1. märtsil 1872, kui USA kongress asutas maailma esimese rahvuspargi, Yellowstone’i, ning president Ulysses S. Grant allkirjastas asjaomase seaduse, ei teatud Eesti- ega Liivimaal sellest sündmusest midagi. 2. märtsi Perno Postimees avaldas esilehel tavapärase mõistujutu ning välisuudistes Ameerikamaad ei mainitudki.

Eestimaal oli kaks aastat tagasi, 1870, käiku antud esimene raudteeliin Peterburist Tallinna kaudu Paldiskisse ning 1872. aastal asutati Eesti kirjameeste selts. Mujalgi Euroopas ei leidnud see sündmus suurt tähelepanu, sest omigi toimetusi oli piisavalt. Hiljuti oli lõppenud järjekordne Preisi-Prantsuse sõda ning Preisi kuningas Wilhelm I oli Versaille’ lossis kroonitud pidulikult Saksa keisriks. Venemaa keisritroonil istus Aleksander II. Hilisem Preisi looduskaitsetegelane Hugo Conwentz, kelle tegevus mõjutas looduskaitsemõtte arengut ka Eesti- ja Liivimaal, oli sel ajal vaid 15-aastane. Alles 39 aastat hiljem, 24. mail 1909 luuakse Euroopa esimesed rahvuspargid Rootsis. Eesti esimese rahvuspargi loomiseni jääb veel 99 aastat.

Millal täpselt esimesed teabekillud Ameerika rahvusparkidest Eestisse jõudsid, pole teada. Kooliuuenduslane Johannes Käis on 1923. aastal ajakirjas Loodus suure õhinaga kirjutanud „Põhja-Ameerika Ühendriikide natsionaalparkidest”: Yellowstone’ist, Yosemite’ist ja Suurest kanjonist. Ta arutleb: „Ei tule imestada, et just Ameerikas looduskaitse suuremõõduliselt läbi on viidud. Põlist maapinda kultuuriliseks otstarbeks ümber luues puutus ameeriklane otse ürgloodusega kokku, tundis paremini kui keegi teine looduse mõju kultuuri arenemises ja oskas ka omalt poolt loodust hinnata” [5].
Hiljem on siin-seal mainitud, et Eestiski võiks teiste riikide eeskujul luua riigiparke, kuid see jäigi uitmõtteks. Tõenäoliselt leiti 1930. aastail üldiselt, et Eestis pole võimalik reserveerida looduskaitsele suuri maa-alasid [10]. Toona rõhutati Ameerika Ühendriikide rahvusparke tutvustades just nende tohutut suurust [5].
1938. aasta loodushoiuseadus hägustas looduskaitse mõistet: pearõhk langes kodukaunistamisele, s.o. heakorrale, haljastusele ning maastikuhooldusele ja -kujundamisele. Looduskaitsega seostati ka turismikorraldust ja loomakaitset. Tõsisemalt rahvuspargile mõelda jäi aegagi napiks, sest algas sõda.
Peale Rootsi sai siiski veel üks Eesti naaberriik enne sõda oma esimese rahvuspargi: Soomes asutati 1938. aastal Pyhatunturi rahvuspark, mis tänapäeval on osa Pyhä-Luostost. Teised naabrid jäid rongist maha nagu meiegi: esimene rahvuspark Saksamaal asutati alles 1970 (Baieri metsa rahvuspark), Lätis 1973 (Koiva ehk Gauja rahvuspark), Leedus 1974 (Aukðtaitija rahvuspark) ja Venemaal 1983 (Sotði rahvuspark ja Losinõi Ostrovi rahvuspark Moskvas).

