppejud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012