Eesti kaitsealadest on kõige paremini uuritud Lahemaa rahvuspargi samblikke. Esimesed andmed pärinevad juba 1932. aastast, mil Lahemaa praegusel territooriumil kogus samblikke Hilja Lippmaa. Praeguseks on siinselt alalt teada 392 liiki samblikke ehk Eesti samblikest ligi pooled.

Lahemaalt on samblikke kogunud 37 inimest, selle tõenduseks on Tartu ülikooli loodusmuuseumis talletatavad ligikaudu 1700 herbaareksemplari. Rahvuspargi samblikest on valminud mitu käsikirjalist ülevaadet [1, 2, 9] ning siinsete metsade samblikukooslusi on analüüsitud mitmes teadusartiklis [3, 5, 7].
Lahemaa rahvuspargist on nüüdseks teada 392 liiki samblikke [2], mis hõlmab Eesti samblikest peaaegu poole (44%) [6]. Suure liigirikkuse tagab ühelt poolt territooriumi suurus (72 510 ha), teiselt poolt elupaikade, sealhulgas inimese tekitatud elupaikade rohkus [4]. Vanad leht- ja segametsad, luited ja rabad, mõisapargid ja alleed, rändrahnud ja lubjakivid on samblikele elutingimuste poolest soodsad paigad.
Liigirikaste samblikukoosluste kujunemisele on oluline ka kasvukoha kvaliteet, muu hulgas puhas, saastumata õhk, eri kasvupindade rohkus ning ka elupaiga ökoloogiline järjepidevus. Lahemaal on need tingimused olemas.

Märkimisväärselt palju kasvab Lahemaal Eesti punase raamatu ohu- ja ohulähedasse kategooriasse kuuluvaid liike (68), haruldasi samblikke (40), vääriselupaikade tunnusliike (26) ja Eesti kaitstavate samblike nimistusse kuuluvaid liike (21) [2].
Selliseid tähelepanuväärseid taksoneid on koguni 85 liiki – 22% kõigist Lahemaalt leitud samblikest.
Valdav osa rahvuspargi kaitsealustest samblikest on epifüüdid, kes kasvavad peamiselt vähese inimmõjuga metsades vanadel leht- või okaspuudel. Vanadelt kuuskedelt võime leida habemena rippuva niitja rihmsambliku (Ramalina thrausta), jämedatelt haabadelt haava-tardsambliku (Leptogium saturninum) ning eakate lehtpuude sammaldunud jalamitelt kääv-neersambliku (Nephroma resupinatum).
Ka metsast kujundatud vanades parkides võib näha mitut kaitsealust liiki. Palmse pargi laialehistel puudel kasvab harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) ja kuuskedel pikk lõhnasamblik (Evernia divaricata).

Samas võib inimtegevusest mõjutatud puistu muutuda ebasobivaks metsatingimustega kohastunud samblikuliikidele. Näiteks Sagadi pargist oli 1958. aastal teada mitu vanadele metsadele iseloomulikku liiki: niitjas rihmsamblik, kare (Usnea barbata) ja Wasmuthi habesamblik (U. wasmuthii), keda kordusuuringutel 50 aastat hiljem enam ei leitud [2].
Lahemaa vanad, valgusküllased ja rändrahnurikkad palumetsad pakuvad väärtuslikku elupaika epiliitsetele samblikele. Üks huvipakkuvamaid on Käsmu poolsaare palumets, mille suurematel ja väiksematel rändrahnudel kasvavad teiste epiliitide seas kähar pruunsamblik (Melanelia panniformis), lumisamblik Pertusaria corallina ja kruupsamblik Micarea sylvicola, mis on ainuleiud Eestis [8].
Rändrahne asustavaid samblikke ohustavad kividel ronimine ja tallamine. Samblikud on pikaealised ja kasvavad aeglaselt, mistõttu samblikukoosluste taastumiseks kulub aastakümneid.