Sünnivalud

1957. aastal legaliseeriti okupeeritud Eestis riiklik looduskaitse seadusega „Eesti NSV looduse kaitsest”. Tolles lühikeses dokumendis on kõne all vaid loodusväärtuste kaitse ja teaduslik uurimine, kultuuripärandit pole mainitud. Teatav erand oli tehtud „looduse objektidele” (pargid, puistud, jõed, järved jne.), „mis otseselt ei ole loodusmälestusmärgid, kuid mis vajavad säilitamist teaduslikel, kultuurilistel või esteetilistel kaalutlustel” [2].
Kõigi seejärel taasloodud või loodud kaitsealade kaitse-eesmärk oligi just looduskaitse. Teine oluline rahvuskultuuri alustala, muinsuskaitse, seadustati sõjajärgses Eestis alles neli aastat hiljem, 1961. aastal, kuid selles dokumendis polnud omakorda mainitud loodusobjekte [1].
Nn. Hruðtðovi sula võimaldas tasahilju hakata looma vabaühendusi ning väliskontakte. 1958. aastal kutsus Jaan Eilart ellu Tartu üliõpilaste looduskaitseringi, kuid Lahemaa jaoks otsustavaks sai tema eestvõttel 1966. aastal rajatud Eesti looduskaitse selts. Sinna koondus hulk kultuuritegelasi ning rahvuslikumalt meelestatud valitsusametnikke. Nende seast tasub esile tõsta okupeeritud Eesti pikaajalist põllumajandusministrit ja seejärel Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe esimest asetäitjat (tänapäevases mõistes asepeaministrit) Edgar Tõnuristi, kelle toetuseta poleks Lahemaa rahvusparki sündinud ning kes aitas selle arengule innukalt kaasa kuni oma surmani.
Jaan Eilartil õnnestus osaleda 1969. aastal rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) 10. peaassambleel New Delhis, kus piiritleti rahvuspargi mõiste. Veidi lühendatult kõlas see nii: rahvuspark on suur ala, (1) mille loodust ei ole inimene olulisel määral muutnud, mille loodus pakub erilist teaduslikku, hariduslikku ja puhkehuvi või kus on lihtsalt väga ilus loodusmaastik; (2) kus riigi valitsus on hoolitsenud, et loodust ei rikutaks, ning tõhusalt kujundanud lugupidamist hoitavatesse loodus- või esteetilistesse väärtustesse; (3) alale lubatakse külastajaid loomingulistel, õppe-, kultuurilistel ja puhke-eesmärkidel, arvestades seejuures erinõudeid [11].

Ent Lahemaa rahvuspargi loomise eeltööd olid alanud juba varem, Eilarti enda sõnutsi 1967. aastal [3]. Alusuuringutes osales palju loodusteadlasi – kindlasti tuleb nimetada geograafe Endel Varepit ja Elle Linkrust ning etnoloog Jüri Linnust – , aga ka Tartu üliõpilaste looduskaitseringi liikmeid. Nii valmis juba asutamisajaks Endel Tappo ja Veljo Ranniku koostatud „Lahemaa rahvuspargi organiseerimise ja planeerimise skeem”, mis sisaldas muu hulgas funktsionaalset tsoneeringut: eri kaitsevööndite asupaiku ja kaitse-eesmärke.
Mõistagi pidi loodav rahvuspark saama heakskiidu Moskvast: seda laadi kaitsealasid Nõukogude Liidus ju veel polnud. Rajatavate riigiasutuste nimetused tuli loomulikult kooskõlastada ka kommunistliku parteiga. Tüli tõotas tuua sõnaühend rahvuspark (vn. национальный парк): rahvuslikesse ettevõtmistesse suhtuti teatavasti suure umbusuga. Päästerõngaks sai leid Vladimir Lenini (Uljanovi) teostest. Too oli enne Esimest maailmasõda Ðveitsis maapaos olles märganud kohalikes lehtedes rahvuspargi asutamise mõttevahetust ning sama sõna oma tekstides kasutanud [3]. Nii polnud keskvõimul enam võimalust rahvuspargi loomist takistada.
Tihtipeale on vaieldud, miks esimese rahvuspargi koht valiti just Harju- ja Virumaa piirile. Täpse tõe on möödunud ajad ja lahkunud inimesed ilmselt juba kaasa viinud, kirjutistes tuleb põhjusena esile vaid piirkonna ainulaadne loodus ja selle mitmekesisus. Juba 1938 oli Lahemaal kaitse alla võetud Tiirukari, 1939. aastal Älvi ja Looduse saar. 1930. aastail oli siin loodud ka kaitsemetsi: näiteks 1935. aastal umbes 18 hektarit Oruveski järve ääres [13]. Viitna järve ümbruses oli aga põllutööministri korraldusega juba 1925. aastal jäetud 47,6 hektarit rahvapargiks – rahvapidude pidamise kohaks –, kus muu hulgas oli keelatud metsa raiuda [8]. 1957. aastal oli kaitse alla võetud umbes 665 hektarit Valgejõe orgu Vanaküla ja Kotka vahelisel lõigul – hilisema rahvuspargi südames. See org oli kindlasti üks põhjus, miks rahvuspargi loojad just siin kandis laiemalt ringi hakkasid vaatama.

