Lahemaa seeni inventeeriti põhjalikult 2008–2010 keskkonnaameti tellimusel, Lääne-Virumaa haruldaste seente inventuuri käigus. Artiklis tutvustame Lahemaa rahvuspargile omaseid seenharuldusi.

Lahemaal tegid mükoloogid üksikuid uurimisretki juba 1950. aastatel. Siin on käinud Eesti looduseuurijate seltsi mükoloogiaühingu kevad- ja sügislaagritest (1974, 2009), Baltimaade mükoloogide ja lihhenoloogide sümpoosionist (1974) ning Euroopa X mükoloogiakongressist (1989) osavõtjad. Kuus aastat tagasi alanud kaitsealuste seeneliikide seire raames jälgitakse Lahemaal mõnede liikide käekäiku.
Harulduste all mõeldakse siinkohal nii looduskaitsealuseid ja Eesti punase nimestiku liike, vääriselupaikade, põlis- ja vanametsa indikaatorliike, katusliike kui ka selliseid, kes ei kuulu ühtegi nimetatud kategooriasse, ent on sellegipoolest haruldased liigid, väärides antud kontekstis esiletoomist.

Limatünnik (Sarcosoma globosum) on üks omapärasemaid kevadseeni. Tema tünnikujuliste viljakehade väliskülg on pruun ja kortsuline. Ülapinnal on kausjas eoslava, mis puudutades tundub olevat otsekui veega täidetud paun. Limatünnik kasvab hämarates kuusikualustes (näiteks Sipal, Eskul, Mustojal ja Jumindal).
Kui vahepealsete talvede ajal oli sageli plusskraade, leidis nii Lahemaal kui ka mitmel pool Lõuna-Eestis aset erakordne nähtus: viljakehad ilmusid välja juba hilissügisel ja talvekuudel novembrist veebruarini. Samuti olid need aastad väga soodsad limatünniku viljakehade arvukusele: muidu nii haruldase seeneliigi viljakehi leidus kohati lausa sadade kaupa.
Samas polnud limatünniku viljakehi leitud aastaid. Ka mullu leidus paljudes varasemates leiukohtades vaid mõni üksik viljakeha. Limatünnik on esimese kategooria looduskaitsealune liik, lisaks on ta ohualti liigina Eesti punases nimestikus, kuuludes ka vääriselupaikade ja põlismetsade indikaatorliikide hulka. Seent ohustavad lageraied ja metssigade tegevus, pinnase ülessonkimine.