Mohni saar on Lahemaa kõige põnevam paik samblike uurijatele. Mohni saare samblikukooslused on Eestis ainulaadsed, kuna saarel kasvab palju valdavalt põhjapoolse levikuga arktoalpiinseid liike. Sellelt võrdlemisi väikeselt, 62 hektari suuruselt maalapilt Eru lahes on teada 168 samblike taksonit.
Saare kivisele maastikule lisavad värvi rändrahne ja veeriseid asustavad samblikud – kividel kasvavad peaaegu pooled (40%) Mohni saarelt leitud samblikuliikidest. Mohni saare liivaluidete rändrahnudel kasvavad läbisegi kahvatukollast värvi põhja- ja koldsamblikud (Arctoparmelia ja Xanthoparmelia), hallid lapiksamblikud (Parmelia), pruunid ja mustjaspruunid pruun- ning ruugsamblikud (Melanelia ja Neofuscelia).
Eriti silmatorkav on mustjate kivikõrvade ehk kõrvsamblike (Umbilicaria) ohtrus. Peale Eestis tavaliste kõrvsamblikele leidub Mohni saare rändrahnudel kuus Eestis haruldast või väga ohustatud kõrvsambliku liiki [2].
Ka Mohni saart kohati lausaliselt kattev veeris on värvikirev ja liigirikas. Kui rändrahnudel valitsevad lehtja tallusega samblikud, siis veerisel annavad tooni peamiselt kooriksamblikud, näiteks kaartsamblikud (Rhizocarpon) ja näsasamblikud (Lecidea). Erandiks on teise kaitsekategooriasse kuuluv väikeste liibuvate lehtjate hõlmadega Mougeot’ koldsamblik (Xanthoparmelia mougeotii), kes siin eelistab kasvada luidete ja veerisevallide väikestel ümaratel kividel [2].
Mohni saare luidetel levib liigirikas maapinnasamblike kooslus, kus domineerivad põdra- ja porosamblikud (Cladina ja Cladonia) ning käosamblikud (Cetraria). Eestis tavaliste samblike seas leidub seal ka kaitsealuseid või ohustatud liike, näiteks pisi-tinasamblikku (Stereocaulon condensatum).
Luidete samblikke ohustab nii luidete kinnikasvamine kui ka liigne tallamine. Seetõttu peab iga huviline, kes sel erakordse loodusega saarel käib, teadvustama, et tema jäetud jalajälg hapras samblikuvaibas on nähtav veel aastaid.
Kuigi Lahemaa rahvuspargist on samblikke kogutud aastakümneid, on iga uurimisretk kaasa toonud tähelepanuväärseid leide: uusi haruldaste liikide leiukohti või koguni Eestist seni leidmata liike. Alati on lisandunud tähelepanekuid muutustest, mis on toimunud eelmise ja praeguse retke vahepeal. Seetõttu on Lahemaa samblikuhuvilistele endistviisi põnev paik.

1. Jaanits (Sander), Enel 1976. Lahemaa rahvuspargi samblike floora. Diplomitöö. Käsikiri TÜ ÖMI botaanika osakonnas.
2. Jüriado, Inga; Suija, Ave 2008. Lahemaa samblike inventuur. Projekti nr. 1–11/6, 03788–160408–3–2/TA KIK lõpparuanne. Käsikiri TÜ ÖMI botaanika osakonnas.
3. Jüriado, Inga et al. 2009. Diversity of epiphytic lichens in boreo-nemoral forests on the North-Estonian limestone escarpment: the effect of tree level factors and local environmental conditions. – Lichenologist 41: 1–16.
4. Leito, Tiit jt. 2007. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto.
5. Martin, Ljudmilla; Martin, Jüri 2000. Epifüütsed suursamblikud Kirde-Eesti metsades. Õhusaaste ja metsad Kirde-Eestis tööstuspiirkonnas. – Metsanduslikud uurimused 33: 186–198.
6. Randlane, Tiina et al. 2009. Lichenized, lichenicolous and allied fungi of Estonia. Ver. December 30, 2009 – http://esamba.bo.bg.ut.ee/checklist/checklist-2009/home.php
7. Сандер, Энел 1984. Эпифитные лишайники Лахемааского национального парка. –Мартин, Юри (ред.) Флора и группировки низших растений в природных и антропогенных экстремальных условиях среды. Академия наук Эстонской ССР, Таллин: 173–186.
8. Suija, Ave et al. 2009. New Estonian records: Lichenized and lichenicolous fungi. – Folia Cryptogamica Estonica 46: 83–86.
9. Suislepp, Kadri 2008. Lahemaa Rahvuspargi lihhenofloora. Bakalaureusetöö. Käsikiri TÜ ÖMI botaanika osakonnas.

Inga Jüriado (1975) ja Ave Suija (1969) on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi mükoloogia õppetooli teadurid.