Eesti ja kogu Nõukogude Liidu esimene rahvuspark asutati 1. juunil 1971. Esimeseks direktoriks sai Ilmar Epner ning asedirektoriks (peametsaülemaks) Arne Kaasik.

1971–1981: eneseleidmine

Lahemaal toimuvat kajastati ajakirjanduses tihti. Eesti Looduse 1971. aasta mainumber algab rubriigiga „Lugejate küsimustele vastab…”, kus tunti huvi: „Mida kujutab endast Lahemaa rahvuspark? Mille poolest ta erineb meie looduskaitsealadest ja maastikulistest kaitsealadest?”. Vastusest loeme:
„ [---] Senistest kaitsealadest erineb ta eelkõige seetõttu, et looduse säilitamise kõrval seisavad tähtsal kohal nii looduslike kui ka kultuuriloolis-etnograafiliste vaatamisväärsuste tutvustamine ja rahvuspargi teatud piirkondades puhketingimuste loomine” [9].

Selles lauses on ära öeldud kogu Lahemaa edasise arengu dilemma: tasakaalu otsingud loodus- ja kultuuripärandiga seotud tegevuse vahel. Juba rahvusparki ette valmistades oli kiiresti jõutud otsusele, et kaitsma hakatakse mõlemat. Nii suurel alal polekski teisiti saanud: rahvusparki haarati ju terveid aleveid ja külasid. See põhimõte läks kokku ka Eesti looduskaitse seltsi arusaamaga looduse ja selles tegutseva inimese harmooniast, mille juured olid ilmselt juba 1938. aasta loodushoiuseaduses.
Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse ministri esimene asetäitja Feliks Nõmmsalu on 1981. aastal väitnud: „Ühes küsimuses oldi aga juba algusest saadik ühisel seisukohal – meie rahvuspargis tuleb peatähelepanu pöörata looduse kaitsele. Kõik muu peab olema sellest tulenev või teisejärguline. See eesmärk on olnud domineeriv rahvusparkide saja-aastase ajaloo vältel, see on jäänud domineerima ka Lahemaal. Teiseks teesiks Lahemaa rajamisel oli „Rahvuspark rahva jaoks!”. [---] probleemid on Lahemaal lahendatud rahvuspargi funktsionaalse tsoneerimise teel. Turistidele tähendab see reservaatide külastamise täielikku keeldu, loodusmaastike majandustsoonide piiratud külastamist ekskursioonidena ja looduse õpperadu kasutades ning puhketsoonide piiramatut külastamist. [---] Looduse uurimine, teaduslik töö, on vajalik ja möödapääsmatu [---], kuid ühtlasi peab ka Lahemaa ise olema õppevahendiks koolidele ja kõrgkoolidele. Ta peab kujunema noorsoole looduse tunnetamise ja austamise kohaks. Lahemaa demonstreerib meile tugevaid sidemeid inimese ja looduse vahel; siin kaitstakse ja säilitatakse mitte üksnes loodust, vaid ka ajaloo- ja kultuurimälestisi [---]” [12]. Enam-vähem samu mõtteid väljendas Eesti Looduse Lahemaa 10 aasta juubeli erinumbris rahvuspargi direktor Ilmar Epner [6].
Autorile tundub ometi, et kõik loojad ja hilisemad asjaosalised polnud looduskaitse esmatähtsusest ühtviisi aru saanud. Üldsusele on eriti 1970. aastate lõpust alates hakanud jääma mulje, et Lahemaal kaitstakse esmajärjekorras ehitisi ja rahvakunsti.