Teise kaitsekategooria seeneliikidest leidub Lahemaal näiteks liiv-maakeelt (Geoglossum arenarium). Tõlvja kuju ja musti, kuni kümnekonna sentimeetri suuruseid viljakehi võib märgata luiterandadel septembris. Liiv-maakeel armastab Lahemaal kasvada kukemarjaga hallidel luidetel, kukemarjanõmmedel Mohni saarel ja rahvuspargi idaservas Vainupeal. Eesti punase nimestiku järgi on liiv-maakeel ohualdis liik, keda kahjustab liivapinnase segikeeramine.
Teise kategooriasse kuuluv ja Eesti punasesse nimestikku eriti ohustatud liigina kantud kährikseen (Sparassis crispa) kasvab okasmetsades ja parkides näivalt maapinnal, kuid tegelikult on ta vanade männitüvede alustel ja kändudel. Tema lillkapsast meenutavad viljakehad on keraja kujuga, lihakad ja ookerkollase värvusega, rohkete harudega ja kuni poolemeetrise läbimõõduga. Kährikseene viljakeha lõhn meenutab tärpentini. Seene viljakehi võib leida augustist oktoobrini. Kährikseenel on Eestis kokku umbes kümme leiukohta. Lahemaa rahvuspargist on teda leitud Käsmust ja Tepelväljalt, samuti on ta levinud mitmel pool Viitna ümbruses.
Lehise-õõspuravik (Boletinus cavipes) on lehiste all kasvav mükoriisaseen, kelle kahest Eesti leiukohast üks asub Lahemaal, Oandu ja Koljaku kandis. Ta kuulub puravikulaadsete seltsi.
Viljakeha kübar on kaneelpruuni värvusega, jalg kollakaspruun ja vatjas-sametjas. Lehise-õõspuraviku kübara alaküljel on kollased torukesed pruunikate nurgeliste pooridega. Seent võib leida augustis ja septembris. Lehise-õõspuravik on arvatud kaitstavate liikide teise kategooriasse ning on äärmiselt ohustatud liigina kirjas Eesti punases nimestikus. Kuivõrd tegemist on lehistega mükoriisat moodustava seenega, ohustab teda lehiste raiumine.
Teise kaitsekategooriasse, samuti meie punasesse nimestikku kuulub ka sellerheinik (Tricholoma apium), kelle viljakehad on oliivpruunika jala ja samavärvilise kübaraga. Hea eristustunnus on talle omane sellerilõhn. Selle mükoriisaseene viljakehi võib leida liivastest okasmetsadest augustis ja septembris. Sellerheinikut ohustab lageraie. Tal on Eestis vaid üksikuid kasvukohti. Lahemaa rahvuspargis on seent leitud Käsmust.
Heinikute perekonda kuuluvatest haruldustest kasvab Lahemaal ka näiteks hiidheinik (Tricholoma colossus), kelle hiiglaslikud, kuni mitmekümne sentimeetri suurused viljakehad on punakaspruuni värvusega. Viljakehi võib leida septembris. Ohutegur on okasmetsade lageraie. Hiidheinikut on Eestist leitud vaid kolmel korral, neist kahel juhul Lahemaalt: 1959. aastal Kolga lähedalt, täpselt pool sajandit hiljem aga Oandu nõmmemännikust. Hiidheinik kuulub kolmanda kategooria kaitsealuste ning Eesti ohustatud liikide punase nimestiku äärmiselt ohustatud liikide hulka
Soodsal seeneaastal leidub mõnes Lahemaa männikus musta narmiku (Phellodon niger) viljakehi. See on kaitsealuste seeneliikide kolmandasse kategooriasse kuuluv ja Eesti punasesse nimestikku kantud ohualdis seeneliik. Musta narmiku viljakehadel on kübara ülapind tavaliselt tumehall, mõnikord ka must või sinakashall, kasvav serv on valge. Kübara alapind on aga valkjashall või tintsinine, väike tömp jalg must ja tugev ning viltjalt karvane.
Teistest narmikutest erineb must narmik pealt viltja, peaaegu karvase kübara ning läbilõikes seeneliha musta värvuse poolest. Selle lehternahkiselaadsete (Thelephorales) hulka kuuluva seene viljakehad võivad värskelt lõhnata nagu sibul või tint, kuivanult see lõhn kaob. Musta narmikut on Eestist leitud üle paarikümne korra, eriti hästi tunneb ta end Saaremaal. Enamik leidudest ongi läänesaartelt, Lahemaa rahvuspargis võib musta narmikut kohata septembrikuus Käsmu metsades.

Lahemaa rahvuspargi nõmmemetsadest võib heal seeneaastal leida teisigi rariteete, näiteks kolmanda kategooria kaitsealuste seeneliikide hulka kuuluvad ja punases nimestikus ohualtina mainitud hall hundiseenik ja pruunikas mütsnarmik. Mõlemad liigid on kuivades väheviljakates nõmme- ja palumännikutes kasvavad mükoriisaseened, kes toimivad otsekui mullapöörajad: maast välja tungides kergitavad nad oma kübaraga üles samblikke ja mahalangenud okkaid.
Halli hundiseeniku (Boletopsis grisea) lühikese sõrmejämeduse jala ja hele-hõbehalli kübaraga (valgete pooridega torukesed selle all) viljakehi võib leida juulist oktoobrini. Hallil hundiseenikul on Eestis kokku paarkümmend leiukohta, neist ligikaudu pooled Lahemaa männikutes.
Pruunika mütsnarmiku ehk liiv-kampernarmiku (Bankera fuligineoalba) kübarad on pealt nahkpruuni värvuse ja allakeerdunud servaga, kreemikat värvi alapinnal paiknevad lühikesed narmad. Seent võib leida augustist oktoobrini liivastest nõmmemännikutest. Pruunikas mütsnarmik on Eestis umbes niisama haruldane kui hall hundiseenik, Lahemaal kasvab teda muu hulgas Sagadi ja Oandu ümbruses.
Sinipäkk (Gyroporus cyanescens) on ohualti liigina Eesti punase nimestiku seen, kelle viljakeha on sinepikollase jala ja kübaraga. Tarvitseb vaid sinipäka viljakeha katsuda või lõigata, kui see värvub kohe tintsiniseks. Tegemist on mükoriisaseenega, kelle viljakehi näeb augustis ja septembris. Sinipäkk kasvab nõmme- ja palumännikutes, vahel lausa rannaliival, ohutegur on lageraie. Eestis on teada umbes 15 sinipäka leiukohta, Lahemaa rahvuspargis on teda leitud Oandult ja Käsmust.
Eesti punases nimestikus ohulähedase liigina kirjas oleva Raveneli peniseene (Mutinus ravenelii) viljakehad on kõigest mõnesentimeetrise läbimõõduga ning kuni kümmekond sentimeetrit pikad. Seene viljakeha tipp on karmiinpunase värvusega. Raveneli peniseen kasvab inimese mõjutatud paikades: aedades, õuedes, prahihunnikutel. Eestist on teada kuus leiukohta, neist pooled Lahemaa rahvuspargis, näiteks 2009. aastal kasvas seen paaril Juminda küla taluõuel, eelmisel sügisel aga Käsmu meremuuseumi keldriukse ees.