Kohe alguses hakati hoolega koguma vanavara, inventeerima taluarhitektuuri ja elustama rahvakombeid. Väga populaarseks said Lahemaa jaanituled ja rahvamuusikud. Jõuliselt hakati taastama nii talu- (Altja Uustalu jt.) kui ka mõisahooneid. 1973. aastal anti rahvuspargi haldajatele üle tollal räämas Palmse mõisasüda: esimene, mis Eestis kompleksselt taastati.
1973. aastal loodi Lahemaa rahvuspargi fond: tänapäeva mõistes sihtasutus, mille kaudu said Eesti riigiettevõtted toetada rahvuspargi tegevust, sealhulgas restaureerimistöid. Fondi juhtis Eesti NSV rahandusminister, hilisem Tallinna linna täitevkomitee esimees (linnapea) Albert Norak.
Tanel Moora ja Vello Lõugas hakkasid juba rahvuspargi algaastail välja kaevama ja inventeerima muistiseid, kogudes väärt teavet Eesti esiajaloo kohta. Lahemaal leidub kolm väga vana asustuskeskust: Muuksi-Uuri, Vihasoo-Palmse ja Sagadi-Vihula [vt. ka 7].

Merd rahvusparki ei hõlmatud. Eesti okupatsioonivalitsusel polnud selleks volitusi, merd haldas Nõukogude Liidu keskvalitsus Moskvas. Meri hõlmati alles 1991. aastal vahetult enne Eesti taasiseseisvumist, seadusega „Lahemaa rahvuspargi kohta”.

Kaunis kiiresti sai selgeks, et kõige keerulisemaks kujuneb kaitsta metsi. Samuti maastikke ja randu ehitiste eest. Need valdkonnad on Lahemaal pidevalt vastuolusid tekitanud. Nüüd, 2011. aastal, võime rõõmuga nentida, et Lahemaa ühed suurimad väärtused on endiselt metsad ja hoonestamata looduslikud rannad.
Metsade kaitse tagati enne Eesti taasiseseisvumist kahel moel. Esiteks loodi üpris suured reservaadid, kus oli keelatud igasugune metsamajandus, samuti seente ja marjade korjamine või üleüldse inimeste käimine.
Teiseks tagati kaitse metsakorralduskavadega, mida uuendati iga kümne aasta tagant. Nii kerkisid metsakaitse vaidlused vähemalt kord kümne aasta jooksul üha uuesti. Seejuures oli eriti oluline metsataksaatorite arusaam metsakaitsest, sest surve raiuda on Lahemaal tuntav olnud läbi aegade. Juba rahvuspargi algusest saadik on põrkunud kaks maailmavaadet: tavapärane metsamajanduslik ja moodne looduskaitseline.
Õnneks mõisteti toonases metsakorralduskeskuses looduskaitse tähtsust. Priit Kohava juhatusel ja Ivar Etverki väljatöötatud põhimõtete alusel valmis 1981. aastal looduskaitset toetav Lahemaa metsakorralduskava. Vaidlused aga jäid ja kandusid edasi taasiseseisvunud Eestisse.

Hoonestus. Nõukogude ajal asus suur osa Lahemaa rahvuspargist piiritsoonis, kus ei tohtinud eriloata liikuda. Seetõttu ei olnud võimalik Lahemaa randu n.-ö. tasahilju täis hoonestada. Aeg-ajalt kerkisid küll üles tsentraalsed ehituskavad: näiteks plaaniti suvilaid täis ehitada rand Altja ja Mustoja vahel. Õnneks midagi sellist ei teostunud.
Vaidlused Lahemaa ehituspõhimõtete üle aga ei andnudki selgeid tulemusi. Kuna Nõukogude Eestis korraldati ruumilist planeerimist üksnes linnade ja alevite kohta, siis püüti Lahemaal ehituspõhimõtteid ja -reegleid kehtestada ametkondlikult. Need plaaniti märkida näiteks rahvuspargi arenduskavasse – kahjuks ei õnnestunud kõikehõlmavaid ehituspõhimõtteid välja töötada.
Rahvuspargi juhtkond seadis ehitistele vaid lihtsaid üldnõudeid katuse kaldenurga, akende jms. kohta, mis olid välja töötatud koos Fredi Tompsiga. Püüti järgida ka ajaloolist hoonestustihedust ning õuede struktuuri. Needki vaidlused kandusid edasi taasiseseisvunud Eestisse, näiteks üld- ja detailplaneeringute menetlustesse.

Tollast aega iseloomustab tsentraliseeritus. Juba 1972. aastal rajati Lahemaa teaduslik-tehniline nõukogu, kus oli 12 osakonda ja kuhu oli haaratud sadakond eri uurimisasutuste teadlast, kunstnikku ja ametnikku. Muu hulgas leidus nõukogus kujutava kunsti, tarbekunsti, rahvaluule, etnograafia jms. sektsioon. Sellises raamistikus loodi tugev side teadusasutuste ja rahvuspargi halduskonna vahel. Teaduslik-tehnilist nõukogu juhtis Edgar Tõnurist, teadussekretär oli Ann Marvet. 1979. aastal muudeti see asutus Lahemaa rahvuspargi nõukoguks.
Teaduslik-tehniline nõukogu tegi alusuuringuid ka Lahemaa arenduskava tarbeks, mille koostamine tehti 1975. aastal ülesandeks Eesti metsainstituudile. Tööd juhtis August Örd, osalesid Ivar Etverk, Aino Kalda, Herbert Viiding jpt. Uuriti geomorfoloogiat, looduslikku ja tehnogeenset hüdrogeoloogiat, siseveekogusid, mullastikku, taimi, metsi, loomi, arheoloogiat, arhitektuuriväärtusi, asustuse ja põllumajanduse arengut. Ajaloolasel Enn Tarvelil valmis samal ajal mahukas piirkonna asustusloo uurimus „Lahemaa ajalugu” [14].

1981–1997: küpsusaastad

1981. aastal valminud arenduskava alusel jagati kogu rahvuspark loodusmaastikeks ja kultuurmaastikeks. Loodusmaastikud jaotati omakorda üld- ja erireþiimiga aladeks ning reservaatideks. Kultuurmaastik aga järgmiselt: alevid, põllumajandusalad, traditsioonilise maakasutusega külad, puhkealad, majandusmetsad ja erireþiimiga alad [16].
August Örd on 30 aastat tagasi mõtisklenud: „Kas uus arenduskava on nüüd nii täiuslik, et peab vastu pikemale ajaproovile? Et ta tugineb põhjalikumale materjalile, siis peaks tema iga olema kahtlemata pikem kui eelmistel. Kuid igavene pole temagi. Kiirelt muutuvad elu nõuded, tekivad uued arusaamad. Teaduse saavutused, majanduse areng nii rahvuspargis endas kui ka tema piiride taga tõstatavad järjest uusi probleeme, sunnivad aeg-ajalt kriitilise pilguga läbi vaatama kõiki plaane ja projekte.
Uurimistöö Lahemaal peab jätkuma, kuid nüüd juba peamiselt rahvuspargi enda jõududega. Väga olulised on pidevad vaatlused looduse seisundi ja selle muutuste jälgimiseks. Kõigest sellest tuleb teha oma järeldused, et õigesti suunata elu nii rahvuspargis kui ka mujal. Kujuneb ju rahvuspark omamoodi võrrelalaks, mille seisundi põhjal saame öelda, mis me mujal oleme looduse ja enda kahjuks viltu teinud” [15].
Arenduskava pidas vastu kuni 1997. aastani, mil kinnitati uus kaitse-eeskiri.

1980. aastatesse jäi veel paljugi: Palmse mõisakompleks avati külastajaile, ülimenukaks said folkloorifestival Viru Säru, seppade päevad ja mõttetalgud, kuidas algul isemajandavas, seejärel juba iseseisvas Eestis rahvusparki arendada.
Üks toonaste arutelude vili oli seadus „Lahemaa rahvuspargi kohta”, mis võeti vastu 1991. aasta märtsis, viis kuud enne Eesti taasiseseisvumist. Nagu öeldud, haarati just selle seaduse järgi rahvusparki ka mereala. Samuti oli seadust vaja, et tagada rahvuspargi järjepidev tegevus poliitiliste muutuste tuultes. Seaduse koostajad pakkusid seadusandjale ühe viisi, kuidas suurkaitsealade kaitsekorraldust jätkata, areng läks aga teist teed: kaitsealade seadusi rohkem vastu ei võetud ning kaitsekorraldus kehtestati edaspidi kaitse-eeskirjaga. See kord kinnistus 1994. aasta kaitstavate loodusobjektide seaduses.