Seni kirjeldatud seeneliigid kasvavad valdavalt maapinnal. Seevastu esimest korda Eestis kirjeldatud haavanääts (Junghuhnia pseudozilingiana) kasvab hoopis ühe teise seene – haavataeliku vanadel viljakehadel. Tema kreemikasvalgeid, mõnikord ka valge või pruunika värvusega üheaastasi viljakehi võib leida juulist novembrini vanadelt haabadelt, mida haavataelik on varem lagundanud. Haavanääts on kogu Põhja-Euroopas haruldane. Ta on kolmanda kategooria looduskaitsealune liik, kantud Eesti punasesse nimestikku ohualtina, üksiti peetakse teda vääriselupaikade indikaatorliigiks.
Põlismetsade indikaatorliigi lõhetümaku (Rhodonia placenta) liibuvad viljakehad on kirsiõie või lõheroosa värvusega. Viljakehi võib leida sobivalt substraadilt laane- ja salumetsadest juunist septembrini. Tunamullu oli lõhetümak endale elupaigaks valinud Tartu kesklinnas Barclay pargis kasvava halli pähklipuu elustüve [2].
Seen on Eestis haruldane, teda on leitud peamiselt Ida- ja Lõuna-Eestist, ka Ruhnu saarelt, kokku umbes paarikümnel korral. Lahemaa rahvuspargis on lõhetümakut märgatud rohke lamapuiduga vanades metsades Mustojal.
Põlismetsade ja vääriselupaikade indikaatorliikidest torikseeni leidub Lahemaal teisigi, neist roosa pess ja lakkvaabik on ka Eesti punases nimestikus. Roosa pessu (Fomitopsis rosea) viljakehad on mitmeaastased: viljakehale kasvab igal aastal juurde uus torukesekiht ja lugedes kokku kihtide arvu, saamegi teada viljakeha vanuse. Viljakehad on enamasti 4–7 cm suurused, kõvad, pealt mustjaspruunid ja alt roosaka või lillaka värvusega.
Roosa pess kasvab enamasti lamavatel kuusetüvedel palu-, laane- ja salumetsades. Liiki leidub Eestis harva, peale Hiiumaa pole teda läänesaartelt mujalt leitud. Lahemaa rahvuspargis eelistab roosa pess kasvada Altja, Mustoja, Oandu ja Koljaku metsades, kus leidub talle sobivaid elupaiku.
Lakkvaabik (Ganoderma lucidum) on torikseen, kellel on oluline tähtsus Hiina rahvameditsiinis: arvatakse, et sellest valmistatud ekstrakt ravib peaaegu kõiki haigusi ja muid hädasid ning pikendab eluiga [1].
Lakkvaabikut leidub Eestis kohati, näiteks Kirde-Eestist pole seda seent seni veel leitud. Talle meeldib kasvada niiskemates metsades sanglepal ja sookasel, mõnikord ka teiste lehtpuude tüvedel, vahel ka kuusekändudel, harvem teiste puuliikide lamatüvedel. Lahemaal on lakkvaabikut leitud mitmest kohast: Altjalt, Mustojalt, Vergilt, Pedassaarelt, Vihulast, Koljakult ja Leesilt.

Viimase poole sajandi vältel on Lahemaa rahvuspargi seente uuringud toonud ilmsiks hulganisti seenharuldusi – kokku sadakond liiki. Arvestades seente viljakehade tekke ja leviku suurt tundlikkust kasvukoha iseärasuste, ilmastikuolude ja muude looduslike tingimuste suhtes, pole harulduste arv Lahemaa rahvuspargi äärmiselt seenerikastes kasvupaikades veel kaugeltki lõplik. Uurimist jätkub siin veel aastakümneteks.


1. Salo, Pertti jt. 2007. Põhjala seeneraamat. Tallinn, Sinisukk.
2. Sell, Indrek 2010. Uus seenharuldus südalinnas. – Eesti Loodus 61 (6/7): 333.


Autorid tänavad keskkonnaameti Viru regiooni looduskaitsebioloogi Katrin Jürgensit koostöö eest haruldaste seente inventeerimisel Lahemaa rahvuspargis.

Indrek Sell (1983) ja Kuulo Kalamees (1934) on mükoloogid, töötavad Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis. Aastatel 2008–2010 uurisid Lääne-Virumaa haruldasi seeni, nõnda avastati Eesti mükofloorale mitu põnevat liiki.