Riigi taasiseseisvumine paiskas rahvuspargi, nagu ka kogu looduskaitse, muutuste keerisesse. Maareform tõi rahvusparki palju maa- ja metsaomanikke, omavalitsusreform tekitas laialdaste õiguste ja kohustustega vallad, ruumiline planeerimine laienes kogu riigile ja muutusid metsamajanduse põhimõtted. Arenes ka õigusriik: kõik kaitsekorralduslikud piirangud, mis varem toimisid näiteks arenduskava või metsakorralduskavade alusel, tuli kinnitada seadusaktidega.
Kõige keerukamaks kujunesid alguses suhted uute maaomanikega, samuti rahvuspargi haldajate ja omavalitsuste ülesannete kokkusobitamine ruumilises planeerimises. Hoolimata tagasilöökidest suudeti rahvuspargis üldjoontes hoida ära nii liigne raie kui ka hoonestus.

Alates 1997: üle Eesti ühtsustatud kaitsepõhimõtted

Riigi looduskaitse ei saa toimida nii, et iga kaitseala kaitsevööndid ja kaitsekorraldus on täiesti isesugused. 1997. aasta kaitse-eeskiri jaotas Lahemaa sama tüüpi kaitsevöönditeks nagu teised riigi kaitsealad. Samuti muutis see Lahemaa piire – juba kolmandat korda pärast asutamist. Rahvuspargist arvati välja nii Loksa linn kui ka Tallinna–Narva maantee. Maanteest lõuna poole jäänud alale loodi iseseisvad Viitna maastikukaitseala ja Ohepalu looduskaitseala. Samuti täpsustus rahvuspargi mereala piir.

Kaitse-eesmärk seadis esiplaanile looduse nagu teistelgi kaitsealadel, muinsuskaitse jäi tagaplaanile. Palmse mõisakompleks anti hallata vast loodud sihtasutusele Virumaa Muuseumid. Juba enne 1997. aastat olid erastatud kõik teised rahvuspargi koosseisu kuulunud taastatud hooned.

Järgnenud aastad tõid halduses palju muutusi. 2005. aastal liideti Lahemaa rahvuspargi administratsioon riikliku looduskaitsekeskusega. See omakorda muudeti 2009. aastal keskkonnaametiks.

Pärast reformi on Lahemaa külastus suurelt jaolt RMK korraldada. See on väga oluline muutus Lahemaa ajaloos. Kaitsekorraldust see küll ei mõjuta, kuid tunda annab üldsuse aastakümnetega juurdunud arusaam, mis ei teinud vahet kaitsealal ega selle administratsioonil. Inimestele tundub nüüd äkitselt, et rahvusparki justkui polegi enam, sest kõiki Lahemaaga seotud probleeme ei käsitleta enam ühes büroohoones. Tegelikult ei tehtud seda varemgi: kaitseala administratsioon oli juba kaua enne reformi vaid üks paljudest Lahemaaga tegelenud asutustest.

Lõpetuseks

Lahemaa rahvuspargi rajamine on üks Eesti looduskaitse tippsündmusi. Esimest korda tehti ühe kaitseala rajamiseks äärmiselt tõsist eeltööd. Rahvuspark tõi meie looduskaitsesse ka rahvusvahelise mõõtme: sidus Eesti looduskaitse kindlamalt kui kunagi varem maailma looduskaitsega. Lahemaad võib pidada inimese ja kaitseala koostoimimise esimeseks tõsisemaks proovikiviks Eestis. Seda nii inimese igapäevaelu, kultuuripärandi hoiu kui ka loodushariduse vaatenurgast. Palju sellist, mis meie tänapäeva looduskaitses on igapäevane ja arusaadav, on alguse saanud just Lahemaalt.

Rahvuspargi kogu arengulugu on võimatu kajastada üksnes mõnel leheküljel. Siin artiklis on püütud tuua esile arengujooni, probleeme ja väärtusi, mis läbivad eri ajastuid. Viimasest kümnendist on juttu põgusalt, sest toimunu vajab veel settimist ning lahtimõtestamist. Kõrvale on jäetud rahvusvahelised suhted ning Lahemaa tähtis roll looduskaitsemõtte levikus nii Eestis kui ka välismaal, eriti 1970.–1980. aastate Nõukogude Liidus. Pealiskaudselt sai üle libisetud teadusuuringutest ja rahvakultuuri arendamisest.

Eelkõige vääriksid aga eraldi artiklit Lahemaa inimesed, kes on jäänud suurte protsesside varju: nii rahvuspargi töötajad kui ka innukalt kaasa löönud kohalikud elanikud. Ja loomulikult needki paljud, kes on rahvuspargi heaks töötanud teadlase või kultuuritegelasena, talgutel või omaaegses üliõpilaste ehitusmalevas. Tänu väärib tegelikult kogu eesti rahvas, kes Lahemaad neil aastakümnetel on toetanud.

1. Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi seadus „Eesti NSV kultuurimälestiste kaitse kohta“ – Eesti NSV Ülemnõukogu Teataja, 1961, nr 23, art. 80.
2. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi seadus „Eesti NSV looduse kaitsest“ – Eesti NSV Ülemnõukogu neljanda koosseisu viies istungjärk 6.–7. juunil 1957. Stenogramm. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk. 100.
3. Eilart, Jaan 1971. Rahvuspargid möödunus ja tänapäeval. – Eesti Loodus 9: 547.
4. Kaasik, Arne 1998. Development of Lahemaa National Park. – Estonia Maritima, nr 3, lk. 171–177.
5. Käis, Johannes 1996. Õpetaja ülesanded kodumaa looduse uurimises ja looduskaitses – Käis, Johannes. Kooliraamat. Tartu: Ilmamaa, lk. 131.
6. Küsimustele vastab Lahemaa rahvuspargi direktor Ilmar Epner. – Eesti Loodus, 1981, nr 6, lk. 366.
7. Lang, Valter 2000. Keskusest ääremaaks: Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng Vihasoo-Palmse piirkonnas Virumaal. Muinasaja teadus 7. Tallinn.
8. Loodushoid ja Turism, 1939, nr. 4, lk. 229.
9. Lugeja küsimustele vastab Heino Luik. – Eesti Loodus, 1971, nr 5, lk 257.
10. Mathiesen, Andres 1937. Looduskaitse Eestis. – Looduskaitse. Tallinn: Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, 1. köide. lk. 12–19.
11. Nõmmsalu, Feliks 1977. Lahemaale sündis rahvuspark. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 14.
12. Nõmmsalu, Feliks 1981. Rahvusparkide rahvusvahelistest kontseptsioonidest ja nende organiseerimise praktikatest. – Etverk, Ivar (koost.) Lahemaa uurimised. I: Rahvuspargi loodus. Tallinn: Valgus, lk 15–16.
13. Riigi Teataja, 1935, nr 70, art. 616.
14. Tarvel, Enn 1983 (2. trükk 1993). Lahemaa ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.
15. Örd, August; Etverk, Ivar 1981. Rahvuspargi arenduskava – mis ja miks? – Eesti Loodus 6: 373.
16. Örd, August 1988. Lahemaa rahvuspargi funktsionaalne tsoneering ja kaitsereþiimi alused. – Etverk, Ivar (koost.) Lahemaa uurimused. III: Rahvuspargi looduse inventeerimine. Tallinn: Valgus. lk 5–14.

Teet Koitjärv (1963) on looduskaitse- ja omavalitsustegelane.

----------------------------------------------------------------------------
LISAKAST:

Arne Kaasik on 1998. aastal jaotanud Lahemaa rahvuspargi ajaloo viide ajajärku [4]. Veidi üldistades ja täpsustades eristaksin nüüd järgmised etapid:

1967–1971: ettevalmistus
1971–1981: eneseleidmine
1971–1975: algusaastad
1975–1981: arenduskava koostamine
1981–1997: küpsusaastad
1981–1991: rahulik areng
1991–1997: kiirete muutuste aeg
Alates 1997: üle Eesti ühtsustatud kaitsepõhimõtted
1997–2005: iseseisev administratsioon jätkab
Alates 2006: looduskaitse haldusreformide keerises